Aktsiaselts SEB Liising hagi Andrus Nigulis ́e ja Karin Lehiste vastu rahalises nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. detsembri 2008. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Nigulis`e apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
113 966 krooni ja 81 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (maakohtu menetluses kostja 1): Andrus Nigulis (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx-x, xxxxx xxxx, xxxxxx xxxx), tehinguline esindaja Heimar Vaarend; Hageja Aktsiaselts SEB Liising (reg.kood 10281767, asukoht Tornimäe 2, 10150 Tallinn), lepinguline esindaja Eerika Erlach
Kohtuistungi toimumise aeg
17. aprill 2009. a.
Istungil osalenud isikud
Apellandi esindaja Heimar Vaarend, vastustaja esindaja Erika Erlach
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 22. detsembri 2008. a. otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hagi kostja 1, Andrus Nigulise ́e suhtes ja jättis Andrus Nigulis ́e menetluskulud Andrus Nigulis ́e kanda ning teha uus otsus, millega jätta hagi Andrus Nigulis ́e suhtes rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Jätta kostja 1, Andrus Nigulis ́e poolt maakohtus kantud menetluskulu hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda, jätta kostja 2, Karin Lehiste poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulu kostja 2, Karin Lehiste kanda ja hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulu hageja, 1(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529 Aktsiaseltsi SEB Liising kanda. Apellatsioonimenetluse kulu jätta hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
4.Välja mõista hagejalt, Aktsiaseltsilt SEB Liising riigituludesse 3600 krooni ja lõpetada Tallina Ringkonnakohtu 09.02.2009.a määrusega apellant Andrus Nigulis ́ele apellatsioonkaebuse esitamise eest pandud riigilõivu osamaksetega tasumise kohustus osas, mida veel ei ole tasutud.
5.Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses: „5.1. Rahuldada hagi osaliselt kostja 2, Karin Lehiste suhtes.
5.2.Mõista kostjalt 2, Karin Lehiste ́lt hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kasuks välja liisingulepingu nr L02106673 ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud võlgnevus summas 85850 krooni ja 85 senti.
5.3.Mõista kostjalt 2, Karin Lehiste ́lt hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kasuks välja liisingulepingu nr L02106673 ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud võlgnevuse tasumisega viivitamise eest viivis järgmiselt:
5.3.1.vara remondi- ja hoolduskulude tasumisega (2855 krooni) viivitamise eest alates 12.11.2005.a kuni 13.11.2008.a (kokku 1088 päeva) summas 931 krooni ja 87 senti, alates 14.11.2008.a kuni võlgnevuse tasumiseni 0,03% iga viivitatud päeva eest;
5.3.2.lepinguobjekti müügist tekkinud kahju (78540 krooni ja 85 senti) hüvitamisega viivitamise eest alates 08.11.2005.a kuni 13.11.2008.a (1092 päeva) summas 25 729 krooni ja 98 senti, alates 14.11.2008.a kuni võlgnevuse tasumiseni 0,03% iga tasumisega viivitatud päeva eest;
5.3.3.lepingu lõpetamisega seotud lisakulutuste (4455 krooni) tasumisega viivitamise eest alates 12.11.2005.a kuni 13.11.2008.a (1088 päeva) summas 1454 krooni ja 11 senti, alates 14.11.2008.a kuni võlgnevuse tasumiseni 0,03% iga tasumisega viivitatud päeva eest.
