2-06-23667/21 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

OÜ Torrefa Consulting seaduslikule esindajale toimetati makseettepanek kätte 28.07.2006. Võlgnik esitas 07.08.2006 vastuväite maksekäsu kiirmenetluse avaldusele ja 28.08.2006 määrusega andis Harju Maakohtu kohtunikuabi AS Hansa Liising Eesti avalduse üle hagimenetlusse. 22.09.2006 esitas AS Hansa Liising Eesti hagi OÜ Torrefa Consulting vastu, milles palus kostjalt välja mõista kasutusrendi lepingust tuleneva võla 37 169,76 krooni. Hageja tugines nõudes kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktidele 2.3, 11.1.2 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, § 367 lg-tele 1 ja 4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Torrefa Consulting 15.07.2002 kasutusrendi lepingu nr 0042131L, mille esemeks oli sõiduauto Audi A4 Quattro, ehitusaasta 2001. Lepingust tulenevalt sai kostja vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. 07.05.2003 teatas hageja kostjale võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui kostja ei kustuta võlgnevust etteantud tähtaja jooksul. Kuna kostja ei kustutanud teatises nimetatud tähtaja jooksul oma lepingulist võlgnevust hageja ees, luges hageja kasutusrendi lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 11.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara (liisingueseme) valduse. Vara müüdi hinnaga 268 644,07 krooni (hinnad siin ja edaspidi ilma käibemaksuta). Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees on 305 813,83 krooni, millest kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus summas 277 818,94 krooni; vara realiseerimisega seotud kulu (müügiteenus) 8 059,32 krooni; debitoorne võlgnevus summas 19 935,57 krooni. Kuna vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud OÜ Torrefa Consulting kasutusrendi lepingust tulenevat võlga, siis on lepingust tulenevalt kostja poolt hagejale hüvitamata 37 169,76 krooni (s. o lepingust tuleneva võlgnevuse 305 813,83 krooni ja vara realiseerimisest saadud 268 644,07 krooni vahe), mille hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista. Hageja selgitas, viidates VÕS § 88 lg-le 6, et vara müügist laekunud raha arvelt loeb ta kõigepealt kustutatuks debitoorse võlgnevuse summas 19 935,57 krooni ning ülejäänud summa, 248 708,60 krooni ulatuses vähendab vara jääkmaksumust. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Debitoorse võlgnevuse nõudele summas 19 935,57 krooni palus kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1, § 143, § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldada aegumist. Hagiavaldusest nähtuvalt põhineb hageja nõue 15.07.2002 sõlmitud kasutusrendi lepingul nr 0042131L, mille hageja ütles üles 30.05.2003. Hageja nõuab kostjalt kolme viimase kuu lepingujärgsete rendimaksete võlgnevuse tasumist järgmiste arvete alusel. Arve nr 8126850880 summas 6 645,19 krooni, rendimakse periood 30.02.2003-30.03.2003, arve maksetähtpäev 30.03.2003; arve nr 8127981020 summas 6 645,19 krooni, rendimakse periood 30.03.2003-30.04.2003, arve maksetähtpäev 30.04.2003; arve nr 8129148175 summas 6 645,19 krooni, rendimakse periood 30.04.2003-30.05.2003, arve maksetähtpäev 30.05.2003. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 tulenevalt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava 2(7)

kohustuse täitmist. Kuna eelnimetatud arvetest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 31.03.2003, 01.05.2003 ja 31.05.2003, siis on 07.07.2006 esitatud hageja nõue aegunud. Kostja vaidles vastu AS Hansa Liising Eesti kasutusrendi lepingust tulenevale nõudele ülejäänud osas ka sisuliselt vastu. VÕS § 361 lg 3 (enne 27.12.2003 kehtinud redaktsioonis) ja kasutusrendi lepingu üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga. Vara müügiaktist nähtuvalt müüdi auto 31.10.2003 hinnaga 317 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostja vastuväide seisnes selles, et hageja on liisingueseme müügist saadud summast alusetult käibemaksu maha arvanud, kuna kasutatud kauba (liisinguesemeks olnud sõiduauto) edasimüügil kohaldus lepingu lõpetamise ja liisinguesemeks olnud auto edasimüügi ajal kehtinud käibemaksuseaduse (KMS) §-st 34 tulenev erikord, mille eesmärgiks oli vältida käibemaksu kumulatsiooni kasutatud kaupade edasimüügil. Kui hageja jättis erikorrast tuleneva käibemaksu arvestamise võimaluse kasutamata, ei ole põhjendatud sellest tuleneva riski panemine kostjale. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu lõpetamisel ei ole põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Arvestades eeltoodut, on auto väärtuseks VÕS § 367 lg 3 tähenduses hagejale auto võõrandamisest laekunud 317 000 krooni. Auto müügihind katab kõik hageja nõuded kostja vastu ning ülejääk tuleb hagejal kostjale tagastada. Kostja vaidles vastu ka sellele, et liisinguesemeks olnud auto müüdi alla turuväärtuse. Hageja volitatud esindaja OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kelle põhitegevusalaks on autode müük, hindas 02.06.2003 sõiduki maksumuseks 330 000 krooni. Eeltooduga on tõendatud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks (turuväärtuseks) selle liisinguandjale tagastamise ajal TsÜS § 65 ja VÕS § 367 lg 3 tähenduses oli 330 000 krooni. Kostja vaidles vastu sellele, et hageja nõuab temalt vara realiseerimisega seotud kulu (müügiteenuse maksumuse) hüvitamist summas 8 059,32 krooni. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutuste tekkimist. Hageja teatas kostjale lepingu ülesütlemisest 07.05.2003. Kostja tagastas 30.05.2003 auto hageja poolt määratud kohta OÜ Balti Realiseerimiskeskuses ning andis auto üle hageja poolt volitatud esindajale, kes vormistas vara üleandmise-vastuvõtmise akti. Kuna hageja poolt 07.05.2003 saadetud lepingu ennetähtaegse ülesütlemise teatises ei olnud märgitud liisingueseme tagastamise aega, siis tuleb lugeda sõiduauto viivitamata tagastatuks. OÜ Balti Realiseerimiskeskuse koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et sõiduautol oleks ülevaatuse käigus leitud puudusi või sõiduauto ei oleks olnud tehniliselt korras. Hageja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid sõiduauto puuduste või tehnilise korrastamisega seotud kulutuste kandmise kohta. OÜ Balti Realiseerimiskeskus arve müügiteenuse eest on põhjendamatu ja hageja ei ole näidanud, milles müügiteenuse tasu seisneb ja kuidas see on kujunenud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 05.11.2007 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud AS Hansa Liising Eesti kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb AS Hansa Liising Eesti arvetest nr 8126850880, nr 8127981020 ja nr 8129148175 tulenevate lepingujärgsete maksete võlgnevuse nõudele kohaldada aegumist ning jätta hageja nõue 19 935,57 krooni kasutusrendi lepingu järgsete tasumata maksete osas rahuldamata aegumise tõttu. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele 3(7)

vastava kohustuse täitmist. Nõuded muutusid sissenõutavaks 31.03.2003, 01.05.2003 ja 31.05.2003 ning aegusid vastavalt 31.03.2007, 01.05.2007 ja 31.05.2007. Hageja esitas debitoorsete võlgnevuste tasumise nõude 07.07.2007. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuste täitmisest. Kostja taotles aegumise kohaldamist TsÜS § 143 järgi ning eeltoodud põhjusel ei ole hageja materiaalõiguslikult õigustatud nõudma kostjalt arvetest nr 8126850880, nr 8127981020 ja nr 8129148175 tulenevate kohustuste täitmist. Hageja on nõudnud vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud kulutuste hüvitamist VÕS § 367 lg 4 alusel. Kasutusrendi lepingus nr 0042131L sätestati, et lepingu ennetähtaegsel lõppemisel kuulub vara liisinguandja poolt võõrandamisele. Nimetatud vara võõrandamisest saadud raha arvelt kustutatakse esmajärjekorras lepingu lõpetamise ja vara võõrandamisega kaasnevad dokumentaalselt tõendatud ja põhjendatud kulud, seejärel lepingu lõpetamise hetkeni tasumata lepingust tulenevad maksed. Kohus tegi kindlaks, et hageja ei ole tõendanud vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutuste kandmist kokku