A D hagi WH ( ka VG) vastu 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tühisuse tunnustamiseks ja 16.09.1999.a sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks, VG vastuhagi A D vastu laenulepingust tuleneva võla 160 000 krooni saamiseks
Asja läbivaatamise kuupäev
23. aprill 2009.a
Menetlusosalised ja nende
Hageja A D( isikukood xxx, xxx), Hageja lepinguline esindaja Tiit Eenma
esindajad
Kostja WH ( ka VG) ( isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja lepingulised esindajad Maiu Paluots ja Ago Oder Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja esindaja Tiit Eenma Kostja esindaja Ago Oder
RESOLTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Vastuhagi rahuldada. Välja mõista A D 160 000 ( ükssada kuuskümmend tuhat) krooni põhivõlga ja 130 000 ( ükssada kolmkümmend tuhat) krooni viivisvõlga WH( ka VG) kasuks.
3.Lõpetada menetlus viivise nõudes protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
2-05-23
4.Välja mõista Al D kohtukulude katteks WH ( ka VG) kasuks 24 906 ( kakskümmend neli tuhat üheksasada kuus) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.28.09.2001.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.12.1998.a välisvaluuta laenulepingu, mille kohaselt kostja andis hagejale laenu summas 25 000 DEM ehk 200 000 krooni. 17.12.1998.a. ja 13.01.1999.a andis hageja laenulepingu alusel saadud laenusumma 200 000 krooni usaldusühing P omandisse. UÜ P tagastas saadud rahast 40 000 krooni kostjale. 15.09.1999.a sõlmisid pooled 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu asemel uue välisvaluuta laenulepingu, mille tingimuste kohaselt oli laenuks 20 000 DEM ehk 160 000 krooni ja 15.09.1999.a. laenulepingule allakirjutamisest alates loeti 10.12.1998.a laenuleping kehtetuks. Kuna 10.12.1998.a sõlmitud laenuleping ei olnud täidetud, asendas 15.09.1999.a. sõlmitud leping esimest. 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu sihtotstarbelise laenuna, mida võis krediteerimiseks.
tingimuste kohaselt käsitlesid pooled laenu kasutada eranditult AS P majandustegevuse
16.09.1999.a sõlmisid pooled pandilepingu 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks. Laenusumma 160 000 krooni on AS P omandis. UÜ P õigusjärglane on AS P. AS P aktsionäride otsusega 16.08.2000.a otsustati aktsiaselts lõpetada ning alustati likvideerimismenetlust. Pooled olid laenu- ja pandilepingu sõlmimise ajal AS P juhatuse liikmed.
1.1.Hageja palus tunnustada 15.09.1999.a sõlmitud välisvaluuta laenulepingu tühisust ja tunnistada 16.09.1999.a sõlmitud pandileping kehtetuks järgmistel motiividel: 15.09.1999.a sõlmitud laenuleping on teeseldud tehing. Varjatud tehinguks, mida tegelikult taheti teha, oli laenuleping kostja ja AS P vahel. Poolte tegelikuks tahteks oli raha laenutamine äriühingule selle majandustegevuse krediteerimiseks. Hagejal puudus tahe, soov ja ka vajadus laenata kostjalt raha. Pandileping sõlmiti poolte vahel 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks. 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tühisuse tunnustamisel langeb ära alus pandiga tagatud nõude rahuldamiseks panditud vara arvel, kuivõrd hageja kehtetut tehingut ei pea täitma. Kehtetu tehing ei tekita tsiviilõigusi ega – kohustusi. Hageja ei ole oma varaga taganud varjatud tehingust tulenevaid varalisi nõudeid.
