Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja nõue ja põhjendused AS Hansa Liising Eesti ja Jekaterina Kaidaš sõlmisid 05.12.2005 müügilepingu nr 0115838L-OM, mille esemeks oli sõiduauto Volkswagen Golf (vara). Hageja klient sai vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt järelmaksuga müügilepingu maksegraafikule. Vastavalt vara müügipakkumisele oli vara hinnaks 156 000 krooni, AS-i Saksa Auto 02.12.2005 sõiduki hindamise akt kinnitas vara antud hetke turuhinna. 08.12.2005 võeti vara kriminaalasja nr 052301013250 raames ära, et sooritada liiklustrassoloogiline ekspertiis. 10.01.2006 ekspertiisiakti nr LT-292-05/8803 alusel tuvastati, et sõiduki tehasetähist on muudetud. Vara ei vastanud lepingutingimustele. Vastavalt tavale pidi vara vastama tavaliselt analoogilistele sõidukitele esitatavatele tingimustele, st vara pidi olema kolmandate isikute nõudeõigustest vaba. Autol olevaid puudusi või kolmandate isikute nõudeõigust ei ole lepingu tingimusteks seatud. Käesolevaks ajaks on selgunud, et ostetud vara varastati Saksamaalt 18.11.2005-02.12.2005 ning kuulus varguse hetkel äriühingule Autohaus Hartmann. Asjaomane kriminaalmenetlus nr 05230101350 algatati Põhja Politseiprefektuuri poolt. 08.06.2006 koostas Põhja Politseiprefektuur vara üleandmise määruse, mille alusel tagastati vara omanikule Saksamaale. Hageja sai kostjapoolsest lepingurikkumisest teada Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2006 määrusest, millega tuvastati, et kostja ei andnud hagejale üle lepingus sätestatud vara valdust ja omandiõigust. Hageja saatis kostjale 15.09.2006 nõudekirja, milles täpsustas oma nõuet ja nõude alust ning taganes lepingust, kostja kirjale ei reageerinud. Kostja kohustus tagama müügilepingu esemeks oleva vara omandi ülemineku hagejale. Kostja vara omandi üleminekut hagejale ei taganud ehk kostja ei täitnud endale lepinguga võetud kohustust, mis oli hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, mistõttu vara ei vasta lepingutingimustele ning selle alusel taganes hageja lepingust. Ülaltoodust tulenevalt on hageja õiguspäraselt taganenud lepingust, mistõttu kuulub lepingu alusel saadud summa tagastamisele. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingu alusel saadud 156 000 krooni ja tuginedes VÕS § 189 lg-le 1 intressi 14 328,53 krooni, mille oleks hageja intresside näol teeninud, kui kostja oleks oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitnud. Kui kohus leiab, et hageja ei esitanud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul, mistõttu ei kuulu hageja nõue sellel alusel rahuldamisele, palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju. Lepingu p 4.1 kohaselt tuleb vara üle anda hiljemalt 13.12.2005. Kohustust tänase päevani täidetud ei ole. Lepingu p 4.5 ja VÕS § 208 lg 1 kohaselt tuleb lisaks vara faktilisele üleandmisele teha võimalikuks vara omandiõiguse üleminek. Kostja ei täitnud ka seda kohustust, mistõttu hageja ütleb lepingu üles ning nõuab kostjalt lepingu rikkumisest tulenevalt kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. Kostjapoolne lepingu rikkumine on leidnud tõendamist Politsei Prefektuuri määrusega, millega kinnitatakse, et kostja andis lepingu alusel üle muu vara, kui see, mis lepingus sätestatud ning lisaks ei teinud kostja võimalikuks omandi üleminekut hagejale, kuna ka kostjal puudus omandiõigus vaidlusalusele varale. Hagejale on nimetatud rikkumisest tekkinud kahju – kui kostja oleks täitnud oma kohustust anda üle lepingus sätestatud vara koos omandiõigusega, oleks hageja saanud kliendilt tagasi kogu vara soetamiseks tasutud summa ning lisaks ka intressid, mis antud juhul kvalifitseerub saamata jäänud tuluna ehk ka varalise kahjuna VÕS § 128 lg 2 mõttes. Põhjuslik seos kostja lepingu rikkumise ning kahju tekkimise vahel on olemas. Kostja vastutab lepingu rikkumise eest – vastutust eeldatakse vastavalt VÕS § 103 lg 1 ning kostja ei ole esitanud ühtegi vastustust välistavat asjaolu.

