Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue

seoses aktsiakapitali tehtud rahaliste sissemaksete tagastamisega R.. Hageja pöördus politseisse ja tema avalduse alusel algatati kriminaalmenetlus. Kostja viibis hageja ja R. ning viimase kolleegide vahel toimunud vestluse juures. Kostja lubas kasutada hageja suhtes analoogilisi meetodeid, kui hageja ei sõlmi pandilepingut 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu tagamiseks. Arvestades R. ja tema kolleegide poolt esitatud ähvarduste tagajärjel läbielatut, oli hagejal reaalne alus arvata, et ka kostja kasutab tema suhtes pandilepingu sõlmimisest keeldumise korral füüsilist vägivalda, ning hageja sõlmis sunni mõjul pandilepingu. 13.04.2006 esitatud avaldusega muutis hageja hagi alust ( II kd tl 81-82). 15.09.1999 koostati ja allkirjastati poolte vahel laenuleping, mille kohaselt kostja laenas hagejale 160 000 krooni. Kostja ei ole 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel hagejale raha andnud, mistõttu pooled ei ole laenulepingut sõlminud ning nende vahel puudub võlaõiguslik suhe. 15.09.1999 sõlmitud laenuleping on rahatu. Hageja ei ole kostjalt 200 000 krooni saanud, laenulepingus nimetatud summa sai hageja äriühingult International Business Markets. 15.12.1998 kandis nimetatud äriühing hageja kontole 45 000 krooni ja 17.12.1998 kandis hageja saadud rahast 40 000 krooni AS Palett kontole ja 5 000 krooni sularahas UÜ Palett kassasse. Ülejäänud osa laenulepingus toodud summast 155 000 krooni kandis International Business Markets hageja kontole 12.01.1999, mille hageja kandis üle UÜ-le Palett 13.01.1999. Vaidlusaluse 160 000 krooni, mida nõuab kostja hagejalt, sai hageja äriühingult, mitte aga kostja käest. Kohtuistungil palub hageja tunnustada 15.09.1999.a sõlmitud laenulepingu tühisust, kuna laenuleping on rahatu ja tunnistada 16.09.1999.a pandileping kehtetuks. Kohtukulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile

15.09.1999 sõlmitud laenuleping on sisu poolest võla tunnistus ja 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel raha üle ei antud. 28.01.2001 hagis ja 29.06.2005 täienduses on hageja selgitanud, et 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel hageja laenu ei saanud ning 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus toodud laenusumma 160 000 krooni näol on tegemist 10.12.1998 laenulepingu jäägiga. 10.12.1998 laenulepingu rahatuse motiivi on hageja ise ümber lükanud, sõlmides 15.09.1999 uue laenulepingu, sisult võlatunnistuse, 160 000 krooni suuruse võla jäägi tasumiseks. Kostja leiab, et kui hageja asub seisukohale, et 15.09.1999 laenuleping tuleb lugeda mitte sõlmituks, ei ole jõudu ka nimetatud lepingu viimasel punktil, mille kohaselt lepingu allkirjastamisest kaotab poolte vahel 10.12.1998 allkirjastatud laenuleping kehtivuse. Sellest tulenevalt tuleb hagejal tasuda võlgnevus 160 000 krooni 10.12.1999 laenulepingus kokkulepitud tingimustel ja ka 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu järgi on kostjal õigus nõuda viivist 0,05% päevas. Kostja vastuhagi

