2-06-35151/19 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt esitas Margus Roosileht 22.02.2006.a Harju Maakohtule pankrotiavalduse ja 03.04.2006.a kohtuotsusega kuulutati välja tema pankrot. Hagejale kuulus Xxxxxxx xxx xx asuv kinnistu. Hageja müüs 28.10.2005.a kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepinguga kostjale. Müügilepingu p 2 kohaselt oli müügihind 2 550 000 krooni, mille kostja olevat tasunud hagejale enne müügilepingu sõlmimist. Hageja väitel oli kinnistu müügitehing rahatu tehing, mis oli vajalik Andree Lauruse ja kostja omavaheliseks kompromissiks. Tehingul oli kinke iseloom. Raha laekumist ei näita ka hageja pangakontod. Kuna hageja võõrandas kinnistu 4 kuud ja 3 päeva enne pankrotimenetluse algatamist, siis palus hageja pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 2 ja 111 lg 3 alusel tunnistada 28.10.2005.a müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks ning võita Xxxxxxx xx asuv kinnistu tagasi pankrotivarasse. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vaidlusalune leping ei ole rahatu ega kinke iseloomuga, kuna pooled leppisid suuliselt kokku, et hageja võõrandab kostjale kinnistu ning kostja kohustub vaidlusaluse kinnistu eest tasuma kokkulepitud müügihinna mitte hagejale, vaid hageja võlausaldajatele hageja võlgnevuste katteks. Pooled kohustusid vastastikused nõuded tasaarveldama. Hageja kohustuste summa ületas tehingu tegemise ajal kinnistu tegeliku turuväärtuse. Kostja võimaldas hagejale lepinguobjekti tagasiostmise 1 kuu jooksul. Kostja on täitnud pooltevahelise kokkuleppe tingimusi, omandades kõik kostjale eelnevalt teada olnud ja pankrotimenetluses teatavaks saanud võlgnevused. Tehing ei ole hageja võlausaldajate huve kahjustanud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et kostja ei tasunud hagejale 28.10.2005 müügilepingu p-s 2 kokkulepitud müügihinda 2 550 000 krooni ning et kostja omandas hageja võlausaldajate nõuded. Hageja ei ole kostja väidetavat suulist kokkulepet omaks võtnud. Nähtuvalt Harju Maakohtu 03.04.2006.a kohtuotsusest, millega kuulutati välja hageja pankrot, esitas hageja 22.02.2006.a avalduse enda kui võlgniku pankroti väljakuulutamiseks põhjusel, et ta oli võtnud endale kohustusi ligikaudu kahe miljoni krooni eest, mille tasumine muutus lootusetuks, kui võlgnik loovutas 2005.a laenuga ostetud kinnistu ajutiselt kostjale. Kinnistut tagasi võlgnik ei saanud ning võlgnevused kasvasid pidevalt viiviste arvel. Kohtuotsusega tuvastati, et hagejal oli võlgu kokku 1 805 433, 00 krooni, vara

puudus ning maksejõuetuse põhjuseks oli suutmatus täita endale võetud kohustusi seoses majandusliku olukorra muutumisega ning 2005.a kostjaga sõlmitud kinnistu müügitehing. Hageja 21.02.2006.a kirjaliku seletusega maakohtule maksejõuetuse põhjuste kohta on tõendatud, et hageja vormistas 2005.a sügisel hagejale kuuluva kinnistu sõbra A. Lauruse palvel viimase laenuandja OÜ Ettur nimele ühekuulise tagasiostu õigusega. Tehing oli rahatu ning oli vajalik A. Lauruse ja laenuandja OÜ Ettur vaheliseks kompromissiks. A. Laurus pidi leidma kinnistule uue ostja ja sellega lahendama kõigi osapoolte huvid, kuid paraku oli tähtaeg liiga lühike, tagasiostu tehing jäi sooritamata ja hageja võlausaldajate nõuded rahuldamata. 