2(9)

Hageja ei nõustu kostja käsitlusega taganemisavalduse kehtivusest. Kostja tugineb müügilepingu p-le 6.2, mis käsitleb vara lepingutingimustele mittevastavusest, millele viitab ka asjaolu, et pretensioonide esitamine vara osas on piiratud ajaga, mille kulgemine algab vara vastuvõtmisest. Müügilepingu täitmata jätmisega on tegemist ka juhul, kui müüdud asja üleandmine küll toimub, ent ostja ei saa asja omanikuks. Vaidlusalune sõiduk võeti hagejalt ära ning tagastati õigusjärgsele omanikule. Vaidlust ei ole selles, et auto kuulub kolmandale isikule. Lepingu p 6.2 ei ole kohaldatav olukorras, kus selgub, et müüja on müügilepingut rikkunud, jättes oma kohustuse omandi üleandmise võimaldamiseks täitmata. Hageja ei nõustu kostjaga selles, et hageja oli sõiduki omandiõiguse ülekandmise võimatusest teadlik juba 2005 .a. Asjaolu, et 2005 detsembris viidi sõiduk kriminaalasja raames liiklustrasseoloogilisse ekspertiisi, ei andnud alust lepingust taganemiseks, kuna vara õiguslik staatus ei olnud selleks ajaks veel selgunud. Liisinguvõtja avaldused ei ole otseses seoses müügilepinguga ning ühe lõppemine ei too automaatselt kaasa teise lepingu lõppemist. Kostja ei tõendanud vääramatu jõu olemasolu. Autoregistrikeskuses tehtavad toimingud on deklaratiivse iseloomuga, mitte õigustloovad, seega ei saa kostja tugineda antud kannetele kui tema vastutust välistavatele. Isiku puhul, kes vallasasja valdab, eeldatakse, et ta on ühtlasi asja omanikuks. Sõidukit ostes oli hagejal seega ettekujutus, et ta on ühtlasi asja omanikuks. Lepingu mittetäitmisest tulenev risk, kui selgub, et müüja on sõlminud müügilepingu temale mittekuluva asja suhtes, ei saa lasuda ostjal, vaid peab langema müüjale. Vastupidine seisukoht võimaldaks lepingu rikkumisega kaasnevatest kohustustest pääseda väga lihtsalt ja ei oleks kooskõlas lepingu siduvuse põhimõtte ja lepingu sõlmimise eesmärgiga, milleks on kindlustada ennast õiguslikult tagatud võimalusega nõudeid esitada, nende nõuete rahuldamisega kohtu poolt ja hilisem täitmine. Kostja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, ta vastutab oma kohustuse täitmata jätmise eest