Muud › Muud hagiasjad

2-05-18519 loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus 19.10.2005.a kohtule esitatud hagiavalduse (tl. 1-3) kohaselt kostja J N võttis 20.04.1995.a hagejalt võlgu 32 000 krooni ning selle tõendamiseks kirjutas omakäelise võlakirja. Seoses sellega, et võlasumma ei olnud tagastatud, vormistas kostja 29.12.1995.a järjekordselt kohustise, vastavalt millisele kohustub ta hageja esimese nõude kohaselt vormistama enda korteri ostumüügilepingu hagejale antud võlakirjades märgitud võlgade katteks. Puuduva summa kohustus kostja tasuma rahas. Samal päeval vormistas kostja M N kirjaliku kohustise, vastavalt millisele ta kohustus hageja V P esimesel nõudel ja võimalusel kiiremas korras registreerima end korterist välja seoses sellega, et tema abikaasa J N pantis saadud laenu katteks oma korteri aadressil XXX hagejale. Samuti kohustus vormistama kõik vajalikud dokumendid korteri omandiõiguse vormistamiseks V P nimele. 28.07.1997.a andis kostja J N hagejale jälle võlakirja, milles kinnitas, et sai 20.04.1995.a V P laenu 32 000 krooni, kuid ei olnud võimeline laenu tagastama. Võlakiri viidatud summa kättesaamise kohta oli hagejale välja antud 20.04.1995.a. Ning vastavalt millisele ta kohustub tagastama võla summas 32 000 krooni kolme aasta jooksul alates 01.08.1997.a kuni 01.08.2000.a igakuuliste maksete teostamisega summas 1 000 krooni ning maksetega viivitamise korral maksma viivist 50 % ulatuses igakuiselt. Analoogse võlakirja andis 16.08.1997.a hagejale ka kostja M N, võttes sellega endale võla tagastamise kohustuse. Võttes arvesse seda, et võlga ei tagastatud, oli Sillamäe linna erastamise kohustatud subjekti ja M N, kui ostja, poolt 02.09.1997.a sõlmitud eluruumi erastamise ostu- müügileping, vastavalt millisele M N ostis korteri aadressil XXX. Vastavalt lepingule oli korteri maksumuseks 15 600 krooni. Nimetatud summa oli tasutud hageja poolt tema rahvaobligatsiooni kaardile kantud tööaastatega. Peale selle, hageja ja kostja vahel eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimiseks oli vajalik eelnevalt tasuda ära kõik kostja poolsed võlgnevused. Arvestades seda, et kostjal ei olnud rahalisi vahendeid, olid kõik võlgnevused tasutud hageja poolt: korteriüür – 3 014,94 krooni, tarvitatud vee eest – 1 874,10 krooni. Kokku 4 489,04 krooni. Kokku on hageja poolt korteri erastamiseks kulutatud 19 489,40 krooni. Sellel päeval oli hageja ja kostja M N vahel sõlmitud korteri ostu-müügileping, vastavalt millisele oli saavutatud kokkulepe korteri aadressil XXX müügi kohta. Kooskõlas lepingule müüs kostja nimetatud korteri hagejale 20 000 krooni eest, millise summa tasus hageja ostjale täielikult enne lepingu allakirjutamist ning millise saamist müüja, s.t M N, kinnitas oma allkirjaga notariaalselt kinnitatud ostu-müügilepingus (lepingu 4 punkt). Edaspidi oli antud korter V P poolt müüdud maha E G. 21.11.2001.a pöördus M N Ida-Viru Maakohtusse hagiavaldusega ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Ida-Viru Maakohtu 15. aprilli 2005.a otsusega oli M N hagi rahuldatud osaliselt. 02.09.1997.a M N ja V P vahel sõlmitud ostu-müügileping tunnistati tühiseks. Seoses sellega, et ostu-müügileping oli tunnistatud tühiseks, peab M N tagastama hagejale tema poolt ostu-müügilepingu alusel saadu, ja nimelt: seoses rahvakapitali obligatsiooni kantud

