Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.03.2009, Tallinn
Tsiviilasi
AS Hansa Liising Eesti hagi OÜ RevalExport ja Mihkel Nirgi vastu 428 646,28 krooni saamiseks
Hansa Liising Eesti AS apellatsioonkaebuse hind OÜ RevalExport apellatsioonkaebuse hind Vaidlustatud kohtulahend
325 809,67 krooni 34 775,13 krooni Harju Maakohtu 26.06.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ RevalExport ja AS Hansa Liising Eesti apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Hansa Liising Eesti (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), esindaja Olga Harlamova Kostja I OÜ RevalExport asukoht Tina 9, Tallinn)
(registrikood 10993901,
Kostja II Mihkel Nirgi (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxx x, xxxxxxx) Kostjate lepinguline esindaja Aile Vaiksaar Resolutsioon
1.Muuta Harju Maakohtu 26.06.2008 otsust menetluskulude jaotuse osas.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta esimese astme menetluskulud 76 % ulatuses hageja ja 24 % ulatuses kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.17.07.2007 esitas AS Hansa Liising Eesti kohtusse hagi OÜ RevalExport ja Mihkel Nirgi vastu 428 646,28 krooni saamiseks.
2.AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Revalexport sõlmisid liisingulepingu nr 0083209L, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes-Benz S 320 ning liisingulepingu nr 0083200L, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes-Benz C 200 KOMPRESSOR 1,8. Lepingute kohaselt kohustus hageja andma vara kostja kasutusse ja valdusse lepingu perioodiks, kostja kohustus tasuma makseid vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja saatis 01.06.2005 teatise lepingu ülesütlemise kohta, varade valdus taastati 22.06.2005. Autod võõrandas Saksa Auto AS.
3.Hageja nõue kostja vastu on esimesest lepingust 699 446,89 krooni: jääkmaksumus 638 852,71 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 40 841,64 krooni ja realiseerimise kulu 19 752,54 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 318 090,96 krooni. Hageja nõue kostja vastu teisest lepingust on 351 275,66 krooni: jääkmaksumus 309 086,54 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 27 219,84 krooni ja realiseerimise kulu 14 969,28 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 110 555,32 krooni.
4.28.07.2004 sõlmiti hageja ja Mihkel Nirgi vahel käenduslepingud, millega Mihkel Nirgi võttis endale kohustuse tagada solidaarselt eelnimetatud liisingulepingutest tulenevad nõuded. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hüvitamata kahju kokku 428 646,28 krooni. Kostjate vastuväited
5.Kostjad hagi ei tunnistanud. Arvesse tuleb võtta varade väärtus hagejale tagastamise hetkel. Varad tagastati 22.06.2005, sõiduauto Mercedes-Benz C 200 väärtus oli 370 000 krooni ja Mercedes-Benz S 320 turuväärtus oli 740 000 krooni. Hageja on sõiduautot Mercedes-Benz S 320 kasutanud ning sõiduki väärtust selle kaudu vähendanud. Sõidukid müüs hageja edasi ülisoodsa hinnaga, arvestades sõidukite tegelikku turuväärtust, tekitades sellega endale tahtlikult kahju. Kostja ei saa vastutada hageja ebaefektiivse müügistrateegia valimise eest. Seda enam, et OÜ-l RevalExport olid olemas ostjad, kuid hageja keeldus neile vara müümast.
2(7)
Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja OÜ-lt RevalExport ja Mihkel Nirgilt solidaarselt 102 839,61 krooni. Kohus jättis menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga solidaarselt kostjate kanda.
7.Asjas puudus vaidlus, et liisingulepingute ülesütlemine toimus hageja poolt põhjusel, et kostja ei tasunud liisingumakseid. Liisingulepingute objektiks olevad sõidukid tagastati 22.06.2005.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel on kohustus hüvitada vara jääkmaksumuse ja autode müügist saadud hinna vahe ja müügikulud ning millises ulatuses.
9.Kuna lepingud vastavad liisingulepingu tunnustele kohaldas kohus vaidluse lahendamisel liisingulepingu (VÕS 17. peatüki) sätteid.
10.Hageja ja OÜ Revalexport sõlmisid lepingud oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Üldtingimuste p 3.7 järgi võrdsustatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summa selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis. Põhjendatud on kostjate vastuväited, et üldtingimuste p 3.7 on kostjaid VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, sest selle punktiga võetakse kostjalt lepingu rikkumise korral võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kostjatel puudus võimalus mõjutada müügiprotsessi.