ja peab kandma kokkuleppest ja seadusest tulevaid õiguslikke tagajärgi. Hageja tasus kostjale sõiduki hinna 06.12.2005. Lepingust taganemise avalduse sai kostja kätte 16.09.2006, tal tuli avalduse kohaselt raha tagastada hiljemalt 7 päeva jooksul avalduse saamisest, s.o 23.09.2006. Hageja nõuab kostjalt alates raha saamisest (06.12.2005) kuni raha tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumuseni (23.09.2006) VÕS § 94 järgset intressi. Alates 24.09.2006 kuni hagiavalduse esitamise (23.07.2007) nõuab hageja VÕS § 113 järgset viivisintressi. Hageja nõuab kostjalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivist 0,03% päevas põhinõudelt. Hageja palus kostjalt välja mõista 156 000 krooni, intressi 2941,56 krooni, viivise 13 282,43 krooni, kokku 172 223,99 krooni ning kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgse viivise põhinõudelt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna varavastaste kuritegude talitus alustas 21.09.2005 kriminaalasja nr 05230101350 menetlust KarS § 199 lg 1 tunnustel. Kriminaalasja toimiku materjalidest nähtub, et 18.01.2006 esitas Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna varavastaste kuritegude talituse ülemkomisaar U. K. hagejale teatise nr AHJ2.320.17/5523, milles teavitas 10.01.2006 liiklustrasseoloogilise ekspertiisi tulemustest ning sõiduki originaaltehasetähisest. Analoogilise sisuga teatis oli korduvalt saadetud hagejale ka 22.02.2006. Samas nähtub toimiku materjalidest, et 23.05.2006 toimus hageja esindaja K. N. ülekuulamine. Tunnistajana ülekuulamise protokolli kohaselt keeldus hageja sõiduki omandiõiguse vaidlustamisest ning tunnistas Saksa kindlustusfirma VGH Landschaftliche omandit sõidukile. Seega sai hageja teada sõiduki mittevastavusest juba jaanuaris 2006, kuid teatas sellest kostjale alles 9 kuu möödudes. Seda ei saa pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 220 lg 1 mõttes. Müügilepingu p 6.2 järgi oli hagejal õigus esitada kostjale pretensioone sõiduki mittevastavusest lepingutingimustele 1 kuu jooksul alates vara vastuvõtmisest. Sellest tulenevalt on 1-kuulist tähtaega põhjendatud pidada

