Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja koos teiste isikutega kostjale 2004. aasta kevadel mitmel korral raha. Kostja lubas korduvalt raha tagastada, kuid lõpuks jättis selle tegemata ja asus hoopis laenuandjaid ja talle rahalisi vahendeid andnud isikuid süüdistama väljapressimises, vägivallas ja omavolis. Kostja ei ole kunagi eitanud hageja nõuet, samuti on kostja jätkuvalt lubanud võla tasuda. Kriminaalasja otsuse kohaselt on kostja võtnud omaks järgmised asjaolud: 21. aprilli 2004 lepingu alusel sai kostja hagejalt ettemaksuna summa 150’000.- krooni, mida kostja ei ole tagastanud; 30. aprilli 2004 laenulepinguga seoses sai kostja hagejalt 175’000.- krooni, mida ta ei ole tagastanud; 16. märtsi 2004 kokkuleppe alusel sai kostja hagejalt kohe 50’000.- krooni ja edaspidi, kuid hiljemalt 2004. aasta märtsi lõpuks sai kostja täiendavalt 250’000.- krooni; nimetatud kokkuleppe alusel saadud summast on kostja möönnud oma nõusolekut tagastada sellest pool ehk 150’000.- krooni. Kokku on kostja hagejalt saanud 625’000.- krooni. Hageja loeb kostja raha tagastamise tähtpäevaks vastavalt ühe aasta pärast raha saamist, mis on hageja hinnangul mõistlik ja kohane tähtpäev. Seega on kostjal kohustus hagejale tagastada rahasummad järgmiselt: 16. märtsil 2005 summa 50.000,00 krooni;

õigust nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. Kostja on olnud teadlik oma kohustusest ja rahaline kohustus on seda laadi kohustus, mille täitmata jätmist pärast kohustuse tunnistamist tuleb lugeda tahtlikuks kohustuse täitmata jätmiseks. Pooltel puudus vähemalt osade nõuete osas selge kokkulepe laenude ja muude summade tagastamise tähtaegadest, mistõttu tuli hageja arvates lugeda raha tagastamise mõistlikuks tähtajaks üks aasta alates raha saamisest. Hageja sai võimalikust alusetust rikastumisest teada alles siis, kui kostja pärast korduvaid lubadusi raha kokkulepete alusel tasuda keeldus raha tegelikult maksmast. Hageja sai kostja keeldumisest kokkuleppeid täita ja seega kostja kavatsusest hageja arvel alusetult rikastuda alles hageja pankrotimenetluse käigus, seega pärast 1.juunit 2005. Järelikult ei olnud hageja nõuded alusetu rikastumise sätete alusel hagiavalduse esitamise aja seisuga aegunud. Seega ei ole hageja nõue aegunud. 22.12.2008.a kohtusse laekunud hageja täienduste kohaselt 21. aprilli 2004 lepingu esemeks oli lepingu p 1.1 kohaselt Tallinnas XXXasuva kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise vahendusteenus. Kostja sai hagejalt lepingu p 2.5 kohaselt ettemaksu summas 225’000.- krooni, kuid kostja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, sh ei sõlmitud eelnimetatud kinnistu müügilepingut lepingu p-s 2.4 märgitud tähtajal seepärast, et kostja ei loonud hagejale kinnistu ostmise võimalust. Seega oli kostjal lepingu p 2.5 alusel kohustus ettemaks tagastada hiljemalt 22. septembril 2004. Kostja ei ole ettemaksu tagastanud. Hagiavalduse p 2 märgitud asjaoludel on kostja vahepealsel ajal võtnud õigeks, et ta sai kõnealuse lepingu alusel hagejalt ettemaksuna summa 150’000 krooni, mida ta ei ole tagastanud, samuti, et ta jättis täitmata lepingust tulenevad kohustused. Selline avaldus on nõude tunnustamine. TsÜS § 158 lg 2 mõtte kohaselt on nõude aegumise katkemiseks piisav nõude osaline tunnustamine. Kostja on varasemas kriminaalasja menetluses tunnistanud seda nõuet summas 150’000 krooni, mis on ka hageja nõude suuruseks kõnealusest lepingust käesolevas asjas.

