Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja põhjendused 21.11.2005 sõlmisid hageja ja kostja arvelduskrediidi lepingu nr 05-243747-KP, mille põhitingimuste kohaselt avas hageja kostjale arvelduskrediidi limiidi summas 2500 krooni, kasutamise tähtajaga kuni 21.11.2006. Tagatiseks oli kostja igakuine laekumine. 28.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja arvelduskrediidi lepingu nr 05-243747-KP limiidiga 4000 krooni ja kasutamise tähtajaga kuni 21.11.2008.Arvelduskrediit võimaldas kostjal teha tehinguid kasutades arvelduskonto negatiivset saldot limiidi ulatuses. Limiidi kasutamise eest kohustus kostja tasuma intressi 19% aastas kasutuses olevast limiidist. Igakuise intressi tasumise tähtpäevaks fikseeriti kuu 10. kuupäev. Lepingu 1 punki 6.3 kohaselt kohustus kostja tähtaegselt omama piisavalt rahalisi vahendeid intressi tasumiseks. Kostja jäi intressimaksete tasumisega võlgnevusse alates 10.05.2008. Ajavahemikul 10.05.2008 kuni 10.10.2008 kostja intressi ei tasunud. Lepingu 1 punkti 8 järgi kohustus kostja tasuma tekkinud võlgnevuselt viivist VÕS §-s 113 kehtestatud määra alusel. 02.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduseta väikelaenulepingu nr 07-038784-VL summas 150 000 krooni, intressimääraga 14% aastas tagastamise lõpptähtajaga 12.03.2011. Hageja kandis laenusumma kostja kontole. Kostja kohustus tagastama laenu põhiosa ja intressi iga kuu 12. kuupäevaks summas 4132.21 krooni. Kostja jäi laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 12.04.2008. Alates 12.04.2008 kuni 12.10.2008 kostja laenu tagasi ei maksnud, olles viivituses täielikult kuue üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksmisega. Lepingu 2 punkti 10 kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast alates, panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Viivise määr tuleneb VÕS § 113 lg-st 1. Lepingu 2 punkti 13.3 järgi oli kostja kohustatud tasuma lepingu ülesütlemise korral ühekordset trahvi kuni 1% varaliste kohustuste summast. 14.08.2008 saatis hageja kostjale kirja lepingute 1 ja 2 ülesütlemise ja võlgnevuse suuruse koha, paludes kogu võla tasuda hiljemalt 29.08.2008 ning hoiatas, et juhul, kui kostja jooksvat võlgnevust nimetatud kuupäevaks ei kustuta, ütleb hageja lepingu enne selle tähtaja lõppu üles, lisades võlgnevusele trahvi 1% varaliste kohustuste summast ning nõuab kogu väikelaenu summade kohest tasumist kohtu kaudu. 29.10.2008 ütles hageja lepingud 1 ja 2 ennetähtaegselt üles. 21.11.2008 sulges hageja laenuprogramm lepingu 1 kasutuslimiidi ja kandis võlgnevuse uue lepingu nr 08-272050-KX alla. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest kostja oma ülejäänud võlgnevust hageja ees ei kustutanud. Kostja ei ole endale lepinguga võetud kohustusi täitnud, samuti ei ole kostja teavitanud hagejat kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. Sellest tulenevalt ei ole kohustuse rikkumine kostja poolt vabandatav. 08.01.2008 seisuga moodustab kostja võlgnevus hageja ees kokku 136 208.22 krooni, millest: 1) laenulepingust nt 08-272050-KX tulenev võlgnevus kokku on 4513.16 krooni (põhiosa 4000 krooni, intress ajavahemiku 10.05.2008 kuni 22.11.2008 eest 430.44 krooni, ja põhiosa viivis ajavahemiku 29.10.2008 kuni 08.01.2009 eest 82.72 krooni). 2) laenulepingust nr 07-038784-VL tulenev võlgnevus kokku on 131 695.06 krooni (põhiosa 118 001.15 krooni, intress ajavahemiku 12.04.2008 kuni 30.10.2008 eest 10 724.28 krooni, ja põhiosa viivis ajavahemiku 12.04.2008 kuni 08.01.2009 eest 2969.63 krooni). 09.01.2009 Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses palub hageja kostjalt enda kasuks välja mõista 136 208.22 krooni ning lisaks viivise protsendina põhinõudelt (122 001.15 krooni) alates

09.01.2009 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-le 1 kohus võib hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja on koos hagiavaldusega esitanud ka taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta. Kostja on hagimaterjalid 02.02.2009 isiklikult kätte saanud. Kostjat on hoiatatud tagaseljaotsuse tegemise võimalusest kostja kahjuks, kui ta hagile 20 päeva jooksul alates selle kättetoimetamisest ei vasta. Kostja ei ole hagiavaldusele käesoleva ajani vastanud. Kohus on seisukohal, et hagi on võimalik rahuldada tagaseljaotsusega, kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Hagi on tõendatud arvelduskrediidi lepinguga nr 05-243747-KP, lepingul nr 05-243747-KP sooritatud operatsioonidega, lepingu nr 08-272050-KX andmete ja võlgnevuse arvestusega, 02.03.2007 käenduseta väikelaenulepinguga nr 07-038784-VL, 02.03.2007 laenu tagastamise graafikuga, lepingu nr 07-038784-VL andmete ja sooritatud operatsioonidega, 14.08.2008 laenuvõlgnevusest teatamise ja kohustuste täitmise nõude kirjaga, ning kostjale saadetud laenukirjade koondiga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võlausaldaja võib võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi tagaseljaotsusega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 136 208.22 krooni, millest põhivõlgnevus moodustab 122 001.15 krooni, intress 11 154.72 krooni ja põhiosa viivis 3052.35 krooni, ning lisaks viivise protsendina põhinõudelt alates 09.01.2009 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks tagaseljaotsuse. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § § 1741 lg 3 järgi kohus määrab hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Kuna hageja on kohtule juba hagiavalduses esitanud menetluskulude nimekirja, määrab kohus kindlaks menetluskulud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud summas 12 500 krooni. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.