5.4.Jätta kostja 1, Andrus Nigulis ́e poolt maakohtus kantud menetluskulu hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda, jätta kostja 2, Karin Lehiste poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulu kostja 2, Karin Lehiste kanda ja hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulu hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda. Apellatsioonimenetluse kulu jätta hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5.5.Välja mõista hagejalt, Aktsiaseltsilt SEB Liising riigituludesse 3600 krooni ja lõpetada Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2009.a määrusega apellant Andrus Nigulis ́ele apellatsioonkaebuse esitamise eest pandud riigilõivu osamaksetega tasumise kohustus osas, mida veel ei ole tasutud.“
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
2(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
25.septembril 2007. a. esitas AS SEB Ühisliising hagi Harju Maakohtusse Andrus Nigulise ja Karin Lehiste (kostja 2) vastu liisingulepingust tulenevate maksete ja liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kahju hüvitamise nõudes. Hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 04.10.2002. a. liisinguleping (lepingu nr L03102625), mille kohaselt kohustus kostja 1 tasuma liisingmakseid vastavalt lepingule. Kostja 1 ei tasunud kõiki lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja lepingu üles. Lepingu tagatisena sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja 2 maksma hagejale liisingulepingust tulenevaid kostja 1 poolt maksmisele kuuluvaid makseid ja muid võlgnevusi ning täitma muid lepingust tulenevaid kostja 1 rahalisi kohustisi hageja ees. Seisuga 19.09.2007. a. oli kostjate võlgnevuse summa 127 667,27 krooni. Hageja palus maakohtus kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus summas 128 667,27 krooni ja viivis summas 31 621,63 krooni. Põhivõlgnevus koosneb tasumata liisingumaksetest summas 29422 krooni ja 19 senti, vara remontimiseks tehtud kulutustest summas 10 355 krooni, vara müügikahjust (vara soetusmaksumuse, rendimaksete ja vara müügihinna vahe) summas 78 540 krooni ja 85 senti ja vara müügiteenuse hüvitamise nõudest summas 4455 krooni. 14.01.2008.a esitatud avaldusega vähendas hageja põhinõuet summani 122 722 krooni ja 74 senti ning suurendas viivisenõuet summani 35 950 krooni ja 62 senti ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista edasise aja eest ka viivis 0,3% põhinõudelt iga maksmisega viivitatud päeva eest.
Kostja vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad olid seisukohal, et hagi on aegunud. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Sama seaduse § 147 lg 1 ja lg 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ja muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. 20.02.2004. a. esitas hageja kostjale 1 teatise lepingu lõpetamise kohta ning luges lepingu lõpetatuks alates 09.03.2004. a. Alates sellest kuupäevast oli hagejal õigus nõuda kostjatelt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, s.t. nõue muutus sissenõutavaks. Eelnevale tuginedes oleks hageja pidanud nõude esitama hiljemalt 09.03.2007. a. Sellest tulenevalt taotlesid kostjad kohtult aegumise kohaldamist. Kostjad leidsid veel, et kahjunõue on tõendamata ning et kaks aegumata arvet (05.04.2004.a ja 05.05.2004.a) ei kuulu väljamõistmisele seetõttu, et hageja müüs liisinguobjekti turuhinnast poole odavamalt ja need arved oleks saanud katta turuhinna arvelt.
Esimese astme kohtu otsus
22.detsembri 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 85 850 krooni ja 85 senti ning viivise. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Liisingulepingus kokku lepitud osamaksete nõuete osas kohaldas maakohus aegumist. Maakohus leidis, et ülejäänud hageja nõuded ei ole TsÜS § 147 lg 3 alusel aegunud, sest need muutusid sissenõutavaks vastava arve esitamisega, mis on esitatud vastavalt 07.11.2005 (summas 78 540,85 krooni) ja 11.11.2005 (summas 4455 ja 10 355 krooni). Pooled vaidlesid küsimuses, kas ja millises ulatuses on kostjad kohustatud hüvitama hagejale väidetava kahju, mis seisneb auto remondiga kaasnenud kulutustes, vara võõrandamisest saadud summa ja vara
