Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Eeltoodust tulenevalt on hagihind 195 000 krooni. Kuivõrd kostja ei täitnud oma kohustust nõuetekohaselt, leppisid hageja ja kostja kokku, et alates 01.04.2007.a. kohustub kostja tasuma viivitusintresse 4 % kuus laenusumma jäägilt. 26.04.2007.a. sõlmis kostja kohustuse üleandmise kokkuleppe kolmanda isikuga. Kokkuleppe kohaselt kostja tunnistab vastuvaidlematult hageja nõuet ja kokkulepet viiviste osas ja annab selle üle täitmiseks kolmandale isikule. VÕS § 175 lg. 2 kohaselt võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Hageja oma nõusolekut pole andnud. Seega kohustuse ülemineku kokkulepe ei ole siduv. Kostja pole tasunud viivitusintressi perioodil 01.04.2007.a. - 01.02.2008.a., millest tulenevalt tal tekkis võlgnevus viiviste osas summas 64 000 krooni. Eeltoodut aluseks võttes ja juhindudes VÕS §-dest 108 lg. 1, 113 lg. 1 palub hageja kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 160 000 krooni, laenuintressid 10 % laenusummalt s.o. 35 000 krooni ja viivised VÕS § 113 lg. 1 alusel perioodil 15.03.2002.a. – 31.03.2007.a. ning viivised poolte kokkuleppe alusel 4 % kuus laenusummast alates 01.04.2007.a. kohtuotsuse tegemise päeva seisuga. Hageja palub jätta kostja kanda hageja poolt kantud menetluskulud riigilõivuna summas 10 250 krooni ja õigusabikulud summas 23 246.40 krooni. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja ulatuses rahuldamata järgmistel põhjendustel.

palub kohtul jätta hagi täies

Hageja poolt hagis viidatud nõue on kostja arvates aegunud. Hagile lisatud võlakiri on allkirjastatud 11.02.2002.a. ning laenu tasumise tähtpäevaks viidatud dokumendi alusel oli 14.03.2002.a. Vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg. 1 kohaldatakse võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002.a. tekkinud aegumata nõutele. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt , kui varasemalt kehtinud seaduse kohaselt kehtis pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse võlaõiguses ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Kuivõrd varem kehtinud seadus nägi ette 10-aastase aegumistähtaja, siis tuleb alates 01.07.2002.a. kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on hagile lisatud dokumendist tulenev nõue kostja vastu aegunud 01. juulist 2005.a. Arvestades asjaolu, mainitud kuupäevast alates oli tegemist aegunud nõudega ning seetõttu mittetäieliku kohustusega vastavalt VÕS § 4 lg. 2 p. 4, võis kostja pärast aegumistähtaja lõppu keelduda kohustuse täitmisest. Kuivõrd aegumise regulatsioon on kehtestatud võlgniku kaitseks ning kohus kohaldab aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel, esitab kostja käesolevaga taotluse kohaldada käesolevas tsiviilasjas aegumist ning jätta hagi eelkirjeldatud alusel rahuldamata. Kostja eeldab, et hageja poolt 21.04.2007.a. kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kokkuleppele tuginemine viitab sellele, et hageja on seisukohal, nagu oleks vastavasisulise dokumendi allkirjastamine kostja poolt nõude tunnustamine ning hageja peab seda aegumise katkemise aluseks. Siinkohal soovib kostja selgitada, et 21.04.2007.a. oli kohustus juba aegunud, s.t. hetkel oli tegemist mittetäieliku kohustusega, mida kohustatud isik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Katkeda saab üksnes tähtaeg, mis veel kestab, seega võiks teoreetiliselt rääkida aegumise katkemisest juhul, kui kostja oleks näiteks aprillis 2005.a. allkirjastanud uue võlakirja, millega tunnistanud hageja ees. Antud juhul aga oli kostja ja V Ž `i vahel sõlmitud kokkuleppe ajaks hageja nõue aegunud, s.t. aegumistähtaeg oli lõppenud, mistõttu oli kostjal õigus mittetäielikku kohustust täita ning täitmise korral poleks kostja