2-05-18519 tööaastate tagastamise võimatusega tagastama nende maksumuse, s.t 15 600 krooni; korteriüüri võlgnevuse kustutamise summa – 3 014,94 krooni; kasutatud vee võlgnevuse kustutamise summa – 1 874,10 krooni; ostu-müügilepingu sõlmimisega saadud summa – 20 000 krooni. Kokku seoses tehingu tühiseks tunnistamisega kuulub tagastamisele 40 489,04 krooni. Võttes arvesse seda, et korteri ostu-müügileping on tunnistatud tühiseks, loetakse kostja J N kohustus laenu tagastamisega mittetäidetuks. Vastavalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi § 231 lg 1 sätetele on võlgnik, kes on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, kohustatud viivitatud aja eest maksma viivist 3% aastas tähtaegselt tasumata summalt kui seaduse või lepinguga ei ole sätestatud teist viivise suurust. Sellisel moel peab kostja alates 20.04.1995.a kuni 28.07.1997.a tasuma hagejale peale võlgnevuse põhisumma 32 000 krooni viivist summas 2 181 krooni. Ning alates 01.08.1997.a kuni 01.09.2005.a summas 147 000 krooni. Seega kokku kostjatelt J N ja M N kuulub sissenõudmisele 181 181 krooni - 32 000 krooni + 2 181 krooni + 147 000 krooni. Hageja palub mõista kostjalt M N välja hageja V P kasuks 40 489,04 krooni ja kostjatelt J N ja M N välja solidaarselt hageja V P kasuks 181181 krooni. Kohtukulud palub hageja kostjate kanda. 28.08.2008.a toimunud kohtuistungil suurendas hageja oma teist nõuet ning esitas võlgnevuse arvestustabel (tl. 98) 01.08.1997.a – 01.09.2008.a.. ning palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 235 181 krooni (millest 32 000 krooni on põhivõlgnevuse summa, 2 1818 krooni intress võlgnevuse mittemaksmisega viivitamise eest ajavahemikus 20.04.1995-28.07.1997.a. ja intress alates 01.08.1997-28.08.2008.a. 201 000 krooni. Kostjate vastuväited hagile Kohtule 19.01.2006.a (tl. 53) ja 03.06.2008.a (tl. 81-82) vastustes kostjad hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt kõik hagiavalduses väidetavad kostjate poolt saadud laenusummad on hageja väljamõeldis, mingeid summasid kostjad hagejalt saanud ei ole, seega loevad kostjad alusetuks nii võla põhisumma nõudmist kui ka hageja poolt nõutavaid intresse 181 181 krooni. Ida Politseiprefektuuri Narva kriminaaltalituse kriminaalosakonna menetluses on kriminaalasi nr. 01244002914 KrK § 142 lg 2 p 3 järgi hageja V P suhtes, kes 1997.aasta maist kuni 02.septembrini, grupis S T ja reaalselt eksisteerimata võla hüvitamise ettekäändel, ähvardades vägivallaga M N suhtes, sundis teda korteri aadressil XXX õiguse temale üle andma. Seega enne antud kriminaalasja lõpetamist ei tohi käsitleda kostjate võlakirjad reaalse laenu (võla) tõendiks. Järelikult sel juhul on põhjendamatud ka kõrvalnõue (viivis). Mis puudutab viivise suurusese, siis üldtuntud Riigikohtu praktika kohaselt selle suurus ei tohi olla suurem kui põhivõla suurust. Seega sõltumata sellest, kas on põhjendatud põhivõlg või mitte, viiviste suurus on ilmselt põhjendamatu. Põhjendamatud ka on teised hageja nõuded. Kui hageja laenas J N 32 000 krooni ja viimane andis 29.12.1995.a võlakirja selle kohta, et kohustub „P V.P. nõudel vormistama oma korteri müügi P V.P. olemasolevate võlakirjade eest ning järelejäänud summa maksma välja rahas“, siis miks hageja korteri müügil tasus M N veel 20 000 krooni? Korteri ostu-müügilepingus M N V P on kajastatud ainult, et antud summa (20 000 krooni) „ostja on tasunud müüjale täielikult enne lepingule alla kirjutamist“. Hageja ei tõenda millegagi selle summa J N ja M N arveldusarvele ülekandmist. Samuti on absoluutselt uskumatu ja terve mõistusega vastuolus on olukord, et V P, kes tasus korteri erastamise eest oma rahvakapitali obligatsioonidega 15 600 krooni ja lisaks sellele välja pressis kostjatelt „võlg“ 32 000 krooni + viivised astronoomilises suuruses, oleks üle andnud M N veel 20 000 krooni. Silmnähtavalt, et mingit raha 20 000 krooni üleandmist korteri müügil ei teostatud.

