Tsiviilasja number
2-08-1945
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. mai 2009, Tallinn
Kohtukoosseis
Ülle Jänes, Reet Allikvere, Kaupo Paal
Tsiviilasi
Igor Halini hagi Ljubov Sõrovatenko vastu võla, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.09.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Igor Halini apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Igor Halin (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx-xx xxxxxxx xxxxx), esindaja Anatoli Jort (Fida Grupp UÜ, Pae 68-7, 13620 Tallinn, e-post: [email protected] ) Kostja Ljubov Sõrovatenko (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxxx x xxxxxxx xxxxx), esindaja adv Kätlin Hein (AB Eipre & Partnerid, Juhkentali 8, 10132 Tallinn, e-post: [email protected])
Harju Maakohtu 22.09.2008 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtule 21.10.2008 esitatud hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping summas 350 000 krooni, mida kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud. Kostja kohustus tagastama laenusumma koos intressiga 10% laenusummast hiljemalt 14.03.2002. 17.01.2008 seisuga on kostjal tasutud põhivõlgnevus kogusummas 190 000 krooni. Seega on laenusumma jääk 160 000 krooni, millele lisandub intress 10% laenusummast, s.o 35 000 krooni. Kostja võlgnevus hageja ees on tõendatud 11.02.2002 võlakirjaga. Eeltoodust tulenevalt on hagi hind 195 000 krooni. Kuivõrd kostja ei ole täitnud oma kohustust nõuetekohaselt, leppisid hageja ja kostja kokku, et alates 01.04.2007 kohustub kostja tasuma viivitusintressi 4% kuus laenusumma jäägilt. 26.04.2007 sõlmis kostja kohustuse üleandmise kokkuleppe kolmanda isikuga. Kokkuleppe kohaselt tunnistab kostja vastuvaidlematult hageja nõuet ja kokkulepet viiviste osas ning annab selle täitmiseks üle kolmandale isikule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 175 lg 2 kohaselt võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Hageja ei ole oma nõusolekut andnud, seega ei ole kohustuse ülemineku kokkulepe siduv. Kostja pole tasunud viivitusintressi perioodil 01.04.2007-01.02.2008, millest tulenevalt tekkis tal viiviste osas võlgnevus 64 000 krooni. Juhindudes VÕS § 108 lg-st 1 ja § 113 lg-st 1 palus hageja mõista kostjalt välja võlgnevus 160 000 krooni, laenuintress 10% laenusummalt, s.o 35 000 krooni, ja viivis perioodi 15.03.2002 – 31.03.2007 ning viivis poolte kokkuleppe alusel 4% kuus laenusummast alates 01.04.2007 kuni kohtuotsuse tegemiseni. 16.05.2008 esitatud vastuses kostja vastuväidetele leiab hageja, et kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Hageja ei pea võimalikuks, et kostja lihtsalt unustas võla tasumise. Asjaolu, et kostja sõlmis kokkuleppe Vladimir Žitnikoviga viitab sellele, et ka pikema aja möödudes oli kostja teadlik võlgnevuse olemasolust. Kuna kostja on võlgnevust tunnistanud, ei ole aegumise kohaldamine asjakohane. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kostja ja Vladimir Žitnikovi vahelist kokkulepet tuleb käsitleda kui kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu ja 11.02.2002 võlakirja lisa. Kostja vastus Kostja palus jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hagile lisatud võlakiri on allkirjastatud 11.02.2002, laenu tagastamise tähtpäevaks oli viidatud dokumendi alusel 14.03.2002. Kuivõrd varem kehtinud seadus nägi ette 10-aastase aegumistähtaja, siis tuleb alates 01.07.2002 kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on hageja nõue aegunud 01.07.2005. Arvestades, et nimetatud kuupäevast alates oli tegemist aegunud nõudega ning seetõttu mittetäieliku kohustusega vastavalt VÕS § 4 lg 2 p-le 4, võis kostja pärast aegumistähtaja lõppu keelduda kohustuse täitmisest. Kuivõrd aegumise regulatsioon on kehtestatud võlgniku kaitseks ning kohus kohaldab aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel, paluski kostja nõude suhtes kohaldada aegumist. Kuna hageja tugineb kostja ja kolmanda isiku vahel 21.04.2007 sõlmitud kokkuleppele, viitab see hageja seisukohale, nagu oleks kostja sellega nõuet tunnustanud, mida hageja peab aegumise katkemise aluseks. Kuna kokkuleppe sõlmimise ajaks oli kohustus juba aegunud, seega oli tegemist mittetäieliku kohustusega, mida kohustatud isik võib täita, siis ei saa võlausaldaja selle täitmist temalt nõude. Katkeda saab üksnes tähtaeg, mis veel kestab. Kostja ja Vladimir Žitnikovi vahel sõlmitud kokkuleppe ajaks oli hageja nõue aegunud. Kostjal oli õigus mittetäielikku kohustust täita ning täitmise korral ei oleks tal olnud kohustuse täitmiseks üleantut VÕS § 4 lg-st 3 tulenevalt tagasi nõuda, kuid hagejal ei olnud õigust kohustuse täitmist nõuda. Pärast nõude aegumist ei ole kostja kordagi võlgnevust hagejale tunnistanud, kolmanda isikuga kokkuleppe sõlmimine ei tähenda võla tunnistamist TsÜS § 158 mõttes. Viidatud sättes eeldatakse siiski võla tunnistamist hageja suhtes