3(9)

poolte vahel kokkuleppeliselt määratud mõistlikuks tähtajaks. Ülaltoodu alusel hageja tuginemine lepingutingimustele mittevastavusele ei olnud võimalik ning hageja taganemisavaldusel ei ole õiguslikku tähendust. Hageja nõue intressi osas ei vasta VÕS § 94 lg 1 sätestatule. Intressi arvutamisel lähtus hageja OÜ-ga Tentare sõlmitud järelmaksuga müügilepingu nr 0115838L p 2.1 toodud intressimäärast 4,8% aastas. Kostja ei ole nimetatud lepingu pooleks ja lepingus ettenähtud intressimäär ei ole kohaldatav kostja suhtes. Alternatiivse nõude osas leidis kostja, et hageja ja kostja vahel 05.12.2005 sõlmitud müügileping nr 0115838L-OM on ühekordse täitmise leping, mida saab ühepoolselt lõpetada taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostjal ei lasu kahju hüvitamise kohustust hageja ees. Kostja ei vastuta sõiduki omandi ülekandmise kohustuse täitmata jätmise eest, kuna talle ei olnud teada asjaolu, et sõiduk oli varastatud Saksamaalt ning kuulus hagejaga müügilepingu sõlmimise ajal äriühingule Autohaus Hartmann. Omandi üleandmise kohustuse rikkumine toimus asjaolu tõttu, mis asus väljaspool kostja mõjusfääri, mida kostja ei saanud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei mõjutada ega sellega arvestada müügilepingu sõlmimisel. Kuna sõiduki vargus Saksamaalt ei olnud kostjale müügilepingu sõlmimisel ette nähtav, ei ole alust ka käsitleda kostjat selliselt, nagu ta oleks võtnud endale selle sündmuse realiseerumise riski ning valmisoleku selle eest vastutada. Ka omanikuvahetuse registreerimine ARK-is viitas, et kostjal ei saanud olla mingit objektiivset võimalust arvestada asjaoluga, et hagejal ei teki omandiõigust sõidukile, sest registriandmete muutmine politsei poolt tagaotsitavaks kuulutatud sõidukitele on keelatud. VÕS § 127 lg 3 sisalduva kahju ettenähtavuse printsiibi kohaselt on hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu välistatud kostja vastutuse puudumise ning kahju ettenähtamatuse tõttu müügilepingu sõlmimisel. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Jekaterina Kaidašilt AS-i Hansa Liising Eesti kasuks välja kahjuhüvitise 156 000 krooni, viivise 13 282,42 ja alates hagi esitamisest 02.08.2007 viivise põhinõudelt 156 000 krooni kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus jättis menetluskulud Jekaterina Kaidaši kanda. Pooled sõlmisid 05.12.2005 müügilepingu nr 0115838L-OM, lepingu objektiks oli sõiduauto Volkswagen Golf 1.9, mille müüja pidi ostjale (hagejale) üle andma hiljemalt 13.12.2005 (tlk 11). Ostja teatas lepingust taganemisest 15.09.2006 teatisega (tlk 17). Müügilepingu ese (sõiduauto Volkswagen Golf) oli varastatud Saksamaalt ja kuulub 3. isikule. Hagiavalduse kohaselt võeti vara, s.o sõiduauto Volkswagen Golf, ehitusaasta 2003, Vin-kood WVWZZZ1JZ3B065042 ära, et sooritada liiklustrassoloogiline ekspertiis. 10.01.2006 ekspertiisiakti nr LT-292-05/8803 alusel tuvastati, et ekspertiisiks esitatud sõiduki tehasetähist on muudetud ja originaaltehasetähiseks on WVWZZZ1JZ2P044559. 08.06.2006 koostas Põhja Politseiprefektuur vara üleandmise määruse, mille alusel tagastati vara selle omanikule Saksamaal. 15.09.2006 edastas hageja kostjale lepingust taganemise teatise ja esitas sellest tuleneva nõude (tlk 17). Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja saatis talle lepingust taganemise avalduse ning kostja sai selle kätte. Kostjale saadetud lepingust taganemise avaldusest nähtub, et hageja soovib lepingu lõpetada ning saada tagasi 156 000 krooni, mis on kostjale varasemalt tasutud. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Ametlikult leidis kinnitust fakt, et sõiduauto on varastatud, pärast liiklustrassoloogilise ekspertiisi teostamist, mida kinnitab hagejale saadetud

