Võlaõigus › Muud

2-07-12394 sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavaldus Kohtule 28. märtsil 2007 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Ühisliisingu AS 11. märtsil 2006 rendilepingu nr L05103183 Ühisliisingu AS-le kuuluva sõiduauto Honda Accord reg. märgiga xxx kasutamise kohta. Sõiduauto kindlustamiseks sõlmisid hageja ja kostja 18. märtsil 2006 sõidukikindlustuse lepingu suurkasko kindlustusvariandiga. Vastavalt lepingu p.5. oli auto varguse riski vastu kindlustatud. Kindlustusperioodiks oli 26. aprill 2006 kuni 25. aprill 2007, kindlustusvõtjaks hageja, soodustatud isikuks Ühisliisingu AS ning kindlustamise tingimuseks kostja sõidukikindlustuse tingimused ja üldised lepingutingimused 1/2003. Hageja selgitab, et ööl vastu 21. novembrit 2006 Kukšinovo linnas, Tveri oblastis, Venemaal, oli varastatud sõiduk. Sõiduauto uksed ja pagasiruum olid lukustatud kesklukuga ja seatud signalisatsiooni alla. Sõiduauto uste ja pagasiruumi võtmed, samuti aga ka signalisatsiooni pult olid sõiduki juhi Nikolai Bulohhovi käes. Sõiduki varuvõtmed asusid koos teiste asjadega auto pagasiruumis ning need olid varastatud koos autoga. Hageja esitas 22. novembril 2006 kostjale taotluse ülalmärgitud sõidukikindlustuse lepingu alusel kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Kostja tegi 29. jaanuaril 2007 sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, milles otsustas, et kindlustuslepingu nr 805329 alusel ei kuulu vargusega põhjustatud kahju hüvitamisele. Hageja leiab, et kostja otsus on ebaseaduslik. Hageja väitel ei rikkunud ta tingimuste punktis 5 loetletud ohutusnõudeid, sealhulgas ka võtmete hoidmist puudutavaid nõudeid, kuna varuvõtmed asusid lukustatud pagasiruumis teiste asjade hulgas, s.t. ei olnud nähtavas kohas ning võõrad isikud ei võinud teada nende asupaika. Tingimuste punkt 5 ei sisalda ohutusnõuete hulgas keeldu kindlustusvõtjale hoida varuvõtmeid sõiduauto lukustatud pagasiruumis. Hageja väitel ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Hageja puhul ei ole tuvastatud, et varuvõtmete asukoht sõiduki lukustatud pagasiruumis soodustaks mingil moel varguse toimepanemist. Asjaolu, et varuvõtmed sattusid sõidukit varastanud isikute kätte, ei tõenda, et vargus pandi toime nende võtmete abil. Hageja väitel kokkuleppe tingimuste punktis 4.5.1.1. viitega punktile 4.5.3. sätestatud kindlustusvõtja kohustus tõendada varguse toimumise korral, et vargus toimus varuvõtit kasutamata ei oleks õige. Hageja ei tegele toimepandud kuritegude avastamisega, see ei kuulu tema kohustuste hulka ning on objektiivselt võimatu tema jaoks. Hageja on seisukohal, et sõidukikindlustuse tingimuste punkt 4.5.3 on tühine, kuna see lubab kindlustusandjale kindlustusjuhtumi saabumise puhul tõlgendada laienevalt seda lepingu sätet kindlustusvõtja õiguste kaitseks ning rikub lepingust tulenevate õiguste balanssi kindlustusvõtja kahjuks. Tähtsust omab samuti see, et hageja ei ole rikkunud tingimuste punktis 5.5. sätestatud ohutusnõudeid ka võtmete hoidmise osas. Hageja leiab, et pannes varuvõtmed kotti ning jättes 2(9)

