Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud ja hageja nõue Tõnu Grünberg esitas 10.01.2007 Harju Maakohtusse hagi Filuet Eesti OÜ vastu 58 948, 63 krooni väljamõistmiseks. Hagejaga leppis 01.06.2004 telefoni teel kostja tegevdirektori J.O. kokku Herbalife toodete ostmises ning tasus kostjale 01. ja 02.07.2004 kahe pangaülekandega kokku 58 948, 63 krooni. Kostja kohustus väljastama 42%-lise allahindlusega kauba kolmandale isikule, Herbalife konsultandile Anneli Särele. Nimetatud tehing oli mõeldud laenuna A. Särele ettevõtluse alustamiseks ja raha oleks pidanud tagasi saama kahe kuu jooksul. A. Säre hagejale võlga tasunud ei ole. Kostja poolt esitatud arve/saatelehed on allkirjastamata, mis näitab, et kaup küll telliti, kuid kaupa ei ole väljastatud. A. Säre keeldub kauba saamist tunnistamast. Hageja on korduvalt teinud kostja juures oste, kus on tellijaks hageja. Hageja kinnitab, et A. Säre sponsoriks ei ole mitte L. O., vaid hageja ning L. O.on hoopis hageja sponsoriks. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostjal on õigus müüa Herbalife tooteid vaid Herbalife konsultantidele, kellele on omistatud Herbalife ID tunnus. Hagiavaldusele lisatud tellimus/arvetes nr 5678A ja 5679A loetletud tooted tellis kostjalt mitte hageja, vaid Herbalife konsultant A. Säre, kes sai saatelehtedes märgitud tooted kätte. Hageja tasus toodete eest VÕS § 78 mõttes kolmanda isikuna. Toodete üleandmist korraldas kostja tegevdirektor J. O.. Toodete üleandmise juures viibis ka Herbalife kvalifitseeritud müügikonsultant L. O., kes tuli lattu koos A. Särega ja on tema sponsor. A. Säre allkirja puudumine saateleht/arvetel oli tingitud teiste Herbalife konsultantide suure kogunemisega kostja kontoris kauba väljastamise päeval. Juhul, kui kaupa oleks tellinud hageja, siis nii tellimus/arve kui ka saateleht/arve oleks vormistatud hageja kui Herbalife süsteemi kuuluva isiku nimele. Kostjal ei olnud hagejaga mingeid lepingulisi suhteid, mistõttu on kahju hüvitamise nõue alusetu. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 58 948,63 krooni ja jättis menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on tasunud kostja pangaarvele 01. ja 02.07.2004 kokku 58 948,63 krooni, mille kohta on hageja esitanud maksmist kinnitavad maksekorraldused nr 291 ja 292. Poolte vahel on vaidlus, kas poolte vahel olid lepingulised suhted ja kas lepinguliste suhete olemasolul kostja oma lepingulisi kohustusi täitis, so kauba hagejale või selleks kokkulepitud kolmandale isikule üle andis. Tunnistaja L. O. ütluste kohaselt ta on hageja juhendaja, kuna on kõrgema astme Herbalife toodete müügikonsultant. Tunnistaja selgitas, et vastavalt tema juhendamisel sai vaidlusalune kaup tellitud telefoni teel, mille maksjaks oli hageja ja kauba saajaks A. Säre, kes tegi omakorda lepingulist tööd hagejale. Tõenditest nähtub, et hageja omades Herbalife konsultandi vastavat tunnistust, on varasemalt tellinud ise kostjalt kaupu ning ise ka kauba kätte saanud ja samuti on osa tellimuste alusel kaup kostja poolt väljastatud kolmandatele isikutele. Eeltoodust tulenevalt oli poolte vahel lepinguline suhe, s.t hageja sõlmis lepingu kostjaga selliselt, et tellis kostjalt kauba telefoni teel selle kohta, et kostja müüb hagejale Herbalife tooteid kokku 58 948,63 krooni ja väljastab selle kolmandale isikule A. Särele. Eelmärgitud viisil kauba tellimine, tasumine (sponsorlus) ja kauba väljastamine kolmandatele isikutele on kostja tavapraktika, mida kinnitas oma ütlustega ka tunnistaja J. O., kes juhtumi ajal oli kostja tegevdirektor.

