3-2-1-2-09 - Riigikohus - lahend.ee

kriminaalasjades tehtud lahendite alusel lapse eest tasutud 3474 krooni 10 senti. Poolte menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on hagejal perekonnaseaduse (PKS) § 70 lg 2 alusel õigus nõuda elatise suurendamist hagi esitamisele eelnenud aasta eest vaatamata sellele, et kostja täitis elatise maksmise kohustust kooskõlas kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga. PKS § 61 lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Ülalpidamiskohustust on rikutud ka juhul, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Kui kohus tuvastab, et kohtuotsuse alusel elatist maksev vanem oleks pidanud, arvestades tema muutunud varalist seisundit ja lapse vajaduste suurenemist, maksma suuremat elatist, kui oli välja mõistetud kohtuotsusega, on vanem rikkunud ülalpidamiskohustust ja elatise suurust tuleb muuta. 2005. aastal väljamõistetud elatis 1500 krooni kuus ei rahuldanud 2007. aastal enam lapse vajadusi. Hageja nõudis elatist tagantjärele juurde 300 krooni kuus, s.o miinimummääras. Makstes hageja nõutud elatist ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni, on kostja selle suurusega ka ise nõustunud. Kostja varaline seisukord võimaldas tal seda kohustust täita ka hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest. Kostja pangakontol oli piisavalt raha, seega oli kostja võimeline täitma elatise maksmise kohustust vähemalt minimaalmääras. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista pool nii kriminaalasja nr 1-07-7803 menetluses kantud kuludest, mille kostja on õigeks võtnud, kui ka kriminaalasjas nr 06231702023 tehtud määruse alusel hagejalt kui alaealise isiku seaduslikult esindajalt nõutud ja hageja kantud kriminaalmenetluse lõpetamise kuludest, s.o kokku 3474 krooni 10 senti. Kuna seadus ei kohusta vanemaid kandma alaealisele väärteomenetluses mõistetud karistusi, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja pool hageja tasutud lapsele väärteoasjades karistuseks määratud rahatrahvidest.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt määrati kostja makstav elatis 1500 krooni kuus kindlaks poolte kompromissis, mille kohus kinnitas 28. oktoobri 2005. a määrusega, lõpetades ühtlasi menetluse hageja esitatud elatisehagis. Poolte kokkulepe on kohtu kinnituse tõttu sundtäidetav. Samas ei ole kohus teinud otsust, milles oleks arvestatud ülalpidamissuhte PKS § 61 lg-st 2 tuleneva eripäraga ja tuvastatud, milline oli kummagi vanema varaline seisund ja lapse vajadus kokkuleppe sõlmimise ajal. Seega ei ole tuvastatud, milline oli sellele sättele vastav elatise suurus. Arvestades, et pooled jõudsid elatise suuruses kokkuleppele, tuleb eeldada, et sel ajal kattis kostja kohustusena kokkulepitud 1500 krooni lapse vajadused ja oli kooskõlas vanemate varalise olukorraga. See ei välista aga elatist maksma kohustatud vanema kohustust maksta kokkulepitust suuremat elatist, kui lapse vajadus on suurenenud või vanemate varaline seisund muutunud. Mõlemal vanemal on seadusest tulenev kohustus oma lapse eest hoolitseda, tema õigusi ja huve kaitsta (PKS § 50 lg-d 1 ja 2) ning last ülal pidada (PKS § 60 lg 1). Kui vanemate kokkuleppe alusel makstav elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele (PKS § 61 lg 3), rikub elatist maksma kohustatud vanem ülalpidamiskohustust ja õigustatud vanemal on õigus esitada hagi elatise saamiseks. Poolte kokkuleppe korral tuleb hinnata selle vastavust ülalpidamissuhte PKS § 61 lg-st 2 ja §-st 71 tulenevale eripärale. Ülalpidamiskohustust on rikutud isegi siis, kui vanem maksab elatist vastavalt kohtuotsusele, kuid oleks pidanud varalist olukorda ja lapse vajadusi arvestades maksma väljamõistetud elatisest suuremat elatist. Poolte kokkuleppe olemasolu ei välista vanema õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist PKS § 70 lg 2 alusel. Hageja taotles lisaks kostja makstule temalt iga kuu veel 300 krooni väljamõistmist. Kuna PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäär oli alates 1. jaanuarist 2007. a 1800 krooni, taotles hageja kostjalt elatist alammääras. Viidatud sätte järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmiseks alla selle alammäära annavad võimaluse PKS § 61 lg-s 5 ja lg 6 p-des 1-3 sätestatud asjaolud. Kuna PKS § 61 eesmärgiks on tagada lapse õigus saada piisavalt elatist ka siis, kui vanemad elavad lahus, ja alla elatise miinimummäära võib kohus elatise välja mõista üksnes erandina, peab väljamõistetav igakuine elatis olema üldjuhul vähemalt PKS § 61 lg-s 4 sätestatud suuruses, mis katab eelduslikult lapse vajadused. PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise suurus ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada piisavat ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus. Seega kui vanem, kelle juures laps elab, nõuab elatist PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses, ei pea ta lapse vajadust või vanemate võimalusi täiendavalt põhjendama ega tõendama. Kui elatist maksma kohustatud vanem leiab, et ta on oma lapse ülalpidamiskohustuse täitnud seaduses sätestatud alammäärast väiksema elatusraha maksmisega, peab ta põhjendama ja tõendama, et selleks esineb mõni PKS § 61 lg-tes 5 või 6 sätestatud alus. PKS § 70 lg 2 alusel peab elatist maksma kohustatud isik seda asjaolu põhjendama ja tõendama ka juhul, kui elatist hagetakse temalt tagasiulatuvalt aja eest enne elatisehagi esitamist. Kostja põhjendas oma võimetust maksta hageja nõutud elatist oma osalise töövõimetuse ja varalise seisundi halvenemisega. Kostja on kaotanud 30%

15.novembrist 2005 kuni lapse täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kui kompromissis kokkulepitud elatis ei vasta lapse vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada hagi elatise suuruse muutmiseks. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejal on õigus nõuda PKS § 70 lg 2 alusel elatise suurendamist tagasiulatuvalt. Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS § 70 lg 1 kohaselt elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. TsMS § 459 lg 1 alusel on poolel õigus pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui esinevad järgmised asjaolud: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel tehti nõude rahuldamise otsus (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada (TsMS § 459 lg 1 p 2). Eeltoodust tulenevalt võis hageja nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud. TsMS § 459 lg 2 kohaselt võib kohtuotsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. Kolleegium leiab, et PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks.