09.juuni 2009 kell 11.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasi
LÕ hagi ER vastu saamata jäänud kutsehaiguse hüvise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
66 494,44 krooni Hageja: LÕ(isikukood XXX, elukoht XXX)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja lepinguline esindaja L Auväärt (ÕPS Tartu Ühing ) Kostja: ER(isikukood XXX, elukoht XX) Kostja esindaja vandeadvokaat M Pihlak (AB Aavik & Partnerid )
Hagi läbi vaadatud kohtuistungil
19.mail 2009
Kohtuistungil osalesid
L. Auväärt, E. Roose ja M. Pihlak
RESOLUTSIOON
1.Jätta LÕ hagi ER vastu saamata jäänud kutsehaiguse hüvise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Kummagi menetlusosalise menetluskulud jäävad tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hageja LÕ esitas 07.07.2003 Tallinna Linnakohtule hagi AS U ja ERvastu kutsehaiguse hüvise väljamõistmiseks, sest kohtutäituril ei olnud AS -l U vara puudumise tõttu õnnestunud täita Tallinna Linnakohtu 16.01.2002 tagaseljaotsust, millega AS U mõisteti LÕ kasuks välja tervisekahju hüvitis ühekordselt 16 518,75 krooni, viivis 17 656,67 krooni ja alates 01.08.2001 igakuuliselt 1120,89 krooni. Menetluse käigus hageja loobus hagist AS U vastu, kuid maakohus selles osas seisukohta ei võtnud. Tallinna Linnakohtu 09.09.2005 otsus hagi ER vastu rahuldamata jätmise kohta tühistati 18.06.2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega ja asi saadeti uueks arutamiseks maakohtule. 19.11.2008 kohtumäärusega maakohus vastavalt ringkonnakohtu otsuses toodud juhistele lõpetas menetluse AS U vastu ning kohustas hagejat oma nõuet täpsustama ning esitama täpsustatud nõudega hagiavalduse terviktekstina (käesoleva kohtulahendi vormistamise käigus selgus, et Tallinna linnakohus oli juba 17.03.2005 määrusega AS U suhtes siiski menetluse lõpetanud hagist loobumise tõttu, I kd lk 62 – 63). Kohtu korduva meeldetuletuse peale hageja esitas 11.02.2009 hagi täpsustuse.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
11.02.2009 täpsustatud hagiavalduses hageja taotleb kostjalt välja mõista saamata jäänud kutsehaiguse hüvitis 66 494,44 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt 16.01.2001 mõistis Tallinna Linnakohus tsiviilasjas nr 2/3/33 – 5896/01 AS U välja kutsehaige LÕ kasuks ühekordse hüvitisena 16 518,75 krooni, viivise 17 656,67 krooni ja igakuulise hüvise 1120,89 krooni alates 01.08.2001. Kuna AS U ei tasunud väljamõistetud summat vabatahtlikult, pöördus hageja kohtutäituri poole. Kohtutäitur K Vellet koostas 02.10.2002 sissenõudmise võimatuse akti, kuna AS U puudus vara ja ta oli pankrotis. Seda kinnitas ka hilisem pankrotimenetlus. AS U inus juhatuse liige oli Erik Roose, kes ei täitnud oma kohust ega esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust. Pankrotiavalduse esitamise hetkest oleks Eesti Vabariik hüvise maksmise kohustuse üle võtnud. Ka ei esitanud ER äriregistrile majandusaasta aruandeid. AS U sundlõpetamise teade ilmus alles 16.12.2003. Alates sellest kuupäevast võttis Eesti Vabariik üle hüvise maksmise kohustuse. Likvideerimise käigus aga selgus, et AS U on püsivalt maksejõuetu juba 2000. aastast ja juba 2000.a. oleks kostja ER pidanud esitama pankrotiavalduse. ER poolt tema otseste ametikohustuste täitmata jätmise tõttu ei saanud hageja kutsehaiguse hüvist alates 26.04.2000 kuni 16.12.2003.a. Saamata jäänud kutsehaiguse hüvise summa 66 494,44 krooni koosneb tagaseljaotsusega AS U väljamõistetud ühekordsest hüvisest 16 518,75 krooni, viivistest 17 656,67 krooni, igakuulistest maksetest kuni 30.11.2003 kokku 31 384,92 krooni ja 2003.a. detsembrikuu makse kuni 26.12.2003 934,10 krooni. Hageja taotleb hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUS
Kostja 27.03.2009 kirjalikus vastuses hageja leiab, et täpsustatud hagiavalduses ei ole hageja esitanud selget nõuet. Hageja taotleb kostjalt välja mõista kutsehaiguse hüvitis 66 494,45 krooni, kuid ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt ER kutsehaiguse hüvitise pidanuks tasuma. Hagis toodud nõue annab taas alust arvata, nagu peaks hageja kostjat kutsehaiguse põhjustajaks. Hageja ei ole põhistanud seost ER ja tasumata kutsehaiguse hüvitise vahel. Asjaolu, et pankrotiavalduse mitteesitamine hageja poolt soovitud tähtajal toonuks kaasa ER kohustuse hüvitada hagejale kutsehaiguse hüvitis, on põhistamata ja tõendamata. Väär on hageja väide, et pankrotiavalduse esitamise hetk olnuks aluseks Eesti Vabariigil hüvise maksmise kohustuse ülevõtmiseks. Nagu AS U ajutise pankrotihalduri pooltki on välja selgitatud, püüti lahendusi leida ja tegevust jätkata ka veel 2003.aastal. 2003.a. alustati AS U likvideerimismenetlust, mille jooksul siiski loodeti leida kompromissi tagaseljaotsusega hageja kasuks väljamõistetud summa osas. Kompromissi ei saavutatud, nimetatud asjaolu sai pankrotiavalduse esitamise aluseks. Ajutine pankrotihaldur ei leidnud, et AS U juhtkonna tegevuses oleks esinenud juhtimisvigu või
kriminaalasja tunnuseid. Hageja ei ole põhjendanud, milline ja millest lähtuvalt olnuks see „õigeaegne“ pankrotiavalduse esitamise aeg ja kuidas avalduse esitamine toonuks kaasa Eesti Vabariigi poolt hüvitise maksmise ülevõtmise. Hageja ei ole esitanud selget materiaalõiguslikku normi, millele nõue tugineb. Hagiavalduses viidatud ÄS 306 lg 3(1) ei anna kostja hinnangul põhistavat seost nõuda kostjalt hageja kasuks kutsehaiguse hüvitist. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOHTUISTUNG
Kohtuistungil hageja jäi oma seisukohtade ja nõude juurde. Hageja jäi selle juurde, et kostja kohustuste täitmata jätmise tõttu jäi hagejal saamata AS - lt U väljamõistetud kutsehaiguse hüvitis. Juhatuse liikme kohustuste täitmiseks oleks kostja pidanud esitama pankrotiavalduse varem ning siis oleks Eesti Vabariik võtnud hüvitise maksmise kohustuse üle. Hageja ei soovinud anda ühest hinnangut, kas saamata hüvitis on käsitatav hageja kahjuna. Samas hageja kinnitas, et kostja ei ole hagejale kutsehaigust tekitanud. Kostja jäi oma vastuväidete juurde, et hageja nõue ei ole selge, nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et AS Ujuhatus oleks oma kohustusi rikkunud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
2.Hageja ei ole täpsustatud hagiavalduses märkinud ega hageja esindaja ei soostunud kohtuistungil sõnaselgelt välja ütlema, kas hageja taotletava summa näol on tegemist kahjuga. Samas kinnitas hageja esindaja, et on menetluse algusest peale väitnud, et kostja ei ole hagejale kutsehaigust põhjustanud, kuid kostja tegevuse tõttu jäi hagejal kohtuotsusega tema kasuks väljamõistetud kutsehaiguse hüvitis saamata, st kostja süül jäi kohtuotsus täitmata. Samuti järeldub hagi asjaoludest, et sisuliselt käsitab hageja saamata jäänud kutsehaiguse hüvitise summat kahjuna, mis hagejal jäi saamata seetõttu, et kostja AS Ujuhatuse liikmena ei esitanud pankrotiavaldust koheselt AS U maksejõuetuse tekkimisel, millega oleks kaasnenud hüvitise maksmise kohustuse üle võtmine riigi poolt. Eeltoodu alusel kohus käsitab hageja saamata kutsehaiguse hüvitist kahjuna, kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg - le 4 viitas sellele võimalusele kohtuistungil. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
