Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue kostja vastu. 18.01.2008.a. Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt kohtas hageja 2003.a. algul oma hea tuttava V H`iga. Hageja teadis, et viimane elab koos kostjaga. Vestluse käigus ütles H hagejale, et kostja tahab avada baari, mille jaoks oli ta juba ka ruumid leidnud, kuid rahalistest vahenditest, mida nad omavad, ei piisavat baari avamiseks. Hageja kohtus kostjaga ning viimane rääkis hagejale, et soovib avada baari Estmet-i endises administratiivhoones ning palus hagejalt raha. Hageja lubas kostjale, et räägib oma ema AZ, kes töötab alaliselt Iirimaal ning tahab oma korterit müüa. Korterimüügist saadava raha tahtis ema hoiustada pangas. Hageja ema nõustus andma kostjale raha intressiga laenuks. Hageja leppis oma emaga kokku, et kogu korterimüügist saadud raha saab hageja. Hageja andis kostjale sularahas üle 80 000 krooni 23.01.2003.a. Kostja ütles hagejale, et sellest rahast ei jätku ning palus raha veel juurde. 24.01.2003.a. kandis hageja emalt korteri ostnud JR hageja arvele 350 000 krooni ning hageja teatas sellest kostjale. 25.01.2003.a. helistas kostja hagejale ja palus veel laenuks 140 000 krooni. Hageja võttis selle summa pangaautomaadist oma arvelt ja andis samal päeval selle kostjale üle. Hageja sõitis koos oma sõbranna R K `ga kostja koju XXX maja juurde ning andis kostjale korteris raha üle. Kostja luges nende juuresolekul raha üle. 28. jaanuaril palus kostja hagejalt veel 69 000 krooni laenuks ning ka selle rahasumma üleandmine toimus kostja kodus. 29. jaanuaril 2003.a. andis hageja kostjale veel 10 000 krooni ning 05.02.2003.a. 32 800 krooni ja 10.02.2003.a. 30 000 krooni. 14.02.2003.a. kutsus kostja hageja ning tema pereliikmed baari avamisele aadressil XXX. Hageja sugulaste ja sõprade juuresolekul teatas kostja, et kõik baaris on ostetud hageja raha eest. Peale baari avamist andis hageja kostjale tema palvel 16.02.2003.a. veel mitmel korral lisaks raha 12 000 krooni; 21.02.2003.a. 28 000 krooni; 10.03.2003.a. 10 000 krooni ja 12.03.2003.a. 35 000 krooni. 12.03.2003.a. seisuga andis hageja kostjale laenuks kokku 446 800 krooni. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale laenu kahe aasta pärast, s.o. 2005.a. märtsis, kusjuures raha kasutamise eest tasub kostja hagejale 5 % intressi aastas võla üldsummast ehk 23 340 krooni. Kokku hagejalt saadud raha kasutamise eest 2 aasta vältel on kostja kohustatud tasuma hagejale saadud laenult intressi kokku 46 680 krooni. 2004.a. märtsis ütles kostja hagejale, et tal pole baari tegevusest kasumit ning ta ei saa hagejale maksta aastaintressi summas 23 340 krooni. 2005.a. veebruarikuuks ei tagastanud kostja hagejale aasta intressi ega ka võlgnevust. Selle asemel pakkus kostja hagejale osalust äriühingus ning tegi ettepaneku töötada temaga koos. Hageja sellega ei nõustunud. Hageja ema A Z ja tunnistaja S T kohtusid korduvalt 2005.a. jooksul kostjaga ning palusid tal raha tagastada. Kostja ei eitanud asjaolu, et baaris on kõik soetatud hagejalt saadud raha eest, kuid reaalset raha võla tagastamiseks ja aastaintresside tasumiseks tal pole. Kostja võlgnevus hageja ees moodustab 493 480 krooni, sellest põhivõlg 446 800 krooni ning intressivõlgnevus 46 680 krooni. 2006.a. soetas kostja korteri, mis annab tunnistust temal rahaliste vahendite olemasolust. Vastavalt äriregistrile on OÜ D , kus kostja on juhatuse liikmeks, põhivara maksumuseks 120 000 krooni. Selle vara andis kostja kui füüsiline isik 10.02.2003.a. üle iseendale kui OÜ D esindajale, seega kohe peale hagejalt raha laenuks saamist. Samuti ostis kostja hagejalt saadud raha eest OÜ D vara, mille maksumus moodustab 200 000 krooni. Kuni hagi kohtule esitamiseni ei ole kostja hagejale tagastanud laenusummat ega tasunud ka intresse. Eeltoodut aluseks võttes ja juhindudes VÕS § 396 lg. 1, 397 lg. 1, 100, 101 lg. 1 p.-dest 1 ja 6 palub hageja kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks 446 800 krooni põhivõlga ning 46 680 krooni intressivõlgnevuse katteks. Hageja palub jätta kostja kanda hageja kantud menetluskulud riigilõivule summas 22 750 krooni.