3(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529 (kapitalirendilepingu järgse) jääkmaksumuse vahes. Maakohus asus seisukohale, et hageja oli õigustatud nõudma vara remondi- ja hoolduskulude hüvitamist, kuid väiksemas ulatuses kui seda hageja nõudis, kuna puudusid tõendid kinnitamaks, et kahju oleks tekkinud kostja süülise käitumise tagajärjel. Sellest tulenevalt vähendas kohus kostjalt väljamõistetavaid vara remondi- ja hoolduskulusid 7500 krooni võrra, millest tulenevalt mõistis maakohus kostjatelt selles osas välja 2855 krooni. Kohus luges põhjendatuks Autolink OÜ arve nr 510081 summas 4455 krooni. Samuti luges kohus põhjendatuks vara müügiga seonduvalt hagejale tekkinud kahju summas 78 540,85 krooni, mis on liisingulepingu ülesütlemisest tekkiv kahju ning kostjate käitumise tõttu oli hageja sunnitud leidma sõidukile uue omaniku. Kostjate kohustuste teke on seotud lepingu ülesütlemisega, mis toimus 09.03.2004. Hageja on kostja 1 poolt tagastatud sõiduki müünud 24.10.20055 hinnaga 99 000 krooni. Hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud kapitalirendi üldtingimuste punktis 12 on sätestatud lepingu rikkumise tagajärjed ja seega on liisinglepinguga kooskõlas müügiteenuse, samuti liisingueseme müügihinna ja jääkväärtuse vahe sissenõudmine kostjatelt, kuna pooled on need tingimused ise määranud. Nõude aluseks olevad liisingulepingu punktid ei ole VÕS 14. peatükis sätestatuga vastuolus ega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja on seega kohaldatavad. Kohtu arvates eksisteeris kostja 1 lepingurikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, s.t. kapitalirendilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja lepingu esemeks oleva seadme müümise vajaduse tingis kostja 1 lepingurikkumine, mis oleks pidanud olema ettenähtav. Kohus asus seisukohale, et puuduvad taolised asjaolud, mille puhul saaks väita, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. Kostja 1 oleks võinud pärast kapitalirendilepingu objektiks olnud eseme liisinguandjale tagastamist ka ise soovi korral auto müügiprotsessi mõjutada, kuna kostja 1 seda ei teinud, siis ei ole kahjuhüvitise vähendamine põhjendatud. Lähtudes eelnevast on seega põhjendatud kostja 1 vastutus osas, mis jääb lepingu objektiks olnud sõiduki jääkväärtuse ja selle müügihinna vahele. Hageja ja kostja 2 vahel on 04.10.2002 sõlmitud käendusleping, millega kostja 2 kohustus tagama hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevate rentniku kohustuste täitmise. Lepinguga on käendaja vastutust piiratud 344 500 krooniga ja VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuste rikkumise korral solidaarselt. Sellest tulenevalt kuulub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele 04.10.2004 sõlmitud lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tingitud kahju 85 850,85 krooni ulatuses, mis koosneb vara remondi- ja hoolduskuludest summas 2855 krooni, sõiduki müügist tekkinud kahjust summas 78 540, 85 krooni ning lepingu lõpetamisega seonduvatest lisakuludest summas 4455 krooni. Hagis on palutud kostjatelt viivis välja mõista kuni nõude täitmiseni. Kooskõlas TsMS § 367 ja VÕS § 101 lg 1 p-ga 6 mõistis kohus välja hagi rahuldatud osalt lepingus kokkulepitud määras viivise kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi 0,03 % tasumata põhivõlgnevuselt kuni selle tasumiseni. Arvutuste kohaselt on viivis kuni kohtuistungini 13.11.2008 järgmine: 1) Vara remondi- ja hoolduskulude tasumisega viivitamises alates 12.11.2005 kuni 13.11.2008 summas 931,87 krooni. 2) Lepinguobjekti müügist tekkinud kahju hüvitamisega viivitamises alates 08.11.2005 kuni 13.11.2008 summas 25 729,98 krooni. 3) Lepingu lõpetamisega seotud lisakulutuste tasumisega viivitamises alates 12.11.2005 kuni 13.11.2008 summas 1454,11 krooni. Ülejäänud viivis tuleb välja mõista samas määras (so 0,03 % tasumata võlgnevuselt kuni selle tasumiseni, st alates 14.11.2008 kuni otsusega väljamõistetud võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kohus pidas õigeks jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529 Apellatsioonkaebus
