Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse sisu Hageja sõlmis Janno Ülega 30.01.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0800174/15st, mille alusel kostjale anti laenu 43 450 krooni intressimääraga 28,82 % aastas. Kostja jättis oma lepingulised kohustused – tagasi maksta laen ja intress - täitmata. Hageja teavitas kostjat võlast 23.04.2008, 26.05.2008, 10.06.2008 ja 29.07.2008 saadetud kirjadega. Kostjad lepingut täitma ei hakanud, mistõttu hageja ütles 25.08.2008 saadetud kirjaga lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles. Ka pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja asunud hageja nõudeid tasuma. Hageja nõue kostja vastu on 58 967.71 krooni, millest 42 754.01 krooni moodustab põhivõlg, 8 337.86 krooni on lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 6 676.84 krooni on viivis ja 1 200 krooni on võla sissenõudmisega seotud kulu. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista alates 02.03.2009 viivise 28,82 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni võla tasumiseni. Kostja vastuväited hagile Janno Üle esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite kogu nõudele. Nõue võeti üle hagimenetlusse. Kohtuistungil kinnitas kostja, et ta sai laenu 30 000 krooni ning on teinud kaks makset: 1830 krooni ja 2550 krooni. Võlga praegu tagasi maksta ei saa, sest pole selleks raha. Kostja saab töötutoetust 6100 krooni kuus, kuid tema ülalpidamisel on üks laps, maksta tuleb majalaen ja pankrotistunud ettevõtlusest tekkinud kohustused 300 000 kuni 400 000 krooni ulatuses. Kostja taotles viivise vähendamist seoses raske majandusliku olukorraga. Hageja esindaja jäi kohtuistungil hagi juurde. Kostja on saanud laenu 30 000 krooni, kuid tarbijakrediidilepingus, mis on hagi aluseks, on pooled teinud tasaarvestuse ning lugenud kostja kohustused täidetuks ja on andnud uue lepinguga laenuks võla, intressi, viivise ja leppetrahvi summa. Hageja nõue on põhivõlg 42 754.01 krooni, millelt hageja arvutab intressi ja viivist. Ainuüksi kostja raske majanduslik olukord ei ole aluseks viivise vähendamisele. Hageja esindaja tugineb siinjuures Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadele. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. J. Üle on kätte saanud laenusumma 30 000 krooni ning see on käesoleva ajani hagejale tagastamata. Selle asjaolu üle vaidlus puudub. Lisaks on laenu saamine tõendatud tl-l32 oleva lepinguga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt tuleb välja mõista laenusumma 30 000 krooni. Kohus on seisukohal, et laenusummaks ei saa lugeda Tarbijakrediidilepingus nr 0800174/15st, 30.01.2008, märgitud krediidisummat 43 450 krooni, sest nimetatud lepingu eritingimuste kohaselt koosneb nimetatud summa 30 000 krooni suurusest tagastamata krediidisummast, 3 300 krooni suurusest tasumata intressi summast, 4 750 krooni suurusest viivisest ning 5 400 krooni suurusest leppetrahvist. Hageja esindaja väitel on tegemist tasaarvestusega, millega hageja nõuded kostja vastu tasaarvestati kostja sooviga saada laenu sama summa ulatuses. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi maksmise osas ei saanud kostja kui tarbijaga tasaarvestuse kokkulepet sõlmida, sest Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14.01.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et „...tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. Kolleegium märgib, et see tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis reguleerib

ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.“ Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus,... TsÜS § 84 lg 1 1. lause kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus on seisukohal, et kostja võlasumma hulka ei võinud hageja uue kokkuleppe sõlmimisel arvestada viivist ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohus on seisukohal, et samal seadusest tuleneval alusel on tühine poolte sisuline kokkulepe viiviselt viivise tasumise kohta. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja intressi Tarbijakrediidilepingu nr 080074/15st alusel 3 300 krooni ja perioodi eest 1. veebruar kuni 30. august 2008, so 7 kuu eest intressi 30 000 kroonilt arvestusega 28,82 % aastas, so 2,4% kuus, so kokku 5043 krooni. Nimetatud summast tuleb lahutada kostja poolt tasutud 2550 krooni, mille üle poolte vahel vaidlust ei ole. Nähtuvalt hageja esimesest kirjast kostjale võla kohta 23.04.2008 on kostja viivituses 1591.02 krooni suuruse intressisumma tasumisega (tl 25). Seega maksegraafiku kohaselt (tl 33) on kostja tasunud kaks varasemat intressimakset. Kuivõrd hageja nõudis kostjalt suuremalt võlasummalt intressi, kui see on seaduslik, loeb kohus kostja makstud 2550 krooni intresside katteks. Kohus mõistab kuni tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseni 01.09.2008 kostjalt välja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi (3 300 + 5 043 – 2550) 5 793 krooni. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kohus on seiskohal, et Tarbijakrediidilepingust nr 0800174/15st ei nähtu kostja kohustuste rikkumine, seega ka hageja õigus nõuda viivist. VÕS § 399 lg 1 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist. Kui laenusaaja laenu koheselt ei tagasta, tekib temal kohustus maksta viivist. Viivise maksmise kohustus tekib laenulepingu ülesütlemisest. Hageja ei ole kohtule tõendanud laenulepingu ülesütlemist, see ei nähtu ka Tarbijakrediidilepingust nr 080074/15 st. Nimetatud lepingu kohaselt lepingus toodud krediidisumma tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud krediidilepingust nr 0700303/sp. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud kostja poolt krediidilepingu nr 0700303/14sp ülesütlemist ning kostja poolt esimese laenulepingu järgi laenusumma tagastamise kohustuse tekkimist, siis ei saa kohus lugeda põhjendatuks ka Tarbijakrediidilepingus nr 0800174/15st toodud viivisesummat 4750 krooni. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist alates viimatinimetatud lepingu ülesütlemisest ja laenu tagastamise kohustuse rikkumisest alates 01.09.2008, kusjuures hageja saab nõuda viivist 30 000 krooni suuruselt laenusummalt. Kohus on hageja 25.08.2008 kirja alusel lugenud laenulepingu ülesöelduks alates 01.09.2008, sest hageja 29.07.2008 kirjas ei ole nõutud kogu põhivõla tasumist, vaid on teatatud põhivõla tasumata osast, intressimaksest ja võla sissenõudmisega seni tekkinud kuludest. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista viivis alates 01.09.2008 summalt 30 000 krooni arvestusega 28,82% tagastamata summalt aastas kuni kohtuotsuse tegemiseni. Viivis ühekordse summana kuni kohtuotsuse tegemiseni on arvestusega 2,4% kuus, so 720 krooni, perioodi eest 01.09.2008 kuni 15.05.2009 seega (9,5x720) 6 840 krooni. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mille tekkimist ta nägi ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. J. Üle on alla kirjutanud tarbijakrediidilepingu üldtingimustele, seega ka lepingu rikkumise korral teadete saatmise eest kahjuhüvituse nõudmise kokkuleppele. Hageja nõue 1200 krooni väljamõistmiseks viie kirjaliku teate saatmise eest on põhjendatud.

TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Nimetatud sätte alusel taotleb hageja kostjalt viivist 28,82 % viivitatud summalt aastas alates 16.05.2009 kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kostja poolt lepingu täitmine on olnud minimaalne. Kostja ei mäletagi enam, milline oli tegelik laenusumma, sest tema väitel toimus kõik väga ammu. Hageja on sõlminud kostjaga uue laenulepingu, muutes laenulepingu tingimusi ja pikendades tähtaegu. Täiesti mõistetav on hageja õigustatud huvi saada tagasi laenuks antud raha. Kostja on taotlenud viivise vähendamist, arvestades tema majanduslikku olukorda. Kostja on töötu, saab töötutoetust 6100 krooni kuus. Kostja ülalpidamisel on laps, tasumist vajavad eluasemelaen ning ettevõtlusest tekkinud võlad. Kohus vähendab viivise määra, arvestades kostja ilmset võimetust tasuda kõiki temal lasuvaid võlgasid tähtaegselt, 18 %-ni tasumata summalt aastas alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni kostja poolt põhivõla 30 000 krooni hagejale täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb (58969 krooni ja 43 833 krooni) hageja menetluskulud 75 % ulatuses kanda kostjal. Viivise määra vähendamine toimub ainult kostja taotlusel, mistõttu hageja nõue välja mõista lepingus kokkulepitud intressi määraga võrdne viisis ei ole selle esitamisel põhjendamatu. Hageja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda ning kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.