Kostja vastuväited hagile Kostja kirjaliku vastuse kohaselt 12.04.2007.a. kostja hagi esitatud kujul ei tunnista ning leiab, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja väited selles, et ta on andnud kostjale laenuks 446 800 krooni ning viimane on lubanud saadud laenult maksta intresse 5 % aastas, on paljasõnalised. Kostja ei ole kunagi võtnud hagejalt laenu. Samal ajal ei vaidlusta kostja asjaolu, et

hageja ise pöördus kostja poole ettepanekuga tegelda ühisäriga, kuid kostja keeldus sellest, sest kostja andmetel oli hageja seotud narkootikumidega. Mis puudutab A Z `t ja S T `t, siis selles osas soovib kostja märkida, et S T `ga kostja suhtles ja pärast seda oligi kostja poolt esitatud avaldus politseisse, sest S T nõudis kostjalt mingit raha, mida kostja ei ole kunagi temalt saanud. Hageja ei ole kostjale kunagi laenu andnud, mistõttu on hagi esitatud kohtule kostja arvates alusetult. Kostja palub kohtul jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud jätta hageja enda kanda. Hageja seisukoht kostja vastuväidete suhtes Hageja arvates puudub kostja avaldusel igasugune tõenduslik väärtus, kuivõrd on tegemist üksnes informatiivse dokumendiga. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et lepingu nõuetekohase täitmise eest vastutab kostja. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses, ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Asjas puudub pooltel vaidlus selle üle, et pooltel puudub kirjalik laenuleping. Kostja hagi ei tunnista ja palub kohtul see kui põhjendamatu jätta rahuldamata. VÕS §-i 396 lg. 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg. 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Samas lg. 2 sätestatu kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. VÕS §-i 11 lg. 1 kohaselt lepingut võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 9 lg. 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS §-i 6 lg. 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama lg. 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. VÕS §-i 7 lg. 1 kohaselt võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi lg. 2 sätte kohaselt mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja poolt kohtule esitatud hagis märgitud asjaolude kohaselt sai hageja oma tuttavalt V. H`ilt teada, et kostja I K tahab avada baari, mille jaoks on viimane ruumidki leidnud, kuid neil olevatest rahalistest vahenditest selleks ei jätku. Hagejale teadaolevalt elas H koos kostjaga. Hageja kohtus kostjaga ning viimane palus hagejalt raha. Hageja lubas kostjale, et räägib oma ema A Z `ga, kes elab alaliselt Iirimaal ning soovib oma Tallinna korterit müüa. Hageja rääkis emaga ning viimane nõustus sellega, et annab kostjale oma korterimüügist saadud raha protsendi alusel võlgu. Kuna aga hageja ema hageja sõpru ja tuttavaid ei tundnud, lepiti kokku, et kogu korterimüügist saadava raha saab hageja. Hageja andis esimese summana 80 000 krooni sularahas üle kostjale 23.01.2003.a.