soorituse tegemisega, mida käesoleval juhul ei ole toimunud. Kuid ka juhul, kui hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda, ei ole kohustatud isikuks kostja, sest võlgnevus on üle läinud Vladimir Žitnikovile, kuivõrd hageja on sellega nõustunud. Nimetatud isik võib tunnistajana kohtus kinnitada, et hageja nõustus tema poolt maksete teostamisega ja osaliselt on ta summasid hagejale ka tasunud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas kostja taotluse aegumise kohta vaheotsuse tegemiseks ning tegi asjas lõppotsuse, sest leidis, et nõue on aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kuivõrd varem kehtinud seadus nägi ette 10-aastase aegumistähtaja, siis tuleb alates 01.07.2002 kohaldada kehtivas seaduses sätestatud aegumistähtaega. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lg-tes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Hagimaterjalist nähtuvalt sõlmiti laenuleping poolte vahel 11.02.2002 ning kostja kohustus võla tasuma hagejale koos intressiga 10% ulatuses 14.03.2002. Hagi on kohtule esitatud 21.01.2008, seega oli hagi esitamise ajaks hageja nõue kostja vastu aegunud. Asjaolu, et kostja on sõlminud kolmanda isikuga 21.04.2007 kokkuleppe võlgnevuse liitmise kohta, ei oma õiguslikku tähendust. Kostja selgituse kohaselt on ta pärast kohustuse mittetäielikuks muutumist (aegumist) näidanud üles omapoolset head tahet ning nõustunud kohustust täitma, andes selle üle isikule, kellel on võlgnevus kostja ees. Asjaolu, et hageja vahepealsel ajal kostjalt kohustuse täitmist ei nõudnud, pooled sel teemal ei suhelnud ja kostja oli võlgnevuse olemasolu unustanud ning kohustus aegus, ei muuda kohustuse rikkumist tahtlikuks. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei ole kohtule veenvalt tõendanud, et ta on nõudnud kostjalt kohustuse täitmist ja kostja on selle täitmisest põhjendamatult keeldunud. Kohus leidis, et kostja ja Vladimir Žitnikovi vahel 21.04.2007 sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, et tegemist on kostjapoolse võlatunnistusega seonduvalt poolte vahel 11.02.2002 sõlmitud laenulepinguga. Pealegi oli selle kokkuleppe sõlmimise ajaks hageja nõue kostja vastu juba aegunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse kohaselt väljuvad kohtu järeldused vaidluse piiridest, sest on vastuolus menetlusosaliste poolt esitatud asjaoludega. Pooled ei vaielnud selle üle, et kohustuse üleandmise kokkuleppes on kostja tunnistanud hagetavat võlgnevust. Kohus ei uurinud tõendina esitatud kokkulepet, mille kostja sõlmis kolmanda isikuga. Kohus jättis tähelepanuta, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega kinnitati olemasolevat kohustust ja mille puhul peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise (vt Riigikohtu otsus 3-2-1-21-06). Seetõttu ei nõustu apellant kohtuga, et kostja näitas võla
tunnistamisega head tahet. Kostja väited võlgnevuse unustamisest on esitatud eesmärgiga hoiduda kohustuse täitmisest. Pealegi on see vastuolus tema enda käitumisega ja asjaoluga, et ta tunnistas 21.04.2007 kokkuleppes nõuet. Kohtuotsus ei ole põhjendatud. Kostja kohustus tagastama laenu koos intressiga hiljemalt 14.03.2002, millest tulenevalt muutus nõue sissenõutavaks 15.03.2008. Kohtuotsuse põhjendavast osas järeldub, et kohus peab hageja nõuet aegunuks seetõttu, et TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja hagiavaldus on esitatud 21.01.2008. Kohus leidis, et hageja pole tõendanud, et ta on nõudnud kostjalt kohustuse täitmist ning kostja on põhjendamatult selle täitmisest keeldunud. Kohus pole põhjendanud, miks tuleb aegumistähtaja arvutamist alustada 15.03.2008. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta 11.02.2002 võlatunnistuse, millest tulenevalt on viimane tuvastatav makse tehtud 26.07.2002 ja on kinnitatud hageja allkirjaga. Pole põhjendatud, miks kohus ei arvesta aegumistähtaja arvutamisel tema poolt märgitud TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 norme, mis käsitlevad aegumistähtaja katkemist. Ebaselge on kohtu järeldus, miks võlakohustuse üleandmise kokkuleppe sõlmimise asjaolu ei oma tsiviilvaidluses ja aegumise küsimuse lahendamisel õiguslikku tähendust ning miks kohus peab kostja väiteid veenvamateks kui hageja väiteid. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta oma otsust ei põhjenda. Maakohus ei väljunud hagi piiridest ega tuvastanud asjaolusid, mida pool esile ei toonud. Apellatsioonkaebuse sellekohased väited ei ole õiged. Asjaolu, et kostja on kolmanda isikuga sõlmitud kokkuleppes tunnistanud võlgnevust, andes kohustuse viidatud isikule üle, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Pooltevahelise laenulepingu järgi oli võla tasumise tähtajaks 14.03.2002, millest järelduvalt muutus nõue sissenõutavaks 15.03.2002. Kui ka lähtuda lepingule hageja poolt tehtud märgetest võla tagastamise kohta (milles sisalduvatele andmetele ei vaielnud kostja vastu), mille kohaselt tagastas kostja osa võlast 26.07.2002, siis oli nõue ka sel juhul muutunud sissenõutavaks juba 2002.a, täpsemalt 27.07.2002. Seega oli nõue 2007.a, kui kokkulepe kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmiti, juba aegunud. Aegunud nõude puhul ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel enam katkeda. Seetõttu ei pidanud kohus 21.04.2007 kokkulepet eraldi analüüsima ega selle sisu hindama. Nimetatud kokkulepe ei tõenda, et kostja oleks kohustust tahtlikult rikkunud ning et kohaldamisele kuuluks TsÜS § 147 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Maakohus leidis õigesti, et hagi esitamise ajaks 21.01.2008 oli hagi aegunud. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.