2-07-12394 selle sõiduki lukustatud pagasiruumi, kusjuures auto oli pandud valvesignalisatsiooni alla, võttis hageja tarvitusele mõistlikud meetmed võtmete võõraste isikute eest säilitamiseks ja nendele juurdepääsu vältimiseks. Sellest tulenevalt ei ole kostjal alust kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Tagavara süütevõtmete jätmine pagasiruumi, mis oli lukustatud kesklukuga ning pandud auto signalisatsiooni alla, ei ole hageja arvates käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Hageja leiab, et kui tagavara süütevõtme jätmisega pagasiruumi hageja rikkus kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keeldu, ei võinud kostja keelduda kindlustushüvitise maksmisest täies ulatuses. Hageja arvates igal juhul ei saa rääkida kostja kindlustushüvitise maksmise kohustuse täielikust vabastamisest, võib rääkida vaid kindlustushüvitise vähendamisest selles ulatuses, milles hageja poolt ohutusnõuete rikkumisega suurenes kindlustusrisk. Hageja arvates ei saa rääkida sellest, et tagavaravõtmete pagasiruumi jätmine on kahju tekitamisega otseses põhjuslikus seoses. Ärandamise sooritamiseks ei ole vajalik süütevõtmete olemasolu. Peale selle ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et ärandamine oli toime pandud tagavaravõtmete abil. Hageja väitel kuulub hüvitamisele summa 182 000 krooni. Sõiduki turuväärtus moodustas varguse toimumise ajal 260 000 krooni. Hageja omavastutus on 30% kahjusummast, s.o 78 000 krooni (260 000 x 0,3) ning seega 260 000 - 78 000 = 182 000 krooni. Hageja palub hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitis summas 182 000 krooni. Hageja esitas kohtule järgmised tõendid: Rendileping nr L05103183 (t.l.-6); rendilepingu üldised tingimused (t.l.-7-8); maksegraafik kasutusrendilepingule L 05103183 (t.l.-9); kindlustuspoliis nr 805329 (t.l.-10-11); sõidukikindlustuse hüvitisotsus (t.l.-12-13); hindamisakt (t.l.-14). Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja väitel on kindlustusvõtja ja kindlustatu kohustatud täitma kostja poolt antud kirjalikke ohutusnõudeid. Ohutusnõuete mittetäitmisest võib tuleneda hüvitise vähendamine või annulleerimine. Varguse ärahoidmiseks ei tohi sõiduki ega selle hoiupaiga võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika. Kostja märgib, et sõiduki varguse korral hüvitise saamiseks on pooled kindlustuslepingus kokku leppinud, et hageja on kohustatud esitama kostjale muuhulgas sõiduki kõik võtmed. Nimetatud nõude täitmise eesmärgiks on tagada, et kõik sõiduki võtmed oleks alati hoitud piisavalt turvalises kohas nii, et varguse toimepanija kätte ei satuks ühtki sõiduki võtit. On üldteada asjaolu, et võtmete sattumine varguse toimepanijate kätte lihtsustab oluliselt nii varguse toimepanemist kui ka näiteks varastatud sõiduki edasimüümist. Sõiduki kõikide võtmete esitamise kohustuse täitmine võimaldab kostjal veenduda selles, et sõiduki võtmeid on hoitud tavapärase ja piisava hoolsuskohustusega ning on seetõttu kostja oluline huvi, et välistada kindlustuspettuseid. Kuivõrd sõiduki ühte võtit lisatud ei ole, ei saa välistada, et kahjujuhtum leidis aset hüvitamiskohustust välistavatel asjaoludel. Kostja on seisukohal, et sõiduki võtme pakiruumi jätmine vähemalt raskest hooletusest, kui mitte tahtlusest põhjustatud hoolsuskohustuse raske rikkumise, mille tõttu ei olnud hagejal võimalik täita olulist kahju hüvitamise eeldust - sõiduki kõigi võtmete esitamist. 3(9)

