Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

„Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista OÜ-lt Prime Trade Svetlana Pahhomova kasuks põhivõlg 200.000 (kakssada tuhat) krooni ja viivis 46.800 (nelikümmend kuus tuhat kaheksasada) krooni. Jaotada poolte esimese astme kohtu menetluskulud, jättes nendest 59, 2% hageja ja 40, 8% kostja kanda.“

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

400.000 krooni, mille hageja laenab kostjale. Lepingu punkti 2. 1 kohaselt leppisid pooled kokku laenu tagasimaksmise tähtajaks 31. detsember 2003. a. Hageja kandis 200.000 krooni notari arvele. Ülejäänud summa 200.000 andis hageja üle sularahas otse kostja esindaja R. A. kätte ning kostja esindaja kinnitas rahasumma kättesaamist oma allkirjaga laenulepingul, mis sõlmiti pärast poolte poolt laenulepingu tingimustes kokkuleppimist. Nõude tagamiseks kohustus kostja hiljemalt 27. juuliks 2003. a. seadma hüpoteegi summas 200.000 krooni tema poolt omandatavale osale kinnistust Xxxxx xxx xx. Kostja seda kohustust ei täitnud. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega, mille kostja vabatahtlikult notari juuresolekul allkirjastas. Ei oma mingit tähtsust, millisel eesmärgil kostjal laenu vaja oli, kuidas tegelikult ja kelle kaudu toimus faktiline raha üleandmine ning kas see üldse aset leidis. Pooled leppisid kokku, et hageja laenab kostjale raha, s. h. ka OÜ Tornehitus projektis osalemiseks, mis nägi ette maa ostmist, ridaelamute püstitamist ning seejärel nende müüki. Vastavalt suulisele kokkuleppele OÜ Prime Trade juhatuse liikme R. A.ga kandis hageja notariarvele 200.000 krooni kostja ja OÜ Tornehitus tulevase tehingu arvele. Teine summa oli vastavalt kokkuleppele tasutud sularahas. Hagejalt raha saamise fakti on kostja kinnitanud notari poolt tõestatud lepingus. Samuti puudub vastuolu hageja väites sellest, et kostja lubas võla tagastada kas rahas või korteri näol. Hageja pole nõus kostja positsiooniga, kes seostab oma laenulepingu järgsete kohustuste täitmist OÜ Tornehitus ebaõnnestunud projektiga. Hagejale pakuti kostja poolt sõlmida uus leping, vastavalt millele kostja kohustus peale allkirjastamist 3 päeva jooksul üle kandma 400.000 krooni, kui hageja tunnistab, et 200.000 krooni oli eeldatav kasum, mille ta pidi saama peale kostja ja OÜ Tornehitus ühisprojekti teostamist. Sellega on kostja tunnistanud enesele laenulepinguga võetud kohustusi 400.000 krooni ulatuses. Kostja kinnitus sellest, et 200.000 krooni osas omab hageja nõudeõigust OÜ Tornehitus, mitte kostja vastu, on ebaseaduslik ja põhjendamata. Samuti on alusetu kostja väide selles osas, et teine laenusumma 200.000 krooni on saamata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. OÜ Tornehitus esindajad pöördusid kostja poole ettepanekuga teha koostööd kinnisvaraarenduses Tallinna Xxxxx xxx xx arendusprojektis. Kostja nõustus ettepanekuga, samuti oli ettepanekust huvitatud hageja, kes on teinud koostööd kostja juhatuse liikme R. A.ga. Hageja soovis arendusprojektis osaleda kasumi teenimise eesmärgil, investeerides projekti 200.000 krooni. Hageja eesmärgiks oli investeeritava summa pealt teenida 100% tootlikkust. Hageja ei soovinud 200.000 kroonist investeeringut ega sellest saadavat võimalikku tulu selle õiges tähenduses dokumenteerida, vaid soovis investeeringu fikseerida osapoolte vahelises laenulepingus. Sellest tulenevalt sõlmiti kostja ja hageja vahel

