Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud ja menetluse käik 18.01.2008 esitas Stanislav Lisjutkin kohtule hagi Irena Hristokina vastu 493 480 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt kohtas hageja 2003 algul oma hea tuttava V. H.iga. Hageja teadis, et viimane elab koos kostjaga. Vestluse käigus ütles Hristokin hagejale, et kostja tahab avada baari, mille jaoks oli ta juba ka ruumid leidnud, kuid rahalistest vahenditest, mida nad omavad, ei piisavat baari avamiseks. Hageja kohtus kostjaga ning viimane rääkis hagejale, et soovib avada baari ning palus hagejalt raha. Hageja lubas kostjale, et räägib oma ema A. Z., kes töötab alaliselt XXXXXXXX ning tahab oma korterit müüa. Hageja ema nõustus andma kostjale raha intressiga laenuks. Hageja andis 23.01.2003 kostjale sularahas üle 80 000 krooni. Kuna sellest rahast ei jätkunud, palus kostja raha veel juurde. 24.01.2003 kandis hageja emalt korteri ostnud J. P. hageja arvele 350 000 krooni. 25.01.2003 helistas kostja hagejale ja palus veel laenuks 140 000 krooni. Hageja võttis selle summa pangaautomaadist oma arvelt ja andis samal päeval selle kostjale üle. Hageja sõitis koos oma sõbranna R. K. kostja koju ning andis kostjale korteris raha üle. Kostja luges nende juuresolekul raha üle. 28.01.2003 palus kostja hagejalt veel 69 000 krooni laenuks ning ka selle rahasumma üleandmine toimus kostja kodus. 29.01.2003 andis hageja kostjale veel 10 000 krooni ning 05.02.2003 32 800 krooni ja 10.02.2003 30 000 krooni. 14.02.2003 kutsus kostja hageja ning tema pereliikmed baari avamisele aadressil XXXXXX X. Hageja sugulaste ja sõprade juuresolekul teatas kostja, et kõik baaris on ostetud hageja raha eest. Peale baari avamist andis hageja kostjale tema palvel veel mitmel korral lisaks raha 16.02.2003 12 000 krooni, 21.02.2003 28 000 krooni, 10.03.2003 10 000 krooni ja 12.03.2003 35 000 krooni. 12.03.2003 seisuga andis hageja kostjale laenuks kokku 446 800 krooni. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale laenu kahe aasta pärast, s.o. 2005 märtsis, kusjuures raha kasutamise eest tasub kostja hagejale 5 % intressi aastas võla üldsummast ehk 23 340 krooni. Kokku hagejalt saadud raha kasutamise eest 2 aasta vältel on kostja kohustatud tasuma hagejale saadud laenult intressi kokku 46 680 krooni. 2004 märtsis ütles kostja hagejale, et tal pole baari tegevusest kasumit ning ta ei saa hagejale maksta aastaintressi summas 23 340 krooni. 2005 veebruarikuuks ei tagastanud kostja hagejale aasta intressi ega ka võlgnevust. Selle asemel pakkus kostja hagejale osalust äriühingus ning tegi ettepaneku töötada temaga koos. Hageja sellega ei nõustunud. Hageja ema A. Z. ja tunnistaja S. T. kohtusid korduvalt 2005 jooksul kostjaga ning palusid tal raha tagastada. 2006 soetas kostja korteri, mis annab tunnistust temal rahaliste vahendite olemasolust. Vastavalt äriregistrile on OÜ-l D., kus kostja on juhatuse liikmeks, põhivara maksumuseks 120 000 krooni. Selle vara andis kostja kui füüsiline isik 10.02.2003 üle iseendale kui OÜ D. esindajale, seega kohe peale hagejalt raha laenuks saamist. Samuti ostis kostja hagejalt saadud raha eest OÜ-le D. vara, mille maksumus moodustab 200 000 krooni. Hageja palus kohtul välja mõista kostjalt põhivõla 446 800 krooni ning 46 680 krooni intressivõlgnevuse katteks ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja väited, et ta on andnud kostjale laenuks 446 800 krooni ning viimane on lubanud saadud laenult maksta intresse 5 % aastas, on paljasõnalised. Kostja ei ole kunagi võtnud hagejalt laenu. Samal ajal ei vaidlusta kostja asjaolu, et hageja ise pöördus kostja poole ettepanekuga tegelda ühisäriga.