2-05-23
2.29.06.2005.a esitatud avaldusega täiendas hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid (I kd tl 194-196)
2.1.15.09.1999.a sõlmitud tehing, arvestades poolte tahet, on võla ülekandmine. 15.09.1999.a sõlmisid pooled sisuliselt 10.12.1998. a sõlmitud laenulepingu ümbervormistamise lepingu, sest 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu alusel hageja laenu ei saanud ja 15.09.1999.a sõlmitud leping on rahatu tehing. 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingus toodud laenusumma 20 000 saksa marka s.o 160 000 krooni on 10.12.1998.a. laenulepingu jääk. Pooled on tunnistatud 15.09.1999.a lepingu sõlmimisega 10.12.1998.a laenulepingu kehtetust. Hageja on seisukohal, et 15.09.1999.a laenuleping sisaldab kostja nõusolekut võla ülekandmiseks teisele isikule ja AS P majandustegevuse krediteerimisega andis kostja nõusoleku laenusumma 160 000 krooni üleandmiseks AS P omandisse ning hagejal puuduvad 15.09.1999.a laenulepingust tulenevad kohustused kostja ees.
2.2.Pandileping sõlmiti sunni mõjul. Kostja nõudis pandilepingu sõlmimist 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tagamiseks. Esialgu hageja keeldus pandilepingu sõlmimisest, kuivõrd laen oli antud tegelikult AS-le P ning kohustus laen tagastada oli AS-l P. Kostja hakkas hagejat ähvardama, et sundida viimast sõlmima pandileping. Vestluses kostjaga andis kostja hagejale mõista, et temaga võib tekkida analoogne olukord, milline oli hagejal seoses AS P aktsionäriga AR. AS P aktsionär AR ja tema kaasosalised ähvardasid hävitada hageja vara ja kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda, kui hageja ei täida AR nõudmisi seoses aktsiakapitali tehtud rahaliste sissemaksete tagastamisega R ’le. Hageja pöördus politseisse ja tema avalduse alusel algatati kriminaalmenetlus. Kostja viibis hageja ja R ning viimase kolleegide vahel toimunud vestluse juures. Kostja lubas kasutada hageja suhtes analoogilisi meetodeid, kui hageja ei sõlmi pandilepingut 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tagamiseks. Arvestades R ja tema kolleegide poolt esitatud ähvarduste tagajärjel läbielatut, oli hagejal reaalne alus arvata, et ka kostja kasutab tema suhtes pandilepingu sõlmimisest keeldumise korral füüsilist vägivalda, ning hageja sõlmis sunni mõjul pandilepingu.
3.13.04.2006.a esitatud avaldusega muutis hageja hagi alust ( II kd tl 81-82).
3.1.15.09.1999.a koostati ja allkirjastati poolte vahel välisvaluuta laenuleping, mille kohaselt kostja laenas hagejale 160 000 krooni. Kostja ei ole 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu alusel hagejale raha andnud, mistõttu pooled ei ole laenulepingut sõlminud ning nende vahel puudub võlaõiguslik suhe. 15.09.1999.a sõlmitud laenuleping on rahatu. Hageja ei ole kostjalt 200 000 krooni saanud, laenulepingus nimetatud summa sai hageja äriühingult IBM. 15.12.1998.a kandis nimetatud äriühing hageja kontole 45 000 krooni. 17.12.1998.a kandis hageja saadud rahast 40 000 krooni OÜ P kontole ja 5 000 krooni sularahas UÜ P kassasse. Ülejäänud osa laenulepingus toodud summast 155 000 krooni kandis IBM hageja kontole 12.01.1999.a, mille hageja kandis üle UÜ-le P 13.01.1999.a. Vaidlusaluse 160 000 krooni, mida nõuab kostja hagejalt, sai hageja äriühingult, mitte aga kostja käest.
3.2.Pandilepingu osas jääb hageja varem esitatud asjaolude juurde.
4.Kohtuistungil palub hageja tunnustada 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tühisust, kuna laenuleping on rahatu ja tunnistada 16.09.1999.a pandileping kehtetuks. Kohtukulud palub jätta kostja kanda.
2-05-23
Hageja vastuväited vastuhagile
5.Hageja vastuhagi ei tunnista.