2-05-18519 Kostjad ei eita fakt, et hageja pani kostjate korterisse rahvakapitaliobligatsiooni kaartidega 15 600 krooni ja tasus võlg korteri hooldamise eest summas 4 489 krooni, kokku 19 489,40 krooni. Aga tal pole õigust nõuda seda summat kostjatelt. Hageja oma avalduses viitab seadusele, et pooled peavad kõik tühise lepingu alusel saadu tagastama ja kui see ei ole võimalik – hüvitama saadu maksumus rahas. Seejuures „unustab“ hageja, et see säte puudutab esimeses korras ise hagejat: kui ta nõuab kostjatelt nagu oleks üle antud raha korteri eest, siis peab ka tema tagastama kostjatele korter või kui see ei ole võimalik – hüvitama saadu maksumus rahas. Hageja kulutas 19 489,40 krooni kahetoalise korteri eest, müüs aga selle korteri kolmandale isikule E G 35 000 krooni eest. Seega hageja puhas kasu korteri müügist oli 15 511 krooni. Kostjatele ta ei tagastanud ühtegi krooni kaotatud korteri eest, s.t. hageja aluseta rikastus kostjate kulul. Kohtusse pöördumine eesmärk on taastada oma rikutud õiguse. Ei ole selge, milline V P õigus on rikutud korteri tühise ostu-müügilepinguga. Ta sai korteri, pärast seda müüs selle kolmandale isikule turuhinna järgi. Kolmanda isiku poolt saadud raha korteri eest kostjatele hageja üle andnud kunagi ei ole, s.t. restitutsiooni ei toimunud, tehingu tühisus ei mõjuta millegagi V P õigustesse. Tehingust kannatasid ainult kostjad, aga hageja rikastus. Kostjad paluvad jätta V P hagi J N ja M N vastu võla nõudes täielikult rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuistung 24.03.2009.a kohtuistungil hageja esindaja jäi hagiavalduse nõude juurde, kinnitas kohtule, et nõuded jäävad samaks. Kostja esindaja leidis, et võlanõudele, mis olid dateeritud enne 01.07.2002.a tuleb rakendada aegumistähtaega. Hageja nõue oli esitatud pärast selle tähtaja möödumisel. Kostjad taotlevad aegumistähtaja kohaldamist. Politseist saadud dokumentidest, nimelt kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest on näha, et kriminaalasi hageja suhtes on lõppenud aegumistähtaja möödumise tõttu ja selles määruses on tuvastatud kuriteo koosseisu tunnused. Kui hagejal on pretensiooni J N võla kohta, siis ta oleks pidanud hagi esitama üksnes J N vastu. Puuduvad alused hagi esitamiseks M N vastu. Samuti kostjad ei tunnista hagi, mis oli esitatud J N vastu, kuna kriminaalasjas on tuvastatud, et see esialgne võlg puudus kuna võlakirjad olid kirjutatud vägivalla kasutamisega hageja poolt. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. V P palub solidaarselt J N ja M N välja mõista 235 181 krooni. Hageja on esitanud oma nõude tuginedes J N ja M N sõlmitud võlakirjadele, milliste kohaselt J N võttis hagejalt võlgu 32 000 krooni. J N ja M N võlakirjadega 29. detsembrist 1995.a.V P (t.l. 2225) on nad kinnitanud, et kohustuvad V P nõudel vormistama korteri müügi olemasolevate võlakirjade eest ning tagastama järelejäänud võla summa. 28.08.1997.a. J N võlakirjas on J N kinnitanud, et võttis V P võlgu 32 000 krooni juba 20. aprillil 1995.a. ja millise ta kohustus tagasi andma 01. mail 1995.a. (t.l. 26-27). 28.08.1997.a. võlakirjaga on J N kinnitanud 32 000 kroonise kohustuse olemasolu, millise summa tagasi maksmise tähtajaks on kokku lepitud ühe tuhande krooni kaupa kolme aasta jooksul, s.o. alates 01.08.1997.a. kuni 01.08.2000.a., õigeaegselt mittemaksmise juhul lepiti kokku intressi maksmises. 16.08.1997.a. võlakirjaga on M N kinnitanud et kohustub tasuma JN võla kolme aasta jooksul s.o. 01.08.1997.a. kuni 01.08.2000.a. (t.l. 28-29).