Esimese astme kohtu otsus 20.10.2008 otsusega Harju maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ja jättis menetluskulud Irena Hristokina kanda. Asjas puudus vaidlus, et pooltel puudub kirjalik laenuleping. Tunnistaja A. Z. kohtule antud ütlustest tulenevalt tegi kostja ettepaneku anda talle raha laenuks intressiga 5 % aastas tagastamise tähtajaga 2 aastat raha saamisest. Samuti ettepaneku vormistada hageja kostja firmasse tööle tehnilise direktorina. Antud asjaolu mängis tunnistaja jaoks olulist rolli. Tunnistaja nõustus kostjale laenu andma, kuid soovis, et laenu andmisega tegeleb hageja, kes on tunnistaja poeg. Kostja lubas võla 450 000 krooni tagastada koos protsentidega, teatades sellest baari avamise õhtul 14.02.2003. Rahasumma 140 000 krooni üleandmisel kostjale 25.01.2003, viibis tunnistaja R. K.. Kostja kinnitas tunnistaja juuresolekul hagejale, et selle päeva seisuga moodustab tema võlgnevus hagejale 220 000 krooni. Hageja vande all kohtule antud ütluste kohaselt ei teadnud hageja 22.01.2003. kostjale 80 000 krooni üleandmisel, kui palju ta kostjale raha laenuks annab, sest selle summa suuruse määrasid ära kostja vajadused. Perioodil 22.01.2003-12.03.2003 andis ta kostjale isiklikult üle 446 000 krooni, millest 430 000 krooni hageja ema korterimüügist saadud rahana ja 16 000 krooni võttis hageja kostja jaoks laenuks S. T.`lt. Tunnistaja T. kinnitas kohtule antud ütlustes, et ta andis hagejale 2003.a. märtsis laenu ning teadis ka seda, et hageja võttis temalt selle laenu kostja jaoks. Tunnistajad Z., J. ning K. kinnitasid oma ütlustes asjaolu, et baari avamisel 14.02.2003 teatas kostja Irena Kuusik avalikult, et kõik selles baaris on soetatud hageja raha eest ning kõigi kohalolijate juuresolekul lubas kostja Z.le, et tagastab talle ja tema pojale kuuluva raha peaaegu pool miljonit krooni. Ka 2004 ei eitanud kostja tunnistaja A. Z.le oma võla olemasolu. Eeltoodu alusel leidis tõendamist, et poolte vahel sõlmiti suuline laenuleping. Asjas esitatud korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-st 2.1 nähtus, et A. Z. müüs J. P.le korteriomandi 480 000 krooni eest. Kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtus, et hageja arvele on 24.01.2003 laekunud J. P.lt 350 000 krooni ning 10.03.2003 veel 50 000 krooni. Hageja on 140 000 krooni oma pangaarvelt välja võtnud 27.01.2003 mitte 25.01.2003, nagu on märgitud hagis. Tegemist on ilmse eksimusega. Ülejäänud rahasummade üleandmise osas pangaautomaadist väljavõetud rahasummad kattuvad hageja poolt väidetud kuupäevadega rahasummade üleandmise osas kostjale. Hageja kohtule antud seletuse kohaselt oli ta nõus kostjat meelsasti baari rajamisel rahaliste vahenditega abistama, sest oli ka ise kohtule vande all antud seletuste kohaselt huvitatud töötamisest selles baaris. Hageja ei soovinud väidetavalt enam merel käia ning soovis hakata tegelema äriga. 2003 algul, kui tunnistaja A. Z. oma poja kutsel Tallinna tuli, viis kostja teda isiklikult oma autoga vaatama baariruume. Tema sõnul oli see suur tühi ruum, kuid ruum meeldis talle, kuigi vajas suurt remonti. Baari avamise ajaks olid ruumid väga heas korras ning kõigile kutsutuile oli tehtud väga ilus laud. Kostja ütles kõigi külaliste kuuldes, et kõik selles baaris on soetatud tänu hagejale ja tema emale. Ülaltoodust nähtus, et kostja oli hea suhtleja ja äratas nii hagejas kui tema emas usaldust ning soovi abistada kostjat baariruumide väljaehitamisel ja sisustamisel. Tunnistaja A. Z. käis ka isiklikult kostja juures raha küsimas, kuid kostja ega tema mees tunnistajat ei kuulanud, vaid karjusid tema peale. Tunnistaja Z. läks koos oma sõbranna T.ga baari XXXXXXX tänaval ning ka seal kostja karjus tunnistajale, et tal pole raha. Kostja vältis edaspidi tunnistajaga kokkusaamisi.