hageja andis kostjale üle 200.000 krooni. Laenulepingust tulenevat teist osa ehk 200.000 krooni pole kostjale üle antud. Selle summa puhul oli tegemist võimaliku tuluga, mida hageja pidi teostatud investeeringult teenima. Kuna arendusprojekt ei realiseerunud, siis kostjal hageja ees kohustusi ei tekkinud. Tegemist polnud laenuga, vaid arendustegevusest loodetud tuluga. Hageja väide, et kostja pidi võimaldama talle 200.000 krooni eest korteri, on paljasõnaline ja alusetu. On ebaloogiline, et 200.000 krooni eest pidi hageja saama korteri (ridaelamuboksi), kui sellise ridaelamuboksi turuväärtus oli sellel ajal peaaegu kümme korda suurem. Samuti on hageja väitnud 400.000 krooni andmist laenuks, hagile lisatud laenulepingu punktist 2 .2 nähtub aga, et laenusaaja kohustus seadma laenuandja nimele hüpoteegi kõigest 200.000 krooni ulatuses. Hüpoteeki pole olnud võimalik seada hageja kasuks seetõttu, et asjaõiguslepingut pole sõlmitud. Hageja viivitusintressi arvestus on ebaselge ega põhine seadusel. Laenulepingust tuleneva 200.000 krooni maksis hageja notari deposiitkontole ning selle summa omandas OÜ Tornehitus. AS Hansa Liising Eesti ja H. E., J. A., L.A. ning Tornehitus OÜ ja ja OÜ Prime Trade vahel sõlmiti 27. veebruaril 2003. a. notariaalselt tõestatud võlaõiguslik kinnistu mõttelise osa müügileping ja avaldus eelmärke kandmiseks kinnistusraamatusse. Nimetatud lepinguga H. E., J. A., L.A. ja AS Hansa Liising Eesti müüsid ning Tornehitus OÜ ostis 2040/3057 mõttelist osa ja OÜ Prime Trade ostis 360/3057 mõttelist osa kinnistust Xxxxx xxx xx, pindalaga 3057 m2. Kostja finantseeris 360/3057 mõttelise osa ostu 50.000 krooniga ja hageja 200.000 krooniga. Samade lepingupoolte vahel sõlmiti 27. mail 2003. a. notariaalselt tõestatud kinnistamisavalduse tagasivõtmise lepingu lõpetamise kokkulepe, kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Nimetatud lepinguga lõpetasid lepingu osapooled nende vahel 27. veebruaril 2003. a. sõlmitud müügilepingu kehtivuse ning AS Hansa Liising Eesti müüs kinnistu asukohaga Xxxxx xxx xx, pindalaga 3057m2, V. M.. V. M., H. E., J. A., L.A. ning AS-i Hansa Liising Eesti vahel sõlmiti 27. mail 2003. a. notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügileping, kinnistu mõtteliste osade valdamise ja kasutamise kord ja asjaõigusleping. Nimetatud lepinguga V. M., H. E., J. A., L.A. müüsid ja AS Hansa Liising ostis 2400/3057 mõttelist osa kinnistust asukohaga Xxxxx xxx xx, pindalaga 3057 m2. Nimetatud lepingu punkti 3. 2 kohaselt müügihinnast 500.000 krooni oli ostja eest tasutud Tornehitus OÜ poolt müüjale V. M.le enne käesoleva lepingu sõlmimist ja selle summa saamist tõendas müüja V. M. oma allkirjaga kõne all oleval lepingul. Kostja poolt notaribüroole tehtud järelepäringust selgub, et kostja poolt notarikontole tasutud 50.000 krooni ja hageja poolt tasutud 200.000 krooni tasuti 27. veebruaril 2003. a. sõlmitud lepingu alusel V. M. arvele ja raha notarikontole tagastatud ei ole. Seega tasutud 250.000 krooni kajastus Tornehituse OÜ poolt V. M.le tasutud ja tema poolt kättesaadud müügihinnas, mistõttu hageja omab nõudeõigust 200.000 kroonises summas Tornehitus OÜ, mitte kostja vastu. Et kostja ei ole laenusummat saanud, siis ei teki ka tal selle tasumise kohustust. Esimese astme kohtu otsus 4. juuni 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 400.000 krooni ja viivise 138.378 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooled sõlmisid 27. veebruaril 2003. a. notariaalse laenulepingu. Lepingu p. 1. 1 kohaselt laenuandja andis ja laenusaaja võttis intressita laenu 400.000 krooni. Lepingu p. 1. 2 kohaselt on laenusumma laenusaajale üle antud 26. veebruaril 2003. a. Lepingu p. 2. 1 kohaselt maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma tagasi terviksummana hiljemalt 31. detsembril 2003. a. Laenusaaja laenuandjale ühtegi summat tagastanud ei ole. Kostja vastuväite kohaselt on laenuleping rahatu, kuivõrd kostja ei ole raha saanud. Hageja väitel on ta raha andnud kahes jaos – 200.000 krooni on hageja tasunud notari kontole ja 200.000

krooni andnud juhatuse liikmele R. A.le üle sularahas 26. veebruaril 2003. a. Laenulepingu p.