2-05-18519 Kostjad paluvad kohaldada hagi suhtes aegumist, sest hageja võlanõue on tekkinud enne 01. juulit 2002.a., aga hageja on nõude esitanud kohtule pärast aegumistähtaja möödumist. Kuna kostjad on kohtule esitanud hagile aegumise vastuväite, siis tuleb kohtul kõigepealt anda küsimus vastusele, kas hagi on aegunud või mitte. Kui hagi on aegunud, siis ei pea kohus vajalikuks tuvastada võimaliku nõude olemasolu ja kohtul puudub vajadus hinnata poolte väiteid, vastuväiteid ning nende tõendamiseks esitatud tõendeid. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2007 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 on Riigikohus asunud seisukohale, et „vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid“. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatud kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01. juulit 2002. Sama §-i lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01. juulist 2002.a. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuste täitmisest. Kuni 01.07.2002 kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Järelikult hageja nõuded, mis tekkisid ajavahemikul 20.04.1995-01.08.2000 ei olnud igal juhul veel 01.07.2002.a. seisuga aegunud vana seaduse järgi ja kui kehtima hakkas uus TsÜS. Kohus on seega seisukohal, et antud juhul kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna hagi on esitatud kohtusse 19. oktoobril 2005.a., siis on kolme aastane aegumistähtaeg, mis kehtestati VÕS RakS alusel alates 01.juuli 2002.a. tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega möödunud ja on põhjendatud kostjate taotlus kohaldada hagi suhtes aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Lähtudes eeltoodus leiab kohus, et V P nõue J N ja M N vastu solidaarselt 235 181 krooni väljamõistmise nõudes on aegunud ja seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna hagi J N ja M N vastu solidaarselt 235 181 krooni väljamõistmise nõudes on aegunud, siis kohus ei tuvasta võimaliku nõude olemasolu. Hageja nõuab, et kostja M N tagastaks hagejale 02. septembri 1997.a. tühise ostu-müügilepingu alusel saadud 40 489,04 krooni.

