Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-118-12 Tartu, 24. oktoober 2012. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu K-J. J hagi Ü. J vastu elatise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12819 Ü. J kassatsioonkaebus 998 eurot 91 senti Hageja K-J. J (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja T. J (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Oberg Kostja Ü. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Alar Neiland 24. september 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12819 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T. J (hageja) esitas K-J. J (laps) seadusliku esindajana 17. märtsil 2010 Ü. J (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks alates 17. märtsist 2009 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 444 eurot (7000 krooni) kuus. Hagiavalduse kohaselt kasvatab hageja last üksinda, ei tööta ja tema ainsaks sissetulekuks on peretoetus 300 krooni kuus. Kostja ei ole lapse ülalpidamisest alates 2001. aastast osa võtnud. Hageja arvestuse kohaselt kulub lapse ülalpidamiseks 511 eurot 29 senti (8000 krooni) kuus. Hageja väitel on kostja majanduslik seisund väga hea. Kostja elab suursuguses majas ning on eduka osaühingu Varleton omanik. Tema sissetulek on tunduvalt üle keskmise. Hageja palus nõuda kohtul välja dokumendid kostja varalise seisundi kohta. Kuna poolte majanduslik olukord on ebavõrdne, tuleb jätta enamik lapse ülalpidamiskuludest kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile lapse vajaduste ja elatise suuruse osas vastu. Kostja leidis, et tema laste arvu ja töövõime kaotust arvestades ei saa temalt välja mõista miinimumelatisest suuremat elatist. Kostja ei ole enam Varleton OÜ omanik, kuna võõrandas osaluse neli aastat tagasi. Juhatuse liikmena ta palka ei ole saanud, kuid kostja sissetulek oli kuni trauma saamiseni 2009. a aluses hea ning kostja maksis lapse ülalpidamiseks hagejale selle ajani sularahas 191 eurot 73 senti (3000 krooni) kuus.
2010. a jaanuaris hakkas hageja raha juurde nõudma. Kostja maksis lapsele kuni 2009. a lõpuni elatist, mistõttu on tagasiulatuv elatisenõue alusetu.
25.septembril 2009 tuvastati kostjal püsiv töövõime kaotus 40%. Seetõttu sai kostja palka üksnes ajavahemikul septembrist 2009 kuni veebruarini 2010. 18. veebruaril 2010 tuvastati kostjal püsiv töövõime kaotus 70%. Asjaolu, et kostja sai tänu traumaeelsele heale palgale suhteliselt suurt töövõimetuspensioni, ei tähenda, et kostjalt võiks selle järgi välja mõista elatise. Töövõimetuse tõttu lõppeb kostjal töösuhe Varleton OÜ-ga. Hageja nimetatud hoonestatud kinnisasi kuulub kostja elukaaslasele ja seda ei saa elatise väljamõistmisel arvestada. Asjaolu, et sellel asuvate hoonete renoveerimiseks võttis laenu kostja ning sooritas ka tagasimakseid, oli tingitud sellest, et kostja sissetulek oli laenu võtmise ajal hea ja kostja pidi ülal pidama elukaaslasega saadud nelja last. Kostja töövõimetuse tõttu jäävad laenumaksed edaspidi tõenäoliselt kostja elukaaslase kanda. Asjas tuleb arvestada, et kostjal on veel neli last, keda ta on kohustatud ülal pidama. Hageja nimetatud ülalpidamiskulud on põhjendamatult suured ja tõendamata. Ebausutavalt suured on kulutused toidule, riietele, jalanõudele, prillidele, samuti kommunaalkulud. Lapse ülalpidamiseks ei tohiks kuluda üle 255 euro 65 sendi (4000 krooni) kuus. Kostja ja hageja varaline seisund ei ole võrdne. Hagejale kuulub abielu ajal omandatud korter Kabli külas ja 3,5 ha suurune kinnisasi, mille jagamist ei ole kostja nõudnud. Hageja saaks sissetulekut maatulundusmaalt. Kostjale ei kuulu kinnisasju ning kostja on töövõimetu.
3.17. juunil 2010 esitas hageja kohtule hagi tagamise taotluse, milles palus kohustada kostjat tasuma kuni kohtulahendi jõustumiseni lapse ülapidamiseks elatist 166 eurot 81 senti (2610 krooni) kuus. Pärnu Maakohus rahuldas 18. juuni 2010. a määrusega taotluse ja kohustas kostjat tasuma kuni menetluse lõpuni lapse ülalpidamiseks elatist 166 eurot 81 senti (2610 krooni) kuus.