mistõttu ei ole ka alust väita, et viivis oleks ülemääraselt suur. Kuivõrd ei esine äärmiselt erandlikke asjaolusid viivisenõude esitamisel, siis ei ole ka alust rääkida viivisenõude nõudeõiguse kaotamisest. Tõele ei vasta väide, et VÕS § 113 lg. 1 välistab viivise nõude intressita laenult. Apellatsioonkaebus Kostja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt taotles hageja, et kohus mõistaks kostjalt välja võlgnevuse 400.000 krooni ja viivise 204.800 krooni ning vähendas siis viivisenõuet 138.387 kroonini. Kuna hageja vähendas menetluse kestel nõuet kõrvalnõude osas 66.413 krooni võrra, pidanuks kohus hagiavalduse rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 163 lg. 1 sätestatust, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus ei hinnanud kõrvalnõude põhjendatust vastuväidete osas, mis puudutasid tõendite vastuolulisust laenulepingust tuleneva kõrvalnõude kohustuse sissenõutavaks muutumise algustähtaja osas. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis, tõstes esile vaid ühe tõendi, s. o. vaidlusaluse laenulepingu teksti. Hageja ütluste kohaselt andis ta kostjale raha projekti eesmärgil, et 2 aasta jooksul tagastab kostja hagejale raha korteri näol. Seega juhul, kui laenuleping sõlmiti 27. veebruaril 2003. a., siis hageja tegelikuks tahteks oli, et kohustus muutuks sissenõutavaks alates 28. veebruarist 2005. a., mitte 31. detsembril 2003. a., nagu sõlmitud laenulepingus oli kehtestatud. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Seega tulenevalt eelpooltoodust oleks pidanud muutuma kohustus sissenõutavaks alates 28. veebruarist 2005. a. Ajavahemik 28. veebruarist 2005. a. kuni intressiarvestuse täpsustuse esitamiseni 4. oktoobrini 2007. a. moodustab 949 kalendripäeva. Hageja poolt hagiavalduse täpsustuses esitatud arvestuse kohaselt on viivise määraks 100 krooni päevas ning seega 949 kalendripäeva eest on viivis 94.900 krooni. Kohus on jätnud ka põhjendamata, et miks ta ei arvestanud apellandi vastuväidet viivise vähendamise osas. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kui viivist on arvestatud väiksema protsendi järgi kui seaduses ette nähtud, võtab see apellandilt õiguse nõuda viivise vähendamist. Apellant taotles hagiavalduse rahuldamise korral määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg, et apellant saaks tasuda igakuiselt teatud summa, s. o. 50.000 krooni. Vastustaja apellandi taotlusele vastu ei vaielnud ning nõustus sellega. Samas pole kohus otsuses võtnud apellandi taotluse osas mingisugust seisukohta. Kohus leidis, et kostja on hageja poolt notarikontole kantud raha käsutanud, mis viitab sellele, et hageja, kostja ja notari vahel oli suuline leping selle kohta, et hageja kannab raha notari kontole kostja huvides ning kostjal on võimalik raha käsutada. Kohus on jätnud oma järelduse motiveerimata, samuti on sisuliselt motiveerimata kohtu seisukoht, et tõendatud ei ole nimetatud osaliste vaheline kokkulepe, et kostja võib raha käsutada vaid konkreetsel otstarbel, s. o. nimetatud kinnistu ostuks. Vastustaja tasus 26. veebruari 2003. a. maksekorraldusega Eha Naudi kontole 200.000 krooni. Apellant ei ole vastustajalt laenusummat saanud ega seda vastu võtnud. Kohus pole kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides selgitanud, kas raha anti kostjale üle, s. t. kas kanti kostja kontole või kanti kostja korraldusel üle kolmanda isiku pangakontole ning seetõttu on ebaõige kohtu järeldus, et apellant on notarikontole kantud raha käsutanud. Nimetatud ülekanne teostati vastustaja initsiatiivil ning vastustaja keeldus selle raha ülekandmisest kostja kontole. Juhul, kui vastustaja kandis raha notari kontole apellandi huvides, pidanuks see kajastuma ka tehtava ülekande selgituses ning olema tehtud sellekohane viide laenulepingus.

