Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

EELNEV MENETLUS

AS HL esitas Harju Maakohtule 07.07.2006 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus OÜ-lt Cvälja mõista 15.07.2002 sõlmitud kasutusrendi lepingust tuleneva võla 37 169,76 krooni. OÜ Cseaduslikule esindajale toimetati makseettepanek kätte 28.07.2006. Võlgnik esitas 07.08.2006 vastuväite maksekäsu kiirmenetluse avaldusele ja 28.08.2006 määrusega andis Harju Maakohtu kohtunikuabi AS HL avalduse üle hagimenetlusse. 22.09.2006 esitas AS HL hagi OÜ Cvastu, milles palus kostjalt välja mõista kasutusrendi lepingust tuleneva võla 37 169,76 krooni. Hageja tugines nõudes kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktidele 2.3, 11.1.2 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lgle 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, § 367 lg-tele 1 ja 4. Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2008 kohtuotsusega tühistati Harju Maakohtu 05.11.2007 kohtuotsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasi saadeti Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ C15.07.2002 kasutusrendi lepingu , mille esemeks oli sõiduauto XXX, ehitusaasta 2001. Lepingust tulenevalt sai kostja vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. 07.05.2003 teatas hageja kostjale võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui kostja ei kustuta võlgnevust etteantud tähtaja jooksul. Kuna kostja ei kustutanud teatises nimetatud tähtaja jooksul oma lepingulist võlgnevust hageja ees, luges hageja kasutusrendi lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 11.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara (liisingueseme) valduse. Vara müüdi hinnaga 268 644,07 krooni (hinnad siin ja edaspidi ilma käibemaksuta). Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees on 305 813,83 krooni, millest kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus summas 277 818,94 krooni; vara realiseerimisega seotud kulu (müügiteenus) 8 059,32 krooni; debitoorne võlgnevus summas 19 935,57 krooni. Kuna vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud OÜ Ckasutusrendi lepingust tulenevat võlga, siis on lepingust tulenevalt kostja poolt hagejale hüvitamata 37 169,76 krooni (s. o lepingust tuleneva võlgnevuse 305 813,83 krooni ja vara realiseerimisest saadud 268 644,07 krooni vahe), mille hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista. Hageja selgitas, viidates VÕS § 88 lg-le 6, et vara müügist laekunud raha arvelt loeb ta kõigepealt kustutatuks debitoorse võlgnevuse summas 19 935,57 krooni ning ülejäänud summa, 248 708,60 krooni ulatuses vähendab vara jääkmaksumust. 16.02.2009 hageja esitas kohtule täiendavad seisukohad. Hageja leiab, et hageja ja kostja vaheline kasutusrendi leping on käsitletav liisingulepinguna järgmistel põhjendustel: - hageja ja OÜ U vahel oli sõlmitud liisinguleping , mille esemeks oli sõiduauto XXX; - 10.07.2002 esitas OÜ U esindaja avalduse, et soovitakse üle anda kasutusrendilepingust tulenevad varalised õigused ja kohustused OÜ-le C; - Samal kuupäeval esitasid kostja ja OÜ U ühiselt ka ülevõtutaotluse juriidilisele isikule - 15.07.2002 sõlmisid hageja ja kostja OÜ U liisingulepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste ülevõtmiseks kasutusrendi lepingu ning samal kuupäeval andis OÜ U liisingueseme valduse üle kostjale. VÕS § 179 lg 1 järgi on OÜ U liisingulepingust tulenevad kohustused üle läinud lepingu ülevõtjale. Sisuliselt asendus senine lepingupool OÜ U kostjaga, mis ei too iseenesest kaasa mingeid muudatusi lepingulise suhte sisus. Lepingupoole asendamisel on kostjal kõik liisinguvõtja õigused, sealhulgas õigus kokkuleppel liisinguvõtjaga muuta ka lepingutingimusi. Seega säilisid kostjal kõik pärast liisingulepingu