Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

1(8)

2-08-22042

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavaldus Kohtule 09. septembril 2007 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 14. märtsil 2007 tarbijakrediidilepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu summas 50 000 krooni, intressiga 25,06% aastas. Hageja sõlmis 14. märtsil 2007 kostjaga II käenduslepingu. Kostja I ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ning hageja ütles 18. juuli 2007 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, olles eelnevalt kostjat I hoiatanud lepingu võimalikust ülesütlemisest. Hageja väitel on kostjal I tagastamata laenu põhiosa summas 50 000 krooni. Lepingu ülesütlemise ajaks oli muutunud sissenõutavaks intress summas 6080,87 krooni. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 6.3. arvestas hageja leppetrahvi summas 10 000 krooni. Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustasid kokku 1350 krooni. Hageja arvestas tasumata summadelt viivist määras 25,06% võlgnetavalt summalt aastas. Seisuga 05. september 2008 moodustas viivis 17 488 krooni. Hageja väitel oli kostjaga II sõlmitud käendusleping, millega kostja II võttis endale vastutuse kostja I kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimaalseks suuruseks oli kokku lepitud 201 348 krooni. Hageja leiab, et võlgnetavad summad tuleb kostjatel välja mõista solidaarselt. Hageja leiab, et kostja II kui käendaja oli käenduslepingu tingimustest teadlik ning andis oma nõusoleku olla nendega õiguslikult seotud. Käendusleping on kehtiv ja käendaja vastutab hageja ees solidaarselt võlgnikuga. Viivise vähendamise osas leiab hageja, et poolte vahel kokku lepitud intress ja viivis ei ole liigkasuvõtlikud ning seega ei ole alust kokkulepitud intressi ja viiviste vähendamiseks. Käendaja halb majanduslik olukord ei ole põhjenduseks viivise vähendamisel. Ülesütlemise osas selgitab hageja, et andis kostjale I 26. veebruari 2007 teatisega täiendava tähtaja kohustuste täitmises ning kuna kostja I hageja teatele ei reageerinud, ütles hageja 18. juulil 2007 lepingu üles. Hageja täpsustas nõuet ning palub välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks kokku 73 778,88 krooni, millest 45 300 krooni moodustab põhivõlg, intress 6080,87 krooni ja viivis 22 398,01 krooni. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt alates 11. maist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis määras 25,06% tagastamata põhivõla summalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda solidaarselt.

2(8)

2-08-22042 Hageja esitas kohtule järgmised tõendid: viivise arvestus (t.l.-37); teatised kostjatele (t.l.-40-47); leping (t.l.-51); maksegraafik (t.l.-52-54); hinnakiri (t.l.-50); lepingu üldtingimused (t.l.-55-56); käendusleping (t.l.-57) ja viivise arvestus (t.l.-209). Kostja I vastus Kostja I kohtule kirjalikku vastust ei esitanud. Kostja II vastus Vastuses hagiavaldusele kostja hagi ei tunnista. Kostja II selgitab, et kostja I võitis pettuse teel kostja II usalduse ja seeläbi kallutas kostjat II sõlmima käenduslepingut. Lepingu sõlmimisel ei tõlgitud kostjale II lepingu teksti ega selgitatud, mida leping endaga kaasa toob. Kostja II väitel oli lepingu sõlmimisel alkoholijoobes ja seega ei mõistnud oma tegude tagajärgi. Kostja II väitel on tal raske majanduslik olukord, ta ei tööta, ta on invaliid, ta peab ülal alaealist tütart ning tal on ka kohustused teise panga ja telekommunikatsioonifirma ees. Kostja II leiab, et hagejaga kokku lepitud intressi- ja viiviste määr on liigkasuvõtlik. Kostja II esitas kohtule taotluse intressi- ja viivise määra vähendamiseks. Kostja II teatab, et alates novembrist on ta maksnud hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 2000 krooni iga kuu. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja menetluskulud. Kostja esitas kohtule järgmised tõendid: abielutunnistus (t.l.-85); sünnitunnistus (t.l.-86); passi koopia (t.l.-87); pensionitunnistus (t.l.-88) ja pangakonto väljavõte (t.l.-89-106). Kohtuistungid Kohtu eelistungil 19. jaanuaril 2009 hageja vähendas põhivõlgnevuse nõuet 47 300 kroonini. Kostja I väitel on ta tasunud hagejale 2008. aastal töökoha kaudu iga kuu 1500 krooni. Kostja II jäi oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kohtuistungil 18. mail 2009 hageja loobus leppetrahvi nõudest ning teatas, et jääb 11. mai 2009 kirjalikult esitatud nõuete juurde. Kostja II loobumisele vastuväiteid ei esitanud. Kostja I kohtuistungile ei ilmunud, kutse on talle kätte antud. Hageja palub lahendada asi sisuliselt. Kostja II tunnistas hagi põhinõude, s.o 45 300 krooni ja tasumata intressi 6080,87 krooni osas. Kostja II selgitab, et tema sissetulek on 5400 krooni kuus ning tal on veel kohustused teise panga ees. Kostja majanduslikku seisundit arvestades palub kostja II kohtul vähendada viiviste summat.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asja materjalidega, uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendid, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb rahuldada ja asja saab lahendada sisuliselt. Hageja nõudeks on välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks kokku 73 778,88 krooni, millest 45 300 krooni moodustab põhivõlg, intress 6080,87 krooni ja viivis 22 398,01 krooni ning alates 11. maist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis määras 25,06% tagastamata põhivõla summalt aastas. Kostja I hagi ei tunnista. 3(8)

