2.Tühistada Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2008 otsus osas, millega rahuldati viivise nõue osaliselt summas 5334.75 krooni ning mõisteti Annika Leebelt ja Helju Leebelt solidaarselt välja alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis
Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Annika Leebelt ja Helju Leebelt solidaarselt välja BIGBANK AS kasuks seisuga 20.03.2009 sissenõutavaks muutunud viivis 25 141.28 krooni, lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 krooni ning alates 21.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,06% aastas.
4.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Edasikaebamise kord
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „5.1. Välja mõista Annika Leebelt ja Helju Leebelt solidaarselt BIGBANK AS kasuks võlg 68 847.21 krooni (kuuskümmend kaheksa tuhat kaheksasada nelikümmend seitse krooni 21 senti), millest 39 340.98 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 4244.91 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 25 141.28 krooni seisuga 20.03.2009 sissenõutavaks muutunud viivis, 20.04 krooni lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis ning 100 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud.
5.2.Välja mõista Annika Leebelt ja Helju Leebelt solidaarselt alates 21.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,06% tagastamata krediidisummalt aastas.
5.3.Poolte menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt Annika Leebe ja Helju Leebe kanda, poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta 23,83% ulatuses BIGBANK AS kanda ja 76,17% ulatuses solidaarselt Annika Leebe ja Helju Leebe kanda.“ Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja BIGBANK AS (Balti Investeeringute Grupi Pank AS) esitas kohtule hagi, milles palus kostjatelt Annika Leebelt ja Helju Leebelt välja mõista solidaarselt 73 594.62 kr, millest 39 340.98 kr moodustab tagastamata krediidisumma, 4244.91 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 22 040.53 kr viivis, 7868.20 kr leppetrahv, 100 kr võla sissenõudmisega seotud kulud; mõista kostjatelt solidaarselt välja alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 27,06 % tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja ja kostja I A. Leebe sõlmisid 24.05.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601837/95kt. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale I krediiti 39 340.98 kr. Lepingu põhitingimuste järgi on kostja I kohustatud maksma hagejale intressi 27.06% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 52 873.55 kr. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS Krediidilepingute üldtingimusi nr S. Hageja sõlmis 24.05.2006 kostja II H. Leebega käenduslepingu. Arvestades, et kostja I on alates 2006 juunikuust, s.o esimesest maksepäevast alates, jätnud täielikult täitmata lepingulised kohustused, oli hageja 11.07.2006 sunnitud saatma kostjatele kirjalikud meeldetuletused võla sissenõudmiseks. Kostjad kirjadele lepinguliste kohustuste täitmisega ei reageerinud. Hageja saatis 03.08.2006 kostjatele lepingu ülesütlemishoiatused, mille kohaselt paluti 2 nädala jooksul likvideerida lepingust tulenevad võlgnevused, teavitades kostjaid lepingu ülesütlemise ohust ja andes samas võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna kostjad ei tasunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele ning lepingu ülesütlemishoiatustele hagejale kolme järjestikust makset ning kuigi hageja andis kostjatele võla tasumiseks vähemalt 2-nädalase tähtaja, mille jooksul kostjad lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmisega ei reageerinud, ütles hageja 23.08.2006 põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Lepingu ülesütlemisest teavitas hageja käendajat 23.08.2006 käendajale saadetud nõudekirjaga. Tagastamata krediidisummaks on 39 340.98 krooni. Lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress on 4244.91 kr. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul viivisemääraks 27.06% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 kr. Kuna hageja teavitas kostjat II nõudest 23.08.2006 saadetud kirjaga, alustab hageja ülesütlemisel nõutud summade alusel viiviste arvestamist alates 03.09.2006, sest hageja andis kostjale II saadetud nõudekirjas 7-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks, millele hageja lisab veel juurde 3 päeva, arvestamaks lepingu ülesütlemisavalduse kostjateni jõudmise aega. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale mitte ühtegi summat tasunud, on hageja viivisenõue perioodil 03.09.2006 – 09.11.2006 suurenenud kokku 1983.30 kr (39 340.98 kr * 27.06% * 68 päeva / 365). Seega 09.11.2006 seisuga tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2003.34 kr (20.04 kr + 1983.30 kr). Üldtingimuste p 6.3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Lepingu ülesütlemisel oli tagastamata 39 340.98 kr krediidisummast. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 7868.20 krooni (39 340.98 kr * 20%), mis tuleks kostjatelt solidaarselt välja mõista. Hageja on kandnud võla sissenõudmisega seotud kulusid 100 krooni.
Kostja II ei ole täitnud kohustust tasuda hagejale kostja I poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. Kostja II vastutus on lepingu osas käenduslepingu alusel piiratud 131 556 krooniga. Kuna haginõuded nimetatud piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii kostjalt I kui ka kostjalt II solidaarselt välja mõista.