International Business Marketsilt saadud raha ülekandmine ja 5000 krooni sularaha maksmine, s.t kokku 200 000 krooni andmine hageja poolt UÜ-le Palett 14.12.1998 sõlmitud laenulepingu tingimuste täitmiseks tõendab, et hageja oli teadlik ja pidas International Business Marketsilt saadud raha tema ja kostja vahel 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel saadud rahasummaks. Laenulepingut ei muuda rahatuks asjaolu, et kostja isiklikult hagejale 10.12.1998 laenulepingu alusel laenusummat üle ei andnud. Hageja väitel puudus pooltel kokkulepe selles, et raha laenulepingu alusel annab üle kolmas isik. Selle väite on aga hageja ise oma käitumisega ümber lükanud. 07.07.1998 oli kostja ja International Business Marketsi vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenas kostja äriühingule International Business Markets (laenusaaja) 200 000 krooni tagastamise tähtajaga hiljemalt 07.07.1999. International Business Markets kandis 15.12.1998 ja 12.01.1999 kokku 200 000 krooni hageja arvele, märkides ülekannete selgituseks 07.07.1998 lepingu. Ülekannete tegemise ajal oli võimalik panna kohustise täitmine TsK § 175 alusel kreeditorile siduvalt 3.isikule. Kostja korraldusel võis tema eest laenusumma üle kanda mis tahes kolmas isik, sh International Business Markets. Kostja volitas 10.12.1998, so samal päeval, kui sõlmiti poolte vahel laenuleping, International Business Marketsit tema eest üle kandma laenusumma 25 000 DEM ehk 200 000 krooni hageja pangakontole. 10.12.1998 lepingu sõlmimisel olid pooled kokku leppinud, et laenuraha kantakse hageja arveldusarvele ja laenu tagastamise kuupäev lepitakse kokku pärast raha laekumist. Hageja, kes oli sõlminud kostjaga 10.12.1998 laenulepingu 200 000 krooni suuruse laenu saamiseks ja sõlmides 3 päeva hiljem, so 14.12.1998 laenulepingu UÜ-ga Palett kostjalt 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu edasi laenamiseks ning kandes koheselt 15.12.1998 tema arveldusarvele Intrnational Business Marketsilt laekunud raha üle UÜ Palett arveldusarvele, pidi teadma, et 10.12.1998 laenulepingu alusel saadav laen antakse talle üle 3. isiku so Intrnational Business Markets poolt ja ta on õigustatud seda kasutama ja käsutama kui kostjalt saadud laenu. Hageja poolt ei ole esitatud tema ja International Business Markets vahel ülekande alusena märgitud 07.07.1998 sõlmitud lepingut, mis kinnitaks nendevahelise lepingulise suhte olemasolu. Oma käitumisega on hageja tõendanud, et 10.12.1998 laenulepingut sõlmides oli tal teada, et laenuraha annab talle kostja asemel üle kolmas isik ja järelduvalt sellest olid pooled selles laenulepingut sõlmides kokku leppinud. Kohus loeb tõendatuks, et pooled sõlmisid 10.12.1998 laenulepingu ja hageja sai sõlmitud laenulepingu alusel kostjalt laenu 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ja on ise oma käitumisega ümber lükanud väited laenulepingu rahatusest. Pooltel puudub vaidlus selles, et 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel raha üle ei kantud. Esialgses hagis toodud hageja väidete kohaselt sõlmiti 15.09.1999 laenuleping seetõttu, et 10.12.1998 sõlmitud laenulepingust tulev kohustis ei olnud täidetud ja 15.09.1999 laenuleping asendas esimest. 29.06.2005 hagi täienduses asub hageja seisukohale, et 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus toodud 160 000 krooni näol on tegemist 10.12.1998 laenulepingu jäägiga ja 15.09.1999 sõlmisid pooled sisuliselt 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu ümbervormistamise lepingu ja 15.09.1999 laenuleping on sisuliselt võla ülekandmine. Pärast hagi aluse muutmist leiab hageja, et 15.09.1999 laenuleping on rahatu, kuna hageja ei ole kostjalt üldse laenu saanud. Kostja väidete kohaselt on 15.09.1999 sõlmitud laenuleping sisult hageja poolne võlatunnistus. Vaidlus puudub selles, et kostjale on laenust tagastatud 40 000 krooni UÜ Palett poolt ja võlg kostjale on 160 000 krooni. Hageja ei ole laenujääki vaidlustanud. Tõendeid selle kohta, et