Tunnistaja R. K. kohtule antud ütluste kohaselt käis isiklikult koos hagejaga kostja elukohas. Tunnistaja kinnitas asjaolu, et baari avamiseks korraldatud koosviibimisel ütles kostja, et kõik selles baaris on soetatud S. saadud raha eest. Tunnistaja S. T. oma kohtule antud ütlustes kinnitas, et kohtus kostja elukaaslase V. H.iga ning viimane seletas tunnistajale, et nad võtsid raha selleks, et firmat arendada, tegid remondi ja ostsid sisseseade, mis oli väga kallis. Praegu aga firma asjad ei edene. Kui tunnistaja T. leidis, et kui äri ei edene, tuleb sisseseade ära müüa ja võlg hagejale tasuda, muutus Hristokin kurjaks. Hiljem on nii kostja kui tema elukaaslane tunnistajaga kohtumisi vältinud. Tunnistaja V. J., hageja endise elukaaslasena, kohtule antud ütlustes oli teadlik sellest, et hageja tahtis oma ema korteri müügist saadud raha anda kostjale baari remondiks. J. lapse sünnipäeval, kus viibis ka hageja ning kostja koos oma elukaaslasega, tegi kostja hagejale ettepaneku, et hageja hakkab saama töötasu ning tema arvele hakatakse kandma võla katteks raha. Hageja käis ka ise pidevalt selles baaris, aitas remondi tegemisel, sõidutas kostja tütart jne. Tunnistaja V. H.i kohtule antud ütluste kohaselt on kostja tunnistaja abikaasa ning hageja oli varem tema hea sõber. Teadaolevalt ei ole hageja kostjale kunagi laenu andnud. Ajal, mil kostja rentis baari ruumid, oli ta veel abielus soome kodanikuga ning tunnistaja oli selles baaris ehitustööline. Baari välja ehitamine leidis aset soomlase rahadega. Ka tunnistaja H. oma kohtule antud ütlustes kinnitas asjaolu, et baari avamine toimus 14.02.2003. Nemad kostjaga ei vajanud mingit laenu, hoopis hageja ise pidi rajama oma äri selleks, et nende toodangut realiseerida. Tunnistaja H. oli teadlik, et hageja ema müüs ära oma korteri ning hageja palus tunnistajat aidata teda korteri müümisel. Baari ehitamine algas 2000 lõpus või 2001 alguses ning seda ehitati kuni 2003. Tunnistaja R. K. ütluste kohaselt tõi hageja tema juurde 2002 detsembris kostja ja tema elukaaslase H.i. Hageja palus tunnistajal anda kostjale laenuks 40 000 krooni, sest 2003 jaanuarikuus pidi kostja suurendama sissemaksega oma firma osakapitali. Tunnistaja andis kostjale raha, mille sai tagasi 2003 jaanuarikuu lõpus. Eeltoodust nähtus asjaolu, et kostja vajas 2002 detsembrikuus kõrvalist rahalist abi isegi oma firma osakapitali suurendamiseks sissemakse tegemisel, seega ei olnud ta käsitletaval perioodil heal majanduslikul järjel. Tunnistaja H.i asjas antud ütlused selle kohta, et kostja on baari Tallinnas, XXXXXXXe tänavale välja ehitanud ja sisustanud oma endise soomlasest abikaasa rahaliste vahenditega, on kohtu arvates paljasõnalised alljärgnevail põhjendustel. Ühtegi dokumentaalset tõendit asjaolu kohta, et kostjal endal olid baari väljaehitamiseks ning selle sisustuse soetamiseks olemas rahalised vahendid ning ta ei vajanud hagejalt raha, esitatud ei olnud. Hageja on asjas tõendanud nii dokumentaalsete tõenditega kui ka tunnistajate ütlustega, et hagejal olid olemas rahalised vahendid, millised ta sai suuremas osas oma ema