Kostja ei ole saanud hagejalt laenu, samuti ei ole kostja alusetult rikastunud hageja arvel. Laenu saamine ei tulene ka kohtuotsusest. Kohtuotsusest nähtub, et EA pidi maksma kostjale ettemaksu 300’000.- krooni. Kostjal oli õigussuhe EA, mitte hagejaga. Laenuleping 250’000.- krooni osas sõlmiti kohtuotsusest nähtuvalt OÜ TI ja kostja vahel. Asjaolu, et kostja andis OÜ-lt TI saadud rahast summas 250’000.- krooni 75’000.- krooni hagejale, ei tulene, et kostja oleks sõlminud laenulepingu hagejaga ja saanud hagejalt laenu. Käesoleval ajal on hageja võlgnevus kostja ees 75’000.- krooni, kuna hageja ei ole kostjale tagastanud alusetult saadud 75’000.- krooni; hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks saanud hagejalt 150’000.- krooni laenulepingu alusel. Hageja ei ole esitanud kohtule kohtuotsuses käsitletud 21. aprilli 2004. aasta lepingut ega põhjendanud, mis õiguslikul alusel peaks kostja tasuma hagejale 150’000.- krooni. Kuna hageja väidab, et kostja on saanud raha laenulepingu alusel, siis ei ole võimalik hageja väidetava nõude rahuldamine aluseta rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole väidetavaid laenulepingud üles öelnud või tõendanud, et käesolevaks ajaks oleks saabunud vastavalt väidetavale kokkuleppele laenu tagastamise tähtaeg. Hageja käsitlus sellest, et laenu tagastamise tähtpäev on üks aasta pärast raha saamist on paljasõnaline. Kui kohus asub siiski mistahes põhjusel seisukohale, et kostjal on võlgnevus hageja ees, palub kostja vähendada viivisnõuet kostja vastu mõistliku suuruseni, arvestades kostja suhtes toime pandud kuritegu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja 25.08.2008.a täienduste kohaselt 21. aprillil 2004. aastal hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel ei ole kostja hagejalt tegelikult saanud, kuna vahetult peale nimetatud lepingu sõlmimist sõlmisid pooled lepingu, mille kohaselt hageja tunnistas, et on saanud kostjalt laenulepingu alusel 250’000.- krooni. Kostja tasaarvestab käesolevaga enda nõude hageja väidetava nõudega kattuvas osas. Seega puudub hagejal kostja poolt esitatud lepingu alusel mistahes nõue kostja vastu, vaid vastupidiselt, hageja on kohustatud tasuma kostjale 25’000.krooni. Hageja poolt esitatud dokumentidest, mille kohaselt kostja on kätte saanud 25’000.- krooni, 75.000,00 krooni ja 150.000,00 krooni, ei nähtu, millisel alusel (millise lepingu alusel) ning kelle käest on kostja saanud vaidlusaluse summa ning millal ja kellele (kui üldse) peaks kostja nimetatud summad tagastama. Samuti ei kinnita ainuüksi asjaolu, et kostja on saanud väidetavalt rahasumma, et hagejal oleks tekkinud nõudeõigus kostja vastu. EA poolt nõude loovutamine hagejale on tühine kui seadusega vastuolus olev tehing, sest on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist 01.06.2005.a. Hageja nõuab kostjalt summade tasumist hagiavalduse kohaselt 16. märtsi 2004. aasta lepingu alusel, 21. aprilli 2004. aasta lepingu alusel ja 30. aprilli 2004. aasta lepingu alusel. 16. märtsi 2004. aasta lepingu punkt 2.5. kohaselt kohustus vahendaja tagastama ettemaksu, kui lepingus märgitud ostu-müügi lepingut ei sõlmita hiljemalt kolme kuu jooksul so hiljemalt 16. juuniks 2004. aastal. Kostja eitab, et hagejal on nõue kostja vastu nimetatud lepingu alusel. 21. aprilli 2004. aasta lepingu punkti 2.5. kohaselt kohustus vahendaja tagastama ettemaksu, kui lepingus märgitud ostu-müügi lepingut ei sõlmita hiljemalt 15. septembriks 2004. aastal. Kostja eitab, et hagejal on nõue kostja vastu nimetatud lepingu alusel. Hageja väidete kohaselt sai kostja hagejalt summad kätte 22. märtsil 2004. aastal, 23. märtsil 2004. aastal ja 01. aprillil 2004. aastal, kusjuures nähtuvalt käesoleva tsiviilasjaga seonduvast kohtuotsusest kriminaalasjas nr 04231604167 panid hageja ja EA kostja suhtes toime omavoli ajavahemikus 25. augustist 2004. aastal kuni 21. septembrini 2004. aastal ehk nimetatud ajavahemikul pidi väidetav hageja nõue olema kostja vastu juba sissenõutav.