ülevõttu kõik varasemad õigused ja kohustused, va need, mille muutmises kostja kui uus lepingupool ja hageja eraldi kokku leppisid. Seetõttu ei oma tähtsust, et formaalselt vormistati liisinguleping uuesti ning muudeti lepingunumbrit. Hageja leiab, et kostja väide, nagu oleks liisingulepingu ülevõtmisel muutunud ka lepingulise suhte sisu, on väär. Liisingueseme väärtuse tõendamisel tugineb hageja vara müügihinnale kui vara väärtuse määramise täpseimale indikaatorile. Ka Riigikohus on toonud välja, et hageja tüüptingimuse (p 5.19) tühisus ei välista kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal ka VÕS § 367 lg 3 järgi. Hageja leiab, et vara müügiaktis märgitud vara maksumus realiseerimiseks ei väljenda liisingueseme tegelikku turuväärtust TsÜS § 65 mõttes. Hageja põhjendab väidet sellega, et OÜ BRC poolt antud hinnang ei ole koostatud ning müügiaktile märgitud määramaks/tõendamaks vara turuväärtust TsÜS § 65 mõttes; hinnangu koostamise eesmärk oli välja selgitada vara esmane pakkumishind. Kuna pakkumishinnaga vara võõrandada ei õnnestunud (pakkumishind ja turuväärtus ei kattunud), alandas hageja hinda. Vara tegelik turuväärtus selgus müügitehingus. Kostja võrdleb pakkumishinda ja müügihinda ning leiab, et vara müüdi alla turuväärtust. Hageja on seisukohal, et võrrelda saab ainult samadel alustel olevaid väärtuseid, st pakkumishinda pakkumishinnaga ning müügihinda müügihinnaga. Eseme väärtus on selle kohalik keskmine müügihind. Seega tuleks otsustamaks, kas müüdi alla turuväärtuse või mitte, võrrelda analoogseid müügitehinguid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkus vara müümisel kohustust võõrandada vara parimal viisil ning parima võimaliku hinnaga. Ka ei ole tõendatud, et vara väärtus müümise hetkel oli oluliselt langenud, võrreldes selle tagastamise hetkega. Seega tuleb asuda seisukohale, et vara väärtus vastas juba tagastamise hetkel summale, mis saadi selle võõrandamisel. Samuti on Riigikohtu arvates hinnaerinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest mõistlik ning lubatav ja liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Vara müügiakti kohaselt vara müügihind oli 268 644,07 krooni (käibemaksuta).Lugedes vara turuväärtuseks kostja poolt tuginetud vara müüki suunamise hinna 270 600 krooni (käibemaksuta), on erinevus vara müügihinna ja turuväärtuse vahel väiksem kui 1 %. Riigikohtu lahenditele tuginedes hageja leiab, et on õiguspäraselt arvestanud vara väärtust ilma käibemaksuta.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Debitoorse võlgnevuse nõudele summas 19 935,57 krooni palus kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1, § 143, § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldada aegumist. Hagiavaldusest nähtuvalt põhineb hageja nõue 15.07.2002 sõlmitud kasutusrendi lepingul , mille hageja ütles üles 30.05.2003. Hageja nõuab kostjalt kolme viimase kuu lepingujärgsete rendimaksete võlgnevuse tasumist järgmiste arvete alusel. Arve nr 8126850880 summas 6 645,19 krooni, rendimakse periood 30.02.2003-30.03.2003, arve maksetähtpäev 30.03.2003; arve nr 8127981020 summas 6 645,19 krooni, rendimakse periood 30.03.2003-30.04.2003, arve maksetähtpäev 30.04.2003; arve nr 8129148175 summas 6 645,19 krooni, rendimakse periood 30.04.2003-30.05.2003, arve maksetähtpäev 30.05.2003. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 tulenevalt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna eelnimetatud arvetest

tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 31.03.2003, 01.05.2003 ja 31.05.2003, siis on 07.07.2006 esitatud hageja nõue aegunud. Kostja vaidles vastu AS HL kasutusrendi lepingust tulenevale nõudele ülejäänud osas ka sisuliselt vastu. VÕS § 361 lg 3 (enne 27.12.2003 kehtinud redaktsioonis) ja kasutusrendi lepingu üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga. Vara müügiaktist nähtuvalt müüdi auto 31.10.2003 hinnaga 317 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostja vastuväide seisnes selles, et hageja on liisingueseme müügist saadud summast alusetult käibemaksu maha arvanud, kuna kasutatud kauba (liisinguesemeks olnud sõiduauto) edasimüügil kohaldus lepingu lõpetamise ja liisinguesemeks olnud auto edasimüügi ajal kehtinud käibemaksuseaduse (KMS) §-st 34 tulenev erikord, mille eesmärgiks oli vältida käibemaksu kumulatsiooni kasutatud kaupade edasimüügil. Kui hageja jättis erikorrast tuleneva käibemaksu arvestamise võimaluse kasutamata, ei ole põhjendatud sellest tuleneva riski panemine kostjale. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu lõpetamisel ei ole põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Arvestades eeltoodut, on auto väärtuseks VÕS § 367 lg 3 tähenduses hagejale auto võõrandamisest laekunud 317 000 krooni. Auto müügihind katab kõik hageja nõuded kostja vastu ning ülejääk tuleb hagejal kostjale tagastada. Kostja vaidles vastu ka sellele, et liisinguesemeks olnud auto müüdi alla turuväärtuse. Hageja volitatud esindaja OÜ BR, kelle põhitegevusalaks on autode müük, hindas 02.06.2003 sõiduki maksumuseks 330 000 krooni. Eeltooduga on tõendatud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks (turuväärtuseks) selle liisinguandjale tagastamise ajal TsÜS § 65 ja VÕS § 367 lg 3 tähenduses oli 330 000 krooni. Kostja vaidles vastu sellele, et hageja nõuab temalt vara realiseerimisega seotud kulu (müügiteenuse maksumuse) hüvitamist summas 8 059,32 krooni. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutuste tekkimist. Hageja teatas kostjale lepingu ülesütlemisest 07.05.2003. Kostja tagastas 30.05.2003 auto hageja poolt määratud kohta OÜ BRes ning andis auto üle hageja poolt volitatud esindajale, kes vormistas vara üleandmisevastuvõtmise akti. Kuna hageja poolt 07.05.2003 saadetud lepingu ennetähtaegse ülesütlemise teatises ei olnud märgitud liisingueseme tagastamise aega, siis tuleb lugeda sõiduauto viivitamata tagastatuks. OÜ BRe koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et sõiduautol oleks ülevaatuse käigus leitud puudusi või sõiduauto ei oleks olnud tehniliselt korras. Hageja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid sõiduauto puuduste või tehnilise korrastamisega seotud kulutuste kandmise kohta. OÜ BR arve müügiteenuse eest on põhjendamatu ja hageja ei ole näidanud, milles müügiteenuse tasu seisneb ja kuidas see on kujunenud. Vastuseks hageja 16.02.2009 täiendavatele seisukohtadele kostja 19.02.2009 esitatud menetlusdokumendis märkis, et tegemist ei ole hagi täiendamisega, vaid hagi muutmisega ja sellega kostja ei nõustu. Kostja leiab, et tegemist on hagi aluse muutmisega, sest esialgses hagis ja apellatsioonkaebuses oli hageja seisukohal, et kostjaga on sõlmitud kasutusrendileping . Täiendavates seisukohtades hageja leiab, et kostja on üle võtnud hageja ja OÜ U vahel sõlmitud liisingulepingu . Kostja on endiselt seisukohal, et pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida rendi järgi, kuna poolte vahel 15.07.2002 sõlmitud kasutusrendi leping ei vasta liisingulepingu tunnustele. Kostja leiab, et kahe isiku vahel sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Käesolevas asjas oli hageja lepingu sõlmimise hetkel nii rendileandjaks kui ka müüjaks. Seega kuulus lepingu ese lepingu sõlmimise ajal hagejale ja rääkida ei saa lepingu eseme soetamisest spetsiaalselt hageja jaoks. Kuna vara juba kuulus hagejale, siis puudus liisingusuhtele omane vara liisinguvõtja huvides omandamise risk ning hagejal ei ole õigust nõuda liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumuse hüvitamist.