korteri müügist. Kostja on tunnistajate juuresolekul tunnistanud võlgnevust hagejale. Kohtul puudus õiguslik alus kahelda asjas hageja taotlusel ära kuulatud tunnistajate ütluste tõepärasuses, sest kostja Irena Hristokina ei ole omaltpoolt esitanud ainsatki tõendit, mis võimaldaks osundatud tunnistajate ütlusi kahtluse alla seada. Kostja ei ole asjas vaidlustanud hageja põhivõla- ja intresside nõuet selle arvestuslikus osas, vaid väitnud, et pole hagejalt kunagi laenu saanud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Irena Hristokina palub tühistada Harju Maakohtu 20.10.2008 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõigusenormi, mis puudutavad laenulepingu tõlgendamist ja sõlmimist. Samuti on kohus kohaldanud valesti protsessiõiguse norme.

Kohus on tuvastanud kõiki kohustusi, mis olid seotud asjaoludega nagu tähtaeg, summa, täitmise maht, laenu eesmärk, protsendid ja poolte vastutus, tunnistajate ütluste alusel. Samas selliste asjaolude tuvastamine nagu võlasuhted aga ka raha üleandmise asjaolu võlaõiguslike suhete alusel ei ole võimalik tuvastada tunnistajate ütluste alusel. Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-106-04 ja Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas 2-2/055/05 olid seisukohal, et võlasuhteid ja raha üleandmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Tunnistaja ei saa olla teadlik kõikidest poolte vahelise kokkuleppe nüanssidest ja selle sisust, mis otstarbeks antakse ühed või teised rahalised vahendid üle. Samuti on käesolevas asjas tunnistajate ütluste alusel tehtud järeldused ebaloogilised. Ei ole selge kuidas võib anda ütlusi asjaoludes, mille juures ei ole tunnistaja viibinud. Kuulata üle tunnistajat asjaoludest, mille reaalseks tunnistajaks oli hoopis kolmas isik on loogiline vaid siis, kui kolmandat isikut ei ole võimalik üle kuulata. Mitte millegagi ei ole tõendatud asjaolu, et baari ehitamiseks kasutas kostja kellegi vahendeid. Ei ole esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit või panga ülekannet, mis kinnitaks teise võõra rahaliste vahendite kasutamist baari ehitamiseks. Samuti ei ole selge kohtu järeldus sellest, et kostja tunnistajate juuresolekul kinnitas, et on hagejale võlgu, kusjuures ei ole selge milline võlgnevus, milliste kohustuste alusel ja mis tingimustega. Kohtuotsus ei ole põhjendatud, kuna asjas ei ole tuvastatud poolte kohustused vastavalt VÕS §-le 23, lepingu kohustuste sisu VÕS §-le 24, poolte kohustused on valesti tõlgendatud vastavalt VÕS § 29. VÕS § 30 ja kohtuotsuse loogika alusel oli kostja kohustatud väljastama võlatunnistuse, mis peab olema kirjalikus vormis. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 20.10.