5.1.Pooled ei ole laenulepinguid sõlminud ning nende vahel puudub võlaõiguslik suhe. Hageja ei ole 10.12.1998.a vormistatud laenulepingu alusel kostjalt raha saanud, ka ei ole ta 10.12.1998.a laenulepingu alusel raha IBM käest saaanud . Pooltel puudub kokkulepe selles, et raha laenulepingu alusel annab laenusaajale kolmas isik ja TsK § 175 lg 2 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav. Hageja ei võlgne kostjale 10.12.1998.a vormistatud lepingu alusel raha selle rahatuse tõttu. 15.09.1999.a vormistatud laenuleping ei ole võlatunnistus. Nimetatud lepingu vormistamisega ei ole võimalik rahatust laenulepingust uusi kohustusi luua. Kostja ei ole tõendanud raha andmist hagejale, ta on ise kinnitanud, et raha andis hagejale IBM. Asjaolu, et AS P on kostjale tasunud 40 000 krooni, ei ole asjasse puutuv. Kostja on ekslikult käsitlenud AS P poolt raha tasumist kui hageja eest kohustuse täitmist kostjale. Kuivõrd hageja ei ole kostjalt raha saanud, puudub tal kohustus kostja ees.
5.2.Kostja viivisnõue on põhjendamatu. Hagejal ei ole mingeid võlaõiguslikke kohustusi kostja ees, ta ei ole võlgnikuks kostja ees.
KOSTJA VASTUHAGI
6.28.01.2003.a esitas kostja vastuhagi ( I kd tl 52-54) 160 000 krooni saamiseks hagejalt. Vastuhagi kohaselt sõlmiti 10.12.1998.a. poolte vahel välisvaluuta laenuleping, mille alusel andis kostja hagejale laenu summas 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ja hageja kohustus laenusumma tagastama 1999.a märtsis. Tagastati 40 000 krooni. 15.09.1999.a sõlmiti poolte vahel uus laenuleping, kuna hageja laenusummat kokkulepitud tähtajal ei tagastanud. 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingus lepiti kokku laenujäägi 160 000 krooni tagastamise ja kasutamise tingimustes. Kokkuleppe kohaselt kuulus laenusumma tagastamisele 15.09.2001.a. Lepiti kokku, et 10.12.1998.a sõlmitud laenuleping loetakse kehtetuks. Kuna hageja sai laenusumma kätte ja laenas selle edasi UÜ-le P, kirjutasid pooled lepingusse klausli, et laenusumma kasutatakse AS P majandustegevuse krediteerimiseks. Hageja soovis, et laenuintressid tasub AS P. Hageja ei olnud suuteline alates 1998.a laenu ja intresse täies ulatuses tagastama, mistõttu kostja nõustus selle tingimusega lootuses, et AS P suudab intressid tasuda. 16.09.1999.a sõlmiti 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu järgsete kohustuste täitmise tagamiseks pandileping, millega hageja pantis kostja kasuks hagejale kuuluva elamu Harjumaal XXXkülas. Kuna laenulepingus sisaldus punkt, mille kohaselt tekkis kostjal õigus lõpetada leping, kui intressid on tasumata 3 kuu jooksul, esitas kostja hagejale 13.04.2000.a kirjaliku teate laenulepingu lõpetamise kohta. 27.04.2000.a ( tl 63-64) esitas hageja esindaja T.E vastuse, milles leiab, et laenusummalt intresside tasumise kohustus on AS-l P, mitte laenaja A. Dl.
2-05-23 Vastusega hageja esindaja on tunnistanud 160 000 krooni suurust võlga, kuid leidnud, et laenu tagastamise tähtaeg saabub 15.09.2001.a. 20.06.2000.a ( tl 66) esitas hageja esindaja T.E kostja poolt nõutud kindlustuse poliisi, millelt nähtub, et pandi esemeks olev elamu on panditud W. Hi kasuks. Kostja leiab, et hageja on asunud täitma kõiki laenulepingust tulenevaid kohustusi.
7.24.03.2006.a esitatud avaldusega suurendas kostja oma vastuhagi nõuet ja esitas viivisnõude. 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tingimuste kohaselt kohustus A. D tasuma viivist 0,05% päevas iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Kostja on laenu tagastamisega viivitamise eest perioodil 16.09.2001.a kuni 21.03.2006.a arvestanud viivist 130 000 krooni. Kostja palub lisaks põhinõudele 160 000 krooni välja mõista hagejalt viivisvõlg 21.03.2006.a seisuga summas 130 000 krooni ja alates 22.03.2006.a viivist 0,05% tasumata põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
8.23.04.2009.a toimunud kohtuistungil loobus kostja viivise nõudest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, muus osas palus vastuhagi rahuldada. Kostja vastuväited hagile
9.Kostja hagi ei tunnista ja esitab järgnevad vastuväited:
9.1.Kostja leiab, et hageja esialgses hagis toodud nõuet võib sisuliselt käsitleda kui soovi võlg üle kanda kolmandale isikule. Kostja ei ole sellist nõusolekut kunagi hagejale andnud.