20.jaanuaril 2009. a. esitas Andrus Nigulis Harju Maakohtu 22. detsembri 2008. a. otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses palub kostja 1 osaliselt tühistada maakohtu otsuse ja lugeda hageja nõue Harju maakohtu poolt välja mõistetud osas aegunuks ning jätta hagi rahuldamata. Kostja 1 on seisukohal, et maakohus on ekslikult tõlgendanud TsÜS § 147 lg 3, mille kohaselt ei saa kahjumit lugeda kokkulepitud tasuks ka siis, kui selle hüvitamise kohustus on sätestatud lepingus. Tasuks saab pidada vaid makseid, mida kohustatud pool kohustub tasuma kindla kokku lepitud toote või teenuse eest. Antud juhul oli tegu müügikahjumiga ning kahjustatud pool esitas kahjunõude arve kujul. Seega ei saa hageja nõuet käsitleda kokkulepitud tasuna, vaid tehingust tuleneva kahju nõudena. Maakohus ei ole põhistanud, millise aja möödumisel võiks kahjustatud pool kahjunõude/arve esitada. Antud juhul on hageja esitanud kahjunõude arve ebamõistlikult pika aja jooksul peale kostja 1-ga lepingu lõpetamist. Apellant on seisukohal, et aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 2 kohaselt nõude sissenõutavaks muutumisega alates ajahetkest, kui õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Õigus nõuda kahju hüvitamist oli hagejal koheselt peale lepingu lõpetamist. Liisingeseme tagasivõtmise puhul tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel nõude suuruse määramisel arvestada ka liisingeseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega on maakohus oma otsuses, sidudes aegumistähtaja alguse arve esitamisega, andnud võimaluse nõude esitajale kasutada oma suva aegumistähtaja alguse määramisel ja määramatult pika aja jooksul tegelda ka kahju suuruse väljaselgitamisega. Antud juhul oli selleks sõiduki hoidmine ebamõistlikult pika aja jooksul enda valduses ning müümine alles 2005. a. novembris, kuigi sõiduk tagastati juba 2004. a. juulis. Kostja 1on seisukohal, et seadusandja eesmärk on olnud antud juhul, et liisingobjekti tagasivõtmisest alates oleks liisinguandjal aega 3 aastat nõude esitamiseks. Aegumistähtaeg on seadusandja poolt antud võlausaldajale tegevuseks, mis on suunatud oma õiguste maksmapanekule. Seega ei saa nõuda, et kostja 3 aastat peale lepingu lõpetamist ja sõiduki tagastamist võiks oodata sõiduki müügikahju nõude esitamist hageja poolt.
Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse lahendamisel on määrava tähendusega küsimus, kas hageja nõue kostja 1 vastu on aegunud või mitte. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus menetlusosaliste ringi puudutavaid küsimusi ning seejärel hindab, kas maakohtu poolt rahuldatud nõue on aegunud või mitte. Lõpuks lahendab kohus menetluskulude küsimused.
7.Hageja esitas hagi liisinguvõtja (kostja 1) ja käendaja, Karin Lehiste (kostja 2) vastu. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt hageja kasuks välja rahasumma. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Andrus Nigulis (kostja 1). Karin Lehiste (kostja 2) maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud ja seetõttu on kostja 2 osas maakohtu otsus jõustunud. TsMS § 639 lg 2 kohaselt on apellatsioonimenetluse poolteks apellant, so isik, kes esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja vastustaja. Sama lõike kohaselt loetakse kaaskostjad, kes apellatsioonkaebust ei esitanud, kaasapellandiks üksnes juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt. Kohus leiab, et käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja
5(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529 nõudele samu vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, kuid vastuväidete esitamise õigus on käendaja õigus ja mitte kohustus ning käendaja vastutust ei välista see, kui käendaja vastuväidete esitamise õigust ei kasuta või kui ta vastuväidete esitamise õigusest mingil hetkel loobub. Seda isegi mitte siis, kui põhivõlgnik vastuväidete juurde jääb. Apellatsioonimenetluse raames tugineb kostja 1 aegumise vastuväitele. Aegumine nõuet ei lõpeta vaid aegumise puhul on tegemist kestva vastuväitega, mis annab õiguse kohustuse täitmisest keelduda (TsÜS § 142 lg 1). Seega saab võlausaldaja esitada põhivõlgniku ja käendaja vastu soovi korral ka eraldi hagid ning ühe hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui teine hagi jääb rahuldamata. Nendel põhjustel leiab kohus, et vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada liisinguvõtja ja käendaja suhtes eraldi. Kuivõrd kostja 2 apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale ei esitanud, siis on tema suhtes tehtud maakohtu otsus jõustunud ja ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei kohtrolli. See asjaolu, et ringkonnakohus mainis ekslikult Karin Lehistet apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses kaasapellandina, ei muuda Karin Lehistet kaasapellandiks.