Hageja on tasunud kostjale 58 948,63 krooni tellitud kauba eest ja pärast tellimuse tasumist on hageja õigustatud saama tellitud kauba, mille vastuvõtjaks vastavalt kokkuleppele oli A. Säre. Kostjal kauba väljastajana lasus hoolsuskohustus kauba väljastamisel vormistada dokumendid nõuetekohaselt. Seega kostja pidi võtma kauba saajalt allkirja üleantava kauba kohta. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kauba üle andnud hagejale või A. Särele ja seega on kostja väide, et ta on kauba kolmandale isikule A. Särele üle andnud, tõendamata. Tunnistaja L. O.on küll kinnitanud, et A. Säre sai kauba kätte, kuid tunnistaja ei osanud nimetada täpselt milline kaup väljastati ja millal. Tunnistaja selgitas, et tema kohutuseks ei olnud kontrollida kas kaup anti nõuetekohaselt üle või ei. Kostja väiteid, et ta tohtis müüa kaupa üksnes teatud isikutele, kelleks hageja ei saanudki olla, ei oma vaidluses üldse kaalu ega muuda tellimust ja lepingu sõlmimist olematuks, pealegi on need väited tõendamata. Hageja on esitanud tõendid, et ta omas õigust edasi müüa Herbalife tooteid, mida kinnitas ka tunnistaja L. O.oma ütlustega. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale või tema poolt näidatud isikule tellitud kauba üle andnud ega tõendanud, et ta oleks tagastanud hagejale viimase poolt tasutu, siis on ta rikkunud lepingut ning kooskõlas VÕS § 59 lg 1 on hageja õigustatud nõudma tema poolt tasutud 58 948,63 krooni tagastamist kostja poolt. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Tunnistaja L. O.ülalmärgitud ütlused ega kohtu märgitud tõendid ei tõenda seda, et vaidlusalune kaup oli tellitud just nimelt hageja poolt. Hageja kinnitas 02.12.2008 kohtuistungil, et vaidlusaluse kauba tellijaks oli A. Säre, hageja ülesandeks oli aga kauba eest tasumine. Kauba tellimist A. Säre poolt kinnitas ka tunnistaja L. O.. Lisaks jättis kohus seisukoha võtmata maksekorralduste nr 291 ja 292 suhtes, milledest nähtub, et hageja oli tasunud kõnealuse kauba eest kui A. Säre kauba eest. Kohus ei ole analüüsinud kostja väiteid selle kohta, et hageja ei vasta tarbija tunnustele VÕS § 34 ja tarbijakaitseseaduse § 2 tähenduses, kuna hageja tegevuseks oli Herbalife toodete ostmine soodushinnaga nende edasimüügi ja tulu saamise eesmärgil. Kohus ei pidanuid üldse vajalikuks põhjendada, mis põhjustel oli ta vaidluse lahendamisel kohaldanud VÕS § 51 ja 59 tarbijamüügi kohta käivaid sätteid. Kostja tugines VÕS §-le 119, väites, et juhul, kui käsitleda lepingut sõlmituks hageja ja kostja vahel tingimusel, et kaupa tuli väljastada A. Särele, siis ei ole hageja taganud A. Säre tulekut kaubale järgi ning tegemist on hageja vastuvõtuviivitusega. Sellisel juhul tuleks asuda seisukohale, et kostja ei saanud täita oma kohustust hagejast tuleneva asjaolu tõttu. Kuna müügilepingut on rikkunud hageja (jättest asja vastu võtmata), siis ei ole hagejal raha tagasinõudeõigust. Kohus ei ole nimetatud kostja väiteid analüüsinud. Kostja ei ole kunagi väitnud, et A. Säre on kolmas isik. Vastupidi, kostja on kogu aeg väitnud, et tellimus/arves nr 5678A ja 5679A loetletud kauba ostjaks oli A. Säre, hageja aga kolmandaks isikuks VÕS § 78 tähenduses. Sellele kostja väitele ei ole kohus oma hinnangut andnud.