4(9)

18.01.2006 kiri (tlk 93). Hageja taganes lepingust alles 15.09.2006 (tlk 17). Lepingust taganemine pärast 8 kuu möödumist ajast, kui lepingupool, kes tegutses oma majandustegevuse raames, sai teada või pidi teada saama olulisest lepingurikkumisest, ei saa pidada mõistlikuks. Seega oli hageja kaotanud 15.09.2006 õiguse lepingust taganeda. Kuivõrd võlasuhe kehtib, puudub hagejal alus nõuda kostjalt lepingu alusel üleantu väljaandmist ja intressi VÕS § 189 alusel. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Lepingu kohaselt pidi kostja tegema hageja suhtes võimalikuks sõiduauto Volkswagen Golf, ehitusaasta 2003, tehasetähis WVWZZZ1JZ3B065042 omandiõiguse ülemineku hagejale. Hageja tasus kostjale kokkulepitud ostuhinna 156 000 krooni. 18.01.2006 saatis Põhja Politseiprefektuur hagejale teatise, mille kohaselt võeti 08.12.2005 sõiduauto kriminaalasja nr 05230101350 raames ära, et sooritada liiklustrassoloogiline ekspertiis. 10.01.2006 ekspertiisiakti nr LT-292-05/8803 alusel tuvastati, et ekspertiisiks esitatud sõiduki tehasetähist on muudetud ja originaaltehasetähiseks on WVWZZZ1JZ2P044559 ning et vaidlusalune auto on Saksamaalt varastatud. Teatise kohaselt on auto omanik kindlustusfirma VGH Landschaftliche Brandkaase, kes taotles auto tagastamist. Hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole hagejale kahju hüvitanud. VÕS § 115 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks kohustuse rikkumine. Kuivõrd leidis tuvastamist, et vaidlusalune sõiduauto oli Saksamaalt varastatud, on AÕS § 95 lg 3 kohaselt välistatud selle heauskne omandamine sõiduauto varastanud isiku poolt, kellele ei läinud üle ka sõiduauto käsutusõigus, millest tulenevalt ei saanud asja varastanud isik ega isik, kellele ta sõiduauto üle andis, teostada kehtivat käsutust. Seega ei täitnud kostja hageja suhtes sõiduauto omandiõiguse ülekandmise kohustust, mis kostjal müügilepingust tulenevalt lasus ja kostja pani hageja suhtes toime müügilepingu rikkumise VÕS § 100 ja VÕS § 208 lg 1 tähenduses. Lepingu nr 0115838L-OM p 4.1 kohaselt on müüja kohustatud vara üle andma hiljemalt 13.12.2005, lepingu p 1 kohaselt oli üleantavaks varaks sõiduauto Volkswagen Golf 1.9 tehasetähisega WVWZZZ1JZ3B065042. Ei leidnud tuvastamist, et nimetatud tehasetähisega sõiduauto Volkswagen Golf 1.9 oleks hagejale kokkulepitud tähtajaks üle antud. Asja materjalidest nähtuvalt on osundatud vaidlusalune sõiduauto 08.12.2005 kriminaalasja nr 05230101350 alusel ära võetud trassoloogilisse ekspertiisi, kus 10.01.2006 ekspertiisiakti nr LT-292-05/8803 kohaselt tuvastati, et ekspertiisiks esitatud sõiduki tehasetähis on muudetud ja originaaltehasetähiseks on WVWZZZ1JZ2PO44559. Kuivõrd hageja on lepingust (p 3.1.1) tuleneva kohustuse, kanda müüja arvele 156 000 krooni, täitnud (tlk 11, 21) 06.12.2005, kuid müüja ei ole ega saagi omapoolset kohustust, hagejale lepingu p 1 nimetatud vara üle anda (vara kuulub kolmandale isikule), on kostja lepingut rikkunud, mille tagajärjel on hagejale tekkinud kahju 156 000 krooni. Kostja tugines VÕS §-le 103, mille kohaselt ei vastuta kostja sõiduki omandi ülekandmise kohustuse täitmata jätmise eest, kuna talle ei olnud teada asjaolu, et sõiduk oli varastatud Saksamaalt ning kuulus hagejaga müügilepingu sõlmimise ajal äriühingule Autohaus Hartmann. Kuivõrd hageja tõendas, et kostja rikkus pooltevahelist lepingut, peab kostja tõendama, et rikkumine on vabandatav. Kostja ei tõendanud, et rikkumine on vabandatav. Kostja esitas ainult paljasõnalised väited, et ta ei teadnud, et sõiduauto on varastatud Saksamaalt. Seega ei ole kostja rikkumine vabandatav ning kostja teadis või pidi teadma, et sõiduauto on varastatud (Saksamaalt). Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-2-00, et kui puudub vaidlus asja

5(9)