Kui laenusumma kanti 26. veebruaril 2003. a. üle notari kontole, siis on ebaõige kohtu seisukoht, et kostjal oli võimalik seda raha käsutada. Notari poolt istungil antud ütluste kohaselt ei olnud deposiidi väljamaksmisel laenuandja kirjalikku korraldust, suuline võis olla, kuid seda tunnistaja ei mäletanud. Kui vastustaja kannab notari deposiiti mingi tehingu katteks rahasumma, siis ei ole võimalik ilma selle isiku nõusolekuta raha kasutada. Apellandil pole võimalik kolmanda isiku poolt deposiiti kantud raha käsutada ega anda notarile korraldusi võõra raha käsutamiseks. NotS § 33 lg. 1 kohaselt võib notar hoiule võtta raha, väärtpabereid, väärtasju ja dokumente, kui hoiustamine on seotud tema poolt tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 33 lg. 2 järgi on hoiulevõtmise aluseks hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis. Hoiustatu käsutamine on lubatud üksnes hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema poolt nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu tagastamiseks hoiustajale (NotS § 33 lg. 3). Kohus järeldas, et OÜ Prime Trade käsundil notari poolt V. M. kontole kantud raha tagastati OÜ-le Prime Trade või tema poolt näidatud isikule, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelise laenulepingu täitmise seisukohast ning see ei saa tõendada, nagu oleks hageja raha notari konto vahendusel üle andnud hoopis OÜ-le Tornehitus, on motiveerimata, samuti nagu seisukoht, et 200.000 krooni loeti kostjale üleantuks raha kandmisest notari kontole. Kohus oleks pidanud tõendeid analüüsides selgitama välja, kas apellant kiitis tema eest vastustaja poolt 200.000 krooni maksmise kolmandatele isikutele heaks, kohtuotsusest aga ei nähtu, et kohus oleks seda asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks analüüsinud. Juhul, kui apellant kiitis selle maksmise heaks, siis kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, sest siis rikastunuks apellant võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 alusel. Ebaõige on kohtu järeldus, et 27. mail 2003. a. sõlmitud notariaalse lepingu, millega AS Hansa Liising Eesti omandas täielikult vaidlusaluse kinnistu ning lepingu p. 3. 2 kohaselt müügihinnast 500.000 krooni on ostja eest tasutud Tornehitus OÜ poolt müüjale V. M. ning V. M. kontole kantud raha võidi tagastada OÜ-le Prime Trade, sest nimetatud lepinguga taastati esialgne olukord, mille tulemusena pidanuks raha laekuma uuesti notarikontole. Kohtu järeldus ei ole kontrollitav ja kohtu selline seisukoht on põhjendamata. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu punkti 2. 1 kohaselt kohustus apellant maksma vastustajale tagasi laenu hiljemalt 31. detsembril 2003. a. Kohtusse esitas vastustaja apellandi vastu nõude 2006. aasta märtsis. Alates 2003. aasta lõpust kuni 2005. aasta lõpuni ei esitanud vastustaja apellandile võla tagasimaksmise osas mingisuguseid pretensioone ega etteheiteid. Kui vastustaja sõlmis raha laenamiseks notariaalse laenulepingu, on ebatõenäoline see, et vastustaja andis enne lepingu sõlmimist ilma ühtegi dokumenti vormistamata apellandile sularahas üle 200.000 krooni. Apellant tugines laenulepingu rahatuse tõendamisel asjaolule, et vastustajal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Vastustaja esitas pangakonto väljavõtte, millest nähtus, et vastustajal puudus seal selline summa raha, mida ta oleks saanud apellandile laenata. Kuna apellant esitas väite, tuginedes tõendile, et vastustajal laenuks antud raha ei olnud, pidi vastustaja omakorda tõendama apellandi väite alusetust ja esitama sellekohased tõendid. Vastustaja vastuväited on otsitud ja tõendamata, sest ükski mõistlik inimene ei hoia nimetatud suuruses summasid kodus. Vastustaja väidete vastuolulisusele viitab ka laenulepingu punkt 2. 2, et laenusaaja kohustus seadma laenuandja nimele hüpoteegi kõigest 200.000 krooni ulatuses, seega väiksemas summas, kui oli väidetav laen 400.000 krooni. Kohus leidis, et arved ei tõenda seltsinglepingu olemasolu. Kohus pole võtnud seisukohta selles osas, et peale arvete maksis vastustaja ka 200.000 krooni notari deposiitkontole selgitusega "Xxxxx xxx xx Tallinn osaline ettemaks", samuti pole kohus lükanud ümber apellandi seadusliku esindaja vande all antud ütlusi. Kohus leidis vastuoluliselt, et pole tõendatud seltsingulepingu olemasolu, kuid samas leidis, et võib arvestada võimalusega, et laenulepingu kõrval eksisteeris veel seltsinguleping. Esitatud

arvetest tulenes otseselt, et vastustaja oli arendusprojektiga seotud ning tema huviks ja eesmärgiks oli, et projekt realiseeruks ning tema saaks sellelt tulu teenida. Laenulepingut mõistis apellandi seaduslik esindaja R. A. nii, et 200.000 krooni on hageja osalus ridaelamu ehitamise projektis, mistõttu märkis vastustaja ka maksekorralduse sisuks Xxxxx xxx xx aadressi. R. A. väitis, et tegelikult lepiti kokku raha tagastamises pärast projekti lõppu. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 657 lg. 1 punktiga 2 tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati põhivõlga 200.000 krooni ja viivist 46.800 krooni ületavas osas, sest selles osas hagi rahuldamiseks ei olnud alust. Kokkuvõttes tuleb hagi rahuldada osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 200.000 krooni põhivõlga ja 46.800 krooni viivist. Menetluskulud tuleb vastavalt ümber jaotada. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Pooled ei vaielnud selle üle, et 27. veebruaril 2003. a. sõlmisid nad notariaalselt tõestatud laenulepingu (tl. 8). Selle lepingu punktis 1. 1 leppisid pooled kokku, et hageja annab ja kostja võtab intressita laenu 400.000 krooni, punktis 1. 2 märgiti aga, et laenusumma on laenusaajale üle antud 26. veebruaril 2003. a. ja et selle saamist tõendab laenusaaja oma allkirjaga laenulepingul. Lepingu punktis 2. 1 märgiti, et laenusumma maksab laenusaaja laenuandjale tagasi terviksummana hiljemalt 31. detsembriks 2003. a., punkti 2. 2 kohaselt kohustus laenusaaja seadma hüpoteegi summas 200.000 krooni tema poolt omandatavale osale kinnistust asukohaga Tallinnas Xxxxx xxx xx. Pooled vaidlesid esmalt selle üle, millise õigussuhtega on neil tegemist: hageja väitis laenusuhet, kostja arvates oli laenuleping näilik ning tegelikult lepiti kokku selles, et hageja investeerib kinnisvaraprojekti, mille eesmärgiks oli rajada ridaelamu Tallinnas Xxxxx xxx xx asuvale kinnistule. Kostja arvates on vaidlusaluse lepingu näol tegemist seltsingulepinguga ning tema väitel sõlmiti laenuleping seetõttu, et hageja soovis saada oma 200.000 krooni suuruselt investeeringult 100%-list tootlust ega soovinud maksta makse. Kolleegium leiab, et kostja ei ole laenulepingu näilikkust ega pooltevahelise seltsingulepingu olemasolu tõendanud. VÕS § 580 lg. 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Sellele mõistele vastava lepingu on Xxxxx xxx xx kinnistu arenduseks ja ehituseks