Kohus ei ole hinnanud asjas kogutud tõendid kogumis, jättis osa tõenditest hindamata. Kohus jättis tunnistaja L. O.ütluse, et A. Säre sai kauba kätte, arvestamata põhjusel, et tunnistaja ei osanud nimetada täpselt, milline kaup väljastati ja millal. Kauba väljastamist A. Särele kinnitas tunnistaja J. O.. Lisaks nähtub kohtuistungi protokollist, et kauba väljastamist kinnitab ka hageja ise. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtutoimikus ühtegi tõendit, mis võimaldaks kohtul asuda seisukohale, et A. Säte poolt tellitud kaup ei vastaks oma koguse ja nomenklatuuri poolest A. Säre poolt saadud kauba kogusele ja nomenklatuurile. Nõustudes sellega, et tunnistaja L. O.ütlused tõendavad kauba kättesaamist A. Säre poolt, kuid jättes tuvastamata millist kaupa oli A. Säre seejuures kostjalt saanud, jättis kohus tuvastamata asjas tähtsus omavat asjaolu, so millises koguses oli A. Säre kaupa saanud ning kas hageja nõue kuulub seejuures rahuldamisele täies ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses on võimalik teha uus otsus. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja kandis kostja arvele maksekorraldustega 01. ja 02.07.2004 kokku 58 948,63 krooni ning et temale ei ole kaupa üle antud. Õiguslik vaidlus tekkis poolte vahel selle üle, kas hageja kandis raha kostjale oma lepingulise kohustuse täitmiseks või tegemist oli kolmanda isiku A. Säre eest maksekohustuse täitmisega. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel oli müügilepingust, milline sõlmiti sidevahendi abil, tulenev õigussuhe. Kuivõrd hageja tõendas müügihinna tasumist ning kostja ei ole tellitud kaupa üle andnud, siis oli ta kohustatud VÕS § 59 lg 1 järgi raha tagastama hagejale. Kolleegium leiab, et maakohus on andnud esitatud tõenditele eksliku hinnangu, millest tulenevalt on jõudnud ebaõigele järeldusele. Maksekorralduste nr 291 ja 292 selgituses on toodud järgimine tekst „Anneli Säre ID nr U 5004319 tasu kauba eest“. Nimetatud tõendi grammatilisel tõlgendamisel ilmneb, et hageja maksis A. Säre eest kaupade tasu.. Nii on ka kostja aru saanud ja põhjendanud, et hageja kolmanda isikuna täitis A. Säre kohustust. VÕS § 78 lg 1 järgi, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Seadusest ei tulene, et müügilepingu korral peaks müügihinna maksma üksnes ostja. Seega võis hageja maksta müügihinna A. Säre eest. Hagiavalduses on hageja ise väitnud, et ta kandis raha üle laenuna A. Säre ettevõtluse alustamiseks, mille pidi viimane tagastama kahe kuu jooksul, kuid ei täitnud lubadust. Kauba pidi kostja väljastama A. Särele. Ka neist hageja väidetest ilmneb, et kaup pidi minema A. Säre valdusesse ning ta aitas A. Säret rahaliselt ettevõtluse alustamisel. Seega täitis hageja VÕS § 78 lg 1 mõttes kolmanda isikuna A. Säre, mitte enda, kohustust. Hageja väide sellest, et poolte vahel oli ka varasemalt müügilepingust tulenevad suhted ning kaupa võis tellida telefoni teel ning ka kauba järgi võis tulla kolmas isik, võib küll olla õige, kuid käesolevas vaidluses tuleb anda hinnang sellele, kas maksekorralduste nr 291 ja 292 aluseks oli pooltevaheline õigussuhe.

Maakohtus ülekuulatud tunnistaja L. O.(t.lk. 141) tõendas, et vaidlusaluse tellimuse esitas A. Säre ning hageja maksis kauba eest. Sama kinnitas ka tunnistaja J. O., et kauba tellijaks oli A. Säre ning et maksjaks pidi olema teine isik, võimalik et T. Grünberg ( t.lk. 141) Toimikus olevate tellimus/ arvete nr 5678 A ja 5679 A järgi, millised on vormistatud 30.06.2004, ja milles kauba maksumuseks on kokku 58 948,63 krooni, on kauba tellijaks A. Säre (t. lk. 13-14). Kolleegium leiab, et hageja ei suutnud usaldusväärselt tõendada, et hageja poolt raha ülekandmine kostjale 58 948,63 krooni osas on toimunud tema enda, mitte A. Säre, kohustuse täitmiseks. Maakohus on hagi rahuldamisel tuginenud VÕS § 59 lg-le 1. Tuleb nõustuda apellandiga, et hageja ei ole käsitletav tarbijana VÕS § 34 mõttes. VÕS § 34 järgi tarbija on võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja on väitnud, et ta on Herbalife toodete edasimüügiga tegelev isik. Seega nimetatud toodete ost-müük on tema majandus- ja kutsetegevus ning ta ei saa olla tarbija VÕS § 34 mõttes. Seega hagi rahuldamine VÕS § 59 lg 1 alusel on ekslik. Maakohtu seisukoht selles, et poolte vahel oli müügileping, mis sõlmiti sidevahendi teel vastavalt VÕS § 1 p 4, lg 2 ( telefoni teel) on ekslik eeltoodud põhjendustel ning kohus eksis ka õigusnormile viitamisel. Ilmselt on kohus silmas pidanud VÕS § 52 lg 1 p 4 ja lg 2. Asjaolu, et toimikus puuduvad usaldusväärsed tõendid kauba üleandmise kohta A. Särele, ei ole aluseks hageja nõude rahuldamiseks kostja vastu. VÕS § 78 lg 4 järgi kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis annaksid alust nõude rahuldamiseks VÕS § 78 lg 4 järgi. Arvestades eeltoodut, tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

. Mare Merimaa

Kaupo Paal

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.