2.Kostja I A. Leebe võttis hagi õigeks. Vastuse kohaselt on tal laps, keda kasvatab üksinda, ta saab ainult 1200 krooni lastetoetust ja lapse isalt ei saa mingit abi. Ta sooviks sõlmida kokkuleppe, kuna ta on nõus maksma, aga tal pole lihtsalt võimalust olnud. Ta on nõus maksegraafikuga, sest tervet summat pole kuskilt võtta.
3.Kostja II H. Leebe kohtule ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 24. oktoobri 2008 otsusega hagi osaliselt ja mõistis A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt Balti Investeeringute Grupi Pank AS kasuks võla 49 020.64 krooni, millest 39 340.98 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 4244.91 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5334.75 krooni viivis, 100 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Kohus mõistis kostjatelt A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt välja alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Otsuse kohaselt ei ole kostjad nõudeid krediidi tagasimaksmiseks täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda. Lepingu kohaselt andis hageja kostjale I 39 340.98 kr krediiti. A. Leebe rikkus lepingut, jättes täitmata üldtingimuste p-s 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Hageja nõuab kostjatelt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 4244.91 krooni. Kokkuleppe kohaselt oli Annika Leebe kohustatud maksma hagejale intressi 27,06 % krediidisummast aastas, kogu lepingu perioodi eest 52 873.55 krooni. Kuna kostjad ei ole üldse asunud maksegraafiku alusel krediiti tagastama, on lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress hagiavalduse järgi 4244.91 krooni. Leping on üles öeldud 23.08.2006. Hageja ei ole ei hagiavalduses ega muudes tõendites esitanud lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi arvestust, kuid maksegraafikust tulenevalt on see summa põhjendatud ja tuleb kostjatelt välja mõista. Kohus leidis, et kostjatelt tuleb TsMS § 367 ja § 461 lg 4 alusel 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni solidaarselt välja mõista viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja nõuab kostjatelt viivist summas 22 040.53 krooni (2003.34 krooni + 20 037.19 krooni). Lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 kr. Kuna hageja teavitas käendajat nõudest 23.08.2006 saadetud kirjaga, alustab hageja ülesütlemisel nõutud summade alusel viiviste arvestamist alates 03.09.2006, sest hageja andis käendajale saadetud nõudekirjas 7-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks, millele hageja lisab veel juurde 3 päeva, arvestamaks lepingu ülesütlemisavalduse kostjateni jõudmise aega. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale mitte ühtegi summat tasunud, on hageja viivisenõue perioodil 03.09.2006 – 09.11.2006 suurenenud kokku 1983.30 kr, (39 340.98 kr * 27.06% * 68 päeva / 365). Seega 09.11.2006 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 2003.34 kr (20.04 kr + 1983.30 kr). Perioodi 9.11.2006-26.09.2008 on viivis arvestatud 20 037.19 krooni (päevade arv 687, viivise määr 27,06 % ). VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira
krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul on tarbijakrediidilepingu puhul maksimaalseks viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas (VÕS § 113 lg 1 2. lause). Üldtingimuste p 6.1 kohaselt tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja viide VÕS § 113 lg 1 3.lausele, mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär ja seega on antud juhul viivisemääraks 27,06% võlgnetavalt summalt aastas. Kuigi pärast lepingu ülesütlemist asendub intress viivisega, siis üldtingimustest tulenevalt pooled on kokku leppinud, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast, mitte lepingus märgitud intressimäärast. Seega on kostjatelt välja mõistetava viivise suurus 5334.75 krooni. Lähtudes Ametlikes Teadaannetes avaldatud intressimääradest – enne
1.jaanuari 2007 3,5%, alates 1. jaanuarist 2007 kuni käesoleva ajani 4%, on viivise arvestus alljärgnev: 03.09.2006- 31.12.2006 ( 39340.98 x 89 päeva x 10,5 % ): 365 = 1007.24 krooni 01.01.2007- 26.09.2008 ( 39340.98 x 635 päeva x 11 % ): 365 = 4327.51 krooni. Hageja on arvestanud lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivist 20.04 krooni. Kuna hageja ei ole hagiavalduses selgitanud, kuidas see viivise summa on arvutatud ja millise perioodi eest, tuleb lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis jätta välja mõistmata. Kohus leidis, et tulenevalt VÕS §-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Üldtingimuste p-s 6.3 ettenähtud leppetrahv on täiendus krediidiandja viivise kokkuleppele ja see on vastuolus VÕS § 421 põhimõtetega. Selline kokkulepe on TsÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine, kuna VÕS §-s 421 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Kohus leidis, et üldtingimuste p 6 on vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõude kostjatelt leppetrahvi 7868.20 krooni väljamõistmiseks. Kohus leidis, et kuna kostjad on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata ja seetõttu on hagejal vajalik olnud neile saata kirjad, tuleb need kulud summas 100 krooni välja mõista.