õigustatud sõlmima lepinguid uute isikute seltsinglastena projekti kaasamiseks. Taolisele väitele ei ole kostja ka tuginenud. Asjaolule, nagu oleks hageja osalemiseks vaidlusaluses projektis olnud kokkuleppeid OÜ-ga Tornehitus, ei ole kostja samuti tuginenud, sellekohaste tõendite esitamisest rääkimata. Ka muid tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja võtnud endale mingeid kohustusi seoses vaidlusaluse kinnisvaraprojektiga, ei ole kostja kohtule esitanud. Nii ei saa asjaolust, et hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja on otsinud vaidlusalusele ridaelamule ostjaid ja saanud selle eest kostjalt tasu, teha teistsugust järeldust. Arvetest, mis hageja on kostjale esitanud, nähtub, et tegemist on teenustasuga, kusjuures osal arvetest on sõnaselgelt teenusena märgitud vahendusteenus (tl. 141 – 148). Ka kostja seaduslik esindaja kinnitas vande all, et hageja tegutses vaidlusalusel objektil maaklerina ega teinud seal muud (tl. 159 pöördel). Kostja ei ole põhjendanud, miks ei võinud pooltel olla mitut õigussuhet, sealhulgas maaklerileping (VÕS § 658 lg. 1) ridaelamu korteritele ostjate leidmiseks ja laenuleping raha laenamiseks, nagu hageja ongi väitnud. Mis puudutab kostja väidet hagejast kui vaikivast seltsinglasest, siis leiab kolleegium, et kostja poolt esiletoodu ei anna taoliseks väiteks alust. Nii eeldab vaikiva seltsingu leping VÕS § 610 lõikes 1 sätestatud mõiste kohaselt mitte üksnes vaikiva seltsinglase panust ettevõtte või selle osa majandamisse, vaid ka kokkulepet ettevõtja kohustuse kohta maksta sellele seltsinglasele tema panusele vastav osa kasumist. Kostja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et hageja oleks kohustunud panustama kostja ettevõtte või selle osa majandamisse ning et pooltel oleks olnud kokkulepe selle kohta, milline osa ettevõtja kasumist tuleb hagejale vastavuses tema panusega maksta. Kostja ise on kinnitanud, et hageja ei soovinud vormistada oma osalemist kinnisvara arendusprojektis teisiti, kui laenulepinguga – seega on aga kostja ise kinnitanud, et hageja tahe oli luua poolte vahel just laenusuhe. Juba ainuüksi asjaolust, et laenuleping sõlmiti, nähtub, et kostja nõustus hageja tahtega luua poolte vahel laenusuhe, seega oli tegemist poolte ühise tahtega. Ka asjaolust, et hageja väitel tuli laen tagastada raha asemel korteri näol, ei saa teha järeldust, nagu oleks tegemist olnud seltsingulepinguga, seda enam, et kostja on oma taolist kohustust eitanud, mingeid tõendeid selle kohta ei ole aga esitatud. Seltsingulepinguks ei muudaks laenulepingut ka see, kui selles lepitaks kokku, et tagastamisele kuulub põhivõlana suurem summa kui laenuks anti, küll võib laenusaaja taolisel juhul tugineda laenulepingu rahatusele. Kostja ongi tuginenud väitele, et ta laenulepingus märgitud rahasummat vaatamata selle punktis 1. 2 märgitud kinnitusele ei ole saanud. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja sai hagejalt laenuks laenulepingus märgitud 400.000 krooni. Et laenulepingus on kostja kinnitanud raha saamist, siis leidis maakohus õigesti, et asjaolu, et ta laenulepingu alusel tegelikult raha ei saanud, tuli tõendada kostjal. Hageja väitel andis ta kostjale raha üle kahel erineval viisil: 200.000 krooni ülekande tegemisega notari Eha Naudi kontole ja 200.000 krooni sularahas kostja seaduslikule esindajale R. A.le. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta notari kontole ülekantud raha ei oleks saanud. Küll on piisava tõenäosusega tõendatud kostja väide, et sularaha 200.000 krooni ei ole hageja kostjale tema seadusliku esindaja vahendusel üle andnud. Selle üle, et hageja tegi 26. veebruaril 2003. a. notari Eha Naudi kontole ülekande 200.000 krooni tasumise kohta selgitusega „Xxxxx xxx xx, Tallinn, osaline ettemaks“, pooled ei vaidle. Maksekorraldus on esitatud ka kohtule (tl. 24). Vaidlust ei ole samuti selle üle, et