9.2.29.06.2005.a esitatud hagiavalduse täienduses asub hageja esmakordselt seisukohale, et pandileping on sõlmitud sunni mõjul ja soovib selle kehtetuks tunnistamist TsÜS § 73 alusel. Pandileping sõlmiti 16.09.1999.a., avaldus pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks esitati 29.06.2005.a. Hageja ei ole avaldanud, millal väidetav vägivalla ähvardus lõppes. Kostja esitas hagejale kirjaliku nõudeavalduse vaidluse lahendamiseks 13.04.2000.a. Selleks hetkeks pidi hagejale selge olema, et võla tasumist nõutakse temalt. Kirjale on vastanud hageja esindaja 27.04.2000.a. Kui hagejal oli A.R ähvardustest tulenevalt mingi hirm kostja ees, pidi see lõppema, kui vaidlust asusid lahendama poolte esindajad ning alates 27.04.2000.a ei saa rääkida vägivalla ähvardustest. Hageja oleks pidanud esitama hagiavalduse tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsÜS § 73 alusel hiljemalt 27.04.2005.a. ja nõue pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks on aegunud ning tuleb jätta rahuldamata.
9.3.10.12.1998.a. sõlmisid pooled välisvaluuta laenulepingu, mille kohaselt kostja andis hagejale laenu summas 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ja hageja kohustus laenusumma tagastama hiljemalt märtsi lõpus 1999.a. Kostja korraldusel kandis tema eest laenuraha hageja arvele äriühing IBM 15.12.1998.a 45 000 krooni ja 12.01.1999.a 155 000 krooni. Hageja on kinnitanud, et ta sai laenulepingus nimetatud 200 000 krooni IBM’ilt. Seega on hageja ise kinnitanud, et 10.12.1998.a laenulepingu kohaselt ülekandmisele kuuluv laenusumma kanti üle kolmanda isiku IBM poolt. TsK § 175 lg 1 kohaselt võis kostja korraldusel kostja eest laenusumma üle kanda mis tahes kolmas isik , sh IBM. Kostja volitas IBMit tema eest üle andma laenusumma hagejale ja IBM on laenusumma üle kandnud hageja arvele, kes sai raha kätte ja võttis selle kasutusse.
9.4.15.09.1999.a sõlmitud välisvaluuta laenuleping on sisu poolest võla tunnistus. 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu alusel raha üle ei antud. 28.01.2001.a hagis ja
2-05-23 29.06.2005.a täienduses on hageja selgitanud, et 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu alusel hageja laenu ei saanud ning 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingus toodud laenusumma 160 000 krooni näol on tegemist 10.12.1998.a laenulepingu jäägiga. 10.12.1998.a laenulepingu rahatuse motiivi on hageja ise ümber lükanud, sõlmides 15.09.1999.a uue laenulepingu, sisult võlatunnistuse, 160 000 krooni suuruse võla jäägi tasumiseks.
9.5.Kostja leiab, et kui hageja asub seisukohale, et 15.09.1999.a laenuleping tuleb lugeda mitte sõlmituks, ei ole jõudu ka nimetatud lepingu viimasel punktil, mille kohaselt lepingu allkirjastamisest kaotab poolte vahel 10.12.1998.a allkirjastatud laenuleping kehtivuse. Sellest tulenevalt tuleb hagejal tasuda võlgnevus 160 000 krooni 10.12.1998.a laenulepingus kokkulepitud tingimustel ja ka 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu järgi on kostjal õigus nõuda viivist 0,05% päevas.
