Võlaõigus › Võõrandamislepingud

selles osas menetlus. Menetluskulude kindlaksmääramine Välja mõista OÜK menetluskuludena 2 750 krooni NS kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (17.04.2009.a). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud NS(hageja) esitas 06.11.2008 maakohtule hagi OÜK(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista tekitatud kahju 3 006.10 krooni. 01.12.2008 hageja täiendas hagiavaldust ja palus lisaks esialgsele nõudele välja mõista kostjalt mittevaralise kahjuna 3 006.10 krooni. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja Suur-Sõjamäe 4 asuvast Ülemiste kaubanduskeskuses kostjale kuuluvast kauplusest naiste saapad maksumusega 2 288 krooni. Ostetud saabaste kasutamisel selgus, et neid ei ole võimalik kasutada, sest kandmisel vajus tald kontsalt väljapoole ning saabastel olevad metallaasad on teravate servadega, mis lõikusid käsi ja riideid. Hageja tagastas kostjale saapad 27.12.2007 koos pretensiooniga. Kostja tegi saabastele ekspertiisi ning tutvustas seda hagejale 10.01.2008. Hageja leiab, et ostetud saapad ei vasta kvaliteedinõuetele. Kostja on keeldunud saapaid parandamast või raha tagastamast. Hageja on kauplusega suhtlemisel ning tarbijakaebuste komisjoni istungitel käimisele kulutanud hinnanguliselt kaks tööpäeva. Hageja viimase kuue kuu keskmine brutotöötasu oli 7 181 krooni, mis teeb päevapalgaks 359.05 krooni. 21.01.2009 kohtuistungil täpsustas hageja hagis sisalduvaid asjaolusid. Hageja leiab, et on lepingust taganenud ja soovib saada tagasi saabaste eest tasutud raha. 23.03.2009 kohtuistungil vähendas hageja kahju nõuet saamata töötasu näol ja nõuab kostjalt kahjuna 500 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Ekspert Helgi Roosimäe tuvastas 04.01.2008, et saabastel defektid puuduvad ning ei esine mitte ühtegi kostja poolt osundatud tootmisviga. 21.01.2008 soovis kostja viia saapad remonti. Hageja sellega nõus ei olnud ning soovis saabaste eest tasutud rahasumma tagastamist. Kostja on pakkunud hagejale saabaste ümbervahetamist. Kostja viitab võlaõigusseaduse (VÕS) § 222 lg 1 sättele. Kostja on nimetatud sättes loetletud võimalusi hagejale korduvalt pakkunud. Kostja leiab, et puudub lepingu rikkumine, mille alusel saab hageja nõuda raha tagastamist. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) Hageja ostis kostja kauplusest 18.12.2007 saapad hinnaga 2 288 krooni (t lk 30); 2) 27.12.2007 tagastas hageja kostja kauplusele saapad pretensiooniga, et saapad on defektiga: saabaste kandmisel vajuvad tallad kontsadest väljapoole ning saabaste säärtel olevad metallaasad on teravate otstega; 3) 04.01.2008 teostati ekspertiis; 4) hageja on lepingust taganenud (t lk 30-31) ning on nõudnud kostjalt saabaste eest tasutud rahasumma tagastamist 21.01.2008. Poolte vahel on sõlmitud müügileping. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Puudub vaidlus, et hageja on avaldanud tahet lepingust taganemiseks. VÕS § 188 lg 1 tulenevalt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Taganemise aluseks on asjaolu, et saapad on defektsed ning neid ei ole võimalik kanda. Seega on taganemise formaalsed eeldused täidetud. Kostja leiab, et taganemise materiaalsed eeldused on täitmata. Kohus kontrollib, kas taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 116 lg 1 tulenevalt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Hageja on välja toonud asjaolu, et ta ei saanud saapaid kanda, kuna nende kandmisel vajus tald kontsalt väljapoole ning saabastel olevad metallaasad on teravate servadega, mis lõikusid käsi ja riideid. Saabastele on tehtud kohtuväliselt ekspertiis 04.01.2008 (t lk 20). Ekspert on märkinud, et tootmisvigu ei ole. 10.01.2008 tutvus hageja ekspertiisiga, kuid ei olnud sellega nõus (t lk 29). Hageja pöördus tarbijakaebuste komisjoni poole (t lk 6), kus tehti 05.05.2008 otsus. Pärast nimetatud otsust on kostja 27.05.2008 pakkunud, et on nõus vahetama saapad sama mudeli uue paari vastu või vahetus teiste jalanõude vastu (t lk 36). Puudub vaidlus, et kostja oli nõus asja parandama ning seejärel pärast tarbijakaebuste komisjoni otsust asja asendamisega. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks pakkunud asja asendamist enne 27.05.2008. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kuna tegemist oli tarbijalemüügiga, siis sellisel puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist (VÕS § 223 lg 1). Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks, et saapad ei vastanud lepingutingimustele. Kohtuistungil eksperdina üle kuulatud Helgi Roosimäe arvamusest nähtuvalt on saabaste ülaserva aasad teravad ja teevad sukkpüksid katki. Seda parandati, kuid mõlema saapa ühe