2003. a. müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse katteks ja sooritus on kostja kasuks hageja arvel seega tehtud. Et pooled olid hageja poolt antava laenuna pidanud silmas notari deposiiti kantud raha, nähtub ka laenulepingust, milles märgitu kohaselt on laenuandja kohustus täidetud 26. veebruaril 2003. a. (laenulepingu punkt 1. 2), see on rahaülekande tegemise päeval; notari selgitusest, et ülekanne oli tehtud kostja ostuhinna tasumise kohustuse täitmiseks ja seda pidasid pooled silmas laenulepingu sõlmimisel (tl. 121 ja 158 pöördel); kostja seadusliku esindaja R. A. vande all antud seletusest, mille kohaselt hageja poolt raha notari deposiiti kandmine oli seotud Xxxxx xxx xx projektiga ning hageja soovis selle vormistada laenulepinguna (tl. 159 pöördel ja 160); samuti kostja käitumisest pärast laenulepingu sõlmimist, kui kostja ei esitanud notarile mingeid pretensioone selle kohta, nagu oleks nimetatu hagejalt laekunud raha ebaõigesti kandnud üle kostja lepingupartnerile kostja kohustuse katteks. Et kostja on laenulepingus kinnitanud hagejalt raha saamist ning kumbki pooltest ei ole väitnud, nagu oleks neil muid laenusuhteid, siis ilmneb ka sellest, et laenulepingu sõlmimisel peeti laenuna silmas hageja poolt lepingu sõlmimisele eelnenud päeval tehtud rahaülekannet. Maakohus leidis õigesti, et see, kuidas kostja ja tema müügilepingu partnerite suhted edasi kujunesid, kas müügilepingust taganeti, kes kellele võlgu jäi või raha tagastama pidi, ei puutu laenulepingu poolte vahelisse suhtesse. Mis puudutab hageja poolt kostjale sularahas 200.000 krooni üleandmist, siis leiab kolleegium, et kohtule esitatu on piisav, andmaks alust järeldusele, et seda raha ei ole kostjale üle antud. Nii sisaldab hageja esialgne hagiavaldus üksnes üldsõnalist väidet sularaha üleandmise kohta, ei sisalda väidetava sularaha üleandmise kohta aga mingeid faktilisi asjaolusid vaatamata sellele, et hagi esitamise ajaks oli hagejale kostja rahatuse vastuväide teada (tl. 3 – 4). Vastuses hagiavaldusele väitis kostja, et ei ole hagejalt sularaha saanud, märkides ühtlasi, et hagiavalduses ei ole hageja esitanud fakte, mis sularaha üleandmist puudutaksid (tl. 19 – 20). Sellele kostja vastusele esitas hageja oma vastuväited, kuid needki ei sisalda fakte sularaha üleandmist puudutavas osas (tl. 31 – 32), kuigi kostja vastuse põhjendust arvestades oleks hagejal tulnud need faktid esitada. Edasises menetluses viitas kostja nii menetlusdokumentides kui istungitel veel korduvalt sellele, et sularahas ei ole talle mingit raha üle antud ning et hageja sellekohane väide on põhjendamata (tl. 39, 81, 99, 105), hageja ei pidanud aga ikkagi vajalikuks sularaha üleandmist puudutavaid asjaolusid esile tuua (tl. 66, 81). Alles 21. märtsil 2007. a. esitatud hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et andis raha kostja seadusliku esindaja R. A. kätte (tl. 94), ning alles haginõude 9. novembri 2007. a. täiendavas põhjenduses märkis ta, et raha üleandmine toimus enne notari juurde minekut (konkreetset kuupäeva täpsustamata) kõrvaliste isikute juuresolekuta ning sellekohast dokumenti vormistamata (tl. 115). Vande all seletust andes märkis hageja veel, et raha üleandmine R. A. toimus tema korteris (tl. 159). Sellega hageja poolt esiletoodud asjaolud ka piirdusid. Hageja ei esitanud mingeid selgitusi selle kohta, milleks soovis kostja väidetavalt sularahas saadavat laenu kasutada, millistel kaalutlustel lepiti kokku just sularahatehingus või miks ei pidanud hageja vajalikuks raha üleandmisel kostjalt selle kohta allkirja võtta. Seega on hageja viivitanud väidetavat sularaha üleandmist puudutavate faktiliste asjaolude esiletoomisega ja kuigi ainuüksi taoline viivitus iseenesest ei annaks alust järeldusele sularaha üleandmise või üle andmata jätmise kohta, viitab see siiski hageja soovimatusele toimunut käsitleda. Lisaks on hageja sularaha väidetavat üleandmist puudutavad asjaolud toonud esile sedavõrd üldiselt ja poolte käitumise motiive selgitamata, et kirjeldatu ei tundu usutav. Hageja poolt kirjeldatud käitumise motiivide selgitamata jätmine on oluline, arvestades eriti hageja käitumist ülekandega notari kontole tasutud samasuure rahasumma osas, mil hageja pidas vajalikuks anda laenu sihtotstarbeliselt ja kontrollida, et tema antud raha kasutataks just sellel eesmärgil, milleks kostja oli temalt laenu soovinud. Et hagejale oli selle tema poolt antava laenu sihtotstarve oluline, nähtub nii sellest, et hageja viibis kostja ja OÜ Tornehitus poolt lepingu sõlmimise juures, et raha kostjale ülekandmise asemel kandis