Kostja 07.01.2009.a kohtusse laekunud täienduste kohaselt andis kostja hagejale laenu 30. aprillil 2004. aastal sõlmitud laenulepingu alusel kokku summas 250’000.- krooni. Hageja ei ole käesoleva ajani kostjalt sularahas saadud laenu tagastanud, mistõttu teoreetiliselt, kui kohus asub seisukohale, et hagejal on nõue kostja vastu, tasaarvestab kostja käesolevaga enda laenulepingust tuleneva nõude väidetava hageja nõudega. Kohtuotsuses on märgitud, et „varem oleks ta nõustunud selle summa tagastama, kuid peale ähvardusi leiab, et ta ei pea lepingu järgi midagi tagastama". Kostja on kriminaalmenetluses väidetavat võlgnevust eitanud. Teoreetiline kostja võlatunnistus oleks pidanud olema kirjalikus vormis - selline võlatunnistus puudub ja hageja väidetav tehing on tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu. Kostja ei ole teinud ühtegi tegu, mida on nimetatud TsÜS § 158 lg 2 ning teinud tahteavaldust, mis teoreetiliselt oleks võinud aegumist katkestada. Hageja hagi on seega aegunud. Kostjal ei ole enda kohustusi tahtlikult rikkunud. Hageja on esitanud kostja vastu nõude alles hagiavaldusega. Hageja ei ole esitanud kostjale enne seda mistahes nõuet, mistõttu kostja sai eeldada, et hageja nõustub kostja poolt kriminaalmenetluses väljendatud seisukohaga, et kostjal puuduvad kohustused hageja ees. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Hageja on esile toonud, et tal on kostja vastu nõue kokku summas 625’000.- krooni poolte vahelisest lepingust, mis on sõlmitud 21.04.2004.a; kostja allkirjadest raha saamise kohta 22. ja 23.märtsil ning 01.aprillil 2004.a ja tulenevalt hagejale EA poolt hagejale loovutatud nõudest loovutaja ja kostja vahelisest 16.03.2004.a lepingust. Poolte vahel on vaidlus selles, kas nõuded on aegunud ja kas kostja on tunnistanud hageja ees raha maksmise kohustust summas 650’000.- krooni, millega aegumine on katkenud. Hageja on tuginenud asjaolule, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks üks aasta pärast kostja poolt raha saamist, kostja ei nõustu nimetatud väitega. Samas puudub poolte vahel vaidlus selles, et isegi kui väidetavad tehingud on poolte vahel toimunud, siis välja arvatud 21.04.2004.a leping, ei ole pooled kokku leppinud kohustuse täitmise tähtaegades. Poolte vahel 21.04.2004.a sõlmitud lepinguga (tl 80-81) loeb kohus tõendatuks, et selle p 2.4 alusel pidi MS täitma lepingu hiljemalt 15.09.2004.a ja p 2.5 alusel pidi MS tagastama ettemaksu 225’000.- kr hiljemalt seitsme päeva jooksul, kui ostu-müügi lepingut ei sõlmita p-s 2.4 määratud tähtaja jooksul. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja sai lepingu alusel 150’000.- + 75’000.- krooni. Seega muutus hageja nõue summas 225’000.- kr sissenõutavaks hiljemalt 22.09.2004.a. Kuivõrd hagi esitas hageja 06.03.2008.a, tehingust tulenev kolme-aastane nõude aegumistähtaeg möödus 23.09.2007.a, on nõue aegunud, kui ei esine aegumist välistavaid asjaolusid (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1). 16.03.2004.a EA ja MS vahel sõlmitud lepinguga (tl 68) loeb kohus tõendatuks, et selle p 2.4 alusel pidi MS täitma leping kolme kuu jooksul ja selle p 2.5 alusel pidi MS tagastama ettemaksu 300’000.- kr hiljemalt seitsme päeva jooksul, kui ostu-müügi lepingut ei sõlmita p-s 2.4 määratud tähtaja jooksul. Seega muutus nõue sissenõutavaks hiljemalt kolme kuu ja 7 päeva pärast peale lepingu sõlmimist ehk 23.06.2004.a. Seoses sellega, et 25.08.2004.a sõlmisid EA ja