omandiõiguse üle, võib asja tagastamine omanikule toimuda ka kohtuväliselt ning ka sel juhul on ostjal õigus nõuda müüjalt raha, mis ta asja eest maksis. Seega on kostjal õigus nõuda talle sõiduauto müünud isikult raha tagasisaamist. Kohus luges kostja rikkumise oluliseks lepingurikkumiseks VÕS § 116 lg 2 tähenduses. VÕS § 115 lg 3 nõutud täiendava tähtaja määramiseks puudus vajadus, kuivõrd kostja poolt lepingu objekti omandi üleminek hagejale on välistatud. Kostja lepingurikkumise tõttu on hageja olukorras, kus tema vara on 156 000 krooni võrra väiksem, seega on põhjendatud hageja kahju hüvitamise nõue, asetamaks hageja olukorda, milles ta oleks olnud, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud. Seadusandja näeb ette, et kostjal tuleb kahju hüvitada üksnes juhul, kui ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja pidi müüjana ette nägema müügiobjektiga seotud võimalikke riske. Ostes vaidlusaluse sõiduauto välismaalt, pidi ta arvestama võimaliku riskiga, et ostetav sõiduauto võib olla varastatud. Kostja väitis, et talle ei olnud teada, et sõiduauto on varastatud Saksamaal ning kuulus müügilepingu sõlmimise ajal äriühingule Autohaus Hartman ja seetõttu ei lasu tal kahju hüvitamise kohustust. Kohus selle seisukohaga eeltoodud põhjendustel ei nõustunud, kuid möönis, et kostjale võis olla teadmata sõiduki varastamise fakt, mida võib järeldada asjas kogutud tõenditest (tlk 95-98), kuid see ei välista kahju hüvitamise kohustust. VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt on kahju hüvitamise eeldus põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Hagejale ei oleks saabunud kahjulik tagajärg tekkinud kahju näol, kui pooled ei oleks sõlminud 05.12.2005 müügilepingut, mille objektiks oli sõiduauto Volkswagen Golf 1.9 tehasetähisega WVWZZZ1JZ3B065042 (tegelikkuses varastatud, mis ilmnes pärast lepingu sõlmimist). Eelneva alusel on kahju hüvitamise eeldused täidetud ja hageja alternatiivne nõue kahju 156 000 krooni hüvitamiseks, tuleb rahuldada. Hageja VÕS § 113 lg 1 tuginev viivisenõue on kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 6 ja lg 2. Kostja viivisenõudele ja selle arvestusele vastuväiteid ei esitanud. Kostjalt tuleb välja mõista viivis 13 282,43 krooni alates hagi esitamisest 02.08.2007 viivis põhinõudelt kuni põhinõude 156 000 krooni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebuse põhjendused Jekaterina Kaidaš palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on kohtuotsuse põhjendamise nõude järgimata jätmise tõttu jõudnud ebaõige kohtulahendini. Kohus leidis, et VÕS §-st 103 tulenevalt ei saa kostja tugineda asjaolule, et ta ei teadnud, et auto on varastatud, kuivõrd tegemist ei olnud vääramatu jõuga. Kohtu järeldus on arusaamatu, otsusest ei nähtu, millistele põhjendustele tuginedes kohus järeldas, et sõiduki vargus ei kujuta endast kostja jaoks vääramatut jõudu. Jättes otsuse põhjendamata, rikkus kohus oluliselt TsMS § 436 lg-t 1. Samas asus kohus seisukohale, et kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et rikkumine on vabandatav; kostja esitas ainult paljasõnalised väited, et ta ei teadnud, et sõiduauto on varastatud Saksamaalt. Kohtu arutluskäigust on võimalik järeldada, et kohus pidas müügilepingu rikkumist mittevabandatavaks põhjusel, et kostja ei tõendanud oma teadmatust sõiduki vargusest. Kohtuotsus on vastuoluline ning sellest ei ole võimalik üheselt aru saada, mis põhjusel asus kohus kokkuvõttes seisukohale, et müügilepingu rikkumine ei ole vabandatav - kas põhjusel, et sõiduki vargus ei ole vääramatu jõud või et kostja ei tõendanud, et ta ei teadnud sõiduki vargusest. Kohus ei selgitanud,