8.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus aegumisega seonduvat. Kostja 1 tugines apellatsioonkaebuses üksnes sellele, et maakohus jättis ebaõigesti aegumise kohaldamata ning et maakohus oleks pidanud aegumise tõttu jätma kostja 1 vastu esitatud hagi rahuldamata. Pooled vaidlevad aegumise kohaldamise aluseks olevate asjaolude ning aegumise kohaldamise eelduseks olevate suhete õigusliku käsitluse üle. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida, mis liiki nõuded olid need, millest tulenevalt maakohus apellandilt raha välja mõistis, millisel õiguslikul alusel apellandil raha maksmise kohustus lasus ning millal muutus raha maksmise nõue sissenõutavaks. Seejärel saab kohus anda hinnangu aegumistähtaja algusele ja aegumistähtaja pikkusele. Maakohus rahuldas hagi nö müügikahju nõude (vara soetushinna, rendimaksete ja müügihinna vahe), osaliselt remondikulude nõude ja müügiteenuse tasu nõude osas. Seega tuleb kohtul hinnata eespool viidatud asjaolusid kõigi kolme nõude osas.
9.Järgnevalt analüüsib kohus nö müügikahju nõude aegumisega seonduvat. Kohus leiab, et nö müügikahju nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 1 ja liisingulepingu (t lk 11) p-ga 12.2.1. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kokkulepitud tasu maksmise nõudega TsÜS § 147 lg 3 tähenduses, vaid lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudega, mille hüvitamise õiguslik alus tuleneb pooltevahelisest liisingulepingust. Lepingu p 12.2. ja 12.2.1. kohaselt: „Lepingu ülesütlemisel ükskõik millisel punktis 12.1. toodud alusel, on Liisinguandjal õigus nõuda Liisinguese Liisinguvõtja valdusest ja kasutusest välja, müüa see ja saadud rahast katta Liisingueseme Netohinda osas, mida ei ole juba kaetud Lepingu järgselt tasutud Väljaostumaksetega, Liisingueseme Netohinna finantseerimise kulusid, Liisingueseme müümisel Liisinguandja poolt tehtud kulutusi ja muid Liisinguandja Lepingust tulenevaid nõudeid. Juhul, kui Liisinguandja saab seoses Lepingu ülesütlemisega Lepingu p. 12.1. toodud alusel kahju, eelkõige, kui Liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, kohustub Liisinguvõtja hüvitama Liisinguandjale ka tekkinud kahju.“ Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu lõpetamine toimus lepingu p-s 12.1. sätestatud alusel. Kohtu hinnangul tuleb vastavaid lepingupunkte mõista selliselt, et hagejal on selle kohaselt peale lepingu erakorralist ülesütlemist õigus auto müüa ja saadud rahast rahuldada liisingueseme soetamiseks tehtud kulutused osas, mis ei ole kaetud rendimaksetega ning juhul, kui müügihinnast ei piisa, on hagejal puudu jäävas osas õigus nõuda kostjalt 1 kahju hüvitamist. Kuivõrd kahju hüvitamise nõue on viidatud lepingupunktis otsesõnu seotud liisingueseme müügiga ning müügist saadud rahaga, tuleks asuda seisukohale, et kõnealune lepinguline nõue muutub lepingus sätestatu kohaselt sissenõutavaks alles peale seda, kui liisinguandjal õnnestub liisinguese müüa.
