Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg. 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Lepingu kolmanda isikuga sõlmimise, selle täitmise ja kauba üleandmise tõendamiskoormus lasub kostjal, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta sõlmis lepingu A. S, mitte hagejaga. Eeltoodust tulenevalt sõlmis hageja lepingu kostjaga, tellides kostjalt kauba telefoni teel ning kostja kohustus müüma hagejale Herbalife tooteid kokku 58.948, 63 krooni eest. Kuivõrd vaidlus selles puudus, et hageja on tasunud kostjale 58.948, 63 krooni, on tõendatud ka asjaolu, et hageja on tema poolt tellitud kauba eest vastavalt tasunud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kauba hagejale või A. Särele üle andnud ja seega on kostja väide, et ta on kauba kolmandale isikule A.Sle üle andnud, tõendamata. Seda, et hagejale on 58.948, 63 krooni tagastamata, ei ole kostja vaidlustanud ning tuleb asuda seisukohale, et hageja väide, et ta ei ole saanud tagasi 58.948, 63 krooni, on tõendatud. Kostja väiteid, et ta tohtis müüa kaupa üksnes teatud isikutele, kelleks hageja ei saanudki olla, ei oma vaidluses üldse kaalu ega muuda tellimust ja lepingu sõlmimist olematuks, pealegi on need väited tõendamata. Kõike eeltoodut hinnates oli poolte vahel müügileping, mis on sõlmitud sidevahendi (telefoni) teel vastavalt VÕS § 52 lg. 1 punktile 4 ja lõikele 2. VÕS § 208 lg. 1 järgi kohustub müügilepingu alusel müüja ostjale andma üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 59 lg. 1 sätestab, et kui pooled ei leppinud kokku teisiti, peab pakkuja tarbijale tellimuse täitma hiljemalt 30 päeva jooksul tellimise esitamisest, ning lg. 2 järgi, kui ta ei suuda tellimust täita, peab ta tarbijale sellest teatama ja tagastama talle tema poolt tasutu viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale (s. t. tema poolt näidatud isikule) tellitud kauba üle andnud, ega tõendanud, et ta oleks tagastanud hagejale viimase poolt tasutu, siis on ta rikkunud lepingut ning koskõlas VÕS § 59 lõikega 1 on hageja õigustatud nõudma tema poolt tasutud 58.948, 63 krooni tagastamist. Kuigi hageja pidas 58.948, 63 krooni oma kahjuks, ei ole kohus seotud hageja arvatava õigusliku kvalifikatsiooniga vastavalt TsMS § 436 lõikele 7 ning kohaldab ise seadust. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista VÕS § 59 lg. 1 järgi 58.948, 63 krooni. Kuivõrd hagi kuulub nendel motiividel rahuldamisele, ei pea kohus andma hinnangut hageja poolt esitatud muudele tõenditele. Millised suhted olid hagejal A. S, ei oma vaidluses hageja ja kostja vahelise lepingu täitmisel kaalu, mistõttu kohus ei anna nendele hageja väidetele ka hinnangut. Hageja väiteid ja selgitusi, mis on esitatud pärast asja sisulist arutelu, ei võta kohus arvesse, sest kohus ei või tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hagile lisatud maksekorralduste nr. 291 ja 292 selgituste kohaselt oli vastustaja tasunud apellandile A.S kauba eest. Seega oli kauba eest tasumise kohustus A. S. VÕS § 208 lõikes 1 sisalduva müügilepingu legaaldefinitsiooni kohaselt on asja müügi puhul ostuhinna tasumise kohustus ostjal ehk tehingu teisel poolel. Saateleht/arvetest nr. 5678A1 ja 5679A1 ning tellimus/arvetest 5678A ja 5679A nähtub, et kauba saajaks on märgitud A.S, kellele apellant VÕS § 208 lg. 1 järgi kohustus kauba üle andma. 2. mai 2007. a. saateleht/arvest 5424A1 nähtub, et juhul, kui vastustaja ise soovis kaupa osta, siis müügitehingut tõendavad dokumendid vormistati vastustaja nimele. Sellisel juhul oli vastustaja kauba saajaks ehk VÕS § 208 lg. 1 tähenduses ostjaks.