15.09.1999 oli kostjale 160 000 krooni tagastatud UÜ Palett poolt või hageja poolt kohtule esitatud ei ole. TsK § 272 lg 3 kohaselt võivad pooled iga võlga vormistada laenulepinguna. TsK § 220 lg 1 kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul ja TsK § 221 kohaselt peab võla ülekandmine, mis põhineb kirjalikul tehingul, olema teostatud samuti kirjalikus vormis. Hinnates 15.09.1999 poolte vahel sõlmitud laenulepingut ja kohtu poolt eelpool tuvastatud 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu olemasolu ja poolte selgitusi, asub kohus seisukohale, et kooskõlas TsK § 272 lg-ga 3 vormistasid pooled 10.12.1998 laenulepingujärgse 160 000 krooni suuruse võla jäägi ümber 15.09.1999 laenulepinguks, millega hageja tunnistas oma võlga kostja ees ja erinevalt 10.12.1998 laenulepingust, kus puudus laenu tagastamise tähtaja kokkulepe, võttis kohustuse tagastada laen 15.09.2001. Täiendavalt lepiti 15.09.1999 laenulepingus võrreldes 10.12.1998 laenulepinguga kokku veel intresside tasumises, laenu sihtotstarbes ja selles, et intresside tasumata jätmise korral 3 kuu jooksul võib lepingu lõpetada. Lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud võla ülekandmiseks teisele isikule, so UÜ-le Palett või tema õigusjärglasele AS-le Palett. Võla ülekandmine sai toimuda kostja kui kreeditori nõusolekul ja sellekohast kirjalikku kokkulepet 15.09.1999 laenuleping ei sisalda. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks vastavalt lepingule. Kostja esitas hagejale 13.04.2000 teate lepingu lõpetamisest, kuna intressid on tasumata 3 kuu jooksul. Hageja pidas laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingutingimustega vastuolus olevaks, kuna intresse pidi tasuma AS Palett ja laenu tagasimaksmise tähtaeg saabub alles 15.09.2001. Käesoleva ajani ei ole hageja kostjale 160 000 krooni tagastanud, mistõttu tuleb vastuhagi rahuldada ja hagejalt välja mõista 160 000 krooni kostja kasuks. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses ja tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda laenulepingu rahatuse (st laenulepingu kui reaalse lepingu sõlmimata jätmise) tuvastamist. Hageja nõue 15.09.1999 laenulepingu tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal puudus kostja ees võetud kohustus – võlg, mille ta ümber vormistas 15.09.1999 laenulepinguks. Maakohus rahuldas kostja viivise 130 000 kroonise nõude. Pooled on 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus kokku leppinud 0,05% suuruses viivisemääras päevas. 15.09.1999 sõlmitud laenuleping 160 000 krooni muutus sissenõutavaks 16.09.2001. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest lepingus kokkulepitud viivist. Kostja arvestuste kohaselt viivis perioodi 16.09.2001 kuni 21.03.2006 eest on 130 000 krooni. Hageja viivise arvestust ega suurust vaidlustanud ei ole, samuti ei ole palunud vähendada viivisvõlga, mistõttu kuulub 130 000 krooni väljamõistmisele. Kostja loobus viivise nõudest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni ja selles osas tuleb menetlus lõpetada. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 16.09.1999 sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks aegumise tõttu. Pooled olid sõlminud pandilepingu 15.09.1999 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse 20 000 DEM ehk 160 000 krooni täitmise tagamiseks. Hageja taotleb tunnistada pandileping kehtetuks, kuivõrd rahatust tehingust ei teki hagejal kohustusi. Hagi täienduse kohaselt palub hageja tunnistada pandileping kehtetuks TsÜS § 73 alusel, kuna pandileping sõlmiti sunni mõjul. Kostja leiab, et nõue pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks TsÜS § 73 alusel on aegunud. Vastuväiteid nõude aegumise osas hageja