6(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529
10.Kuivõrd kõnealune lepingutingimus on kokku lepitud hageja tüüptingimuste raames, tuleb kohtul kontrollida tüüptingimuste kehtivust. Õigusemõistmises on korduvalt väljendatud seisukohta, et tüüptingimuste kontrollikohustus lasub tsiviilkohtul hagilises menetluses ametiülesande korras sõltumata sellest, kas menetluse pool on tüüptinguimuse tühisusele tuginenud või tühisuse võimalusele viidanud. Tüüptingimuste kehtivuse kontrollimisel hindamisele kuuluvad asjaolud on sätestatud VÕS §-des 35 jj, mille kohaselt tuleb hinnata, kas konkreetne lepingutingimus on muutunud pooltevahelise lepingu osaks, kas tegemist on tüüptingimusega, ega ei esine asjaolusid, mis välistavad tingimuse lepingu osaks olemise, ega tüüptingimuse tõlgendamine ei loo muidu tühiseks osutuva tüüptingimuse osalise kehtivuse olukorda ning kas tüüptingimust tuleb lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Kuivõrd kõnealune tingimus tuleneb liisingulepingu osast, mis on pealkirjastatud kui „Liisingulepingu üldised tingimused nr KTFPY300802“, siis leiab kohus, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses, sest tegemist on hageja poolt eelnevalt välja töötatud lepingutingimustega ning hageja on need välja töötanud tüüptingimustes kasutamiseks. Viiteid sellele, et tingimus oleks eraldi läbi räägitud, ei esine. Sellele asjaolule ei viidanud ka hageja, kui kohus tüüptingimuste võimaliku tühisusega seonduvat ringkonnakohtu istungil arutas. Kohtu hinnangul tuleb vastavaid tingimusi lugeda lepingu osaks, sest tüüptingimustele on pooled alla kirjutanud ning puuduvad VÕS § 37 lg-s 3 sätestatud asjaolud. Viited vastavates küsimustes eraldi kokkulepetele VÕS § 38 tähenduses, puuduvad. Seega on tegemist tüüptingimusega, mille kehtivust tuleb kontrollida VÕS § 42 alusel ning hinnata, kas tüüptingimus on tühine seetõttu, et tüüptingimust tuleb lugeda kostjat 1 ebamõistlikult kahjustavaks.
11.VÕS § 42 lg 2 kohaselt eeldatakse tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist juhul, kui tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seega tuleb kohtul kontrollida, milline seadusesäte reguleerib sama küsimust ning kas lepingus kokkulepituga kaldutakse olulisel määral kostja 1 kahjuks seaduses sätestatust kõrvale. Seaduses reguleerib sama olukorda VÕS § 367 lg 3, mille kohaselt on liisinguandjal kirjeldatud olukorras õigus nõuda liisinguvõtjalt summat, mis ei ole kaetud liisingueseme jääkväärtusega. Jääkväärtus on liisingueseme kohalik keskmine turuhind, mis tuleb määrata liisingueseme tagastamise hetke seisuga (TsÜS § 65). Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus (vt RKTKo 3-2-1-1-07 p 26). Seega erinevad liisingulepingus kokkulepitud tingimused seaduses sätestatust selle poolest, et lepingu kohaselt määratakse liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluv hüvitis lähtuvalt sellest, millise hinnaga õnnestub liisinguvõtjal liisinguese võõrandada, ning lepingu kohaselt muutub vastav nõue sissenõutavaks peale seda, kui liisinguandjal õnnestub liisinguese võõrandada. Seega kannab lepingu kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii hinna suuruse osas kui ka võõrandamise õnnestumise osas liisinguvõtja. Lepingu kohaselt hakkab vastav nõue aeguma alles peale seda, kui liisinguandjal õnnestub liisinguese võõrandada. Seaduse kohaselt tuleb hüvitis arvestada liisingueseme tagastamisel ning nõude määramisel ei lähtuta mitte sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada, vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingus kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asub kohus seisukohale, et antud juhul on tüüptingimuste p 12.2 ja
7(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529
12.2.1.puhul tegemist ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Kohus leiab, et konkreetsed tüüptingimused tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud. Kohus märgib, et kõnealused tüüptingimused ei ole osadeks jaotatavad VÕS § 39 lg 2 lause 2 tähenduses.