summas 8 059,32 krooni. Hageja ei ole esitanud kohtule vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud kuludena OÜ Balti Realiseerimiskeskuse arvet nr 120188 koos lisadega kostjale. Hageja volitatud esindaja poolt 30.05.2003 koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et sõiduautol oleks ülevaatuse käigus leitud mingeid puudusi või et auto ei oleks olnud tehniliselt korras. Hagist ei selgu, milles müügiteenuse tasu seisneb ja kuidas sellises suuruses tasu summa on kujunenud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 05.11.2007 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 37 169,76 krooni. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda, sealhulgas mõista vastustajalt apellandi kasuks välja apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Hageja vaidleb apellatsioonkaebuses vastu debitoorse võlgnevuse nõude rahuldamata jätmisele aegumise tõttu. Hageja täpsustas 17.04.2007 arvamuses hagi vastuse kohta (kohtusse saabunud 30.05.2007) nõude kujunemist ning selgitas VÕS § 88 lg 6 alusel, et luges vara müügist laekunud raha arvelt kõigepealt kustutatuks debitoorse võlgnevuse summas 19 935,57 krooni ning ülejäänud summa arvelt vähendas vara jääkmaksumust. Seega kuulus pärast vara müüki kostja poolt hüvitamisele vara jääkmaksumuse hüvitamata osa 29 110,44 krooni ja vara müügiteenus summas 8 059,32 krooni, kokku võlgnevus 37 169,76 krooni. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, miks ta ei võta arvesse hagiavalduse täpsustust, ning on kohaldanud aegumist nõuetele, mida hageja ei ole esitanud. Isegi juhul, kui eeldada, et vara müügist saadud summa arvel ei kustutanud hageja esmajärjekorras kostja debitoorset võlgnevust, ei saa tasumata rendimaksete nõuet pidada aegunuks, kuna kasutusrendi lepingust tulenevate nõuete lõplik suurus selgus alles pärast vara müüki 31.10.2003. Juhul kui hagejal oleks õnnestunud võõrandada liisinguese kõrgema hinnaga kui kostja vastu kasutusrendi lepingust tulenevate nõuete summa, siis oleks nõuded saanud rahuldada vara müügist laekuva raha arvelt. Aegumistähtaja kulgemine algas 31.10.2003. Hageja esitas nõude maksekäsu kiirmenetluses 07.07.2006 ja hagimenetluses 20.09.2006, seega tähtaegselt. Apellant märgib täiendavalt, et esimese astme kohus on ebaõigesti arvutanud arvetest nr 8126850880, nr 8127981020 ja nr 8129148175 tulenevate nõuete aegumistähtaega, sest kui eeldada, et nõuete aegumise tähtaeg algas kohtuotsuses märgitud ajal, s. o 31.03.2003, 01.05.2003 ja 31.05.2003, siis ei saanud TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane 4(7)

aegumistähtaeg lõppeda 2007. aastal, vaid 2006. aastal. TsÜS § 154 järgi algas debitoorse võlgnevuse aluseks olevate arvete aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks, s. o 31.12.2003. Esimese astme kohus ei ole kaevatavas otsuses selgitanud, miks ta jätab hageja kasuks välja mõistmata liisingueseme jääkmaksumuse hüvitamata osa. Selle nõude osas on kohtuotsus täielikult põhjendamata. Kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktis 5.19 on pooled kokku leppinud, et vara võõrandamisel on rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale vara jääkmaksumuse ja müügihinna vahe, juhul kui vara võõrandamisest saadud summa ei kata ära vara jääkmaksumust. Apellant ei nõustu esimese astme kohtu seisukohaga, et ta ei ole hagejana tõendanud vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutuste kandmist summas 8 059,32 krooni. Hageja esitas kulutuste kandmise tõendamiseks OÜ Balti Realiseerimiskeskus müügiteenuse koondarve nr 120188 koos lisade ja hageja kontoväljavõttega, millest nähtub arve tasumine kostja kasutuses olnud sõiduauto Audi A4 Quattro osas. Hageja põhjendas 17.04.2007 kirjalikus arvamuses kulu tekkimist ja selgitas, et müügiteenus moodustas 3 % vara käibemaksuta müügihinnast. Kaevatavast otsusest ei nähtu põhjendus, miks hagejale esitatud koondarve ja kontoväljavõte müügiteenuse lisakulu kandmist ei tõenda ning miks kulutused liisinguesemete müügiteenuse sisseostmisele ei ole kohtu arvates mõistlikud ega põhjendatud. Kohtu väide, et sõiduk oli tehniliselt korras, ei ole asjakohane, kuna see ei seostu vajadusega teha kulutusi vara realiseerimiseks. Hageja selgitab, et vara realiseerimine toob endaga alati kaasa teatud kulutusi ning kulutused VÕS § 367 lg 4 tähenduses oleksid kaasnenud ka siis, kui hageja ise oleks vara müünud. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode müük ning tal puuduvad selleks vajalikud tehnilised vahendid ja personal, siis on hageja sõlminud tagastatud rendiautode võõrandamiseks vastavad teenuste osutamise lepingud professionaalsete automüüjatega. Käesoleval juhul teostati vara realiseerimine OÜ Balti Realiseerimiskeskus vahendusel. Asjas ei oma tähtsust, kes konkreetselt tegeles vara võõrandamisega, vaid vara võõrandamise eest küsitud müügiteenuse tasu mõistlikkus. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendanud, et müügiteenuse tasu oli käesoleval juhul ebamõistlikult suur või et hagejal oleks olnud võimalik vara võõrandada väiksemate kulutustega. Hageja leiab, et kulutused müügiteenusele olid vältimatud ja põhjendatud ning kohus ei ole motiveerinud, miks ta asus seisukohale, et hagejale vara võõrandamisega kulusid ei kaasnenud või et need ei olnud mõistlikus suuruses. 13.03.2008 esitas apellant vastuseks apellatsioonkaebuse vastusele väite, et poolte vahel 15.07.2002 sõlmitud lepinguga võttis kostja üle hageja ja OÜ Udrek vahel sõlmitud kasutusrendi lepingust nr 0024877L tulenevad liisinguvõtja õigused ja kohustused. Harju Maakohtu 04.10.2007 kohtuistungil esitas kostja esmakordselt väite, et pooltevahelist õigussuhet ei saa kvalifitseerida liisingulepinguna, millele vastuväiteks esitatud hageja tõendit (OÜ Udrek avaldus kasutusrendi lepingust nr 0024877L tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmise kohta) maakohus keeldus vastu võtmast ja keeldus tõendi vastuvõtmisest keeldumist protokollimast. Hageja ei saanud tõendit enne 04.10.2007 kohtuistungit esitada, kuna varem ei olnud kostja antud asjaolule tuginenud. Kuna esimese astme kohus ei andnud nimetatud asjaoludele kohtuotsuses õiguslikku hinnangut, ei saanud hageja pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimist puudutavat vaidlust käsitleda ka apellatsioonkaebuses. Seoses eeltooduga palub apellant ringkonnakohtul nimetatud tõend vastu võtta. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vaidleb vastu apellandi esitatud uue tõendi vastuvõtmise taotlusele. 5(7)

Kostja vastuse kohaselt apellatsioonkaebusele menetles esimese astme kohus AS Hansa Liising Eesti hagiavaldust vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 ja § 328 lg-le 1 hageja esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja nõudis hagiavalduses kolme kuu tasumata rendimaksete võlga. Kostja vaidles nõude muutmisele vastu ja väitis, et hageja nõude arvestus nähtub hagiavalduse lisana esitatud AS Hansa Liising Eesti 22.05.2006 õiendist. Õiendist nähtuvalt on hageja vara müügist laekunud rahast lugenud esimeses järjekorras täidetuks vara jääkmaksumuse võlgnevuse. Esimese astme kohus on põhjendanud vara jääkmaksumuse hüvitamata jätmist viitega VÕS § 367 lg-le 4 ning jätnud hagi täies ulatuses rahuldamata. Lisaks selgitab kostja, et ta tugines Harju Maakohtu 04.10.2007 istungil asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud rendileping, mitte liisinguleping. Riigikohus on 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 asunud seisukohale, et olukorras, kus lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata vara kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt, ei ole tegemist liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses. Poolte vahel 15.07.2002 kasutusrendi lepingu sõlmimise ajal oli hageja nii vara rendileandjaks kui müüjaks. Kuna vara juba kuulus hagejale, siis puudus liisingusuhtele omane vara liisinguvõtja huvides omandamise risk ning hagejal ei ole õigust nõuda liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumuse hüvitamist. Kostja märgib, et põhjendused ja tõendid vara realiseerimisega seotud kulutuste (müügiteenus) kohta esitas hageja esmakordselt alles apellatsioonkaebuses. Koos hagiavaldusega ei olnud hageja esitanud kontoväljavõtet arve tasumise kohta ega põhjendanud kulutuste vajadust. Samas ei ole hageja apellatsioonkaebuses TsMS § 633 lg 5 nõuete kohaselt põhjendanud, miks ta eeltoodud asjaolusid ja tõendeid esimese astme kohtus esitada ei saanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis seab kohtule otsuse põhjendamise kohustuse. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas tuleb märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. TsMS § 438 kohustab kohut võtma seisukoha kõikide nõuete kohta. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta eelnimetatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. Toimiku materjalide kohaselt poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, kas pooltevahelist õigussuhet saab kvalifitseerida rendi või liisingu järgi. Maakohus jättis pooltevahelise õigussuhte üldse kvalifitseerimata. Hagiavalduses tõi hageja võlgnevuse arvestuse, mille osas olid pooltel erimeelsused. Maakohus jättis seisukoha võtmata hageja nõudes välja mõista vara jääkmaksumuse hüvitamata osa. Tuleb nõustuda apellandiga, et maakohtu otsus on selles osas täielikult põhjendamata. Toimiku materjalide kohaselt kostja vaidles vastu sõiduki jääkväärtuse määratlemisele hageja poolt, kusjuures vaidlusküsimuseks oli, kas vara väärtus tuli määrata käibemaksuga või ilma selleta ning mida tuleb lugeda vara väärtuseks sõiduki tagastamisel. Maakohus ei ole poolte faktilistele väidetele vastanud. Samas oli see oluline asjaolu nõude põhjendatuse kontrollimisel ja otsustamisel.

Maakohtu väidetel on hageja jätnud tõendamata vara võõrandamisel tekkinud lisakulud summas 8059,32 krooni. Toimiku materjalide kohaselt hagiavaldusele oli lisatud müügiteenuse arve nr 120188, millele olid lisatud ka teenuse kirjeldused, mis sisaldasid vaidlusaluse sõiduki müügiteenust ( t.lk. 45-46). Kui maakohus pidas antud tõendit ebapiisavaks tõendamaks lisakulude olemasolu seonduvalt sõiduki võõrandamisega, siis TsMS § 230 lg 2 järgi oli maakohtul õigus teha hagejale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid tõendamaks lisakulu kandmist. Toimikust ei ilmne, et kohus oleks hageja tähelepanu sellele pööranud. Tsiviilkohtumenetluse üheks oluliseks põhimõtteks on ausa menetluse põhimõte, mis tähendab ka seda, et kohtuotsus ei tohiks olla pooltele üllatav. Apellandi väidetel kohaldas kohus aegumist arvetele, mille tasumist ei ole hageja kostjalt kohtu korras nõudnud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus aegumise kohaldamise osas on jäänud seaduse nõuete kohaselt põhjendamata. Kohus, asudes seisukohale, et hageja nõue, mis tuleneb arvete võlgnevusest, on aegunud, on järgnevalt viidanud kasutusrendilepingule nr 0042131L ning kirjeldanud vara võõrandamisest saadud raha arvelt tehtud kulutuste ja võlgnevuse kustutamist. Otsuses olevast kirjeldusest ei ole võimalik aru saada, mida soovis kohus öelda seonduvalt kostja taotlusega aegumise kohaldamiseks. Kolleegium leiab, et ainuüksi arve esitamise kuupäevast ei saa aegumist järeldada. Hagi on esitatud kasutusrendilepingu üldtingimuste p 5.19 alusel, milles on ette nähtud, et hüvitada tuleb kahju, milleks muuhulgas on ka vara võõrandamisest saadud summa ja jääkmaksumuse vahe, aga ka kulutuste hüvitamata osa. Miks kohus leidis, et debitoorset võlgnevust ei saa arvesse võtta, kuna selles osas on nõue aegunud, otsusest ei selgu. Maakohtul tulnuks vastata hageja väitele, kas sõiduki võõrandamisest saadud rahast maksete võlgnevuse mahaarvamine oli õiguspärane ning kas sel juhul esitatud nõue sisaldas üldse arveid, mille osas kohaldas kohus aegumist. Arvestades eeltoodut asub kolleegium seisukohale, et tegemist on olulise menetlusõigusnormi rikkumisega TsMS § 656 lg 2 mõttes, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Uuel tsiviilasja arutamisel tuleb otsustada ka menetluskulude jaotamine.