2-07-12394 Kostja leiab, et sõidukit ei saa lugeda kindlustuslepingu tingimuste punktis 4.5.3 mõttes lukustatuks, kuna selle varuvõti ei olnud sõidukist eemaldatud. Isegi juhul, kui eeldada, et varuvõti oli sõiduki pakiruumis, nagu hageja paljasõnaliselt väidab, ei olnud see küll nähtav koht, kuid sõiduk ise oli tingimuste mõistes lukustamata. Kostja leiab, et hagejaga sarnasele mõistlikule isikule ei saa eelkirjeldatud käitumine tunduda mõistlik ega vastuvõetav. Kostja hinnangul on selge, et isegi juhul, kui sõidukisse murti sisse varuvõtit kasutamata, hõlbustas sõiduki nt edasimüümist oluliselt pagasiruumist leitud varuvõti. Kostja ei nõustu hageja väitega, et tingimuste punkt 4.5.3 on tühine. Kostja märgib, et tingimuste punktide 4.5.3 ja 5.5 eesmärgiks on vähendada kindlustusriski ning nende nõuete rikkumisel on mõju nii kindlustusjuhtumi toimumisele kui ka kostja täitmise kohustusele. Kostja hinnangul on selge, et juhul, kui võtmete hoidmise hoolsuskohustus ehk ohutusnõuded oleks olnud hageja poolt nõuetekohaselt täidetud ning võtmed hoitud nõuetekohaselt, oleks hagejal olnud võimalik mõlemad võtmekomplektid kostjale esitada ning suure tõenäosusega ei oleks vargust saadud toime panna või juhul, kui mõlemad võtmed oleks esitatud, oleks olnud selge, et hageja on võtmete hoidmise hoolsuskohustuse nõuetekohaselt täitnud, st teinud kõik endast oleneva varguse ärahoidmiseks. Kui ohutunõuded oleks olnud täidetud, ei oleks sõiduki vargust tõenäoliselt üldse toimunud ehk kindlustatud risk oleks jäänud realiseerumata täies ulatuses. Otsustamaks, kas kahjuhüvitist vähendada või hüvitamisest keelduda, hindas kostja rikkumise raskust, hageja süüd ning rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Sõiduki võtme sõidukisse jätmine mõjutab varguse toimumisel tekkiva kahju suurust. Kuivõrd hageja ei täitnud kostja ees kindlustuslepingus kokku lepitud hüvitise taotlemise eeldust, vabanes kostja oma täitmiskohustusest. Kostja on seisukohal, et 29. jaanuari 2007 sõidukikindlustuse hüvitisotsus, millega kostja keeldus kõnealuse kahju hüvitamisest, on seaduslik ja põhjendatud. Seega on hageja nõue kostja vastu vaidlusaluse kahju hüvitamiseks poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgi alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kostja väitel oli sõiduki turuhind 2006. aasta novembris 250 000 krooni (koos käibemaksuga). Kindlustuspoliisi kohaselt on omavastutus sõiduki varguse korral 10% kahjusummast, kuid mitte vähem, kui poliisile märgitud põhiomavastutus, SRÜ-riikide Euroopa osas toimunud kindlustusjuhtumi korral rakendatakse 3-kordset omavastutust. Seega kuulub kohaldamisele omavastutus summas 25 000 krooni. Kostjale laekus kindlustuslepingu sõlmimisel ühes osas kogu kindlustusmakse summas 14 272,00 krooni. Kindlustusvõtja ütles lepingu üles 12. veebruaril 2007 ning kostja tagastas kindlustusperioodi lõpuni jääva perioodi eest kindlustusmakse 2 854,40 krooni, mis kuulub kindlustushüvitisest mahaarvestamisele. Hagiavaldusele lisatud rendilepingu punkti 7.2 kohaselt on sõiduki kindlustamise maksumus jagatud 12 kuuks ning kuulub hageja poolt maksmisele maksegraafikus toodud suurustel ja kuupäevadel. Kuivõrd kostja on osa kindlustusmaksest tagastanud, on tagastatud kindlustusmakse osas kostja jaoks tegemist sisuliselt tasumata kindlustusmaksega Tingimuste punkti 7.2.6.1 mõistes ning seega kuulub 2 854,40 krooni hüvitissummast mahaarvestamisele. Seega juhul, kui kohus leiab, et kostjal on tekkinud kõnealuse kahju hüvitamise kohustus, on hüvitise suuruse arvutuskäik järgnev: 250 000 - 75 000 - 2 854,40 = 172 145,60 krooni. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja menetluskulud.