4.Pärnu Maakohus rahuldas 6. juuni 2011. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise 139 eurot 1 senti (2175 krooni) kuus alates 17. märtsist 2009 kuni
30.juunini 2010 lapse seadusliku esindaja kasuks ning alates 1. juulist 2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni (10. augustini 2016) lapse enda kasuks. Kummagi poole menetluskulud jättis maakohus poole enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et laps elab hageja juures ja on hageja kasvatada. Lapse vajaduste hindamisel on hageja ilmselgelt hinnanud tema vajadusi üle. Hageja esitatud väljatrükid internetist ei ole käsitatavad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 1 mõistes dokumentaalsete tõenditena ja need tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks lapse vajadustele tuleb elatise määramisel lähtuda kummagi vanema varalisest seisundist. Hagejal on korter Kabli külas ja kinnistu Häädemeeste vallas. E-maksuametile tehtud päringu kohaselt ei ole hagejal Eestis ametlikku töökohta alates 2007. a aprillist. Oma tööta olekut ei ole hageja põhjendanud. Hageja sai viimati töötasu AS-ilt Sanatoorium Tervis 2007. a aprillis. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on 2010. aastal töötanud FIE-na ja talle on tagastatud
22.märtsil 2011 tulumaksu 60 eurot 40 senti. Ajavahemikul 1. märtsist 2011 kuni 24. maini 2011 on hageja kontole laekunud kokku 1775 eurot 40 senti. Seega ei vasta tõele hageja väide, et tema ainsaks sissetulekuks on peretoetus. Pärnu Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-10-15881 on tõendatud, et kostjal on ka uuest kooselust sündinud laste (x. augustil xxxx sündinud K. ja Ü. J ning xx. veebruaril xxxx sündinud P. ja T. J) ülalpidamise kohustus. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu kostjale kinnisasju. Eesti Töötukassa 11. mai 2010. a tõendi kohaselt on kostjale määratud 31. maist 2010 kuni 24. veebruarini 2011 töötuskindlustuse hüvitis. Äriregistri andmetel ei ole kostja enam Osaühingu Varleton omanik ega juhatuse liige. Äriregistri andmetel on 20. jaanuari 2011. a seisuga Osaühingu Varleton osanik kostja elukaaslane. Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo 28. veebruari 2010. a tõendi kohaselt on kostja osaliselt töövõimetu ning 25. septembrist 2009 kuni 30. septembrini 2011 on tema töövõime kaotuse suuruseks 70%. Kostja on avaldanud kohtule, et on nõus maksma elatist ettenähtud alammääras. Seaduse kohaselt ei või elatis lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o 139 eurot 1 senti kuus. Arvestades kostja varanduslikku olukorda, osalist töövõime kaotust ning tema ülalpidamisel olevat nelja last, on kostja suuteline maksma elatist miinimummääras.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja 400 eurot kuus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei analüüsinud maakohus tõendeid ning jättis tuvastamata lapse tegelikud vajadused. Kostja tegelik majanduslik olukord on oluliselt parem, kui ta näitab, ning see võimaldab tal maksta hageja nõutud elatist. Elatise väljamõistmisel ei jää tema teised lapsed vähem kindlustatuks. Maakohus tugines alusetult kostja töövõime osalisele kaotusele, jättes arvestamata, et samas ulatuses oli kostja töövõimetu juba oluliselt varem, mis ei takistanud tal loomast oma firmat ja seal kuni praeguse hagi esitamiseni töötamast.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. jaanuari 2012. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse elatise suuruse osas ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega suurendas kostjalt väljamõistetud elatist 110 euro 99 sendi võrra, s.o 250 euroni kuus ja täiendas otsust elatise maksmise korra osas. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus õigesti seadust, kui mõistis elatise kuni 30. juunini 2010 välja lapse ema kasuks ja pärast seda lapse kasuks. Hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi võis vanem nõuda teiselt vanemalt elatist alaealise lapse ülalpidamiseks. Kuna menetluse kestel ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid muutusid, tuli kohtul seda arvestada. Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, mõistab kohus PKS § 210 lg 2 järgi kuni
30.juunini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates
1.juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.