12.Kuivõrd kohus tuvastas tüüptingimuste p 12.2. ja 12.2.1. tühisuse, kuulub VÕS §-st 41 tulenevalt selles osas kohaldamisele seaduses sätestatu. Seaduses reguleerib vastavat olukorda VÕS § 367 lg 3, mille kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral maksta hüvitis liisingueseme jääkväärtusest lähtuvalt. Kuivõrd liisingueseme jääkväärtuse saab määrata liisingueseme tagastamise hetke seisuga, siis sai hageja (liisinguandja) vastava kohustuse täitmist nõuda alates sellest, kui kostja 1 (liisinguvõtja) talle liisingueseme tagastas. Sellest hetkest muutus kõnealune nõue ka sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 2). 17.04.2009.a toimunud kohtuistungil kinnitas hageja esindaja omaksvõttu selle asjaolu osas, et liisinguese tagastati liisinguandjale 03.07.2004.a. Kohus asub seisukohale, et sellest hetkest algas ka konkreetse nõude aegumistähtaeg, sest sellel ajal sai hageja ka liisingueseme väärtuse kindlaks määrata. Kohus ei nõustu hageja väitega, et vastav nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates sellest ajahetkest, kui võlausaldaja saab nõuda kohustuse täitmist. Hageja ei suutnud kohtule viidata ühtegi alust, mis oleks sidunud vastava nõude sissenõutavaks muutumise arve esitamisega. Ka kohtul ei õnnestunud sellist alust tuvastada. Kohtu hinnangul on tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille suhtes kehtib TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt 3 aastane aegumistähtaeg. Kuivõrd hagi esitati maakohtusse 25.09.2007.a, siis oli vastava nõude sissenõutavaks muutumisest (04.07.2004.a) möödunud enam kui kolm aastat ning nõue tuleb lugeda aegunuks ja kostjal 1 on TsÜS § 142 lg-st 1 tulenevalt õigus keelduda kohustuse täitmisest.
13.Järgnevalt hindab kohus müügiteenuse ja remonditeenuse kasutamise tõttu esitatud hüvitisnõuete aegumisega seonduvaid asjaolusid. Kohtu hinnangul on konkreetsete nõuete puhul tegemist liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva kahju hüvitamise nõuetega, sest müügiteenuse kasutamine ning liisingueseme müügikorda seadmiseks vajalik remont sai vajalikuks osutuda seetõttu, et liisinguandja ütles liisingulepingu erakorraliselt üles. Konkreetsete nõuete materiaalõiguslikuks aluseks võiks olla VÕS § 108 lg 1 koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 1 ja lep p-ga 12.5. Lepingu p-s 12.5. on sätestatud järgmist: „Kulutused, millised kaasnevad Lepingu ülesütlemisega p. 12.1. nimetatud alusel, kannab Liisinguvõtja. Kui Liisinguandja teeb Lepingu ülesütlemisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need Liisinguvõtja poolt viivitamatult hüvitamisele.“ Ka nende nõuete aegumistähtaja algus sõltub sellest, mis hetkest alates võis hageja nõuda kostjalt 1 vastavate kohustuste täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kohus leiab, et hageja võis nõuda konkreetsete rahaliste kohustuste täitmist alates sellest, kui kostja 1 hagejale liisingueseme tagastas, sest liisingueseme tagastamisel sai hageja hinnata, kas liisingueseme suhtes tuleb teha remonti ning liisingueseme tagastamisel pidi hageja olema võimeline hindama, millisel viisil kavatseb ta liisingueset edasi realiseerida. Sellist lepingu p.12.5. tõlgendusviisi tuleb eelistada ka VÕS § 39 lg-st 1 tulenevalt, sest tegemist on tüüptingimusega (vt kohtuotsuse eelmist punkti) ja tõlgendus, mille kohaselt algab kulutuste tegemisest tuleneva nõude aegumine hiljem, oleks nimetatuga võrreldes tüüptingimuste kasutaja (hageja) jaoks kasulikum. See võimalik asjaolu, et konkreetsed kulutused võivad täpse summana selguda alles hiljem, ei saa olla teistsuguse aegumistähtaja alguse määramise aluseks, sest kahju hüvitamise nõude kõik eeldused on täidetud. Ka nende nõuete osas ei suutnud hageja esindaja viidata ühelegi alusele, millest tulenevalt saaks
8(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529 järeldada, et hagejal tekkis raha nõudmise õigus alles peale arve esitamist. Ka kohus ei suutnud selliseid aluseid leida. Tegemist ei ole kokkulepitud tasu maksmise kohustusest tulenevate nõuetega TsÜS § 147 lg 3 tähenduses, vaid lepingust tulenevate kahju hüvitamise nõuetega. Kuivõrd hageja esindaja kinnitas 17.04.2009.a toimunud ringkonnakohtu istungil selle asjaolu omaksvõttu, et liisinguese tagastati liisinguandjale 03.07.2003.a ja nõuete tekkimise aluseks olevate asjaolude hindamine ei eelda pikemaajalist tegevust, asub kohus seisukohale, et käesolevas lõigus käsitletud nõuete aegumistähtaeg algas 04.07.2003.a. Kuivõrd tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, on nende aegumistähtaeg TsÜS § 146 lgst 1 tulenevalt 3 aastat. Hagi vastavate nõuete sissenõudmiseks esitati maakohtusse 25.09.2007.a, so enam kui 3 aastat peale nõuete aegumistähtaja algust. Seetõttu on ka remonditegemisest tulenev ja müügiteenuse kasutamisest tulenev hageja nõue kostja 1 vastu aegunud.