Kostja ütles hagejale, et sellest summast ei piisa ning soovis veel lisaraha. 24.01.2003.a. kandis hageja ema korteri ostja hageja arvele 350 000 krooni ning hageja teatas sellest kostjale. 25. jaanuaril 2003.a. helistas kostja hagejale ja palus anda talle võlgu 140 000 krooni. Hageja võttis selle summa sularahaautomaadist ning viis selle veel samal päeval kostjale ja andis kostjale üle. Hageja sõbranna R K sõitis koos hagejaga kostja juurde Tallinnas, XXX majja. Nad läksid kostja korterisse ja kostja luges talle toodud raha enne vastuvõtmist nende juuresolekul üle. R. K küsis hiljem autos hagejalt, miks viimane ei võtnud kostjalt raha saamise kohta allkirja. Hageja selgituse kohaselt oli see vaid osa summast, mida kostja vajab ning allkirja võtab ta kostjalt siis, kui on kostjale üle andnud kogu vajamineva summa.

Asjas kohtu poolt ära kuulatud tunnistajad Z , J ning K kinnitasid oma ütlustes asjaolu, et baari avamisel 14.02.2003.a. teatas kostja I K avalikult, et kõik selles baaris on soetatud hageja raha eest ning kõigi kohalolijate juuresolekul lubas kostja Z `le, et tagastab talle ja tema pojale kuuluva raha peaaegu pool miljonit krooni. Ka 2004.a. ei eitanud kostja tunnistaja A. Z `le oma võla olemasolu. Ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et asjas on hageja vande all antud seletustega ning tunnistajate Z , K ja J ütlustega tõendamist leidnud asjaolu, et hageja ja kostja I K`u vahel sõlmiti suuline laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostja laenuks 446 000 krooni erinevate rahasummadena perioodil 22.01.2003.a. – 12.03.2003.a. intressiga 5 % aastas laenu üldsummalt laenuraha kasutamise eest. Hageja on asjas kohtule tõendanud asjaolu, et kostjale laenu andmise perioodil oli tema kasutuses tema ema korterimüügist saadud raha ning hageja andis kostjale laenu oma ema teadmisel ja heakskiidul. Antud asjaolu kinnitas kohtule antud ütlustes tunnistaja A Z . Asjas esitatud korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu 21.01.2003.a. (vt. tlk. 6 – 12) p.-st 2.1. nähtub, et A Z müüs ja JR ostis käesoleva lepingu esemeks oleva korteriomandi 480 000 krooni eest. Tasumises on pooled leppinud kokku, et 80 000 krooni on ostja poolt tasutud müüjale sularahas ning antud summa saamist on müüja kinnitanud oma allkirjaga. 350 000 krooni kohustub ostja kandma müüja taotlusel S L`i pangaarvele Hansapangas 2 pangapäeva jooksul arvates käesoleva lepingu sõlmimise päevast ning 50 000 krooni kohustub ostja kandma S L`i pangaarvele Hansapangas otsese valduse üleandmise päeval. Hageja poolt asjas esitatud pangakonto väljavõttest (vt. tlk. 14) nähtub asjaolu, et hageja arvele on 24.01.2003.a. laekunud JP `lt 350 000 krooni ning 10.03.2003.a. veel 50 000 krooni. Antud pangakonto väljavõtte kohaselt on hageja 140 000 krooni oma pangaarvelt välja võtnud 27.01.2003.a. mitte 25.01.2003.a., nagu on märgitud hagis. Seega ei saanud hageja ka 25.01.2003.a. kostjale tema kodus 140 000 krooni üle andmas käia, nagu väitis hageja vande all antud seletuses, vaid see võis aset leida alles 27.01.2003.a.. Ilmselt on antud juhul kohtu arvates tegemist hagi koostaja poolse tehnilise ebatäpsusega, aluseks võttes asjaolu, et