Kehtiva PKS § 97 järgi on alaealine laps õigustatud ülalpidamist saama. Lapse ema esitas kohtule hagi lapsele elatise saamiseks. Alates 1. juulist 2010 tuleb lugeda hagejaks laps. Kuna hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi oli vanemal õigus esitada lapsele elatise nõudes hagi teise vanema vastu, võib kohus enne 1. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise saamiseks menetleda lõpuni hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-11 ja nr 3-2-137-11). Hagi esitama õigustatud isiku formaalne muutus ei mõjuta seega menetluse korda ega tulemust. Alaealise lapse vanem peab PKS § 100 lg 2 järgi täitma lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos. Kui lapse vanemad elavad lahus ja laps elab koos ühe vanemaga, on elatise andmise viisiks eelkõige raha perioodiline maksmine (PKS § 100 lg 1). Elatise väljamõistmise eesmärgiks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Sama põhimõte tulenes ka varem kehtinud perekonnaseadusest (PKS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Seetõttu tuleb elatisehagi lahendamiseks vanemate varalise seisundi hindamise kõrval eelkõige tuvastada, milliseid rahalisi vahendeid vajab laps kasvamiseks ja igakülgseks arenguks. Praeguses asjas ei ole maakohus lapse vajadusi tuvastanud, vaid märkis, et hageja loetletud kulutused on ülepaisutatud. Mida maakohus selle all täpselt silmas pidas ja millised on lapse põhjendatud vajadused, maakohtu otsuse motiividest ei selgu. Õige ei ole hageja väide, et kostja võttis lapse vajaduste suuruse osas hagi õigeks. Kostja väitis juba vastuses hagile, et hageja nimetatud kulutused, sh toidu-, riiete- ja jalatsitekulu, samuti prillide ostmiseks tehtavad kulutused ja kommunaalkulud on ebausutavalt suured. Kostja arvates ei tohiks lapse ülalpidamiseks kuluda üle 4000 krooni kuus. Ka 25. aprilli 2011. a kohtuistungil väljendas kostja esindaja seisukohta, et lapse vajaduste suurus on põhistamata; lapse vajaduste osas on hagiavalduses loetletud summad küll kululiikide kaupa, kuid nende täpsemat sisu ei ole kirjeldatud. Osa hageja märgitud kulutusi ületab lapse igapäevaseid vajadusi, nt eluruumiga seotud kulud 1800 krooni, millele lisanduvad sidekulud 250 krooni, mis moodustaksid kokku kulu 24 600 krooni aastas, mis on ilmselt ülepaisutatud, s.o näidatud tegelikest kulutustest suuremana. Põhjendatud on vähendada nimetatud kulusid 500 krooni võrra kuus. Sama summa võrra tuleb vähendada ka toidule tehtavaid kulutusi, samuti kulutusi riietele-jalatsitele. Prillidele-ravimitele-hügieenile kuluvat summat tuleks vähendada 200 krooni võrra, s.o keskmiselt 500 kroonini kuus (6000 krooni aastas), mis peaks olema sellises eas lapsele piisav. Kuna kuluarvestuses on eraldi näidatud ujumine (200 krooni) ja sport (500 krooni), peaks spordile kuluv summa hõlmama ka ujumist. Eeltoodut arvestades on lapse kulutuste mõistlikuks suuruseks praeguses asjas keskmiselt 6100 krooni ehk 390 eurot kuus. Õige on hageja väide, et maakohus hindas tõendeid vääralt ja rikkus TsMS § 232 lg-d 1 ja 2 ning jõudis seetõttu väärale järeldusele, et kostja ei ole suuteline maksma elatist rohkem kui seaduses sätestatud elatise alammäär. Maakohus ei arvestanud kõiki poolte varalist seisundit puudutavaid tõendeid. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et internetist saadud teavet ei saa käsitada tõendina. Esitatud väljatrükk kajastas kostja töist tegevust, mistõttu on tegemist tõendiga TsMS § 229 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud
protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohtul lasus kohustus hinnata poolte kõiki väiteid ja tõendeid ning nende põhjal kujundada oma veendumus. Pealegi kinnitavad ka muud tõendid eelnimetatud tõendis sisalduvat teavet. Esitatud tõendite põhjal ei olnud kohtul võimalik tuvastada, et kostja varanduslik olukord oleks hagi esitamise ajaks või ka hiljem, võrreldes varasemaga, oluliselt muutunud. Asjaolu, et kostja alaliseks elukohaks olevad hooned on rajatud tema elukaaslase omandis olevale kinnistule ja et kostja on võõrandanud talle kuulunud äriühingu osa samale isikule ning ta ei ole enam ka selle äriühingu juhatuse liige, ei võimalda teha järeldust, nagu ei saaks kostja Osaühingu Varleton tegevusest enam tulu. Õige on hageja väide, et nii eelmärgitud tegevus kui ka töötuna arvele võtmine ei peegelda kostja tegelikku varalist olukorda ning võis olla suunatud vaid kostja varalise seisundi näilisele halvendamisele. Kostja soovitud järeldust ei võimalda teha ka asjaolu, et tema tööleping on koondamise tõttu lõpetatud. Nii 1. aprilli 2010. a teates kui ka lõpetamise dokumendis on tööandja esindajaks kostja ise. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik järeldada, et kostja töövõime kaotus oleks tema töist tegevust viimastel aastatel oluliselt mõjutanud. Kostja ei vaielnud vastu hageja sellekohasele väitele, millele hageja on menetluse kestel tuginenud ja mida ta kordas ka
