2-08-1904/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt VÕS § 145 lg 1 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 145 lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Viidatud sätetes väljendub põhimõte et käendaja käenduslepingust tulenev kohustus võlausaldaja ees on seotud e aktsessoorne käendatava põhikohustuse sisu ja ulatusega. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et käendatava kohustuse vähenemine (nt osalise täitmise või poolte kokkuleppe tõttu) toob reeglina alati kaasa ka käendaja vastutuse vähenemise (Varul, Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, lk 505). Samas tuleb arvestada, et aktsessoorsusest teeb erandi VÕS § 145 lg 4, mis sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Kohtu arvates tuleb viidatud sätteid mõista nii, et kui võlausaldaja ja põhivõlgnik sõlmivad kohustuse osas kokkuleppe, mis sisaldab nii põhikohustust suurendavaid kui vähendavaid sätted, on käendajatele laienevad üksnes sätted, mis vähendavad põhikohustust. Muuhulgas tähendab see, et kui võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelise kokkuleppega muudetakse kohustuse täitmise tähtaega võlgnikule soodsamaks, on uue tähtajaga seotud ka käendajad. Järgnevalt hindab kohus, millised kokkulepped 05.05.2008 kompromissis on siduvad kostjatele 2 ja 3. Kompromisslepingu kohaselt on hageja ja kostja 1 kokku leppinud, et võlgnevuse suuruseks koos põhivõla ja kõrvalkohustustega on 75 618,50 krooni, mis koosneb summas 618,50 krooni menetluskuludest ja 75 000 krooni võlanõudest. Pooled on kokku leppinud maksegraafikus, mille kohaselt kohustub kostja 1 tasuma võlgnevuse vastavalt graafikule kuni 10.10.2010. Kuivõrd maksegraafikuga muutus kohustuse täitmise tähtaeg võlgnikule soodsamaks, on graafikuga seotud ka kostjad 2 ja 3. Kohtuotsuse tegemise ajaga on sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 17 000 krooni, millest kostja 1 on tasunud põhivõla 6000 krooni, seega on kostjal 1 kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutav kohustus mitte suuremas summas kui 11 000 krooni. Olles tuvastanud, et käendajate vastutuse ülempiiriks kohtuotsuse tegemise ajal on 11 000 krooni, tuleb järgnevalt hinnata, kas ja millises ulatuses on käendajatel kohustus hageja ees ning kas kohustuste summa ületab viidatud ülempiiri. Kohus nõustub kostja 1 väitega, et hageja ei ole järginud lepingu üles ütlemise korda. Vastavalt VÕS § 416 lg 1 krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hagimaterjalidest nähtub, et hageja on saatnud kostjatele meeldetuletuse 02.05.2007 ja 15.06.2007, kuid meeldetuletustes ei ole nõutavat avaldust, et hageja ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seega on tühine hageja 14.09.2007 saadetud lepingu üles ütlemise teatis. Kuigi lepingu üles ütlemine ei jõustunud, on lepingu p 1.9 kohaselt lepingu lõpu kuupäevaks 10.02.2008 ning seega on kogu põhivõlg käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud. Vastavalt VÕS § 401 lg 1 krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Vastavalt VÕS § 402 tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub 4 (6)

andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja 09.09.2008 hagi täpsustuse kohaselt on hageja põhivõlaks 45692,67 krooni. Vaidlust ei ole selles, et põhivõlast on kostja 1 tasunud 6000 krooni, seega on tagastamata põhivõlg 39692,67 krooni. Hageja palub välja mõista intressi vastavalt laenulepingu p 1.6 35 % aastas alates 11.04.2007 kuni 17.01.2008 summas 12 692,67 krooni. Pooltevahelise laenulepingu p 1.6 kohaselt on intressiks aastas 35 % ja viivise määraks 1 % päevas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 selgitanud, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja intressinõue on esitatud aja eest, mil lepingu oli kehtiv ja seega on põhjendatud intressinõue summas 12 692,67 krooni. Hageja palub kostjatelt välja mõista viivise 1 % päevas tasumata summalt alates 11.04.2007 summas 8318,32 krooni. Hagejal on õigus arvestada viivist alates 10.02.2008 ning kuivõrd viivis alates nimetatud ajast kuni kohtuotsuse tegemise ajani ületab tunduvalt hageja nõutud summat, siis on hageja nõue summas 8318,32 krooni põhjendatud. Hageja palub välja mõista leppetrahvi kohustuse rikkumise eest vastavalt lepingu p-le 5.2 summas 8315,32 krooni. Vastavalt lepingu p 5.2 kui laenusaaja on viivitanud graafikujärgse osamakse tasumisega kas tervikuna või osaliselt vähemalt 30 kalendripäeva, kohustub ta tasuma leppetrahvi 10 % laenusummast igakordse rikkumise eest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 selgitanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. Kolleegium märgib, et see tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Kohus leiab, et viidatud seisukoht on kohalduv ka olukorrale, kus tasumisega viivitamine on leidnud aset enne krediidilepingu üles ütlemist. Sellest tulenevalt on tühine laenulepingu p 5.2 ning hageja leppetrahvi nõue on põhjendamatu. Kokku on haginõudest tulenevaks kohustuseks seega põhivõlg 39692,67 krooni, intress 12 692,67 krooni. ja viivis 8318,32 krooni, kokku 60703,66 krooni. Kohus on tuvastanud, et käendajatel lasuv kohustus 60703,66 krooni ületab hageja ja kostja 1 kokkuleppest tulenevat sissenõutavaks muutunud võlgnevuse osa 11 000 krooni ja et kohustuse täitmise ajatamine laienes ka käendajatele, on käendajate kohustusest käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud vaid 11 000 krooni, mis kuulub kostjatelt 2 ja 3 välja mõistmisele solidaarselt. Hageja ja kostja 1 kokkuleppest tuleneva sissenõutavaks muutunud osa suurenemisel on hagejal õigus esitada kostjate 2 ja 3 vastu täiendav haginõue. Vastuseks kostjale 1 märgib kohus, et ei nõustu, et käesoleval juhul kompromissi sõlmimisega loobusid lepingupooled oma nõuetest ning omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissi sisust nähtub, et see on suunatud kõrvalkohustuste fikseerimisele ja kohustuste ajatamisele ning lepingu sellise eesmärgiga ei ole kooskõlas eeldus nõuetest loobumise kohta. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 168 lg 3 kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Käesoleval juhul hageja ja kostja 1 kompromissis menetluskulude jagamise kohta kokkuleppeid ei ole, seega jäävad kostja 1 menetluskulu tema enda kanda ning hageja menetluskulust 1/3 hageja kanda. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta 5 (6)