2-08-22042

Kostja II tunnistab hagi põhinõude 45 300 krooni ja intressi 6080,87 krooni osas. Kostja II palub vähendada viivist mõistliku suuruseni. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja I sõlmisid 14. märtsil 2007 tarbijakrediidilepingu nr 0700138/47kt (t.l.-51). Lepingu kohaselt moodustas kostjale I väljastatud krediidi summa 50 000 krooni, intressimäär 25,06% krediidisummast aastas. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 14. märtsil 2007 käenduslepingu (t.l.-57), millega kostja II võttis omale kohustuse vastutada kõigi hageja ja kostja I vahelisest lepingust nr 0700138/47kt ning võimalikest hageja ja kostja I vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses. Kostja II vastutuse maksimaalseks määraks rahalises vääringus oli 201 348 krooni. Seoses kostja I poolt lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisega, s.o graafikujärgsete maksete tasumata jätmisega, ütles hageja 18. juulil 2008 lepingu üles ning esitas kostjale I ka vastavasisulise tahteavalduse (t.l.-40,42,44,46). Samuti teatas hageja lepingu ülesütlemisest kostjale II ja nõudis kostjalt II kui käendajalt käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist (t.l.41,43,45,47). Vastavalt lepingu üldtingimuste (t.l.-55) p-le 5.3. muutusid lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks kõik lepingust tulenevad kohustused, sealhulgas kohustus tasuda tagastamata laenusumma, tasumata intress, viivis, leppetrahv ja muud lepingust tulenevad summad. Nimetatud asjaolude kohta vaidlus puudub. Nõue kostja I vastu Hageja väitel võlgneb kostja I hagejale lepingust nr 0700138/47kt tulenevalt kokku 73 778,88 krooni, millest 45 300 krooni moodustab põhivõlg, 6080,87 krooni intress ja 22 398,01 krooni viivis. Kostja I esitas vastuväite, et ta on tasunud hagejale 2008. aastal töökoha kaudu iga kuu 1500 krooni. Hageja kostja I väitega ei nõustunud. Kohus leiab, et kostja I vastuväide on tõendamata. Kostja I mingeid tõendeid igakuiselt 1500 krooni tasumise kohta kohtule ei esitanud. Muus osas kostja I vastuväiteid ei esitanud ning kohus loeb, et kostja I on hageja väidetega nõustunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt, laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga ning vastavalt VÕS § 402, tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 76 lg 1, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Lähtuvalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

4(8)