25.aprillil 2011 toimunud kohtuistungil. Ka tunnistajate ütlustest saab järeldada, et kostja varalised võimalused on oluliselt suuremad, kui ta praeguses menetluses väidab. 14. märtsi 2011. a kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud hageja isa ütluste kohaselt kohtus ta 2010. a septembris kostjaga, kes muu hulgas väitis, et tema äril läheb väga hästi, tal on lepingud Saksamaa ja muude maade ettevõtetega. Tunnistajana ütlusi andnud hageja õe väitel kohtas ta kostjat ja tema venda Kristiine keskuses 9.-10. aprillil 2010 toimunud saunamessil, kus jutu sees kostja väitis, et majandussurutis ei ole teda mõjutanud; kostja ja tema vend esinesid seal Osaühingu Varleton osanikena, nad olid firma kollastes särkides. Muudatusi kostja varanduslikus või perekondlikus olukorras ei tõenda ka asjaolu, et kostjalt on tema nelja lapse kasuks nende ema esitatud hagiavalduse alusel välja mõistetud elatis. Nii on ka kostja esindaja kohtuistungil möönnud, et tegemist võis olla hageja tegevusest ajendatud menetlusega. Hageja varaliste võimaluste kohta maakohtu otsuse põhjendavas osas sisalduv kirjeldus ei võimalda teha järeldust, et poolte varaline seisund oleks võrdne. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole hagejal igakuist regulaarset sissetulekut. Seda on kinnitanud ka eelnimetatud tunnistajad. Hageja isa ütluste kohaselt on hageja majanduslik olukord halb, ta elas peost suhu, tema laps oli mitu aastat vanavanemate ülalpidamisel, vajadusel saab hageja vanematelt toetust praegugi. Ka hageja õde märkis, et hageja majanduslik olukord on viimastel aastatel kehv, kuna ei ole regulaarset sissetulekut, ta on tunnistajalt rahalist abi küsinud ja seda ka saanud. Kostjaga varanduslikult võrdseks ei muuda hagejat ka kinnisvara omamine. Eelmärgitut arvestades tuleb jätta lapse vajadustest 1/3 hageja kanda ja 2/3 kostja kanda. Seetõttu tuleb hagi kostja vastu rahuldada. Lähtuvalt lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist tuleb kostjalt lapse ülalpidamiseks mõista välja elatis 250 eurot kuus. Kuna PKS § 100 lg 4 järgi makstakse
elatist iga kalendrikuu eest ette, tuleb maakohtu otsuses märgitud täitmise korda muuta ja TsMS § 445 lg 1 alusel määrata, et elatis tuleb tasuda jooksva kuu esimeseks kuupäevaks. Kuna hagi rahuldatakse olulises osas, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 164 lg 3 alusel kostja kanda. Maakohus tugines menetluskulude jaotamisel vääralt TsMS § 164 lg-le 1, sest tegemist on ülalpidamisasjaga, mitte hagilise abielu- ega põlvnemisasjaga. Kuna asjas on tuvastatud, et hageja kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja vajalik, kusjuures kostjalt tema varalise seisundi kohta teabe saamine oli raskendatud, on õiglane jätta hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus ei ole lapse vajadusi õigesti tuvastanud. Ringkonnakohus ise hindas lapse vajadusi, ilma et hageja oleks esitanud kohtule lapse vajaduste tõendamiseks kuludokumente. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid lapse suuremaid vajadusi kui miinimummäär, ei saanud ringkonnakohus maakohtu järeldust ümber hinnata. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et kostja on suuteline maksma miinimummäärast suuremat elatist. Ringkonnakohus tuvastas kostja varalise seisundi, tuginedes asjakohatutele tõenditele ja oletustele, mis ei kinnita kostja head varalist seisundit. Asjas tuli arvestada asjaolu, et kostjal on veel neli alaealist last, kelle ülalpidamiseks on kostjalt kokku välja mõistetud 8700 krooni. Neid lapsi ei või asetada majanduslikult halvemasse olukorda võrreldes kostjast lahus elava lapsega. Kostjalt elatist välja mõistes tuleb arvestada asjaolu, et kostja on osaliselt töövõimetu ja töötab osalise koormusega, st kohaldada tuleb PKS § 101 lg-t 1. Ringkonnakohus jättis vääralt menetluskulud kostja kanda. Menetluskulusid ei või jätta kostja kanda põhjendusel, et tema varalise seisundi väljaselgitamine oli raskendatud.
9.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ringkonnakohus mõistis kostjalt õigesti välja elatise, mis on suurem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurus. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja hinnangul kulub lapse vajaduste rahuldamiseks 511 eurot 29 senti (8000 krooni) kuus ning kostja head varalist seisundit arvestades tuleb temalt lapse ülalpidamiseks välja mõista elatis