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium täielikult nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et puuduvad igasugused kahtlused faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse kohta. Selliseid etteheiteid kohtule ei leidu ka apellatsioonkaebuses. Maakohus on kõigile asjas esitatud tõenditele hinnangu andnud ja nende alusel õigesti tuvastanud laenusuhte olemasolu poolte vahel, samuti raha üleandmise kostjale. Seega on tuvastatud maakohtu poolt kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad pooltevahelist suhet kvalifitseerida VÕS § 396 lg 1 alusel laenusuhtena. Kaebuses tugineb kostja ebaõigesti Riigikohtu lahendile 3-2-1-106-04 leides, et raha üleandmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Nimetatud lahendis käsitletakse laenusuhet, mis tekkis tsiviilkoodeksi kehtimise ajal. Käesolevas tsiviilasjas sõlmiti laenuleping poolte vahel 2003 aasta jaanuaris, kui kehtis võlaõigusseadus. Võlaõigusseaduses selline piirang puudub. Tunnistaja A. Z. ütlused on kooskõlas asja materjalidega ning tõendavad hagejal rahaliste vahendite olemasolu laenu andmiseks kostjale. Maakohus on otsuse tegemisel põhjendatult tuginenud tunnistaja ütlustele. Kaebuses toodud väide nagu oleks tunnistaja ütlused

vastuolulised ei ole põhjendatud. Samuti kinnitas tunnistaja, et kostja baari avamisel avalikult tunnistas kõigi ees laenu saamist hagejalt. Seda kinnitas ka tunnistaja R. K.. Põhjendamatu on ka kaebuses toodud paljasõnaline väide, mille kohaselt ei ole ka teiste tunnistajate ütlused lubatavad võlasuhte tõendamiseks. Kaebusest ei nähtu, miks ja milliste teiste tunnistajate ütlused lubatavad ei ole. Peale tunnistajate ütluste tõendab laenusuhte olemasolu poolte vahel ka hageja poolt vande all antud seletus, mis on tõendiks tulenevalt TsMS §-st 229 lg 2. Kostja leiab ekslikult kaebuses nagu pidanuks hageja tõendama, milliste vahendite eest ehitas kostja baari. Kui ka kostja hagejalt saadud laenu baari ehitamiseks ei oleks kasutanud, ei vabastaks see asjaolu kostjat laenu tagasimaksmise kohustusest. Põhjendatud on vastustaja väide, mille kohaselt ei ole kostja ühtki oma vastuväidet tõendanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab ka kostja oma vastuväiteid tõendama ja seda on maakohus korduvalt ka kostjale selgitanud. Kostja esindaja on kinnitanud eelistungil, et kostjal ei ole esitada mingeid dokumentaalseid tõendeid ja on nõustunud eelmenetluse lõpetamisega (t.l.62). Ka kohtuistungil 02.09.2008 ei ole kostja esitanud taotlusi täiendavate tõendite esitamiseks. Vaatamata eeltoodule on kostja lisanud apellatsioonkaebusele uusi dokumentaalseid tõendeid, täpsustamata mida nimetatud tõenditega tõendada soovitakse. Kaebusele on lisatud: kuupäevata müügileping soome ja eesti keeles ning kulude loetelu kahes keeles, kuus laenulepingut eesti ja soome keeles 2002 aasta algusest ja üks laenuleping 2003 veebruarist, mille kohaselt on K. P. laenanud Irena Kuusikule raha erinevates summades. Kostja taotleb nende võtmist tsiviilasja juurde, kuna ta ei saanud neid varem esitada, sest need olid Soome partnerite käes. Hageja palub jätta taotluse rahuldamata, kuna need tõendid tulnuks esitada esimese astme kohtule. Kolleegium leiab, et nimetatud tõendid tuleb TsMS § 652 lg 4 alusel jätta tähelepanuta, kuna kostja ei ole põhjendanud, miks neid ei esitatud maakohtule. Kostja on maakohtus eelistungil kinnitanud, et tal ei ole esitada mingeid dokumentaalseid tõendeid. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.