käsitletav sündmustik leidis aset pea 4 aastat enne hagi esitamist kohtule. Hageja poolt hagis kirjeldatud ülejäänud rahasummade üleandmise osas pangaautomaadist välja võetud rahasummad kattuvad hageja poolt väidetud kuupäevadega rahasummade üleandmise osas kostjale. VÕS § 396 mõttest ja sättest tulenevalt ei ole laenulepingule kehtestatud seadusest tulenevalt kirjalikku vormi nõuet, seega võib laenulepingu sõlmida ka suulises vormis. Hagis märgitud asjaoludest lähtudes toimis hageja võlausaldajana hea usu põhimõtete kohaselt, kuna nii kostja kui tema elukaaslane V H olid talle tuttavad inimesed. Hageja soovi kostjat aidata baari rajamisel ei ole kohtu hinnangul võimalik käsitleda kui hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatut käitumist. VÕS §-i 7 lg. 1 mõistes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Hageja kohtule antud seletuse kohaselt oli ta nõus kostjat meelsasti baari rajamisel rahaliste vahenditega abistama, sest oli ka ise kohtule vande all antud seletuste kohaselt huvitatud töötamisest selles baaris. Hageja ei soovinud väidetavalt enam merel käia ning soovis hakata tegelema äriga. Hageja ema A Z tunnistajana kohtule antud ütluste kohaselt palus tema poeg S L /hageja) oma parimate sõprade nimel aidata lahendada nende rahalisi probleeme seoses baari avamisega. Tunnistaja Z korter seisis tühjana, sest tema pere sõitis Ameerikasse ning tunnistaja ise elab ja töötab ka praegu Iirimaal. 2003.a. algul, kui tunnistaja oma poja kutsel Tallinna tuli, viis kostja I K teda isiklikult oma autoga vaatama baari ruume Tallinnas, XXX. See oli tunnistaja ütluste kohaselt suur tühi ruum, kuid tunnistajale väidetavalt see ruum meeldis, kuigi see vajas suurt remonti. Kostja oli tunnistaja A. Z arvates esinduslik ja inimesena meeldiv ning tundus olevat usaldusväärne. Kostja soovis tunnistajalt laenu saada ning lubas laenult maksta intressi 5 % aastas ning laenu tagastama 2 aasta jooksul. Tunnistaja soovis oma poega aidata

ning nõustus oma korterit müüma, aga rahaasjadega tegelemise usaldas tunnistaja Z oma poja hooleks. Baari avamise ajaks olid ruumid väga heas korras ning kõigile kutsutuile oli tehtud väga ilus laud. I K`ul oli sel ajal jalaluumurd ning tunnistaja palus oma pojal olla I baaris abiks. Kostja I K ütles tunnistaja Z ütluste kohaselt kõigi külaliste kuuldes, et kõik selles baaris on soetatud tänu hagejale ja tema emale. Kostja oli väga tänulik ja lubas seda kõike kaua meeles pidada. Ülaltoodust nähtub, et kostja oli hea suhtleja ja äratas nii hagejas kui tema emas usaldust ning soovi abistada kostjat baariruumide väljaehitamisel ja sisustamisel, liiatigi, kui hagejale lubati selles baaris ka tasuvat tööd. Hagejale ja tema emale laenuandjana oli nende kohtule antud seletustest ja ütlustest ootuspärane, et ka kostja käitub käsitletavas laenusuhtes hea usus ning mõistlikult, vastates omalt poolt samaga ja asub täitma suulise laenulepinguga võetud kohustust maksta saadud laen tagasi koos intressidega 2 aasta jooksul. Kostja lubas tunnistaja A. Z ütluste kohaselt tagasi maksta 450 000 krooni ning 5 % intressi aastas. Kuna kostja ei asunud oma võlga ja intresse tasuma, käis tunnistaja Z ka isiklikult kostja juures raha küsimas, kuid kostja ega tema mees H tunnistajat ei kuulanud ning nad karjusid vaid tema peale. Tunnistaja Z läks koos oma sõbranna T `ga baari XXX tänaval ning ka seal kostja karjus tunnistajale, et tal pole raha. Kostja vältis edaspidi tunnistajaga kokkusaamisi. Eeltoodust nähtub, et seonduvalt asjaoluga, et kostja ei ole oma allkirjadega hagejalt rahasummade saamist kinnitanud, ei pea ta ka vajalikuks hagejale viimaselt saadud laenusummat tagastada. Käsitletavast laenusuhtest hageja ja kostja vahel olid teadlikud mitmed isikud peale A Z . Tunnistaja R K käis kohtule antud ütluste kohaselt isiklikult koos hagejaga kostja elukohas XXX kostjale raha viimas ning tunnistaja juuresolekul kinnitas kostja, et võlgneb selle päeva seisuga hagejale 220 000 krooni. Baari avamine toimus 14.02.2003.a., s.o. Valentini päeval ning kostja kinnitas tunnistaja K kuuldes A Z `le, et võlga on kokku 450 000 krooni. Kostja kinnitas baari avamiseks korraldatud koosviibimisel, et kõik selles baaris on soetatud Silt saadud raha eest. Tunnistaja S T oma kohtule antud ütlustes kinnitas, et kohtus kostja elukaaslase H`iga ning viimane seletas tunnistajale, et nad võtsid raha selleks, et firmat arendada, tegid remondi ja ostsid sisseseade, mis oli väga kallis. Praegu aga firma asjad ei edene. Tunnistaja t küsis H`ilt, miks kostja ei suhtle hagejaga. Kui äri ei edene, siis tuleb sisseseade ära müüa ja võlg hagejale tasuda. Seepeale muutus H tunnistaja ütluste kohaselt kurjaks ning teatas hagejale otsa vaadates, et hageja on tobu ja selliseid peabki karistama. Seepeale H väidetavalt tõusis ja lahkus. Hiljem on nii kostja kui tema elukaaslane tunnistajaga kohtumisi vältinud. Tunnistaja V J hageja endise elukaaslasena kohtule antud ütlustes oli teadlik sellest, et hageja tahtis oma ema korteri müügist saadud raha anda kostjale baari remondiks. Tunnistaja J ütles nii hagejale kui tema emale, et nad ei usaldaks kostjat. Tuunistaja J lapse sünnipäeval, kus viibis ka hageja ning kostja koos oma elukaaslasega, tegi kostja hageja ettepaneku, et hageja hakkab saama töötasu ning tema arvele hakatakse kandma võla katteks raha. Hageja käis ka ise pidevalt selles baaris, aitas remondi tegemisel, sõidutas kostja tütart jne. Tunnistaja J arvates hageja usaldas kostjat ja tema elukaaslast ülearu, pidades neid oma headeks sõpradeks. Tunnistaja V H`i kohtule antud ütluste kohaselt on kostja tunnistaja abikaasa ning hageja oli varem tema hea sõber. Tunnistajale teadaolevalt ei ole hageja kostjale kunagi laenu andnud. Tunnistaja H`i ütluste kohaselt ajal, mil kostja rentis baari ruumid, oli ta veel abielus soome kodanikuga ning tunnistaja oli selles baaris ehitustööline. Baari välja ehitamine leidis aset soomlase rahadega. Ka tunnistaja H oma kohtule antud ütlustes kinnitas asjaolu, et baari avamine toimus 14.02.2003.a. Tunnistaja kinnitas, et nemad kostjaga ei vajanud mingit laenu, hoopis hageja ise pidi rajama oma äri selleks, et nende toodangut realiseerida. Tunnistaja H oli teadlik, et hageja ema müüs ära oma korteri ning hageja palus tunnistajat aidata teda korteri müümisel. Baari ehitamine algas 2000.a. lõpus või 2001.a. alguses ning seda ehitati kuni 2003.a.