17.01.2005.a, 18.03.2005.a ja 13.05.2005.a kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingutega on tõendatud, et hageja on A. Lauruse (endise Raivo Lauruse) võlgade tagamiseks koormanud Xxxxxxx xx kinnistu hüpoteekidega. 27.01.2006.a sõlmitud nõude loovutamise lepinguga on tõendatud, et Evelin Kukkur loovutajana loovutas kostjale nõuded R. Lauruse (ka A. Lauruse) vastu, mis tekkisid E. Kukkuri ja A. Lauruse vahel sõlmitud võlakirjast koos võla tagatisena hageja kinnistule seatud hüpoteegiga. 22.08.2006.a AS SEB Ühispank ja Julianus Inkasso AS kinnituskirjadega on tõendatud, et võlausaldajad loovutasid oma nõuded pankrotimenetluses koos kõrvalnõuetega hageja vastu kostjale ja volitasid kostjat ennast esindama pankrotimenetluses kõikide võlausaldaja õigustega s.h. nõude rahuldamisel nõudesumma täitmisel kostja kasuks. 06.09.2006.a nõude loovutamise lepinguga nr 060906 on tõendatud, et OÜ Helmel Invest loovutas oma nõuded pankrotimenetluses kostjale. Ükski eelnimetatud tõenditest ei tõenda kostja väidet, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus vaidlusaluse kinnistu eest tasuma kokkulepitud müügihinna mitte hagejale, vaid hageja võlausaldajatele hageja võlgnevuste tasumise näol ning pooled kohustusid vastastikused nõuded tasaarveldama. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt oli võlausaldajate, sh. kostja ees makseraskustes A. Laurus, kelle võlgade katteks hageja kinnistule hüpoteegid seati, mitte hageja. Võlanõuded hageja vastu omandas kostja hageja võlausaldajatelt alles hageja pankrotimenetluses, mitte pärast müügilepingu sõlmimist mõistliku aja jooksul. Väidetavaid läbirääkimisi hageja võlausaldajatelt võlgnevuste omandamiseks pärast müügilepingu sõlmimist ei tõendanud. Ainuke võlanõue, mis oli kostjale loovutatud enne hageja pankrotimenetlust, oli A. Lauruse võlg E. Kukkurile, mitte hageja võlg kostjale. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt põhjustas tema makseraskused muuhulgas rahatu tehing kostjaga. Tegelikkusele ei vasta kostja väide, et hageja võlad olid võrdelised kinnistu turuhinnaga. Müügilepingu kohaselt oli kinnistu müügihinnaks 2 550 000 krooni, pankrotiotsusest nähtuvalt oli hagejal võlgu kokku 1 805 433 krooni. Seega on kostja väited suulise lepingu sõlmimise kohta paljasõnalised ja vastuolus tõenditega. Esitatud tõendid on kooskõlas hageja väitega selle kohta, et kinnistu müügitehing oli rahatu tehing, mis oli vajalik A. Lauruse ja kostja omavaheliseks kompromissiks. Et tehing tehti 4 kuud ja 3 päeva enne pankrotimenetluse algatamist, siis PankrS §-de 110 lg 2 ja 111 lg 2 kohaselt eeldatakse, et lepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et 28.10.2005.a kinnistu müügileping ja asjaõigusleping on kinke iseloomuga leping, sest kostja hagejale müügihinda ei tasunud. Tehing tuleb PankrS §-de 110 lg 1 p 2, lg 2, § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ja tagasi võita pankrotivarasse. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palus kohtuotsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on hageja kostjaga sõlmitud tehinguga nõustunud ning väljendanud nõusolekut omapoolsete korduvate tahteavaldustega. Kostja kinnitusel sõlmisid pooled suulise kokkuleppe vaidlusaluse kinnistu eest müügihinna tasumiseks mitte otse hagejale, vaid tema võlausaldajatele. Hageja nimetatud asjaolu menetluse käigus ei vaidlustanud. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja ei ole kokkulepet omaks võtnud.