2-08-22042 Kohus leiab, et kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista tarbijakrediidilepingust nr 0700138/47kt tulenevad kohustused: põhivõlgnevus summas 45 300 krooni ja intress summas 6080,87 krooni. Viivise osas võtab kohus seisukoha allpool peale kostja II vastu esitatud nõude lahendamist. Solidaarne vastutus Hageja ja kostja II sõlmisid 14. märtsil 2007 käenduslepingu (t.l.-57), millega kostja II võttis omale kohustuse vastutada kõigi hageja ja kostja I vahelisest lepingust nr 0700138/47kt tulenevate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt vastutab käendaja kostja II kõigi hageja ja kostja I vahelisest lepingust nr 0700138/47kt ning võimalikest hageja ja kostja I vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses. Kostja II vastutuse maksimaalseks määraks rahalises vääringus oli 201 348 krooni. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 kohaselt, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kuna kostja I ei ole hagejale tarbijakrediidilepingust nr 0700138/47kt tulenevaid kohustusi täitnud, vastutab kostja II nende nõuete täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Nõue kostja II vastu Hageja nõudeks on välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks kokku 73 778,88 krooni, millest 45 300 krooni moodustab põhivõlg, intress 6080,87 krooni ja viivis 22 398,01 krooni ning alates 11. maist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis määras 25,06% tagastamata põhivõla summalt aastas. Vastavalt VÕS § 149 lg 1, käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostja II tunnistas hagi (t.l.-217) põhinõude 45 300 krooni ja sissenõutavaks muutunud intresside 6080,87 krooni osas. Kohus leiab, et kostjalt II tuleb solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja mõista tarbijakrediidilepingust nr 0700138/47kt tulenevad kohustused: põhivõlgnevus summas 45 300 krooni ja intress summas 6080,87 krooni. Viivis Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt viivis summas 22 398,01 krooni ning alates 11. maist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis määras 25,06% tagastamata põhivõla summalt aastas. Kostja I viivise osas vastuväiteid ei esitanud. 5(8)

2-08-22042 Kostja II esitas kohtule taotluse intressi- ja viivise määra vähendamiseks. Kostja II väitel on tal raske majanduslik olukord, ta on invaliid, ta peab ülal alaealist tütart ning tal on ka kohustused teise panga ja telekommunikatsioonifirma ees. Kostja II leiab, et hagejaga kokku lepitud viiviste määr on liigkasuvõtlik. Kostja majanduslikku seisundit arvestades palub kostja II kohtul vähendada viiviste summat. Kohus ei nõustu kostja II vastuväitega. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist ning vastavalt VÕS § 113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 8 kohaselt, viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ning vastavalt VÕS § 162 lg 1, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidluse all ei ole, et kostja I oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine määras 25,06% tagastamata põhivõla summalt aastas. Hageja poolt esitatud viiviste arvestuse kohaselt (t.l.-209) moodustab viivis perioodi 18. juuli 2008 kuni 11. mai 2009 eest 22 398,01 krooni. Viivist on arvestatud lepingus kokku lepitud määras (25,06% võlgnetavalt summalt aastas). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 jõudnud järeldusele, et „Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.“.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22. oktoobri 2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et „... kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line kokkulepe ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust.“.

Kohus leiab, et kostja II ei ole tõendanud tarbijakrediidi lepingus kokku lepitud viivise määra liigkasuvõtlikkust. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Lepinguga oli kokku lepitud 25,06 % viivisemäär aastas ja hageja on arvestanud viivist krediidilepingu põhisummalt tasumisega viivitatud aja eest alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja on kostjaid ka teavitanud lepingu ülesütlemisest ning kostjad olid teadlikud lepingu sisust ja lepingu mittetäitmise tagajärgedest. Kostja II majanduslik olukord ei saa olla viivise vähendamise aluseks, kuna kostja II ei ole tõendanud, et viivis oleks ebamõistlikult suur, eelkõige ei ole tõendatud, et hageja ei ole raha 6(8)

2-08-22042 maksmise kohustusega viivitamisest kahju saanud, ning seega tuleb kostja II taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata. Hageja taotleb viivise väljamõistmist edasiulatuvalt kuni põhivõla täieliku tasumiseni määras 25,06% tagastamata põhivõla summalt aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis summas 22 398,01 krooni ning alates

2-08-22042

Vastavalt TsMS § 165 lg 3, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. /---/. Kohus rahuldas hagi ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta täies ulatuses kostjate kanda solidaarselt. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Viru Maakohtu 23. veebruari 2009 kohtumäärusega määrati kostjale II riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulutused osaliselt 50% ulatuses osamaksetena. Viru Maakohtu 02. juuni 2009 kohtumääruse kohaselt moodustasid riigi õigusabi tasu ja kulud kokku 4460,40 krooni, millest 50% moodustab 2230,20 krooni. Vastavalt Viru Maakohtu 23. veebruari 2009 kohtumäärusele tuleb kostjat II kohustada tasuma riigi õigusabi tasu ja kulud 9 kuu jooksul igakuuliselt võrdsetes osades alates kohtulahendi jõustumisest järgnevast kuust kuni õigusabi tasu ja kulude täieliku tasumiseni summas 2230,20 krooni (kuumakse 247,80 krooni).

Evi Kool Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.