444 eurot (7000 krooni) kuus. Ringkonnakohus tuvastas, et lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks kulub 390 eurot (6100 krooni) kuus, ning leidis, et poolte varalist seisundit arvestades tuleb lapse ülalpidamiskuludest jätta 2/3 kostja kanda. Sellest tulenevalt mõistis ringkonnakohus kostjalt kokku välja elatise 250 eurot kuus. Hageja ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud. Kostja ei ole ringkonnakohtu otsusega nõus. Kostja on menetluses nõustunud maksma lapsele miinimumelatist. Kostja väitel suurendas ringkonnakohus põhjendamatult maakohtu väljamõistetud elatist, sest hageja ei tõendanud lapse vajadusi, mis tingiksid miinimumist suurema elatise väljamõistmise. Samuti ei saa kostja hinnangul temalt miinimumist suuremat elatist välja mõista seetõttu, et ta on osaliselt töövõimetu ning tema varalist seisundit arvestades jääksid temaga koos elavad lapsed vähem kindlustatuks.
12.Kuna hageja soovis saada elatist lapse ülalpidamiseks nii ajavahemikul enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et PKS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kuni
30.juunini 2010 mõista elatis välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates
1.juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16).
13.Kolleegium juhib tähelepanu, et nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu
23.aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-17-05, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal.
14.Lapse ülalpidamiseks vajaliku elatise suurus määrati enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 2 järgi kindlaks vanemate varalise seisundi ja lapse vajaduste järgi. Kolleegium on viidatud sätte alusel varem leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Eeltoodut arvestades peab kohus tegema esmalt kindlaks lapse mõistlikud vajadused ja määrama kindlaks kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Lisaks tuleb arvestada ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda, s.o kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit arvestades otsustada, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (vt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-119-07, p 12; 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 17; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Üldjuhul olid vanemad enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi kohustatud kandma lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud võrdsetes osades, v.a juhul, kui vanemate ebavõrdse varalise seisundi tõttu tuli kanda ülalpidamiskulusid proportsionaalselt varalise seisundiga. Igakuine elatis ühele lapsele ei võinud enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 4 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võis kohus enne 1. juulit 2010 kehtinud
PKS § 61 lg-te 5 ja 6 järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla miinimummäära, sh juhul, kui vanemal oli teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutunuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, või vanem, kellelt elatist nõuti, oli töövõimetu. Kolleegium on varem leidnud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Seetõttu tuleb lahus elavale lapsele elatist välja mõistes arvestada kohustatud vanemaga kooselavate laste vajadusi ning enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 5 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas vanem suudab miinimummääras elatist makstes rahuldada samaväärselt oma teiste laste vajadusi (vt Riigikohtu 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p-d 12-14; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Samuti on kolleegium leidnud, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras, s.o juhul, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lgs 4 sätestatud ulatuses. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära (vt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-19-07, p 12; 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11; 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 13). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (vt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Seega tuli enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi määrata elatise suurus kindlaks vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud miinimum. Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimaldanud sellises suuruses elatist maksta.