4(9)

2-07-12394 Kostja esitas kohtule järgmised tõendid: sõidukikindlustuse tingimused (t.l.-68-74); üldised lepingutingimused (t.l.-75-78); eksperdi arvamus (t.l.-79-80); väljavõtted auto24.ee portaalist (t.l.81-91). Kohtuistungid Kohtu eelistungil 17. septembril 2008 jäi hageja haginõude juurde. Hageja selgitas, et autojuht oli tema abikaasa Nikolai Bulohhov. Abikaasa käsutuses oli liisinguauto ning ta oli auto tehnilises passis märgitud auto kasutajana. Hageja tunnistab, et andis teise võtmekomplekti autojuhile. Kostja jääb oma kõigi vastuväidete juurde. Kostja väitel on hageja poolt täitmata hüvitise taotlemise eeldus, milleks oli sõiduki kõigi võtmete esitamine. Kostja on seisukohal, et sõiduki võtmete sõiduki pakiruumi jätmine on kindlustuslepingu ohutusnõuete äärmine raske rikkumine ning hageja poolt on raske hooletus, mis annab kostjale õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmise kohustusest. Kostja ei nõustu, et sõiduki võtmete pakiruumi jätmine oli hageja poolt mõistlik käitumine. Kohtuistungil 27. aprillil 2009 jääb hageja hagiavalduses esitatud nõude ja eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja selgitab, et auto oli pargitud elumaja ette kell kümme õhtul. Hommikul kella viieks oli auto kadunud. Tegemist oli väikese linnaga, kus turvalist parklat ei olnud. Hageja tunnistab, et autojuht võttis võtmete teise komplekti kaasa kui sõitis Venemaale. Hageja on seisukohal, et ta ei ole tahtlikult rikkunud võtmete hoidmise hoolsuskohustust. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitis summas 182 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja jääb kõigi kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja on seisukohal, et hageja rikkus varuvõtmete hoidmise kohustust. Hageja ei ole hüvitise saamiseks täitnud sõiduki kõigi võtmete esitamise kohustust. Kostja leiab, et sõiduki varguse osas ei olnud tegemist kindlustusjuhtumiga, kuna sõiduk ei olnud lukustatud nõuetekohaselt ja et kindlustuslepingu tingimuste p 4.5.3. puhul ei ole tegemist kahjustava või ebamõistliku tüüptingimusega. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asja materjalidega, uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendid, kuulanud ära menetlusosalised ja tunnistaja, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitis summas 182 000 krooni. Kostja hagi ei tunnista. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid oma majandus- ja kutsetegevuses 18. märtsil 2006 sõiduauto Honda Accord, reg. nr xxx kindlustamiseks sõidukikindlustuse lepingu suurkasko kindlustusvariandiga, kindlustuspoliis nr 805329. Auto oli varguse riski vastu kindlustatud. Kindlustusperioodiks oli 26. aprill 2006 kuni 25. aprill 2007, kindlustusvõtjaks hageja, kindlustamise tingimuseks kostja sõidukikindlustuse tingimused ja üldised lepingutingimused 1/2003. Sõidukikindlustuse leping oli sõlmitud tüüptingimustel ja tüüptingimused on lepingu osad. Sõiduk oli varustatud kahe võtmega. Kindlustatud sõiduk varastati ööl vastu 21. novembrit 2006 Kukšinovo linnas, Tveri oblastis, Venemaal, millega realiseerus kindlustusrisk – sõiduki vargus. Sõiduauto uksed ja pagasiruum olid lukustatud kesklukuga ja seatud signalisatsiooni alla. Sõiduauto uste ja pagasiruumi võtmed, 5(9)