3.isiku AS P ( likvideerimisel ) seisukoht
10.AS P ( likvideerimisel) oli menetlusosaline 3. isikuna kuni 14.09.2006.a, mil ta kustutati registrist (II kd tl 114). Harju Maakohtu määrusega 17.03.2006.a lõpetati AS P ( likvideerimisel) pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutama. Usaldusühing P kujundati ümber aktsiaseltsiks P ja kanti registrisse 19.01.1999.a
11.AS P ( likvideerimisel) likvideerijad toetasid hagi. AS P vajas oma majandustegevuse krediteerimiseks rahalisi vahendeid. Kostja oli nõus raha andma, kuid soovis selle vormistada läbi füüsilise isiku. Poolte sooviks oli raha laenamine AS-le P. AS P on registrist kustutatud.
12.3. isiku esindaja, ajutise pankrotihalduri 12.04.2006.a seisukoha järgi ei ole võimalik anda täpsustatud selgitust 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu ega 16.09.1999.a sõlmitud pandilepingu kohta, kuna pankrotimenetluse käigus esitati võlgniku likvideerijate poolt ajutisele pankrotihaldurile ainult kassa dokumendid perioodi september 2000 kuni detsember 2001 kohta. Muid raamatupidamisdokumente ja lepinguid võlgniku poolt ei esitatud ( II kd tl 65).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS
13.Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-dest 2 ja 11 ning § 12 lg-st 2 tuleb pooltevahelisi laenulepinguid hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama rahasumma tagastama; laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Selle sätte kohaselt on rahatuse tõendamise kohustus hagejal. 10.12.1998.a välisvaluuta laenuleping
2-05-23
14.Vaidlust ei ole pooltel selles, et 10.12.1998.a koostati ja allkirjastati poolte poolt välisvaluuta laenuleping, mille kohaselt kostja andis hagejale laenu summas 25 000 saksa marka ehk 200 000 krooni ja kostja ei ole 10.12.1998.a laenulepingu alusel isiklikult hagejale raha üle andnud.
15.Hageja väitel ei ole ta 10.12.1998.a laenulepingu alusel kostjalt ega IBM raha saanud ja see laenuleping on rahatu. Kostja väite kohaselt kandis tema korraldusel tema eest laenuraha hageja arvele äriühing IBM 15.12.1998.a 45 000 krooni ja 12.01.1999.a 155 000 krooni ning kostja on raha saamist tunnistanud. Hageja väide ei ole asja sisulisel arutamisel tõendamist leidnud. Hageja on kuni hagi aluse muutmiseni 13.04.2006.a käsitlenud 10.12.1998.a laenulepingut poolte vahel sõlmitud laenulepinguna ja tunnistanud raha saamist, mida kinnitavad: - hageja poolt 21.09.2001.a esitatud hagiavalduses toodud asjaolud, millest nähtuvalt sõlmiti poolte vahel 10.12.1998.a välisvaluuta laenuleping ja kostja andis hagejale laenu summas 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ning 17.12.1998.a ja 13.01.1999.a andis hageja laenulepingu alusel saadud laenusumma 200 000 krooni usaldusühingu P omandusse ja pidanud laenulepingut teeseldud tehinguks; - 29.06.2005.a esitatud hagi aluse täiendus, kus hageja peab 15.09.1999.a laenulepingut 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu ümbervormistamise lepinguks ja 160 000 krooni on 10.12.1998.a laenulepingu jääk; - 24.04.2000.a kiri kostjale ( I kd tl 63), milles hageja juhib kostja tähelepanu asjaolule, et 15.09.1999.a laenulepingu järgi raha ei antud, vaid raha andmine toimus 10.12.1998.a laenulepingu alusel; - 14.12.1998.a UÜ P ja hageja vahel sõlmitud laenuleping nr 2 ( I kd tl 117-118), mille kohaselt hageja Al D laenuandjana annab laenajale UÜ-le P üle ajutiseks kasutamiseks 200 000 krooni ja UÜ P on teadlik, et Al D ja WG vahel oli sõlmitud 10.12.1998.a laenuleping ja lepingutingimuste