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.BIGBANK AS (Balti Investeeringute Grupi Pank AS) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2008 otsuse tühistamist osas, millega mõisteti vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 5334.75 kr seadusjärgse intressimääraga aastas, alates 26.09.2008 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt seadusjärgse intressimääraga aastas, ja osas, millega jäeti apellandi leppetrahvi nõue rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 22 040.53 kr määraga 27,06% aastas, sh lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutnud tasumata viivis 20.04 krooni, alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 27,06% aastas, ning mõista vastustajatelt solidaarselt välja leppetrahv 7 868.20 kr. Tartu Ringkonnakohtule 20.03.2009 esitatud avalduses apellant loobub leppetrahvi nõudest ja palub välja mõista vastustajatelt solidaarselt seisuga 20.03.2009 sissenõutavaks muutunud viivis 25 141.28 kr, alates 21.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,06% aastas ning lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 kr. Kaebuse põhjenduste kohaselt:
1) on ebaõigesti leitud, et tarbijakrediidilepingu puhul on maksimaalseks viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas (ehk praegusel hetkel 11%). Antud asjas kuulub kohaldamisele apellandi ja vastustaja vahel kokku lepitud lepingujärgne intressimäär 27,06% aastas. Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 ls-st 3 ning vastustaja on kohustatud tasuma apellandile viivist lepingujärgse intressi määra alusel, s.o 27,06% aastas; 2) on ebaõigesti jäetud välja mõistmata enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata viivis. Arvestades, et vastustajad oli viivituses krediidisumma ja intressi maksetega ning VÕS § 113 lg 6 ei luba viivist intressilt nõuda, on apellant nõudnud viivist krediidisumma tasumisega viivitamise eest. Apellandi poolt lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 esitatud viivisenõue 20.04 kr ei ole ebaselge, vaid on esitatud seaduse ja lepingu alusel; 3) on rikutud TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, kuid kaevatavas otsuses ei ole kohus põhjendanud, miks on apellandi poolt kohaldatav viivisemäär 27,06% VÕS § 421 järgi tühine kokkulepe. Eeltoodud määraga viivist kohaldades on apellant lähtunud VÕS §-s 113 lg 1 sätestatust, millele viitab ka VÕS § 415 lg 1 ning VÕS § 113 lg 1 lause 3 sätestabki selle viivisemäära, mida apellant vastustaja suhtes kohaldas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Maakohtu
24.oktoobri 2008 otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati viivise nõue osaliselt summas 5334.75 kr ning mõisteti A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt välja alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt välja BIGBANK AS kasuks seisuga 20.03.2009 sissenõutavaks muutunud viivise 25 141.28 kr, lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 20.04 kr ning alates 21.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 27,06% aastas. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust vastustajatelt väljamõistetud viivise suuruse osas ning lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 20.04 kr väljamõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
7.Nähtuvalt asja materjalidest, sõlmisid hageja ja kostja I 24.05.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601837/95kt (tl 7-13). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale I krediiti 39 340.98 kr ning kostja I kohustus maksma hagejale intressi 27,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS krediidilepingute üldtingimusi S.
8.VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi 1. lõike kolmas lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Riigikohus on 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Lähtudes eeltoodust, on apellandil õigus nõuda vastustajalt viivist samas ulatuses, milles nad leppisid kokku tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul leppisid pooled kokku 27,06% suuruses intressimääras aastas ja selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Vastustajad ei ole apellandi viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ning seetõttu lähtub ringkonnakohus apellandi poolt esitatud viivise arvestusest.
9.Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles jäeti rahuldamata lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 20.04 kr väljamõistmise nõue. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Apellant on nõudnud viivist põhivõla osamaksete tasumisega viivitamise aja eest 20.04 kr ning kuna osamaksed olid muutunud sissenõutavateks, siis on nõue VÕS § 113 lg 1 alusel õigustatud ja kuulub rahuldamisele.
10.Apellatsioonkaebuses nõuti vastustajatelt täiendavalt 33 029.52 kr väljamõistmist. Apellatsioonkaebus rahuldati 25 161,32 kr ulatuses, leppetrahvi 7868.20 kr väljamõistmise nõudest apellant loobus apellatsioonimenetluses ise, s.o apellatsioonkaebus rahuldati ca 76,17 % ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest 76,17 % solidaarselt vastustajate kanda ning 23,83 % apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.