2-07-12394 samuti aga ka signalisatsiooni pult olid sõiduki juhi käes. Sõiduki varuvõtmed jättis juht autosse, need asusid auto pagasiruumis ning need olid varastatud koos autoga. Hageja esitas 22. novembril 2006 kostjale taotluse ülalmärgitud sõidukikindlustuse lepingu alusel kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Hageja esitas kostjale koos hüvitistaotlusega ainult ühe võtme. Kostja tegi 29. jaanuaril 2007 sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, milles otsustas, et kindlustuslepingu nr 805329 alusel ei kuulu vargusega põhjustatud kahju hüvitamisele. Nimetatud asjaolude üle poolte vahel vaidlus puudub. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjal on õigus vastavalt kindlustuslepingule kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuna hageja (kindlustusvõtja) on rikkunud sõidukikindlustuse tingimuste punktide 4.5.1.1. ja 4.5.3. nõudeid, s.o sõiduki lukustamise kohustust. Hageja väitel on sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.3. tühine, kuna see lubab kindlustusandjale kindlustusjuhtumi saabumise puhul tõlgendada laienevalt seda lepingu sätet kindlustusvõtja õiguste kahjuks ning rikub lepingust tulenevate õiguste tasakaalu kindlustusvõtja kahjuks. Kostja ei nõustu hageja väitega, et tingimuste punkt 4.5.3 on tühine. Kostja märgib, et tingimuste punkti 4.5.3 (koosmõjus p-ga 5.5) eesmärgiks on vähendada kindlustusriski ning nende nõuete rikkumisel on mõju nii kindlustusjuhtumi toimumisele kui ka kostja poolsele kindlustuslepingu täitmise kohustusele. Kohus hageja väitega ei nõustu. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti 4.5.3. (t.l.-70) kohaselt, lukustatuks loetakse sõiduk vaid siis, kui sõiduki avad ja luugid on suletud ja lukustatud, süütevõti või varuvõti on sõidukist eemaldatud ning sõiduki töökorras ärandamisvastased seadmed on sisse lülitatud. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 37 lg 3, lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kohus leiab, et sõidukikindlustuse tingimuste punkti 4.5.3. sisu, väljendusviis või esituslaad ei ole niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et hageja ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kindlustuslepingu sõlmimise juures viibis ka varguse ajal sõidukit kasutanud isik ja ta oli tingimustest teadlik. Kuna sõiduk oli kindlustatud varguse vastu, on mõistlik eeldada, et kindlustusriski maandamiseks peab sõiduk olema maksimaalselt kaitstud kõrvalise isiku sissetungi ja omavolilise kasutamise vastu. Kõrvaliste isikute sõidukisse sisenemise takistamine hoiab ära sõiduki käivitamise või selle juhtimisseadmete kasutamise kõrvaliste isikute poolt, mille läbi tagatakse sõiduki omavolilise kasutamise või sõiduki varguse võimatus. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti 4.5.3. kohaselt saavutatakse kõrvaliste isikute sõidukisse sisenemise takistamine sõiduki lukustamisega, s.o kui sõiduki avad ja luugid on suletud ja lukustatud, süütevõti või varuvõti on sõidukist eemaldatud ning sõiduki töökorras ärandamisvastased seadmed on sisse lülitatud ehk siis on kasutusele võetud kõik auto konstruktsioonist tulenevad võimalikud abinõud sõidukisse loata sisenemise või sõiduki omavolilise kasutamise tõkestamiseks. Sõiduki võtmete sõidukist eemaldamise kohustus on 6(9)

2-07-12394 põhjendatav eesmärgiga, et võimalikul sissemurdmisel sõidukisse välistada sõiduki alarmsüsteemi ja immobilaiseri neutraliseerimist ja sõiduki ilma raskusteta käivitamist, mis teeks oluliselt lihtsamaks sõiduki varguse ja selle hilisema müümise. Kohus jõuab järeldusele, et sõidukikindlustuse tingimuste punktis 4.5.3. ei ole kasutatud ebatavalist väljendusviisi või esituslaadi, s.o keerulisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialaseid termineid, mille tundmist keskmiselt lepingusõlmijalt ei saaks oodata. Samuti ei ole tegemist üllatusliku tingimusega, mida