kohaselt on Al D kohustatud kandma WGlt saadud raha üle UÜ-le P ja lähtudes eeltoodust kannab laenuandja laenusaajale üle täies mahus WGlt saadud rahasumma. Hageja täitis endale 14.12.1998.a laenulepingust võetud kohustuse ja kandis tema pangakontole 15.12.1998.a IBM laekunud 45 000 kroonist 17.12.1999.a 40 000 krooni UÜ-le P ( II kd tl 83), sularahas 17.12.1999.a UÜ P kassasse 5 000 krooni ( I kd tl 13) ning 12.01.1999.a IBM’ilt laekunud 155 000 krooni 13.01.1999.a UÜ-le P ( II kd tl 84). Kokku tasus hageja UÜ-le P kooskõlas 14.12.1998.a sõlmitud lepingutingimustega 200 000 krooni. IBM’lt saadud rahasummade ülekandmine ja 5 000 krooni sularaha maksmine - kokku 200 000 krooni andmine hageja poolt UÜ-le P 14.12.1998.a sõlmitud laenulepingu tingimuste täitmiseks tõendab, et hageja oli teadlik ja pidas IBM’lt saadud raha tema ja kostja vahel 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu alusel saadud rahasummaks. Asjaolu, et kostja isiklikult hagejale 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu alusel kokkulepitud laenusummat üle ei andnud, ei muuda seda laenulepingut rahatuks. Hageja väitel puudus pooltel kokkulepe selles, et raha laenulepingu alusel annab üle kolmas isik. Selle väite on aga hageja ise oma käitumisega ümber lükanud. 07.07.1998.a oli kostja ja IBM vahel sõlmitud laenuleping ( III kd tl 6), mille kohaselt laenas kostja äriühingule IBM ( laenusaaja) 200 000 krooni tagastamise tähtajaga hiljemalt 07.07.1999.a. IBM kandis 15.12.1998.a ja 12.01.1999.a kokku 200 000 krooni hageja arvele, märkides ülekannete selgituseks 07.07.1998.a lepingu ( II kd tl 7 83-84). Ülekannete tegemise
2-05-23 ajal oli võimalik panna kohustise täitmine TsK § 175 alusel kreeditorile siduvalt 3. isikule. Kostja korraldusel võis tema eest laenusumma üle kanda mis tahes kolmas isik, sh IBM. Kostja volitas 10.12.1998.a, so samal päeval, kui sõlmiti poolte vahel laenuleping, IBMit tema eest üle andma laenusumma 25 000 DEM ehk 200 000 krooni hageja pangakontole. 10.12.1998.a lepingu sõlmimisel olid pooled kokku leppinud, et laenuraha kantakse hageja arveldusarvele ja laenu tagastamise kuupäev lepitakse kokku pärast raha laekumist. Hageja, kes oli sõlminud kostjaga 10.12.1998.a laenulepingu 200 000 krooni suuruse laenu saamiseks ja sõlmides 3 päeva hiljem, so 14.12.1998.a laenulepingu UÜ-ga P kostjalt 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu edasi laenamiseks ning kandes koheselt 15.12.1998.a tema arveldusarvele IBM’lt laekunud raha üle UÜ P arveldusarvele, pidi teadma, et 10.12.1998.a laenulepingu alusel saadav laen antakse talle üle 3. isiku so IBM poolt ja ta on õigustatud seda kasutama ja käsutama kui kostjalt saadud laenu. Hageja poolt ei ole esitatud kohtule tema ja IB vahel ülekande alusena märgitud 07.07.1998.a sõlmitud lepingut, mis kinnitaks nendevahelise lepingulise suhte olemasolu. Oma käitumisega on hageja tõendanud, et 10.12.1997.a laenulepingut sõlmides oli tal teada, et laenuraha annab talle kostja asemel üle kolmas isik ja järelduvalt sellest olid pooled selles laenulepingut sõlmides kokku leppinud. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et pooled sõlmisid 10.12.1998.a laenulepingu ja hageja sai sõlmitud laenulepingu alusel kostjalt laenu 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ja on ise oma käitumisega ümber lükanud väited laenulepingu rahatusest. 15.09.1999.a välisvaluuta laenuleping
16.Pooltel puudub vaidlus selles, et 15.09.1999.a sõlmitud välisvaluuta laenulepingu alusel raha üle ei kantud.