Maakohtu otsusest ei nähtu, milliste asjas kogutud tõendite põhjal jõudis kohus järeldusele, et tellimus/arvetes nr. 5678A ja 5679A märgitud kauba ostjaks ja müügilepingu pooleks oli vastustaja, A.S oli aga kolmandaks isikuks. Apellant ei ole kunagi väitnud, et A. Säre on kolmas isik. Tellimus/arvetes loetletud kauba ostjaks oli A.S, vastustaja aga kolmandaks isikuks VÕS § 78 tähenduses. Maakohus on jätnud kohaldamata TsMS § 414 lg. 2 p. 2. Kohtuistung oli määratud

hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast, esitab menetlusosaline või tema esindaja kohtule tõendi, millest nähtub, et haigust saab lugeda takistuseks hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast; tõendi vormi ning selle väljaandmise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega. Nii ei välista osundatud tõendi puudumine või puudulikkus sama paragrahvi lg. 3 kohaselt haiguse põhistamist muude tõenditega. Ka ei tulene sätestatust, nagu ei oleks kohtul kirjaliku tõendi puudumisel vajalik hinnata, kas haigus, millele menetlusosaline oma taotluse alusena on tuginenud, takistab teda kohtuistungile ilmumast, aga samuti, kas väide haigusest on põhistatud TsMS §-s 235 sätestatust lähtudes. Et otsustada, kas väide on põhistatud, tuleb esmajoones hinnata selle põhjendatust – väite loogilisust ja seost vaidluse asjaolude ning menetlusliku küljega; seejuures eeldatakse, et esitatud põhjendus vastab tegelikkusele. Kostja taotles asja arutamise edasilükkamist põhjendusel, et ta on haigestunud, saates selle kohta e-kirja, milles märkis ka haigestumise põhjuse, milleks oli hüpertooniline kriis. Kostja märkis ka, et esitab haiguslehe (originaali) kohe, kui ta selle saab. Selle põhjenduse õigsust eeldades on usutav, et kostja ei olnud haiguse laadi arvestades võimeline kohtuistungil osalema, väide haiguslehe esitamise kohta viitab sellele, et kostjale on töövõimetusleht välja antud. Kolleegium leiab, et töövõimetu isik on ka võimetu kohtuistungile ilmuma. Maakohus ei ole põhjendanud, millised asjaolud ei võimalda eeldada, et kostja põhjendus on tõene. Niisuguseid asjaolusid ei selgu ka toimikust, kus ei sisaldu andmeid selle kohta, nagu oleks kostja varem menetluses oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Kostja on talle saadetud kirjavahetuse kätte saanud, on teinud temalt nõutud menetlustoimingud, on kohtu määratud tähtaegadest kinni pidanud. Istung, mille edasilükkamist kostja taotles, oli asjas esmakordne. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel ei olnud põhjust kahelda kostja poolt esitatud mõjuva põhjuse usutavuses. Nüüdseks on kostja selle kinnituseks esitanud ka kirjaliku tõendi – töövõimetuslehe, millest nähtub, et mitte üksnes kohtuistungi toimumise ajal, vaid ka mitu päeva enne seda ja mitu nädalat pärast seda on kostja ainus seaduslik esindaja olnud töövõimetu. Pealegi oli kohtul võimalus kostja esindajalt telefoni teel (kui kostja helistas, nagu protokollis märgitud) või meilitsi taotluse kohta täpsustusi nõuda, kui pidas täiendavaid andmeid vajalikuks. Kohus võis kostjale ka teha ettepaneku tõendi esitamiseks, kui pidas seda vajalikuks. Seda võimalust kohus ei kasutanud ning kolleegium leiab, et kostja suhtes ei ole toimitud õiglaselt. Protokolli kohaselt on kohus avaldanud tl. 30, kus kostja on andnud nõusoleku kirjalikuks menetluseks. Protokollist küll ei nähtu, millise järelduse on kohus sellest teinud, kuid eeldada võib, et kohus lähtus TsMS § 414 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt juhul, kui pool oli nõus kirjaliku menetlusega, võib kohus lahendada asja sisuliselt poole osavõtuta ka juhul, kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks. Kolleegium leiab, et osundatud sätte kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. Nii taotles kostja esindaja ühes mõjuvast põhjusest teatamisega ka seda, et kohtuistung lükataks tema kohtuistungile ilmumise võimatuse tõttu edasi järgmisesse kuusse. Seega väljendas taotluse esitaja sõnaselgelt, et soovib istungil osaleda. Seda ei muuda asjaolu, et esialgses vastuses hagile nõustus kostja kirjaliku menetlusega nagu hagejagi sellega hagiavalduses nõustunud oli. Oluline on, millises menetluslikus