3.Hageja ja kostja vahel on lepinguväliselt kahju tekitamisel põhinev õigussuhe. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕSRS § 22 lg 1 kohaselt võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. AS U oli hageja kasuks välja mõistetud tervisekahju hüvitis 16.01.2002.a. otsusega. AS U mõisteti hageja kasuks välja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitis ühekordse summana ning alates 01.08.2001 perioodiliste igakuiste maksetena. 02.10.2002 kohtutäitur koostas AS-l U vara puudumise tõttu sissenõudmise võimatuse akti. Hagiavalduse kohaselt jäi hagejal kostja tegevuse tõttu saamata perioodi 26.04.2000 kuni 16.12.2003 eest väljamõistetud tervisekahju hüvitis. Hageja esimesest hagiavaldusest tuleneb, et hagi kostja Roose vastu esitati äriseadustiku (ÄS) § -de 306 ja 315 alusel, mis sätestavad juhatuse liikme kohustuse esitada pankrotiavaldus ning juhatuse liikme solidaarse vastutuse aktsiaseltsiga, kui juhatuse liige on äriühingu võlausaldajale süüliselt kahju tekitanud kohustuste täitmata jätmise või
mittenõuetekohase täitmisega. 10.03.2008 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis hageja märgib, et hagi aluseks on see, et AS U oli sisuliselt pankrotis juba 2000.aastast ning kostjal E. R juhatuse liikmena lasus kohustus esitada koheselt pankrotiavaldus. Kohtuistungil hageja väljendas seisukohta, et pankrotiavalduse varasema esitamise korral oleks riik hüvitise maksmise kohustuse varem üle võtnud ning hagejal ei oleks hüvitis saamata jäänud. Seega on hageja seisukohal, et kostja rikkus oma kohustusi enne 01.juulit 2002. Kohus ei nõustu menetlusdokumentides kajastatud hageja seisukohaga, et kohaldatavate õigusnormide valikul tuleb vahet teha enne ja pärast 01.07.2002 sissenõutavaks muutunud kahjusummade osas. Kohus leiab, et maksejõuetuse ilmnemisel pankrotiavalduse viivitamatult esitamise kohustust ei saa rikkuda kestvalt mitme aasta vältel. Eeldades hageja väidete õigsust, põhjustas hagejale kahju nii enne kui pärast 01.07.2002 see, et kostja koheselt 2000.aastal maksejõuetuse ilmnemisel ei esitanud pankrotiavaldust. VÕSRS § 22 lg 1 seob kohaldatava õigusnormi valiku kahju põhjustanud teo või sündmuse toimumise ajaga, mitte kahju tekkimise ajaga. Seega tuleb vastavalt VÕSRS § 22 lg - le 1 käesolevas asja kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud kahju õigusvastase tekitamise regulatsiooni. Kohus leiab samuti, et kahju põhjustanud teo või sündmuse aja määramisel ei saa aluseks olla kahju tekkimisest teadasaamise hetk (milleks kohtu hinnangul on kohtutäituri 02.10.2002 sissenõudmise võimatuse akti koostamine), viimane omab tähtsust üksnes hagi aegumise seisukohalt. Eeltoodut arvesse võttes kohus lähtub vaidluse lahendamisel kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK), tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja äriseadustiku vastavatest normidest.