MS lisa 16.03.2004.a lepingule, milles kostja võttis kohustuse tasuda 300’000.- krooni hiljemalt 27.08.2004.a, muutus nimetatud nõue sissenõutavaks 27.08.2004.a. Kuivõrd hagi esitas hageja 06.03.2008.a, tehingust tulenev kolme-aastane nõude aegumistähtaeg möödus 27.08.2007.a, on nõue aegunud, kui ei esine aegumist välistavaid asjaolusid (TsÜS § 136 lg 2, § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1). EA on loovutanud oma nimetatud lepingutest tuleneva nõude hagejale (tl 83). Käesolevaga ei anna kohus hinnangut loovutamistehingu kehtivusele, kuna lahendab ainult aegumise küsimuse. Allkirjadega (tl 82) loeb kohus tõendatuks, et kostja on andnud allkirjad hagejalt raha saamise kohta kokku summas 250’000.- krooni vastavalt 22.03.2004.a, 23.03.2004.a ja 01.04.2004.a. Hageja käsitlus, et kostjal oli kohustus tasuda nimetatud summad ja mõistlik tähtaeg tasumiseks oli üks aasta raha saamisest, on tõendamata ja vastuolus hageja poolt esitatud kohtuotsusega (tl 56-67), millest nähtub, et hagejat süüdistatakse kostjalt raha nõudmises juba ajavahemikul 25.08.2004.a kuni 21.09.2004.a. Kui eeldada, et allkirjadest tulenev nõue on kehtiv ja maksetähtajas pooled kokku ei leppinud, kuid hageja asus võlga sisse nõudma ja kostja aktsepteeris võla olemasolu nagu hageja seda väidab, tuleb lähtuda eeldusest, et tähtpäeva võis määrata võlausaldaja ehk hageja (VÕS § 82 lg 2). Kuivõrd hageja hakkas võlga sisse nõudma 25.08.2004.a, muutus nõue sellel kuupäeval sissenõutavaks ja aegus 25.08.2007.a (TsÜS § 136 lg 4, § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1). Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega ei saa tõendada kostja poolt võlatunnistuse andmist summas 650’000.- krooni hagejale. Kui isegi lähtuda asjaolust, et võlatunnistus ei pidanud olema kirjalik (VÕS § 30 lg 3), kuna see oli antud seoses kostja majandus- või kutsetegevusega, ei saa kostja poolt kriminaalmenetluse raames antud ütlusi tõlgendada hagejale suunatud tahteavaldusena. Võlatunnistuse andmine on tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 1). Kohtuotsusest sellist kostja hagejale suunatud tahteavaldust ei tulene, kostja on leidnud otsuse lk 8 kohaselt (tl 22), et ei pea lepingu järgi midagi tagastama, samuti tunnistab ta küll otsuse lk 9 alusel võlga, kuid konkreetset summat ei oska öelda. Kostja poolt kriminaalmenetluse raames antud selgitust selle kohta, et tal on võlg hageja ees, ei saa nimetatud põhjustel lugeda ka hagiavalduses toodud nõude tunnustamiseks, kuna otsusest ei tulene konkreetselt, milliste lepingute alusel ja millises summas kostja on võlga tunnistanud. Kohtuotsusest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud erinevaid lepinguid, otsusest ei tulene, millise lepingu alusel ja millises summas kostja on hageja nõuet tunnustanud. Seega ei ole võimalik väita, et kostja on tunnustanud just hageja poolt esitatud lepingute ja allkirjade alusel tekkinud nõudeid ja pole võimalik väita, et hageja nõude aegumine katkes seoses kostja poolt nõude tunnustamisega (TsÜS § 158 lg 1). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kostja tegutses kohustuste mittetäitmisel tahtliku eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju või muid õigusvastaseid tagajärgi. Hageja väitest, et kostja ei täitnud oma kohustusi tahtlikult, ei tulene alust TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Seega on hageja nõue kostja vastu 650’000.- krooni saamiseks aegunud, kohus kohaldab kostja taotlusel aegumist ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu summas 650’000.- kr on aegunud, ei käsitle kohus kostja tasaarvestuse taotlust ja vastavat tõendit (tl 116). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega jääb hagi

rahuldamata, seega on otsus tehtud hageja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.