17.Esialgses hagis toodud hageja väidete kohaselt sõlmiti 15.09.1999.a laenuleping seetõttu, et 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingust tulev kohustis ei olnud täidetud ja 15.09.1999.a laenuleping asendas esimest; 29.06.2005.a hagi täienduses asub hageja seisukohale, et 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingus toodud laenusumma 160 000 krooni näol on tegemist 10.12.1998.a laenulepingu jäägiga ja 15.09.1999.a sõlmisid pooled sisuliselt 10.12.1998. a sõlmitud laenulepingu ümbervormistamise lepingu ja 15.09.1999.a laenuleping on sisuliselt võla ülekandmine. Pärast hagi aluse muutmist leiab hageja, et 15.09.1999.a laenuleping on rahatu, kuna hageja ei ole kostjalt üldse laenu saanud. Kostja väidete kohaselt on 15.09.1999.a sõlmitud laenuleping sisult hageja poolne võlatunnistus.
18.Samuti puudub vaidlus selles, et kostjale on laenust tagastatud 40 000 krooni UÜ P poolt ja võlg kostjale on 160 000 krooni. Hageja ei ole laenujääki vaidlustanud. Tõendeid selle kohta, et 15.-ks 09.1999.a oli kostjale 160 000 krooni tagastatud UÜ P poolt või hageja poolt kohtule esitatud ei ole.
19.TsK § 272 lg 3 kohaselt võivad pooled iga võlga vormistada laenulepinguna. TsK § 220 lg § 1 kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul ja TsK § 221 kohaselt peab võla ülekandmine, mis põhineb kirjalikul tehingul, olema teostatud samuti kirjalikus vormis. Hinnates 15.09.1999.a poolte vahel sõlmitud laenulepingut ja kohtu poolt eelpool tuvastatud 10.12.1998.a sõlmitud laenulepingu olemasolu ja poolte selgitusi, asub kohus seisukohale, et
2-05-23 kooskõlas TsK § 272 lg 3 vormistasid pooled 10.12.1998.a laenulepingujärgse 160 000 krooni suuruse võla jäägi ümber 15.09.1999.a laenulepinguks, millega hageja tunnistas oma võlga kostja ees ja erinevalt 10.12.1998.a laenulepingust, kus puudus laenu tagastamise tähtaja kokkulepe, võttis kohustuse tagastada laen 15.09.2001.a. Täiendavalt lepiti 15.09.1999.a laenulepingus võrreldes 10.12.1998.a laenulepinguga kokku veel intresside tasumises, laenu sihtotstarbes ja selles, et intresside tasumata jätmise korral 3 kuu jooksul võib lepingu lõpetada. Lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud võla ülekandmiseks teisele isikule, so UÜ-le P või tema õigusjärglasele AS-le P. Võla ülekandmine sai toimuda kostja kui kreeditori nõusolekul ja sellekohast kirjalikku kokkulepet 15.09.1999.a laenuleping ei sisalda.
20.TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks vastavalt lepingule. Kostja esitas hagejale 13.04.2000.a teate lepingu lõpetamisest (I kd tl 62), kuna intressid on tasumata 3 kuu jooksul. Hageja pidas laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingutingimustega vastuolus olevaks, kuna intresse pidi tasuma UÜ P õigusjärglane AS P ja laenu tagasimaksmise tähtaeg saabub alles 15.09.2001.a ( I kd tl 63). Käesoleva ajani ei ole hageja kostjale laenuks saadud 160 000 krooni tagastanud, mistõttu tuleb vastuhagi rahuldada ja hagejalt välja mõista 160 000 krooni kostja kasuks.