vastavalt VÕS § 4 lg. 3 saanud kohustuse täitmiseks üleantut tagasi nõuda, kuid kui hagejal polnud õigust kohustuse täitmist nõuda. Lisaks soovib kostja rõhutada, et käesoleval juhul ei ole kostja kordagi hagejale tunnistanud oma võlgnevust pärast nõude aegumist. See, et kostja on kolmanda isikuga sõlminud kokkuleppeid mis iganes tingimustel, ei tähenda võla tunnistamist TsÜS § 158 mõttes. Viidatud sättes eeldatakse siiski võla tunnistamist hageja suhtes soorituse tegemisega, mida käesoleval juhul ei toimunud. Eeltoodut aluseks võttes leiab kostja, et nõue on aegunud ja ainuüksi seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Juhuks kui kohus ei peaks nõustuma aegumise vastuväitega, esitab kostja siinkohal ka sisulised vastuväited hagile. Kostja on seisukohal, et isegi juhul kui tegemist ei ole mittetäieliku kohustusega ning hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda, ei ole kohustuse täitmiseks kohustatud isik kostja. Kostja leiab, et võlgnevus on üle läinud V Ž `ile, kuivõrd hageja on sellega nõustunud. Vastavalt kostja ja V Ž `i vahel sõlmitud kokkuleppele, kohustus Ž , kes oli kokkuleppe sõlmimise ajal kostjale võlgu, tasuma osa tema võlast otse IH`ile. Hageja väide, nagu poleks tema sellega nõus olnud, ei pea paika. Vaidluse korral esitab kostja taotluse kuulata tunnistajana üle V Ž , kes võib oma ütlustega kinnitada, et on hagejale ka osaliselt summasid tasunud ning et hageja nõustus maksete teostamisega Ž `i poolt. Hageja vastus kostja 28.04.2008.a. arvamusele Hageja kirjaliku vastuse kohaselt 16.05.2008.a. pole kostja toonud välja asjaolusid, mis takistasid tal kohustust hageja ees täita. Sellest teeb hageja järelduse, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult ja rikkumine ei ole vabandatav. Juhul kui kostja toob tagantjärgi esile kohustuse täitmist takistavad asjaolud, ei pea hageja neid usaldusväärseteks ja tõsiseltvõetavaiks. Sellisel juhul rikkus kostja ka VÕS § 102 tulenevat teatamiskohustust, mille kohaselt peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavatest asjaoludest ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavatest asjaoludest teada. Hageja arvates on väheusutav, et selline inimene, nagu kostja seda on, võis lihtsalt unustada võlakohustuse, mis 3 – 4 aastat tagasi oli võrdne tüüpkorteri väärtusega. Asjaolu, et kostja sõlmis kokkuleppe Ž `iga laenusumma tagastamiseks, viitab hageja arvates sellele, et ka pikema aja möödudes kostja oli teadlik võlgnevuse olemasolust. Kostja on hageja arvates tunnistanud ja tunnistab hageja nõuet, millest tulenevalt ei ole aegumise kohaldamine asjakohane. TsÜS § 158 lg. 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti, kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kokkulepet Ž `iga tuleb käsitada kui kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingut ning 11.02.2002.a. välja antud võlakirja lisa. Väär on kostja väide, et hageja pole temalt nõudnud kohustuse täitmist. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus Kohus leiab, et kostja taotlus käesolevas vaidluses aegumise kohaldamiseks, lähtudes taotluses toodud põhjendustest, tuleb rahuldada. TsÜS § 113 lg. 1 (kehtis kuni 01.07.2002.a.) sätestas, et hagi korras üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseaduse üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-i 9 lg. 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002.a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002.a. lg. 2 järgi kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. TsÜS § 146 lg. 1 (kehtib alates 01.07.02.a.) kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat. TsÜS § 147 lg. 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samas lg. 2 sätestatu kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lg.-tes 1 – 3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. TsÜS § 158 lg. 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Samas lg. 2 sätestatu kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hagile lisatud võlakirjast (vt. tlk. 8) nähtub asjaolu, et laenuleping poolte vahel sõlmiti 11.02.2002.a. ning kostja kohustus võla (laenusumma) tasuma hagejale laenusumma koos intressidega 10 % ulatuses 14.03.2002.a. Hagi on kohtule esitatud 21.01.2008.a., s.t. et hagi kohtule esitamise ajaks oli hageja nõue kostja vastu aegunud. Asjaolu, et kostja on kolmanda isikuga sõlminud 21.04.2007.a. kokkuleppe võlgnevuse liitmise kohta, kohtu arvates asjas õiguslikku tähendust ei oma. Kostja kirjalikus vastuses sisalduva seletuse kohaselt on kostja ka peale kohustuse mittetäielikuks muutumist (aegumist) näidanud üles omapoolset head tahet ning nõustunud kohustust täitma, andes selle täitmise üle isikule, kellel on kostja enese ees võlgnevus. Asjaolu, et hageja vahepealsel ajal kohustuse täitmist kostjalt ei nõudnud, pooled ei suhelnud sel teemal ning kostja oli võlgnevuse olemasolu unustanud ning kohustus aegus, ei muuda kostja arvates kohustuse rikkumist tahtlikuks. Kostja on seisukohal, et tahtliku rikkumise tõendamise koormus on isikul, kes sellele tugineb, ehk siis antud juhul hagejal. Kohus leiab, et kostja sellekohast seisukohta tuleb hinnata kui asjakohast. Hageja on saanud kostja vastuväited hagile ning taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks, kuid ei ole kohtule veenvalt tõendanud, et kostja on tahtlikult kohustust rikkunud. Hageja ei ole asjas tõendanud kohtule, et ta on kostjalt nõudnud kohustuse täitmist ning kostja on põhjendamatult selle täitmisest (oma võla tasumisest) keeldunud. V Ž `iga sõlmitud kokkuleppes (vt. tlk. 10) 21.09.2007.a. on L S kinnitanud tõepoolest, et ta on IH`i võlgnik ning võlgnevus H`ile moodustab 160 000 krooni. Samas on Ž omakorda S võlgnik. Käsitletavast kokkuleppest ei nähtu aga kohtu arvates veenvalt ja üheselt asjaolu, et tegemist on kostjapoolse võlatunnistusega seonduvalt poolte vahel 11.02.2002.a. sõlmitud laenulepinguga. Samuti oli käsitletava kokkuleppe sõlmimise ajaks hageja nõue kostja vastu juba aegunud. Vastavalt TsMS § 449 lg. 3 sätestatu kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses sama lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Eeltoodut aluseks võttes leiab kohus, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada ning IH`i hagi L S vastu põhivõla, intresside ja viivise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 22.09.2008.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.