esitanud ei ole. Pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 73 lg 3 kohaselt sunni mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on viis aastat sunni lõppemisest. Pandileping sõlmiti 16.09.1999 ja nõude pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks esitas hageja 29.06.2005. Kohus leiab, et nõue on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata Kohus kohaldab TsÜS § 114 lg 2 kohaselt aegumist ainult huvitatud poole nõudel ja kostja on palunud kohaldada aegumist. 16.09.1999 sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamine seetõttu, et 15.09.1999 sõlmitud laenuleping on rahatu, on alusetu ega kuulu samuti rahuldamisele. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ja rahuldab vastuhagi, tuleb kohtukulud jätta hageja kanda. Vastuhagi esitamisel on kostja tasunud riigilõivu 9 000 krooni ( I kd tl 51). Õigusabi eest on kostja tasunud vastavalt kohtukulude nimekirja ja kuludokumentidele OÜ-le Raidman 7 906 krooni (I kd tl 143-146) ja OÜ-le Consult Grupp 8 000 krooni, kokku 15 906 krooni (III kd).TsMS § 61 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast ja hinnata hagi puhul mitte rohkem üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kohus rahuldas vastuhagi (hinnaga hagi) ja jättis rahuldamata hagi (hinnata hagi). Kostja taotleb hagejalt välja mõista kohtukulude katteks kokku 24 906 krooni. Kohus peab põhjendatuks hagejalt välja mõista kostja õigusabile tehtud kulude katteks 15 906 krooni, kuna hageja ise on pidanud vajalikeks ja põhjendatuks tasuda õigusabi eest 23 048 krooni, seega tunduvalt rohkem kui kostja. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja kohtukulude katteks kokku 24 906 krooni. Harju Maakohtu 30.09.2003 määrusega seati hagi tagamiseks Harjumaal Anija vallas XXXXX külas asuva XXXXXXXXX kinnistu kohta Harju Maakohtu (Tallinna Linnakohtu) Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistris avatud registriossa nr XXXXX käsutamise keelumärge Valter Gartwich (Walter Hartwich) kasuks. Kuna kohus rahuldas kostja vastuhagi, jätab kohus kooskõlas TsMS § 445 lg 2 hagi tagamise jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Apellatsioonkaebus

International Business Markets. Maakohus pidi hindama, kas hageja sai raha kostjalt, mitte aga oletama võimalust, et lepingu täidab kolmas isik. Kostja on ise kinnitanud, et ta raha reaalselt hagejale ei ole andnud. Ekslikud on kohtu järeldused 15.09.1999 lepingu osas. Kuna hageja 10.12.1998 lepingu alusel raha kostjalt ei saanud, ei olnud seda lepingut võimalik ka hiljem ümber vormistada. Võimalik ei ole väita, et hageja on kostjale võlgu ja et 15.09.1999 lepingu sõlmimisega tunnistas hageja oma võlga kostja ees. Hageja tugines rahatusele, mitte võla ülekandmisele. Vastuhagi rahuldamine on ilmselt ebaseaduslik, sest hageja esitas rahatuse vastuväite ja seetõttu ei ole võiamlik nõuda ka viivist. Hageja palub tunnistada 16.09.1999 sõlmitud pandileping kehtetuks rahatuse motiivil. Kohtuotsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et võlg kostjale on 160 000 krooni. Kui kostja andis raha International Business Marketsile, tuleb võlga küsida viimaselt. Ekslik on maakohtu järeldus, mille kohaselt vormistasid pooled 10.12.1998 sõlmitud lepingu alusel tekkinud võla uueks laenulepinguks. Kuna 10.12.1998 laenuleping on rahatu, ei olnud seda võimalik ümber vormistada. Ekslik on kohtu järeldus, et 15.09.1999 lepingu sõlmimisega tunnistas hageja võlga kostja ees. Asjasse ei puutu TsK § 220 lg 1. Vastuhagi rahuldamine on ilmselt ebaseaduslik. Laenulepingu rahatuse tõttu ei ole võimalik nõuda viivist. Vastustaja kirjalik seisukoht

tegemist laenujäägi tagastamise kohustuse ümbervormistamisega. Hageja ei ole laenujääki 160 000 krooni vaidlustanud ega selle tagastamist kostjale tõendanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esitatud tõenditest on maakohus teinud õige järelduse, et 15.09.1999 laenulepingule allkirja andes tunnistas hageja oma võlga kostja ees. Apellandi väide, mille kohaselt on raha tagasinõudeõigus International Business Marketsil, ei ole kooskõlas toimikus olevate tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega 16.09.1999 sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise kohta ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid, kuna apellatsioonkaebuses on korratud vaid maakohtus esitatud väiteid, millele on otsuses vastatud. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu poolt hagi rahuldamata jätmine ning vastuhagi rahuldamine võlgnevuse ja viivise väljamõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha maakohtust erinev kohtulahend. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt apellandi menetluskulud tema enda kanda.

U.Loonurm

I.Sidok

Ü.Jänes

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.