4.Kuni 01.07.2002 reguleeris kahju tekitamisest tulenevaid kohustisi TsK § -id 448 jj. TsK § 448 lg –te 1 - 3 kohaselt kahju kuulub selle tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. ÄS § 315 lg 2 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) sätestas juhatuse liikme, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud aktsiaseltsi võlausaldajale, vastutuse võlausaldaja ees solidaarselt aktsiaseltsiga. TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Eeltoodu alusel tuli hagejal tõendada, et talle on tekkinud kahju, et kahju on põhjustanud kostja oma juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmisega (st, et kostjal oli kohustus pankrotiavaldus esitada, kostja poolt pankrotiavalduse 2000.a. esitamata jätmine on õigusvastane ja hagejal kahju tekkimine on põhjuslikus seoses pankrotiavalduse esitamata jätmisega). Kostjal tulnuks seejärel vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kohus otsuse põhjenduste punktis 2 asus seisukohale, et saamata tervisekahju hüvitis on käsitatav hageja kahjuna. Kohus leiab aga, et täitmata on kahjuhüvitise kostjalt väljamõistmise teised eeldused – hageja ei ole tõendanud, et kostja õigusvastaselt jättis pankrotiavalduse esitamata ning et see asjaolu põhjustas hagejale kahju tekkimise.
5.Hageja hagiavalduse täpsustuses leiab, et kostja AS U juhatuse ainuliikmena rikkus ÄS § 306 lg -s 31 (07.07.2001 kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis) sätestatud juhatuse kohustust esitada viivitamatult kohtule aktsiaseltsi pankrotiavaldus, kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Hageja väidetel oli AS U maksejõuetu juba 2000.aastal ning kostja oleks pidanud pankrotiavalduse esitama juba 2000.aastal.
5.1.Hageja seisukoht, et 2000.a. pankrotiavalduse esitamine oleks vältinud hagejale väljamõistetud kutsehaiguse hüvitise saamata jäämisega kahju tekkimise, on põhjendamatu. Tallinna linnakohtu otsus, millega AS U mõisteti hageja kasuks välja tervisekahjustuse hüvis, tehti alles 16.01.2002.a. Kuigi kohus mõistis hüvitise välja alates 26.04.2000, ei olnud enne
kohtuotsust olemas AS U kohustust, mida Eesti Vabariik oleks saanud üle võtta. Sellele on viidanud ka hageja ise oma apellatsioonkaebuses, märkides, et kui kostja oleks täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, oleks AS-l U likvideerimisprotsess alanud enne Tallinna Linnakohtu 10.01.2002 otsuse jõustumist ning OÜ-l U ei oleks üldse mingeid kohustusi olnud.
5.2.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et AS U oli maksejõuetu juba 2000.aastal. Ajutise halduri aruandest nähtub, et AS U majandustegevus lõppes 2002.a. mitmete objektiivsete majanduslike põhjuste tõttu. Kuni selle ajani teostati allhanketöid Norrasse ja Soome ning riigihankeid Eesti kaitseväele, kuid madalate hindade tõttu kasumit ei teenitud. Äriregistrile esitatud majandusaasta aruannetest nähtub, et 2000.a. oli AS U netokäive ca 500 000 krooni, teeniti 97 000 krooni ringis kasumit. 2001.a. teeniti ligi 200 000 kroonise netokäibe juures üle 400 000 krooni kahjumit. Majandustegevuse jätkumist kuni aastani 2002 tõendab ka kohtutäituri sissenõudmise võimatuse aktist nähtuv asjaolu, et 2002.a. juulis on hagejale tehtud makse kostja pangakontolt, mille täitur oli arestinud. Aastal 2000 (kuni 26.02.2003) kuulus AS U ka korteriomand Valgas, omandi ülekandmise eelmärge kanti kinnistusraamatusse alles 03.10.2001.a.