14.Kohus märgib veel, et isegi siis, kui lepingu p-s 12.5. sätestatut tuleks mõista selliselt, et kulutuste hüvitamist saab hageja nõuda alles peale kulutuste kandmist, algaks ikkagi vastavate nõuete aegumistähtaeg liisingueseme tagastamisest, sest lepingu p. 12.5. puhul on tegemist tüüptingimusega, mis on muutunud lepingu osaks, mille suhtes individuaalkokkulepped puuduvad ning millega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, mistõttu on tüüptingimus ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Sellisele järeldusele tuleb asuda seetõttu, et seaduses reguleerib vastavat olukorda VÕS § 367 lg 1, mille tõttu muutub kahju ja kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks alates liisingueseme tagastamisest. Lepingu vastava punktiga kaldutakse sellest seaduse olulisest põhimõttest liisinguvõtja (kostja 1) kahjuks kõrvale, mistõttu tuleb vastav tüüptingimus VÕS § 42 lg-st 2 tulenevalt lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja § 42 lg-st 1 tulenevalt tühiseks ning VÕS §-st 41 tulenevalt tuleb tühise tüüptingimuse asemel kohaldada seaduses sätestatut, seega VÕS § 367 lg-t 1.
15.Kuivõrd võimalikud nõuded, mis hagejal kostja 1 vastu esineda võivad, on aegunud ja maakohus rakendas aegumise kohaldamata jätmisel ebaõigesti materiaalõiguse normi, tuleb hagi kostja 1 vastu jätta rahuldamata ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tulenevalt tühistada osas, milles hagi kostja 1 vastu rahuldati. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata.
Menetluskulude jaotus ja riigilõivu väljamõistmine
16.Kohus andis kostjale 1 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel menetlusabi, määrates 9.02.2009.a määrusega, et kostja 1 võib tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu osade kaupa, viie osamaksena, selliselt, et iga osamakse suurus on 1800 krooni. Käesoleva kohtuotsuse kuulutamise ajaks on apellant tasunud riigilõivu summas 5400 krooni. TsMS § 190 lg 5 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mida võis kostja menetlusabi andmisest tulenevalt tasuda osamaksetena, hagi rahuldamata jätmise korral välja hagejalt. Sama põhimõte kehtib ka apellatsioonimenetluses. Viidatud sättest tulenevalt kuulub hagejalt riigituludesse väljamõistmisele apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu see osa, mis on kostja 1 poolt veel tasumata. Samas osas ei pea kostja 1 enam riigilõivu osamakseid tasuma. Kostja 1 pidi kaebuselt tasuma riigilõivu 9000 krooni, millest on tänase seisuga tasutud 5400 krooni. Seega kuulub hagejalt riigituludesse väljamõistmisele 3600 krooni. Kohus märgib, et kostja 1 saab apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu TsMS-is sätestatud alustel ja korras hagejalt välja nõuda (vt kohtuotsuse järgmist punkti).
17.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Seega tuleb ringkonnakohtul määrata nii maakohtus
9(10)
Tsiviilasi nr. 2-07-39529 kantud menetluskulude kui ka ringkonnakohtu menetluse kulude jaotus. Maakohus jättis maakohtu menetluskulud poolte endi kanda, st jaotas menetluskulud selliselt, et iga menetlusosaline peab kandma enda kulud. Kuivõrd kostja 2 apellatsioonkaebust ei esitanud, on tema suhtes tehtud maakohtu otsus, sh ka menetluskulude jaotuse osas, jõustunud. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostja 1 osas ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt kostja 1 menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtus esitas apellatsioonkaebuse üksnes kostja 1. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja ei esine TsMS § 171 lg-s 3 sätestatud asjaolusid, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.