Hageja seisukoht, et kostja võttis sisuliselt üle OÜ-ga U sõlmitud liisingulepingu, on ümber lükatud kasutusrendilepingu lisaga 1 vara üleandmise-vastuvõtmise akt, kus hageja ja OÜ U loevad kasutusrendilepingu seoses kõigi kasutusrendi lepingu maksete täieliku ja tingimusteta tasumisega lõpetatuks ning kinnitavad, et lepingu täitmise suhtes vastastikuseid pretensioone ei omata. Kui hageja ja OÜ U on omavahelise kasutusrendi lepingust tuleneva õigussuhte lõpetanud kokkuleppega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 179 ning kostja ei saanud „sisuliselt üle võtta liisingulepingust tulenevad varasemaid õigused ja kohustused“. OÜ U ja hageja vahel sõlmitud lepingu ülevõtmisest saaks rääkida juhul, kui sama leping samadel tingimustel oleks kostjale üle tulnud vaid lepingu lisana vormistatud märkega, et muutunud on lepingupool. Hageja, sõlmides kostjaga 15.07.2002 kasutusrendilepingu muutis mitte ainult lepingu numbrit, vaid ka tingimusi. Lepinguid võrreldes ilmneb, et muutunud on näiteks nii lepingu lõppemise aeg, vara maksumus ja vara ostuhind (lepingu lõppemisel), kui ka rendi suurus. Samuti on kostjalt nõutud lepingu tagatist (hageja sõlmis EHKH AS käenduse). Kostja leiab samuti, et juhul, kui õigussuhe kvalifitseeritakse liisingulepingu järgi, ei ole hagejal sõiduauto Audi A4 omandamisega tekkinud hüvitamata kulu. VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale eelkõige liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lähtudes VÕS 367 lg –st 3 (kuni 27.12.2003 kehtinud redaktsioonis) tuleb hageja nõude suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada hageja poolt sõiduki omandamiseks tehtud kulud sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal. Liisingueseme finantseerimiseks tehtud kulutusi tuleb võrrelda nii OÜ U kui ka kostja poolt tasutud liisingumaksetega alates sõiduauto soetamisest kuni lepingu üleandmiseni ning seejärel arvata maha vara realiseerimisest (või müügiaktis toodud hinnast) laekunud summad. Maakohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt hageja soetas 17.08.2001 OÜ U juhiste järgi sõiduauto Audi A4 maksumusega 24 373,02 EUR, mis arvestatuna kursiga ! EUR = 15,65 EEK moodustab 381 437,76 EEK). OÜ U on lepingu sõlmimisest kuni 15.07.2002 poolte kokkuleppel lõpetamiseni tasunud hagejale 8012,74 EUR ehk 125 399,38 EEK. Seega vara jääkmaksumus (tasumata osamaksed) seisuga 15.07.2002 oli 256 201,99 EEK. Sõlmides kostjaga 15.07.2002 lepingu , on hageja märkinud vara maksumuseks 19 974,83 EUR ehk maksegraafiku kohaselt 312 538,99 EEK. Seega 56 337 EEk enam, kui oli vara jääkmaksumus seisuga 15.07.2002.a. Lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseni on kostja tasunud hagejale 83 282,28 EEK. Lepingu esemeks olnud sõiduauto Audi A4 müümisel laekus hagejale 268 644,07 EEK. Eelnevast selgub, et kokku on hagejale laekunud 477 325,73 EEK, mis ületab märkimisväärselt hageja kui krediteerija poolt liisingueseme finantseerimiseks tehtud kulutuse 381 437,76 krooni. Hageja on liisingueseme finantseerimise käigus rikastunud 95 887,97 krooni võrra (arvestades, et pooled vaidlevad ka vara väärtuse üle, siis isegi 106 904,91 krooni võrra). Sõiduki väärtuse osas jääb kostja oma varasemale seisukohale, et sõiduki väärtuseks on sõiduki tagastamisel 02.06.2003 hindamisaktis märgitud ja vara müügiaktis sõiduki müügihinnaks loetud summa 330 000 krooni. Hageja lasi koostada sõiduki tagastamise kohta akti ning otsustas 11.06.2003, et sõiduki maksumus realiseerimiseks on 330 000 krooni (kooskäibemaksuga) ja kuna kostja ei saanud mõjutada müügiprotsessi, siis ei saa panna tagastatud sõiduki võõrandamise hinnariski üksnes kostjale. Üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab. See võimaldab oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt hageja otsustada. Selliselt vastab tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 punktile 5, kuna kostjalt võetakse võimalus tõendada tüüptingimuse kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tingimuse ebamõistlikkust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Tüüptingimuste punkt 5.19 on tühine ja selle asemel tuleb lähtuda VÕS §-st 367. VÕS § 367 lg 3 (kuni 27.12.2003 kehtinud redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük oluline, on vaid selle väärtus tagastamisel. Sõiduki väärtus hagejale tagastamisel oli 279 661,07 krooni (ilma käibemaksuta) ja sellest tuleb kostja hinnangul lähtuda.

Kostja möönab, et Riigikohus on hilisemates lahendites muutnud oma seisukohta ja leidnud, et ülesütlemisel tuleb vara tagastamisaegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest ilma käibemaksuta. Muus osas jääb kostja varem esitatud seisukohtade juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.