hageja selle üle notari kontole kostja poolt tehtava tehingu arvele, aga samuti hageja esindaja poolt apellatsioonikohtu istungil antud selgitustest, et laenu andmise sihtotstarve oli hagejale oluline ja ta tahtis olla kindel, et laen kulutatakse just kokkulepitud eesmärgil. Hageja ei ole mõistetavalt selgitanud, miks ei olnud talle sel juhul oluline see, milleks kostja soovis kasutada väidetavalt sularahas saadavat samasuurt laenusummat, eriti arvestades asjaolu, et selle raha kostjale laenamiseks pidi hageja ise laenu võtma, nagu ta on väitnud. Hageja käitumist laenusuhtes iseloomustab ka asjaolu, et laenuleping kostjaga sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis, kuigi seaduse kohaselt ei ole laenulepingu kehtivuseks taoline vorm vajalik. Sellest võib järeldada, et hagejale oli lepingu tugev vorm tähtis. Selle taustal on mõistetamatu hageja poolt suure rahasumma üleandmine, ilma et ta selle kohta mingitki dokumenti oleks saanud, nagu hageja ise on kinnitanud. Väide, et sularaha anti üle selle kohta allkirja saamata, on seda ebausutavam, et arvestades hageja pangakontol olevaid summasid (tl. 135) ja tema vajadust laenu andmiseks ise laenu võtta oli 200.000 krooni hageja jaoks suur rahasumma. Väidetavalt kostja esindaja kätte antud sularaha on hageja käsitlenud ka vastuoluliselt, väites nii seda, et andis selle laenuks kostjale, kui seda, et selle sularaha laenas temalt hoopis R. A., kes kasutas raha enda tarbeks (tl. 112). Et hageja on esitanud laenuraha väidetavat üleandmist puudutavad asjaolud üldsõnaliselt ega ole oma käitumise motiive mõistetavalt selgitanud, hageja poolt kirjeldatud tema enda käitumine on aga ühe ja sama laenu osade suhtes sedavõrd erinev, annab see aluse pidada hageja poolt esiletoodut ebaloogiliseks. Kostja on tuginenud väitele, et hagejal ei olnudki raha, mida sularahas laenusuhte alusel kostjale üle anda. Selle asjaolu tõendamiseks on kohtule esitatud hageja konto väljavõte ajavahemikul 1. kuni 28. veebruarini 2003. a. (tl. 122, 135). Sellest nähtub, et 1. veebruari seisuga oli hageja konto jäägiks 24, 83 krooni, et 26. veebruari seisuga oli hageja kontol oli enne notari kontole 200.000 krooni ülekandmist 285.466, 43 krooni ja pärast seda 85.466, 43 krooni ning et 27. veebruari seisuga mingeid laekumisi ei olnud. Samuti nähtub sellest, et sularaha ei ole hageja kogu veebruarikuu jooksul oma kontolt välja võtnud. Nii on ilmne, et hageja kontol ei olnud kostjale 200.000 krooni üleandmiseks piisavat sularaha, aga samuti, et oma kontol olnud raha ei ole hageja kostjale sularahas laenu andmiseks kasutanud. Hageja selgitused selle kohta, kust kostjale väidetavalt üleantud sularaha pärineb, on olnud vastuolulised. Nii on hageja väitnud, et tal oli piisavalt raha, sest kasutas laenu andmiseks oma sama aasta veebruaris toimunud korteri müügist saadud 300.000 krooni (hageja vande all antud seletus tl. 158 pöördel ja hageja esindaja selgitus apellatsioonikohtu istungil) ja laenas selleks vajalikud 100.000 krooni oma isalt (tl. 32). Vande all antud seletuses on hageja aga ka väitnud, et andis kostjale 100.000 krooni, mis oli tal juba 8 kuud olnud kodus ja mille ta oli saanud rentnikelt, ostjatelt, müüjatelt jt. (tl. 159). Nii ei ole hageja olnud selles osas fakte kirjeldades järjekindel, mis samuti tekitab kahtlust tema väidete usaldusväärsuses. Lisaks sellele nähtub laenulepingu punktist 2. 2, et pooled leppisid kokku laenu tagastamise tagamiseks hüpoteegi seadmises summas 200.000 krooni (tl. 8), hageja ei ole aga maakohtu menetluses mõistetavalt selgitanud seda, miks nõustus ta laenu tagamisega üksnes pooles ulatuses väidetavast laenusummast. Kui suuremas ulatuses hüpoteegi seadmisega ei olnud OÜ Tornehitus nõus, nagu hageja pool apellatsioonikohtu istungil selgitas, siis jääb mõistetamatuks hageja valmisolek anda kostjale siiski sularahas laenu, mille tagamisega kostja ei nõustunud, eriti arvestades summa suurust, võrreldes hageja majandusliku olukorraga, ja tema eespoolkirjeldatud käitumist selle laenu andmisel, mille hageja kandis ülekandega notari kontole. Samas on kõiki asjaolusid arvestades tõenäoline hageja esindaja selgitus apellatsioonikohtu istungil, mille kohaselt võidi laen tagada 200.000 krooni ulatuses selleks, et kui projekt ei õnnestu, siis saab hageja vähemalt enda raha tagasi. Seega on aga hageja pool sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et tegelikult andis hageja kostjale laenuks 200.000 krooni vaatamata sellele, et laenulepingusse märgiti kaks korda suurem summa.