5.3.Kohus leiab, et kostja ei ole rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Esimeses hagiavalduses on hageja viidanud ka ÄS § -le 301, mille kohaselt juhul, kui aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist või vähem kui käesoleva seadustiku paragrahvis 222 nimetatud aktsiakapitali suurus või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalne suurus, peab üldkoosolek otsustama: 1) aktsiakapitali vähendamise või suurendamise, tingimusel et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole aktsiakapitalist ja vähemalt käesoleva seadustiku paragrahvis 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse (400 000 krooni) või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalse suuruse või 1.1) muude abinõude tarvituselevõtmise, mille tulemusena aktsiaseltsi netovara suurus moodustaks vähemalt poole aktsiakapitalist ja vähemalt käesoleva seadustiku paragrahvis 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalse suuruse; 2) aktsiaseltsi lõpetamise ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või 3) pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 301 ja § 298 sätetest tulenevalt on aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine, pankrotiavalduse esitamise ja aktsiaseltsi lõpetamise otsustamine aktsiaseltsi üldkoosoleku pädevuses. Äriregistri teabesüsteemi andmetel 2000.a. teenis AS U kasumit 97 470, kuid see ei katnud eelmise perioodi kahjumit 176 569 krooni. 2000. majandusaasta lõpuks oli AS U omakapital 320 901 krooni, so alla nõutava 400 000 krooni. 2001.a. oli omakapital juba – 157 715 krooni. Eeltoodust tulenevalt on õige hageja seisukoht, et AS U omakapitali suurus ei vastanud juba 2000.a. lõpuks nõuetele. Samas kohus leiab, aga et hageja ei ole tõendanud seoses sellega kostja õigusvastast käitumist. Pankrotiavalduse esitamise otsustamine ei olnud kostja pädevuses, seda pidi otsustama üldkoosolek. Hageja ei ole esile toonud, et oli olemas üldkoosoleku vastavasisuline otsus, kuid kostja aktsiaseltsi juhatuse ainuliikmena õigusvastaselt jättis selle täitamata. Samuti ei ole hageja tuginenud sellele, et kostja aktsiaseltsi juhatuse liikmena rikkus ÄS § 291 lg –s 2 sätestatud juhatuse kohustust kutsuda kokku aktsionäride korraline või erakorraline üldkoosolek. Seega ei olnud kostjal omaalgatuslikult pankrotiavaldust võimalik esitada. AS U maksejõuetus ilmnes 2002.a. sügisel, 2003.a. alustati likvideerimismenetlust. Sellel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 44 kohaselt juhul, kui likvideeritava juriidilise isiku varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse. Seda kostja ka tegi. Lisaks nähtub ajutise halduri aruandest, et kostja kui likvideerija poolt pankrotiavalduse esitamise tingis üksnes hageja nõue, mille osas likvideerimismenetluses kompromissi ei õnnestunud saavutada.
6.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses oli hageja seisukohal, et kostja E. R põhjustas AS U põhikapitali 400 000 krooni haihtumise kas raske juhtimisveaga või kuriteoga. Hageja need väited on ümber lükatud ajutise halduri ettekandega (I kd lk 23 – 26). Ajutine haldur on 08.03.2008 andnud arvamuse, et juhtkonna tegevuses juhtimisvigu ei ole, samuti ei ole kriminaalasja tunnuseid. Kuni 01.07.2004 kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 14811 sätestas võimaluse karistada rahatrahvi või kuni üheaastase vabadusekaotusega aktsiaseltsi juhatuse liiget, kes ei kutsu kokku osanike või aktsionäride koosolekut, kui bilansist selgub, et vara on
vähem kui pool aktsiakapitalist või vara on alla minimaalse aktsiakapitali suuruse, samuti juhatuse liiget või likvideerijat, kes ei esitanud seaduses sätestatud pankrotiavaldust. Hagejat karistatud ei ole. Kohus leiab, et hageja esindaja kohtuistungil esitatud väide, et ajutine haldur hindab juhtimisvigade olemasolu üksnes kriminaalõiguslikult ning kohus peaks kostja juhtimisvigadele andma tsiviilõigusliku hinnangu, ei ole asjassepuutuv. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja põhjustas AS U maksejõuetuse. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusena kostja kui juhatuse liikme kohustuste täitmise nõuetekohasuse hindamisel ei oma tähtsust, kas kohustuste täitmata jätmine on samaaegselt käsitatav ka juhtimisveana.
7.Eeltoodust tulenevalt puuduvad kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks olulised eeldused – kostja õigusvastane käitumine. Pankrotiavalduse varasemalt esitamata jätmine ei ole kostjale etteheidetav, mistõttu puudub kohtul vajadus analüüsida, kas hagejal kahju tekkimine on põhjuslikus seoses pankrotiavalduse esitamata jätmisega. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RS) § 3 alusel enne 01.01.2006 tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg –le 1 kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda (TsMS § 60 lg 3). Käesolevas menetluses kostja hagejalt menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, vaid leidis, et mõlema poole kohtukulud tuleb jätta nende endi kanda.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.