11.Riigikohus on otsustes 3-2-1-1-07, 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-56-08 leidnud, et VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kasutatud liisingautode üleandmis-vastuvõtmisaktides on määratletud 22.06.2005 Saksa Auto AS kui vastuvõtja poolt ligakaudsed müügihinnad ca 500 000 krooni ja 299 000. Vara müügiaktidest nähtub, et Mercedes-Benz S 320 on müüdud 11.11.2005 hinnaga 450 000 krooni (käibemaksuga) ja Mercedes-Benz C 200 on müüdud 26.07.2005 hinnaga 284 050 krooni (käibemaksuga) Saksa Auto AS poolt. Samas on kostja kohtule esitanud Viking Motors AS hindamisakti, mille järgi 20.05.2005 hinnati Mercedes-Benz S 320 turuhinnaks 740 000 krooni (käibemaksuga) ja 05.07.2005 Mercedes-Benz C 200 turuhinnaks 370 000 krooni (käibemaksuga).
12.Kohus, hinnates tõendeid kogumis, pidas kostja esitatud dokumentaalseid tõendeid usaldusväärsemateks, kuivõrd vastavalt OÜ Autoportaal teatisele on analoogilistel autodel 2005 olnud keskmiseks müügihinnaks vastavalt 650 000-750 000 krooni ning 350 000-380 000 krooni. Hageja seevastu ei ole kõrvutanud müügihinda müügiportaalides olemasolevate hindadega ega tõendanud, miks pidi hinda veelgi langetama, kui müügiprotsess algas 22.06.2005.
13.Riigikohus on otsuses 3-2-1-33-08 leidnud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehakse seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi.
14.Asjas leidis tõendamist, et kostjad soovisid osaleda müügiprotsessis, mis ilmselgelt oleks välistanud käesoleva kahju nõude. Tunnistaja T. K. OÜ RevalExport seadusliku esindajana avaldas soovi autode liisimiseks, kuid temaga ei võetud ühendust. Samuti
3(7)
tunnistaja R. P., kelle kasutada oli sõiduauto Mercedes-Benz C 20, tunnistas, et edastas soovi S. V. liising üle võtta. Hageja seevastu ei ole põhjendanud ega tõendanud, miks müügis olevate autode hinda tuli langetada, et müük osutuks võimalikuks. Eeltoodust tulenevalt puudub õiguslik alus välja mõista sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahet.
15.Kohus luges VÕS § 367 lg 4 alusel põhjendatuks hageja nõude sõidukite realiseerimis- ja remondikulude osas summas 34 775,13 krooni, samuti debitoorse võlgnevuse 68 061,48 krooni, kokku 102 836.61 krooni. Hageja apellatsioonkaebus
16.AS Hansa Liising Eesti esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha uus otsus, millega mõista kostjatelt täiendavalt välja 325 809,67 krooni.
17.Maakohus on vääralt tuvastanud lepingute esemeteks olnud sõidukite väärtuse nende tagastamise hetkel. Turuväärtuse hindamisel on keskseks küsimuseks see, millise hinnaga on võimalik vastavat vara reaalselt müüa, sest TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikus väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud ebausaldusväärsetest tõenditest. Kostjate esitatud varade hindamisaktides toodud hinnad on ennekõike hinnangulised, mitte konkreetsete varade tegelikud turuväärtused. Varade reaalne turuväärtus kujuneb siiski alles müügiprotsessi käigus.
18.Mõistetamatult on kohus lugenud lahendi tegemisel oluliseks ja põhjapanevaks tõendiks kostja esitatud üldsõnalist ning pealiskaudset OÜ Autoportaali vastust päringule. Nimetatud vastuses on märgitud sõiduautode keskmine turuväärtus 2005, seega mitte konkreetsete varade väärtused kindlal ajahetkel. Samas ei ole kindel, kas kuulutuses nimetatud hinnaga ka vara reaalselt võõrandatakse. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks on kostjate esitatud aktides ning OÜ Autoportaali vastuses toodud hinnad usaldusväärsemad, kui hinnad, mis sõidukitele kujunevad müügiplatsil. Juhul kui hindamisaktides märgitud hinnad kajastaksid ka varade tegelikku väärtust, oleks varasid nende hindadega õnnestunud ka müüa.
19.Kuna sõidukeid ei olnud võimalik müüa alghinnaga, mis katnuks liisinguandja kulutused, on selge, et alghind ei vasta varade turuväärtusele ehk harilikule väärtusele. Lähtuda tuleb eeldusest, et hind, millega vara lõpuks õnnestub müüa, ongi selle turuhind ehk kohalik keskmine müügihind.