2-05-18519 Kohus tuvastas, et 02. septembri 1997.a. ostu-müügilepingu (t.l. 30) kohaselt M N müüs kahetoalise korteri XXX V P 20 000 krooni eest. Kohus tuvastas, et Ida-Viru Maakohtu 15. aprilli 2005.a. kohtuotsusega (t.l. 10-21) on tunnustatud M N ja V P vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisus. Lähtuvalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 2, asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

2-05-18519 Pooled ei vaidle, et hageja tasus rahvakapitali obligatsioonide kaartidega 15 600 krooni eest (t.l. 31-32) korterit Gagarini 35-70 Sillamäe erastamiseks, 3 014,94 krooni korteri kommunaalmaksete eest (t.l. 33) ja 1 874,10 krooni vee võlgnevuse kustutamise eest (t.l. 34). Kuid pooled vaidlevad, et nende summade tasumiseks oleksid pooled eraldi kokku leppinud korteri ostu-müügilepingu sõlmimisel. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et 02. septembri 1997.a. ostu-müügilepinguga oleksid pooled kokku leppinud, et hageja tasub lisaks korteri ostuhinnale, millises pooled leppisid kokku 20 000 krooni ja millise summa kättesaamist kinnitab M N allkiri ostu-müügilepingul, mille kohaselt on ta enne lepingule alla kirjutamist kätte saanud 20 000 krooni, veel eraldi rahvakapitali obligatsioonide eest 15 600 krooni, korteriüüri võlgnevuse tasumise eest 3 014,94 krooni ja kasutatud vee võlgnevuse kustutamise eest 1 874,10 krooni. Seega ei ole põhistatud hageja nõue 15 600 krooni rahvakapitali obligatsioonide eest, 3 014.94 krooni kommunaalmaksete eest ja 1 874.10 krooni vee võlgnevuse eest, sest ostu-müügilepingu kohaselt ei ole pooled kokku leppinud eraldi nende summade tasumiseks ja seega ei ole tõendatud, et seoses tühise korteri ostu-müügilepinguga V P vara oleks vähenenud lisaks korteriostuhinna tasumisele veel 19 489,40 krooni võrra ja M N vara oleks selle summa võrra suurenenud. Kostja M N on hagile esitanud vastuväite, et kui hageja nõuab temalt korteri eest tasutud hinna väljaandmist, siis peab ka hageja samaaegselt kostjale korteri välja andma. Hageja on kostja vastuväitele vastanud, et kuna kostja ei ole tema vastu nõuet esitanud, siis tuleb see jätta tähelepanuta. Kohus leiab, et 02. septembri 1997.a. korteri ostu-müügilepingupoolte kohustuste näol on tegemist vastastikuste kohustustega. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 järgi ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. TsK § 248 järgi kui müüja on rikkudes lepingut, ei anna ostjale üle müüdud asja, on ostjal õigus keelduda lepingu omapoolsest täitmisest. Seega oleks tühise korteri ostu-müügilepingu alusel hagejal V P õigus nõuda M N tagasi korteri ostuhind 20 000 krooni ja V P kohustuseks oleks üle anda korter M N ja teha enda poolt vajalik korteri omandiõiguse üleminekuks M N. Pooled ei vaidle, et V P on korteri edasi müünud ja seega korterit ei ole võimalik M N võimalik tagastada, seega peaks V P omakorda hüvitama M N korteri väärtuse rahas. Vaidlust ei ole, et hageja müüs korteri edasi ja sai selle eest omakorda tasu. Kuna hageja ei ole avaldanud soovi ega tahet või valmisolekut omapoolselt tühise ostumüügilepingust saadu väljaandmiseks, tühiste lepingute tagasitäitmine aga toimub alusetu rikastumise sätete alusel vastastikuse restitutsiooni põhimõttel, seadusest tulenevalt on kostjal õigus keelduda lepingu täitmisest, kui teine pool oma kohustusi ei täida, siis ei ole hagi tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et V P hagi ja M N vastu 40 489.04 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule 19. oktoober 2005 ning seega kuulub menetluskulude jaotuse ja

2-05-18519 kindlaksmääramise osas kohaldamisele enne 01. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik. Vastavalt enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Narva Linnakohtu 24.10.2005.a määrusega (tl. 39) vabastati hageja riigilõivu tasumisest hagi esitamisel. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Kohtunik

Iris Kangur-Gontšarov

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.