Kuivõrd hagejal puudusid ilmselt võimalused võlgnevuste ja pikaajaliste kohustuste täitmiseks ning samuti ilmnesid probleemid hageja poolt hüpoteegiga tagatud kolmandate isikute kohustuste täitmisel, siis pöördusid 2005.a oktoobris hageja ja tema sõber A. Laurus kostja poole ettepanekuga sõlmida kokkulepe hageja kohustuste täitmise kohta kostja poolt. Läbirääkimiste tulemusena saavutati kokkulepe, mille kohaselt sõlmivad hageja ja kostja lepingu, mille alusel hageja võõrandab Xxxxxxx xx kinnistu turuväärtusega kostjale ja kostja kohustub talle tasuma selliselt, et likvideerib kõik hageja võlgnevused kolmandate isikute ees ning võtab üle kõik hageja poolt oma varaga tagatud kohustused kolmandate isikute ees. TsÜS § 77 lg 1 järgi võib tehingu teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Pikaajaliste läbirääkimiste tulemusena saavutas kostja kokkulepped kõikide hageja võlausaldajatega hageja nõuete täitmiseks kostja poolt ning hageja võlausaldajate nõuete loovutamiseks kostjale. Seega on täielikult ebaõige kohtu järeldus, et tõendamata on kostja ja hageja võlausaldajate vaheliste läbirääkimiste toimumine. Läbirääkimiste tulemusena ja kokkulepet täites tasus kostja AS-ile SEB Eesti Ühispank 1 506 326,10 krooni, AS-ile Julianuse Inkasso Agentuur 122 100 krooni, OÜ-le HelMel Investment 55 000 krooni, Maksu– ja Tolliametile 6846 krooni ning müügihinnast sularahas 100 000 krooni enne vaidlusaluse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Samuti võttis kostja enda kanda A. Lauruse täitmata kohustustest tulenevate nõuete täitmise või tagamise kohustuse Xxxxxxx xx kinnistule seatud hüpoteekide näol kokku 775 000 krooni ulatuses. Seega on kostja teinud hageja võlgnevuste ja tagatavate kohustuste likvideerimiseks mistahes kolmandate isikute ees kulutusi või võtnud endale kohustusi kokku 2 721 951,10 krooni ulatuses. Läbirääkimiste toimumisest ning kokkulepete sõlmimisest oli hageja pankrotihaldur teadlik ning tal ei olnud kordagi vastuväiteid ega etteheiteid kostjale. Juhul kui poolte vahel sellesisulist kokkulepet ei olnud, siis tekib küsimus, miks nõustus pankrotihaldur hageja pankrotimenetluse lõpetamisega. Hageja võlausaldajate üldkoosoleku 25.10.2007.a otsusele on allkirja andnud ka pankrotihaldur. Hageja sellekohaste konkludentsete tahteavaldustega on tõendatud hageja ja kostja vahel kokkuleppe sõlmimine. Juhul kui poolte vahel kokkulepe puuduks, siis tekib ka küsimus, miks peaks kostja asuma vabatahtlikult pidama läbirääkimisi hageja võlausaldajatega ning võtma enda kanda väga suures ulatuses hageja kohustusi. Maakohus on asjaolude hindamisel tõendina käsitlenud hageja poolt teises tsiviilasjas esitatud lihtkirjalikke seletusi. Eelnimetatud tsiviilasja kohtulahendi põhjendavast osast ei saa aga järeldada, et kohus oleks tuvastanud pankroti tekkimise põhjusena eelkõige vaidlusalust tehingut kostjaga. Kohtulahendis on küll viidatud pankrotihalduri järeldustele, kuid kohus ei ole sellekohase järeldusega nõustunud. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-st 2 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-91-06, ei saa kohus tugineda otsuse tegemisel teises menetluses antud lihtkirjalikele seletustele ning seega ei saa kohus teha sellekohase dokumendi alusel TsMS § 436 lg 1 nõuetele vastavat kohtuotsust. Selleks, et tuvastada hageja poolt väidetud asjaolusid, pidanuks maakohus nõudma käesolevas tsiviilasjas hagejalt vande all seletusi. Kohus saab tagasivõitmisel kuulutada kehtetuks eelkõige sellise tehingu, mis on oma sisult võlausaldajate huve kahjustav. Kuivõrd kostja on hageja võlausaldajatelt omandanud kõik nõuded võlausaldajatega kokkuleppel, siis on üheselt järeldatav, et kõik võlausaldajad on oma nõuded saanud rahuldatud neile sobivatel tingimustel ning seega ei ole nende huve kahjustatud. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtub üheselt, et vaidlusalune müügi- ja asjaõigusleping ei olnud rahatu ning sellega ei saanud kahjustada mitte ükski hageja võlausaldaja ega hageja. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei ole ka kohus otsuses millegagi põhistanud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-43-07 leidnud, et PankrS § 110 lg 2 saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. Kuivõrd kohus ei ole selgitanud ega põhistanud, milles seisneb hageja võlausaldajate huvide

kahjustamine ja kes on need kahju saanud võlausaldajad, siis on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Vaidlusalune tehing ei olnud osaliselt kinke iseloomuga ning kostja poolt kantud kulutused ületasid isegi kinnistu reaalset turuväärtust. Väär on kohtu väide, et hageja võlgnevused olid väiksemad kui kinnistu kokkuleppeline müügihind. Kohus on hageja võlgnevuste ning kohustuste arvestamisel lähtunud põhjendamatult pankrotiotsuses nimetatud 1 805 433 kroonist. PankrS § 93 lg 1 järgi võivad võlausaldajad esitada nõudeid kuni 2 kuu jooksul pankroti väljakuulutamisest. Nagu nähtub kostja poolt esitatud dokumentaalsetest tõenditest, lisandus esialgsele pankrotiotsuses kajastatud võlgnevusele ka täiendavaid nõudeid. Samuti on jätnud kohus põhjendamatult arvestamata, et kostja võttis enda kanda 775 000 krooni ulatuses hageja poolt oma varaga tagatud nõudeid, mis olid samuti sissenõutavaks muutunud ja seega kuulusid kostja poolt reaalselt väljamaksmisele. Ebaõige on kohtu tuginemine PankrS § 111 lg-le 3. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistamisele. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta ning jaotab uuesti menetluskulud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejale 28.10.2005.a müügilepingu p-s 2 kokkulepitud müügihinda 2 550 000 krooni ja et kostja omandas hageja võlausaldajate nõuded. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus vaidlusaluse kinnistu eest tasuma kokkulepitud müügihinna mitte hagejale, vaid viimase võlausaldajatele hageja võlgnevuste tasumisega ning pooled kohustusid vastastikused nõuded tasaarvestama. Maakohus, tuginedes kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingutele (tl 48-51, 52-55, 56-60), nõude loovutamise eelkokkuleppele (tl 70-71), AS-i SEB ja Julianuse Inkasso Agentuur AS-i kinnituskirjadele nõuete loovutamiseks koos kõrvalnõuetega hageja pankrotimenetluses kostjale (tl 62, 64) ja OÜ HelMel Invest nõude loovutamise lepingule (tl 65-67), asus seisukohale, et eelnimetatud tõenditega ei ole kostja väide pooltevahelisest suulisest kokkuleppest tehingu müügihinna tasumise kohta, tõendatud. Kolleegium sellega ei nõustu. Esitatud tõenditest ei ole võimalik teha järeldust, nagu kohus ekslikult leidis, et kostja pole hageja võlausaldajatega pärast müügilepingu sõlmimist nõuete omandamiseks läbirääkimisi pidanud. Kolleegiumi arvates on kostja eelpool nimetatud tõenditega tõendanud asjaolu, et läbirääkimised hageja võlausaldajatega toimusid nii enne hageja pankroti väljakuulutamist kui ka pankrotimenetluse ajal ning kokkulepetest hageja võlausaldajatega hageja