Seega kohustus hageja küll laenulepingu punkti 1. 1 kohaselt laenama kostjale 400.000 krooni, kuid tegelikult andis vaatamata lepingu punktis 1. 2 sisalduvale kinnitusele üle üksnes 200.000 krooni. VÕS § 396 lg. 1 kohaselt tuleb kostjal tagastada hagejale laenuks saadud rahasumma, seega 200.000 krooni. Et pooled on kokku leppinud intressita laenus, siis ei saa kerkida küsimust intressist. Seda küsimust ei ole ka kumbki pooltest tõstatanud. Viivist on hageja soovinud ajavahemiku eest 1. Jaanuarist 2004. a. kuni 4. oktoobrini 2007. a. summas 138.378 krooni. Et laenulepingus ei olnud viivises kokku lepitud, tuleb viivist arvestada vastavalt VÕS § 113 lg. 1 lausetele 1 ja 2, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Laenulepingus on laenu tagastamise tähtajaks märgitud küll 31. detsember 2003. a., kuid hageja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et tegelikult oli neil kokkulepe, et võlg tagastatakse korteri näol kahe aasta jooksul (hagiavaldus tl. 3, vande all antud seletus tl. 159 jm.). Hageja on ka kinnitanud, et ei nõudnud selle aja jooksul kostjalt võla tagastamist, pidades lepingus märgitud tähtaega ebaoluliseks (tl. 159). Seega on aga hageja ise kinnitanud, et laenulepingus võla tagastamise tähtaja kohta märgitu ei vasta poolte kokkuleppele. Niisugustel asjaoludel tuleb aga hageja nõue lugeda sissenõutavaks alates kahe aasta möödumisest laenu andmisest ja ei ole hagejal tema enda poolt esiletoodu alusel nõuda viivist alates 1. Jaanuarist 2004. a. Nii on hagejal õigus nõuda viivist alates 28. veebruarist 2005. a. ja viivituse kestuseks on 949 päeva, nagu kostja on oma apellatsioonkaebuses leidnud. Hageja poolt tehtud arvestuses kasutatud viivisemäära – 9% aastas – vastu ei ole apellant vaielnud. Seega kujuneb viivise suuruseks 46.800 krooni (200.000 x 0, 09 : 365 x 949). Selle summa vähendamiseks ei ole alust – vähendamise taotlust on kostja põhjendanud sellega, et hageja ei ole enne 2005. a. lõppu esitanud talle pretensioone ega teinud mingeid etteheiteid ja viivise nõudmine hageja märgitud summas ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et üksnes asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale pretensioone enne 2005. a. lõppu, ei anna iseenesest alust viivise vähendamiseks, viivise ulatuse kindlaksmääramisel on aga kolleegium arvestanud hageja väiteid tema huvi kohta kohustuse täitmise vastu. Kostjal tasuda tulevat viivisesummat ei pea kolleegium ülemäära suureks, arvestades kostja poolt kohustuse täitmata jätmise ulatust ja kestust. Kohtuistungil maakohtus on kostja esitanud taotluse, et kohus määraks kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et juhul, kui kohus hagi rahuldab, saaks kostja igakuuliselt tasuda hagejale 50.000 krooni. TsMS § 445 lg. 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel muu hulgas kindlaks määrata otsuse täitmise tähtaja või tähtpäeva. Seega on kohtul õigus vastava taotluse korral otsuses selle täitmise kord kindlaks määrata, kuid ei ole kohustust seda teha. Seega tuleks taotluse esitajal oma taotlust selliselt põhjendada, et kohus saaks kaaluda, kas otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramine otsuses aitab kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele, nii et on tagatud mõlema poole huvid (TsMS § 2 ja § 7). Kostja ei ole oma taotlust põhjendanud mingite asjaoludega, mille põhjal oleks võimalik seda kaaluda, seega ei saa juba sellest tulenevalt kostja taotlust rahuldada. Menetluskulu tuleb jaotada vastavalt asja lahendamise tulemusele. TsMS § 162 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esitas hageja summas 604.800, 80 krooni ja see rahuldati summas 246.800 krooni ehk 40, 8% ulatuses. Seega tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jaotada

poolte vahel samas vahekorras ehk hageja kanda jääb menetluskuludest 59, 2% ning kostja kanda 40, 8%. TsMS § 171 lg. 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise korral tuleb arvestada TsMS § 163 sätestatud põhimõtteid. Maakohus oli kostjalt välja mõistnud 538.378 krooni ning kostja vaidlustas selle otsuse kogu ulatuses. Apellatsioonikohus mõistis kostjalt välja 246.800 krooni ehk rahuldas tema kaebuse 54, 2% ulatuses. Seega tuleb apellatsioonimenetluse menetluskuludest kanda hagejal 54, 2% ja kostjal 45, 8%.

Margo Klaar Otsus on parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 29 09 2009 määrusega

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.