keskmine lepingusõlmija ei võinud seda laadi lepingust oodata. Arusaadavuse osas on sõidukikindlustuse tingimuse punkt 4.5.3. keskmisele lepingusõlmijale üheselt mõistetav, s.o lepingu tingimusest selgub täpselt, mida kindlustusvõtja peab tegema, et sõidukit lugeda nõuetekohaselt lukustatuks – tuleb sulgeda sõiduki avad ja luugid ning need lukustada, süütevõti või varuvõti tuleb sõidukist eemaldada, s.o süütevõti või varuvõti peavad asuma väljaspool sõidukit ning sõiduki töökorras ärandamisvastased seadmed peavad olema sisse lülitatud. Kui mõni nendest nõuetest on täitmata, siis ei saa lugeda, et sõiduk oleks nõuetekohaselt lukustatud. Kohus leiab, et sõidukikindlustuse tingimuste punkt 4.5.3. on lepingu osa, kuna keskmise heas usus tegutsev lepingupool võis selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata ning samuti võis seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 kohaselt, õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Vastavalt VÕS § 42 lg 1, tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele ning lähtuvalt VÕS § 42 lg 2, ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Hageja väitel lubab sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.3. kindlustusandjale kindlustusjuhtumi saabumise puhul tõlgendada laienevalt seda lepingu sätet kindlustusvõtja õiguste kahjuks ning rikub lepingust tulenevate õiguste tasakaalu kindlustusvõtja kahjuks, s.o ei võimalda eristada juhtumeid, mil sõiduki võtmed asuvad sõidukis nähtaval kohal ja tuleb lugeda kindlustusvõtja raskeks hooletuseks, või kui sõiduki võtmed asuvad sellises kohas, kus neid näha ei ole, kusjuures kõrvalised isikud sellest kohast ei tea ega saagi teada ning mida tuleb lugeda mõistlikuks käitumiseks. Hageja on seisukohal, et mõistlikuks käitumiseks tuleb lugeda olukorda, kus sõiduki kasutaja võtab sõiduki juurest lahkudes ühe võtme endaga kaasa, teise, tagavaravõtme, jätab aga muude asjade hulgas lukustatud ja sisse lülitatud signalisatsiooniga sõiduki pagasiruumi nii, et tagavara võti ei oleks nähtav ning selle asukoht ei oleks kõrvalistele isikutele teada. Kostja esitas vastuväite, et sõiduki võtmete pakiruumi jätmine ei olnud hageja poolt mõistlik käitumine. Kohus ei nõustu hageja väitega.

7(9)

2-07-12394 Kohus leiab, et arvestades lepingu olemust ja eesmärki ning lepingupoolte huvisid, ei riku nõue eemaldada süütevõti ja varuvõti sõidukist, lepingust tulenevate õiguste tasakaalu kindlustusvõtja kahjuks, kuna puudub vajadus eristada sõiduki võtmete jätmist autosse nähtavale ja võtmete jätmist lukustatud pagasiruumi. Ei saa lugeda mõistlikuks käitumiseks sõiduki võtmete jätmist sõidukisse ajaks, mil auto on järelvalveta. Võtmete jätmisel järelvalveta sõidukisse eksisteerib võimalus, et sõidukisse sissemurdmisel saab neid võtmeid kasutada sõiduki käivitamiseks ja signalisatsiooni väljalülitamiseks, mis omakorda suurendab oluliselt sõiduki varguse või sõiduki omavolilise kasutamise riski ning millel on mõju nii kindlustusjuhtumi toimumisele kui ka kostjapoolsele kindlustuslepingu täitmise kohustusele. Kuna võtmete jätmine sõidukisse selliselt, et nad ei ole nähtaval ei välista kindlustusjuhtumi tekkimist, puudub vajadus eristada sõiduki võtmete jätmist sõidukisse nähtavale ja võtmete jätmist lukustatud pagasiruumi. Kohus ei tuvastanud, et sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.3., arvestades lepingu olemust, sisu, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid, kahjustaks hagejat ebamõistlikult, ning et tüüptingimusega oleks lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu hageja kahjuks oluliselt rikutud, või et tüüptingimus ei vastaks headele kommetele. Kohus sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.3. tühisust ei tuvastanud. Hageja väitel ei olnud kostjal alust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna hageja ei rikkunud lepingus sätestatud ohutusnõudeid, sealhulgas neid, mis puudutasid võtmete hoidmist. Kostja leiab, et sõiduki varguse osas ei olnud tegemist kindlustusjuhtumiga, kuna sõiduk ei olnud nõuetekohaselt lukustatud. Kohus nõustub kostja seisukohaga. VÕS § 476 lg 1 kohaselt, kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. Lähtuvalt VÕS § 423 lg 1, kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Üldiste lepingutingimuste (t.l.-75-78) p 1.6. kohaselt, kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab Seesam täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Sõidukikindlustuse tingimuste (t.l.-68-74) p 4.5.1.1. kohaselt, kindlustuslepingu alusel hüvitatakse kindlustuse objekti kaotusest või kahjustumisest tulenev kahju, kui selle põhjuseks on sõiduki või kindlustuse objektiks oleva lisaseadme avalik või salajane vargus, rööv, loata kasutamine või nimetatud tegude katse juhul, kui sõiduk on olnud lukustatud (vt 4.5.3.), lisaseadmed aga asunud lukustatud või pideva valve all olevas hoiupaigas (vt 2.5). Sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.3. kohaselt, lukustatuks loetakse sõiduk vaid siis, kui sõiduki avad ja luugid on suletud ja lukustatud, süütevõti või varuvõti on sõidukist eemaldatud ning sõiduki töökorras ärandamisvastased seadmed on sisse lülitatud. Vaidlus puudub, et sõiduki varguse ajal olid sõiduki varuvõtmed sõiduki lukustatud pagasiruumis, s.o sõidukist eemaldamata. Seda on kohtule kinnitanud hageja ja ülekuulatud tunnistaja. Seega on 8(9)

2-07-12394 õige kostja väide, et hageja sõiduk oli varguse hetkel nõuetekohaselt lukustamata ning kostjal oli õigus jätta hagejale kindlustusobjekti kaotusest tulenev kahju hüvitamata. Hageja väide, et kostja oleks pidanud vähendama kindlustushüvitist ulatuses, milles hageja poolt ohutusnõuete rikkumisega kindlustusrisk suurenes, on alusetu, kuna sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.3. välistab kindlustushüvitise maksmise, kui sõiduk ei olnud varguse ajal nõuetekohaselt lukustatud. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja tõendid - rendileping nr L05103183 (t.l.-6), rendilepingu üldised tingimused (t.l.-7-8) ja maksegraafik kasutusrendilepingule L 05103183 (t.l.-9) ei ole asjakohased, kuna kajastavad hageja ja menetlusvälise isiku vahelist õigussuhet. Hageja tõendid - kindlustuspoliis nr 805329 (t.l.-10-11) ja sõidukikindlustuse hüvitisotsus (t.l.-1213) jätab kohus analüüsimata, kuna puudub vaidlus kindlustuslepingu olemasolu ja kindlustushüvitise maksmisest keeldumise fakti üle. Hageja tõendi - hindamisakt (t.l.-14) ja kostja tõendid - eksperdi arvamus (t.l.-79-80) ja väljavõtted auto24.ee portaalist (t.l.-81-91) jätab kohus analüüsimata, kuna kohus leidis, et kostjal puudub kindlustushüvitise maksmise kohustus ning seetõttu ei ole vaja võtta seisukohta kindlustushüvitise suuruse kohta. Hagi hind Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt kindlustushüvitis summas 182 000 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 kohaselt, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. /---/. Hagihind on seega määratud hageja nõude suurusega, s.o 182 000 krooni. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Evi Kool Kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.