Tunnistaja R K kohtule antud ütluste tõi hageja tema juurde 2002.a. detsembris kostja I K`u ja tema elukaaslase H`i. Hageja palus tunnistajal anda kostjale laenuks 40 000 krooni, sest 2003.a. jaanuarikuus pidi kostja suurendama sissemaksega oma firma osakapitali. Tunnistajale pakuti tagatiseks sõiduautot ning tunnistaja leidis, et hageja on talle piisavaks garandiks. Tunnistaja andis kostjale 10 000 krooni sularahas ning 30 000 krooni kandis hageja arvele edasi andmiseks kostjale I K`ule. 2003.a. jaanuarikuu lõpus sai tunnistaja K kostjalt oma raha tagasi. Eeltoodust nähtub asjaolu, et kostja vajas 2002.a. detsembrikuus kõrvalist rahalist abi isegi oma firma osakapitali suurendamiseks sissemakse tegemisel, seega ei olnud ta käsitletaval perioodil heal majanduslikul järjel. Tunnistaja H`i asjas antud ütlused selle kohta, et kostja on baari Tallinnas, XXXe tänavale välja ehitanud ja sisustanud oma endise soomlasest abikaasa rahaliste vahenditega, on kohtu arvates paljasõnalised alljärgnevail põhjendustel. Kui kostja on seaduskuulekas kodanik, siis omab ta oma äriühingu majandustegevuses ka vajalikku raamatupidamisdokumentatsiooni ja aruandlust ning ta on võimeline kohtule asjas dokumentaalselt tõendama asjaolu, et tal endal olid baari väljaehitamiseks ning selle sisustuse soetamiseks olemas rahalised vahendid ning ta ei vajanud hagejalt raha. Ainsatki sellist tõendit kostja asjas kohtule esitanuid ei ole. Tunnistaja H`i ütlusi hindab kohus kui ebausaldusväärseid, sest ainsatki dokumentaalset tõendit lisaks tunnistaja H`i ütlustele kostja poolt asjas kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et hageja on asjas tõendanud nii dokumentaalsete tõenditega kui ka tunnistajate ütlustega, et hagejal olid olemas rahalised vahendid, millised ta sai suuremas osas oma ema korteri müügist. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub korterimüügist saadud rahasummade laekumine hageja pangakontole ning erinevate rahasummade väljavõtmine pangaautomaadist sularahana, kuna kostja väidetavalt soovis saada laenu sularahas. Kostja on tunnistajate juuresolekul tunnistanud võlgnevust hagejale. Tunnistajad Z ja K on kohtule kinnitanud vande all, et kostja I K tunnistas baari avamise päeval 14.02.2003.a., et kõik mis selles baaris on ostetud, on tänu hagejale ja tema emale. Tunnistaja Z ütluste kohaselt soovis kostja laenu baari rajamiseks ning lubas maksta intressi 5 % aastas. Kohtul puudub õiguslik alus kahelda asjas hageja taotlusel ära kuulatud tunnistajate ütluste tõepärasuses, sest kostja I K ei ole omaltpoolt esitanud ainsatki tõendit, mis võimaldaks osundatud tunnistajate ütlusi kahtluse alla seada. Kostja ei ole asjas hageja taotlusel ära kuulatud tunnistajate ütlusi oma-poolsete tõenditega ümber lükanud ega hageja poolt hagis märgitud asjaolusid omalt poolt seaduses sätestatud korras omapoolsete tõenditega välistanud. Kostja ei ole asjas vaidlustanud hageja põhivõla- ja intresside nõuet selle arvestuslikus osas ning on vaid väitnud, et pole hagejalt kunagi laenu saanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kostja vastu esitanud põhjendatud hagi ning see kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Hageja kantud asja menetluskulud jätab kohus täies ulatuses hageja kanda. Hagejal on õigus TsMS § 174 lg. 1 kohaselt menetlusosalisena nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri)

20.10.2008.a. Ärakiri õige. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.