6(9)

miks ei tõenda rikkumise vabandatavust asja materjalide juures olevad Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse dokumendid. Kohus asus seisukohale, et kostja rikkumine ei ole vabandatav ning kostja teadis või pidi teadma, et sõiduauto on varastatud. Samas leidis kohus, et kostjale võis olla teadmata sõiduki varastamise fakt, mida võib järeldada asjas kogutud tõenditest (tlk 95-98). Kohtuotsuse järeldused on vastuolulised, otsus ei vasta TsMS § 438 lg-le 1. Otsusest ei selgu, kas kohus tuvastas kostja teadmise sõiduki vargusest müügilepingu sõlmimisel või mitte. Kohtu viide objektiivsele standardile „pidi teadma“ rikkumise vabandatavuse üle otsustamisel, ei rajane asjas kogutud tõenditel. VÕS § 103 lg 2 tulenevalt mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemiseks tuleb otsustada, kas mõistlikkuse põhimõttest lähtudes saab võlgnikult oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et müügilepingu sõlmimisel oli vaidlusalune sõiduauto registreeritud Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses. Sõiduki esmakordsel registreerimisel 12.11.2005 ei tuvastanud ARK Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg-s 6 loetletud ja registreerimist välistavaid asjaolusid (VIN-koodi võltsimist, sõiduki tagaotsitavaks kuulutamist jm), mistõttu ei saanud kostjalt mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta müügilepingu sõlmimisel arvestaks sõiduki vargusega. Ka omanikuvahetuse vormistamine 06.12.2005 viitas jätkuvalt, et müügilepingu sõlmimise ajal ei saanud kostjal olla alust arvestada sõiduki vargusega. Arvestades, et vabandatavuse reegli kohaselt omab keskset tähendust ajaline kriteerium, milleks on lepingu sõlmimise aeg, pidi kohus hindama objektiivset standardit „pidi teadma“ ülalmärgitud faktilistest asjaoludest tulenevalt. Kohus seda ei teinud. Samuti ei arvestanud kohus sõiduki registreerimist ARK-is VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud võlgniku ettenägemisvõime ja selle objektiivse elemendi „mida võlgnik pidi ette nägema“ üle otsustamisel. Otsuses on vaid põhjendamatu konstateering, et kostja, kui asja müüja, pidi ette nägema müügiobjektiga seotud võimalikke riske. Arvestades, et ka kahju ettenähtavuse reegli kohaselt omab tähtsust lepingu sõlmimise aeg, on objektiivse standardi hindamine võimalik üksnes 05.12.2005 müügilepingu sõlmimise ajal eksisteerivaid faktilisi asjaolusid arvestades. Kohus asus sisuliselt seisukohale, et, müügilepingute puhul peab müüja võtma endale kõik võimalikud riskid. Selline kohtu lähenemine viib sellele, et müügilepingute osas kaotab ettenähtavuse reegel oma kahjuhüvitist piirava iseloomu ja ostja kahjunõude võib alati rahuldata. Kohtu loogika ei vasta VÕS §-le 127, mis on kohaldatav ka müügilepingute suhtes. Arusaamatu on otsuse järeldus, et ostes vaidlusaluse sõiduauto välismaalt, pidi ostja arvestama võimaliku riskiga, et ostetav sõiduauto võib olla varastatud. Esiteks puudutab antud järeldus aega, mil kostja soetas sõiduki, mitte võõrandas hagejale. Teiseks viitab kõnealune järeldus, et müügitehingu puhul pidas kohus varguse riski ostja kahjuriskiks. Kui kohus asus seisukohale, et sõiduki soetamisel kostja poolt oleks nimetatud kahjuriski pidanud kandma ostja (kostja), jääb arusaamatuks, miks ei kehti sama loogika sõiduki võõrandamisel hagejale (ostja 05.12.2005 müügitehingus). Vastus apellatsioonkaebusele Swedbank Liising Aktsiaselts ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hagi jäeti rahuldamata raha tagastamise nõudes seoses lepingust taganemisega. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kolleegium ei kontrolli otsust

7(9)

nimetatud nõude osas. Maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude, so kahju hüvitamise nõude. Apellant taotleb otsuse tühistamist ja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks hageja alternatiivse nõude osas puudub seaduslik alus. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist ning leiab, et maakohus on otsust hagi rahuldamise osas põhjendanud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuete kohaselt. Maakohus tuvastas tsiviilasjas alljärgnevad olulised asjaolud:

8(9)

TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulub kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Urmas Reinola

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.