olukorras kostja kirjaliku menetlusega nõustus. Nii pidas kostja vastuse kohaselt hagi põhjendamatuks, taotles aga juhul, kui kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud, tunnistajate ülekuulamist. Sellest võib järeldada, et kostja nõusolek asja kirjalikuks lahendamiseks oli seotud tingimusega ega käinud olukorra kohta, kui peetakse vajalikuks tema poolt taotletud tunnistajate ülekuulamist. Maakohus rahuldas kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja määras asjas kohtuistungi. Pärast seda ei ole kostja väljendanud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, vastupidi, kostja taotles ilmumise võimatuse tõttu istungi edasilükkamist. Lisaks sellele rikkus maakohus olulisel määral menetlusõiguse norme, kui jättis üle kuulamata kostja poolt taotletud tunnistajad. Tunnistajate ülekuulamise taotluse esitas kostja

esialgses vastuses hagile, kus märkis, et kui kohus peab hagi õiguslikult põhjendatuks, palub ta üle kuulata J.O ja L.O (tl. 31). Taotlus sisaldas tunnistajate aadresse ja põhjendust, milliste asjaolude tõendamiseks tuleks tõendid koguda. 30. mai 2007. a. määrusega rahuldas maakohus kostja taotluse, leides, et taotlus on põhjendatud ja taotletavad tõendid asjakohased (tl. 46). Kohus saatis tunnistajatele kutsed ilmumiseks 10. oktoobri kohtuistungile (tl. 49, 50), kuid kohtuistungile tunnistajad ei ilmunud, ilma et oleksid kohtule ilmumata jätmise põhjustest teatanud (tl. 59). Istungi protokolli kohaselt ei selgitanud kohus välja tunnistajate ilmumata jätmise põhjust ega võtnud selles osas mingit seisukohta, vaid jättis kostja poolt taotletud tõendid kogumata, ilma et oleks seda üldse kuidagi põhjendanud. Kolleegium leiab, et menetlusnormid ei võimaldanud kohtul igasuguse põhjenduseta jätta tunnistajad üle kuulamata. Asjaolu, et tunnistajad kohtuistungile ei ilmunud, seda ei õigustanud. TsMS § 254 kohaselt on tunnistajana väljakutsutud isik kohustatud ilmuma kohtusse ja andma kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta. TsMS § 266 lg. 1 lause 1 kohaselt, kui tunnistaja jätab kohtu kutsel mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata, võib kohus teda trahvida ja kohaldada sundtoomist. Maakohus ei selgitanud välja tunnistajate ilmumata jätmise põhjust ega võtnud mingeid meetmeid, et tagada tunnistajate ilmumine kohtuistungile. Ka asjaolu, et kostja ei olnud kohtuistungile ilmunud, ei õigustanud tema poolt taotletud tõendite uurimata jätmist. TsMS § 243 lg. 3 lause 2 kohaselt ei takista tõendite uurimist kohtusse kutsutud menetlusosalise puudumine kohtuistungilt, kus uuritakse tõendeid, kui kohus ei määra teisiti. Osundatud sätetest tuleneb, et ei tunnistajate ilmumata jäämine ega menetlusosalise kohtuistungilt puudumine ega mõlemad asjaolud üheaegselt saa iseenesest olla aluseks tunnistajate ülekuulamisest loobumiseks. Kolleegium leiab, et TsMS § 414 lg. 2 p. 2 rikkudes on maakohus oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mis TsMS § 656 lg. 1 punktist 1 tulenevalt on iseenesest aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele ja asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisele, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest. Jättes tunnistajad üle kuulamata, rikkus maakohus kostja õigust tõendeid esitada (TsMS § 199 lg. 1 p. 5). See on oluline menetlusõiguse normide rikkumine, mis TsMS § 414 lg. 2 lause 2 kohaselt annab apellatsioonikohtule samuti aluse esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmiseks, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest. Kirjeldatud puuduste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades oleksid menetlusosalised sel juhul jäetud ilma võimalusest kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaselt hindab tõendeid ja tuvastab asjaolusid esmalt esimese astme kohus (TsMS § 9 lg. 3). Et tsiviilasi saadetakse maakohtule uueks sisuliseks läbivaatamiseks, siis ei anna kolleegium hinnangut apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad vaidluse sisu. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleb esimese astme kohtul menetlusõiguse normide rikkumine kõrvaldada. Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.