15.Kehtivas õiguses on lapse ülalpidamise nõude suurus sätestatud PKS §-s 99. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on ka kehtiva
regulatsiooni eesmärgiks tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Kolleegium selgitab, et PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on
isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.
16.Praeguses asjas rikkus ringkonnakohus asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse normi ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Käesolevas asjas ringkonnakohus luges küll tuvastatuks, et lapse vajadused ja tema tavalisele elulaadile vastav elatis on suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis, kuid ei ole oma järeldust põhjendanud, sh viidanud tõenditele. Samas jättis ringkonnakohus ebaõigesti tähelepanuta kehtiva PKS §-s 99 sätestatu (vt käesoleva otsuse p 15). TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab hageja praeguses asjas kostjalt lapsele seaduses sätestatud miinimumelatisest suurema elatise saamiseks kõigepealt tõendama, et lapse ülapidamise mõistlikud vajadused enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 2 ja kehtiva PKS § 99 järgi on seaduses sätestatud miinimummäärast (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 4 ja kehtiva PKS § 101 lg 1 järgi) suuremad. Samuti peab hageja lapse ülalpidamise kuludest suurema osa kostja kanda jätmiseks tõendama 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 105 lg-s 3 sätestatud eelduste esinemise (vt käesoleva otsuse p 15). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et lapse mõistlikud vajadused on suuremad seadusest tulenevast miinimumvajadustest. Sellises olukorras sai ringkonnakohus lähtuda kolleegiumi hinnangul üksnes lapse miinimumvajadustest ning mõista kostjalt välja elatise, mis ei ületa seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Kostja kinnitusel suudab ta oma töövõimetusest tingitud vähenenud sissetulekute juures temaga koos elava nelja alaealise lapse kõrvalt maksta lahus elavale lapsele seaduses sätestatud miinimumelatist. Seega ei soovi kostja, et temalt lapsele väljamõistetav elatis oleks väiksem seaduses sätestatud miinimumelatisest, vaid palub oma varalise seisundi tõttu jätta tema kanda lapse ülalpidamiskuludest seaduses sätestatud miinimumi suurune osa juhul, kui lapse mõistlikud ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud miinimumkuludest suuremad. Seega ei pea ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas kohaldada kostja suhtes enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-t 4 ja kehtiva
PKS § 101 lg-t 1. Ringkonnakohus peab otsustama, kas lapse mõistlikud vajadused on suuremad seaduses sätestatud elatise miinimummäärast ning kas ja kuivõrd saab lapse ülapidamise kohustuse jagamisel vanemate vahel kalduda kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja varalist seisundit hinnates lähtuma eeldusest, et ka hageja suudab katta vähemalt poole lapse ülapidamise miinimumvajadustest. Hageja peab juhul, kui ta väidab vastupidist, tõendama mõjuva põhjuse, mis annaks alust tema osa lapse ülapidamiskuludes vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et hageja oli töötu ja tal puudus sissetulek, ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest. Samas võib hageja varaline seisund mõjutada lapse tavalisest elulaadist tuleneva ülapidamise ulatust (vt käesoleva otsuse p 15). Kolleegiumi selgitab, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Praeguses asjas asus ringkonnakohus kaudsete tõendite alusel seisukohale, et kostja varalised võimalused on oluliselt suuremad sellest, mida kostja ise väidab, ning hagejal ei ole sissetulekut ja teda ei muuda kostjaga varaliselt võrdseks ka kinnisasjade omamine. Selline oletustel põhinev umbkaudne järeldus ilma vanemate varalist seisundit täpselt tuvastamata ei ole kolleegiumi hinnangul piisav kostjalt seaduses sätestatud miinimumist suurema elatise väljamõistmiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus ülalmärgitut arvestades tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest, et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist. Kolleegium juhib tähelepanu, et laste huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti (vt Riigikohtu 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14; 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 19; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 12).
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.