võlgnevuste tasumiseks kinnistu müügihinna arvelt oli hageja pankrotihaldur teadlik. Pankrotihaldur ei ole menetluse käigus esitanud kordagi vastuväiteid kostja käitumise osas. Samas olles teadlik, et kostja on kõik hageja võlausaldajate nõuded omandanud, võlgnevused ja tagatavad kohustused kolmandate isikute ees hüvitanud kokku summas 2 721 951.10 krooni, on pankrotihaldur 25. oktoobril 2006.a nõustunud hageja pankrotimenetluse lõpetamisega. Kolleegium leiab, et juhul kui hageja ei oleks kostja kokkuleppeid hageja võlausaldajatega tunnistanud, siis jääb arusaamatuks, miks hageja esindajana tegutsev pankrotihaldur ei nõudnud kordagi kostja tegevuse lõpetamist. Kokkulepete mittetunnistamise vastuväidet ei ole hageja esimese astme kohtumenetluses esitanud, sellele järeldusele jõudis maakohus oma otsuses. Hageja on kostjaga

sõlmitud tehinguga nõustunud ning väljendanud nõusolekut omapoolsete korduvate tahteavaldustega. TsÜS § 77 lg-st 1 tulenevalt võib tehingu teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seega oli poolte vahel sõlmitud kokkulepe, et kostja saab endale kinnistu aadressil Xxxxxxx xx, Tallinn juhul, kui ta likvideerib selle eest kõik hageja võlgnevused ja täidab kõik hageja varaga tagatud kohustused kolmandate isikute ees. Hageja võlausaldajate nõuete täitmisega täitis kostja poolte kokkuleppe, mida ei ole võimalik käsitleda hageja võlausaldajate huvide kahjustamisena. Juhul, kui poolte vahel tehingu müügihinna tasumise osas kokkulepe puudunuks, puudub mõistlik selgitus, miks pidi kostja kui kasumit taotlev äriühing asuma vabatahtlikult pidama läbirääkimisi hageja võlausaldajatega, võtma endale kohustusi hageja võlgnevuste tasumise tagamiseks ja tegema selleks kulutusi kokku summas 2 721 951.10 krooni. Tagasivõitmise institutsiooni sisu ja mõiste sätestab Pankrotiseaduse (PankrS) § 109, mille lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega saab kohus tagasivõitmisel kuulutada kehtetuks eelkõige sellise tehingu, milline on oma sisult võlgniku ehk antud juhul hageja võlausaldajate huve kahjustav. Et esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja täitnud kokkuleppel kõik hageja kohustused teadaolevate ja pankrotimenetluse käigus nõuetekohased nõudeavaldused esitanud hageja võlausaldajate ees ja võtnud üle ka kõik hageja poolt oma varaga tagatud kohustused hüpoteegipidajate ees, siis on üheselt järeldatav, et kõik hageja võlausaldajad on saanud oma nõuded rahuldatud neid rahuldanud tingimustel ning sellisel juhul ei ole nad kahju saanud, seega pole kostja tegevusega nende huve kahjustatud. Maakohtu seisukoht kinnistu müügitehingu rahatusest ei tulene asjas kogutud tõenditest ega anna alust järelduseks, et müügitehing oli vajalik hageja sõbra A.Lauruse ja kostja omavaheliseks kompromissiks. Sellekohaseid tõendeid hageja kohtule esitanud ei ole. Asja materjalidest nähtub üheselt, et vaidlusalune müügi-ja asjaõigusleping (tl 9-15) ei olnud rahatu ning et vaidlusaluse müügi- ja asjaõiguslepinguga ei ole saanud kahjustada ei hageja ega ükski tema võlausaldaja. Maakohus ei ole põhjendanud, millega kohtu arvates kostja oma tegevusega hagejate võlausaldajate huvisid kahjustas või kes on need võlausaldajad, kelle huvid on kohtu arvates kahjustatud. Eelnimetatud asjaolusid kohus tuvastanud ei ole, samuti ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud hageja ei menetluse käigus ega vastuses apellatsioonkaebusele. Et maakohus ei ole otsuses selgitanud ega põhistanud, milles seisneb kohtu arvates hageja võlausaldajate huvide kahjustamine ja kes on need kahju saanud võlausaldajad, on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-43-07 leidnud, et PankrS § 110 lg 2 saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Kolleegiumi arvates ei ole hageja võlausaldajate huve 28.10.2005.a tehinguga kahjustatud. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse norme, käsitledes asjaolude hindamisel tõendina hageja poolt teise tsiviilasja (nr 2-06-3783) menetluses esitatud lihtkirjalikke seletusi. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Tsiviilasja nr 2-06-3783 põhjendavast osast aga ei järeldu, et kohus oleks tuvastanud hageja pankroti tekkimise põhjusena eelkõige vaidlusaluse tehingu kostjaga ja et kohus pankrotihalduri sellekohase järeldusega nõustunud oleks. Riigikohus on lahendis (tsiviilasjas nr. 3-2-1-91-06) asunud seisukohale, et TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt on tõendiks poole vande all antud seletus. Seega ei saanud kohus rajada otsust poole seletusele, mis ei ole antud vande all. Tuvastamaks hageja poolt väidetud asjaolusid, pidanuks maakohus käesoleva tsiviilasja raames tegema hagejale ettepaneku vande all seletuse andmiseks ning ainult sellisel juhul oleks kohus saanud asjaolude tuvastamisel ning otsuse tegemisel tugineda sellekohastele hageja seletustele.

Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga selles, et kohtu järeldus, mille kohaselt on 28.10.2005.a kinnistu müügi- ja asjaõigusleping kinke iseloomuga leping seetõttu, et kostja tehingu müügihinda hagejale ei tasunud, ei ole õige. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja omandas hageja võlausaldajate nõuded ja et kostja kantud kulutused ületasid vaidlusaluse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise hetkel, s.o 28. oktoobril 2005.a. kinnistu tegelikku turuväärtust. Kinnistu väärtuses olid pooled lepingus kokku leppinud. Et kinnistu tegelik väärtus (turuhind) oleks lepingu sõlmimise ajal olnud kõrgem, hageja tõendanud ei ole. Kohtu seisukoht, et hageja võlgnevused olid kinnistu kokkuleppelisest müügihinnast väiksemad, ei ole õige. Kohus on sellele ebaõigele seisukohale asudes lähtunud põhjendamatult tsiviilasjas nr 2-06-3783 nimetatud 1 805 433 kroonist, jättes arvestamata PankrS § 93 lg-st 1 tuleneva võimalusega, mille kohaselt võivad võlausaldajad esitada nõudeid kuni 2 kuu jooksul pankroti väljakuulutamisest ning asjaolu, et kostja võttis enda kanda ka 775 000 krooni ulatuses hageja poolt oma varaga tagatud nõudeid, millised olid samuti muutunud sissenõutavaks ja kuulusid kostja poolt võlausaldajatele reaalselt väljamaksmisele. Tõendatud on, et kostja poolt kantud kulutused ületasid isegi kinnistu reaalset turuväärtust, mistõttu on väär kohtu tuginemine PankrS § 111 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Seadusest ei tulene keeldu, et pooled ei või tehingu eest tasumisel kokku leppida alternatiivsel viisil, mis kolleegiumi arvates oli käesolevas asjas poolte tegelikuks tahteks- hageja võõrandas kostjale kokkuleppel kinnistu vastutasuks selle eest, et kostja tasub kinnistu müügihinna rahas mitte hagejale, vaid hageja võlausaldajatele, millega loetakse tasaarvestatuks poolte vastastikused kohustused ja hüvitatuks kõik hageja võlgnevused ja võetud kohustused. Selline kokkulepe on tõendatud poolte tegeliku käitumisega pärast kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 3 alusel jätta hageja kanda.