aasa servad on ka praegu teravad. Samuti märgib ekspert, et vasaku saapa kannakapil on sisekülg sirge. Ekspert küll mainib, et see on nii väikeses osas, et ei mõjuta saapa viltu vajumist (t lk 58-59). Kohus leiab, et kuigi ekspert mainib, et nimetatud kannakapi viga ei mõjuta saabast selle kandmisel, pole välistatud, et just nimetatud asjaolu pärast on hagejal saabastega kõndides ebamugav. Kuna kannakapp ei ole asendatav, siis tegemist on tootmisveaga ja seda ei ole võimalik parandada. Kuna saapad on olnud paranduses, siis jääb arusaamatuks, miks puudused (teravad saabaste ülaserva metallaasad) on jäänud parandamata. Kuigi ekspert märgib, et neid metallaasasid saab ka ise painutada, on kohus seisukohal, et selline puudus tuleb siiski müüjal kõrvaldada ning kui selle kõrvaldamine on ebaõnnestunud, ei saa selle parandamise riski panna tarbijast ostjale. Käesolevas asjas on tuvastatud, et asja on parandatud, kuid nagu nähtub eksperdi arvamusest, ei ole puudused kõrvaldatud. Kohtu hinnangul ei ole asja asendamist kostja hagejale pakkunud mõistliku aja jooksul pärast lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Ka hageja on kohtuistungil märkinud, et sellest on aasta möödas ning ta on endale uued saapad ostnud, mistõttu ei soovi ta saabaste asendamist (t lk 30). Kuna asja parandamine ei õnnestunud ning kostja saapaid ei asendanud mõistliku aja jooksul, siis saab lugeda seda oluliseks lepingurikkumiseks tulenevalt VÕS § 223 lg 1. Hageja võis tulenevalt VÕS § 223 lg 3 lepingust taganeda. Seega on müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused täidetud ja hageja lepingust taganemine on kehtiv. VÕS § 189 lg 1 tulenevalt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS § 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Käesolevas asjas ei ole hageja intressinõuet esitanud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele saabaste eest tasutud 2 288 krooni. Hageja nõuab kostjalt varalise kahju summas 718.10 krooni ja mittevaralist kahju 3 006 krooni hüvitamist. 21.01.2009 kohtuistungil hageja esindaja loobus mittevaralise kahju hüvitamise nõudest (t lk 31). Kohus võtab loobumise vastu ning lõpetab selle nõude osas menetluse tulenevalt TsMS § 428 lg 1 p 3. Samuti vähendas hageja esindaja 23.03.2009 kohtuistungil varalise kahju nõuet 500 kroonini (t lk 59). Hageja kahju on tekkinud sellest, et ta on tarbijakaebuste komisjoni istungitel käimisele kulutanud hinnanguliselt kaks tööpäeva. Hageja on esitanud tõendi, et tema viimase kuue kuu keskmine brutotöötasu oli 7 181 krooni (t lk 7). VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel peab olema põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Puudub vaidlus, et hageja käis tarbijakaebuste komisjoni kahel istungil (t lk 6). Samas pole tõendatud, et selle tagajärjel jäi tal saamata töötasu. Käesolevas asjas on hagejale varalise kahju tekkimine 500 krooni ulatuses oletuslik ning ei ole tõendatud. Nimetatud asjaolu ilmestab ka see, et esialgu arvestas hageja saamata jäänud töötasu brutotöötasu alusel ning hiljem, kui kohus oli nimetatud asjaolule osundanud, vähendas nõuet. See annab aluse arvata, et hagejal reaalselt töötasu vähenemist seoses tarbijakaebuste komisjonil istungitel viibimisega ei esinenud. Kohus jätab hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hageja on tasunud 27.01.2009 eksperditasu ettemaksu maakohtu tagatiste kontole 1 000 krooni (maksekorraldus nr 265, t lk 38). Ekspert tasu ei ole nõudnud. Hageja saab tulenevalt

TsMS § 150 lg 4-6 sätestatud korras esitada avalduse tasutud eksperdikulu tagastamiseks. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab kohus ettemaksu üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, lähtub kohus menetluskulude jaotusel TsMS § 163 lg 1 sättest. Kuna kohus rahuldab hagi suuremas ulatuses ning mittevaralise nõude osas hageja menetluse alguses nõudest loobus, määrab kohus kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks (riigilõiv 250 krooni ja lepingulise esindaja kulu 2 500 krooni) 2 750 krooni. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.