21.TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses ja tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda laenulepingu rahatuse (st laenulepingu kui reaalse lepingu sõlmimata jätmise) tuvastamist. Hageja nõue 15.09.1999.a laenulepingu tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal puudus kostja ees võetud kohustus – võlg, mille ta ümber vormistas 15.09.2999.a laenulepinguks. Viivis
22.Nii TsK § 173 kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmisega on võlgnik viivituses alates ettenähtud ajal kohustuse täitmata jätmisest ehk kohustuse rikkumisest. 15.09.1999.a sõlmitud laenuleping summas 160 000 krooni muutus sissenõutavaks 16.09.2001.a. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest lepingus kokkulepitud viivist. Pooled on 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingus kokku leppinud 0,05% suuruse viivisemäära päevas. Kostja arvestuste kohaselt viivis perioodi 16.09.2001.a kuni 21.03.2006.a eest on 130 000 krooni. Hageja viivise arvestust ega suurust vaidlustanud ei ole, samuti ei ole palunud vähendada viivisvõlga, mistõttu kuulub viivisena hagejalt välja mõistmisele 130 000 krooni. Kostja loobus viivise nõudest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni ja selles osas tuleb menetlus lõpetada. 16.09.1999.a sõlmitud pandileping
23.16.09.1999.a sõlmisid pooled pandilepingu 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse, summas 20 000 DEM ehk 160 000 krooni, täitmise tagamiseks. Hageja taotleb tunnistada pandileping kehtetuks, kuivõrd rahatust tehingust ei teki hagejal kohustusi. Hagi täienduse kohaselt palub tunnistada pandileping kehtetuks TsÜS § 73 alusel, kuna pandileping sõlmiti sunni mõjul. Kostja leiab, et nõue pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks TsÜS § 73
2-05-23 alusel on aegunud ja seda ei saa rahuldada. Vastuväiteid nõude aegumise osas hageja kohtule esitanud ei ole.
23.1.Pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 73 lg 3 kohaselt sunni mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on viis aastat sunni lõppemisest. Pandileping sõlmiti 16.09.1999.a ja nõude pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks esitas hageja 29.06.2005.a. Kuna hageja ei ole ümber lükanud ega vaidlustanud kostja väiteid sunni lõppemise aja kohta ega esitanud vastuväiteid sellele, et nõue on aegunud, asub kohus seisukohale, et hageja on kostja väited võtnud omaks ja pidanud samuti nõuet aegunuks. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist ( hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna kostja on taotlenud jätta pandilepingu kehtetuks tunnistamise nõue aegumise tõttu rahuldamata, jätab kohus hageja nõude 16.09.1999.a sõlmitud pandilepingu kui sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
23.2.16.09.1999.a sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamine seetõttu, et 15.09.1999.a sõlmitud laenuleping on rahatu, on alusetu ega kuulu samuti rahuldamisele. Menetluskulud
24.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne seaduse jõustumist ( enne 01.01.2006.a) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindaks määramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
25.Kuni 01.01.2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( TsMS) ) § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ja rahuldab vastuhagi, tulevad kohtukulud jätta hageja kanda. Vastuhagi esitamisel on kostja tasunud riigilõivu 9 000 krooni ( I kd tl 51). Õigusabi eest on kostja tasunud vastavalt kohtukulude nimekirja ja kuludokumentidele OÜ-le Raidman 7 906 krooni ( I kd tl 143-146) ja OÜ-le Consult Grupp 8 000 krooni, kokku 15 906 krooni ( III kd). TsÜS § 61 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast ja hinnata hagi puhul mitte rohkem üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kohus rahuldas vastuhagi ( hinnaga hagi) ja jättis rahuldamata hagi ( hinnata hagi). Kostja taotleb hagejalt välja mõista kohtukulude katteks kokku 24 906 krooni. Kohus peab põhjendatuks hagejalt välja mõista kostja õigusabile tehtud kulude katteks 15 906 krooni, kuna hageja ise on pidanud vajalikeks ja põhjendatuks tasuda õigusabi eest 23 048 krooni, seega tunduvalt rohkem kui kostja. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja kohtukulude katteks kokku 24 906 krooni. Hagi tagamine
2-05-23
26.Harju Maakohtu 30.09.2003.a määrusega seati hagi tagamiseks Harjumaal XXXvallas XXX külas asuva XXX kinnistu kohta Harju Maakohtu (Tallinna Linnakohtu) Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistris avatud registriossa nr XXX käsutamise keelumärge VG ( WH ) kasuks. Kuna kohus rahuldas kostja vastuhagi, jätab kohus kooskõlas TsMS § 445 lg 2 hagi tagamise jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
Katrin Saar Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.