20.Seda järeldust kinnitavad ka Riigikohtu otsused 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-56-08. Riigikohtu arvates ei ole 10% hinna erinevus oluline. Samuti on rõhutatud, et kui liisingueset ei õnnestu pikema perioodi jooksul teatava hinnaga müüa, tõendab see müügihinna mittevastavust turuhinnale.
21.Kohus ei ole põhjendanud, miks reaalsed müügihinnad ei ole varade turuväärtused. Olukorras, kus ei suudeta tõendada, et ese oleks õnnestunud müüa ka kõrgema hinnaga, kui tegelikult saavutatud müügihind, ei saa eseme kohalikuks keskmiseks müügihinnaks lugeda tegelikust müügihinnast suuremat summat. Tunnistajate ütlused selle kohta, et nad soovisid lepinguid üle võtta, ei tõenda, et varade väärtuseks oli nende jääkmaksumus ega ei anna alust järeldada, et hageja on iseendale kahju tekitanud. Tunnistaja ütlusi ei saa arvestada, kuivõrd tunnistajad kinnitasid, et nad ei ole pakkunud varade väljaostu, samuti ei ole nad pöördunud teiste liisingufirmade poole, et finantseerida varade väljaostu. Kostjate apellatsioonkaebus
22.OÜ RevalExport ja Mihkel Nirgi esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada otsuse realiseerimiskulude väljamõistmise ja menetluskulude
4(7)
jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Jätta hagi realiseerimiskulude väljamõistmiseks rahuldamata ja kõik menetluskulud, sh kostjate kantud lepingulise esindaja kulud hageja kanda.
23.Kohus jättis hagi enamuses osas rahuldamata. Kuna hageja pöördus alusetult kohtusse ja loobus kostja poolt pakutud kompromissist, peab ta menetluskulud kostjale hüvitama.
24.Kohus on otsuse kirjeldavas osas kohtukulud jätnud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga kostjate kanda, kuid on lahendamata jätnud kostjate kantud kohtuväliste kulude jaotuse ning ekslikult märkinud otsuse resolutsiooni kohtukulude asemel menetluskulud.
25.Kostjad pakkusid menetluse käigus kompromissina hagejale 60 743,03 krooni. Tulenevalt asjaolust, et kohtu poolt rahuldatud 102 836,61 kroonist 68 061,48 moodustub just nimelt kostjate poolt kompromissina pakutud maksmata osamaksed, saab lähtuda käesolevas asjas ka TsMS § 163 lg-st 2 ning jätta menetluskulud, sh kostjate esindaja kulud hageja kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
26.Kohus ei ole andnud hinnangut kostjate väidetele, et kuna sõidukid olid avalikus müügis OÜ Balti Realiseerimiskeskuse müügiplatsil, siis Saksa Auto AS esitatud arved ei tõenda hageja liisingulepingute ülesütlemisest põhjustatud lisakulusid. Hageja ei ole kostjate vastavasisulisi vastuväiteid ümber lükanud.
27.Asjas on tõendamist leidnud, et liisingulepingute lõpetamisel palus hageja sõiduautod hagejale tuua, et need esimesel võimalusel olemasolevatele ostjatele T. K.le ja R. P.ile edasi müüa. Hageja ei müünud sõiduautosid nimetatud isikutele, vaid pani väidetavalt sõiduautod müüki, seda kostjate teadmata tekitades endale tahtlikult kahju. Kui hageja oleks sõiduautod müünud kostjate näidatud isikutele, ei oleks hagejale tekkinud realiseerimise- ja remondikulusid.
28.Kohus luges realiseerimise- ja remondikulusid tõendavaks dokumendiks Saksa Auto AS 21.11.2005 arve nr 252601998. Samas on tõendamata, et nimetatud arvel kirjeldatud lisakulud tekkisid kostjate liisingulepingu ülesütlemisel. Seega on kohus ebaseaduslikult jätnud analüüsimata kostjate vastavasisulised väited ja tõendid lisakulude nõude osas Vastused kaebustele
29.Pooled peavad teineteise apellatsioonkaebust põhjendamatuks ning paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus hagi osaliseks rahuldamiseks on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
31.Hageja ei ole menetluse käigus esitanud väiteid varade väärtusest nende tagastamise hetkel, vaid on üksnes väitnud ja tõendanud varade müügist saadud rahasummat, pidades seda iseenesestmõistetavalt autode tegelikuks väärtuseks. Kohus on põhjendanud, miks konkreetset müügihinda ei saa pidada käesoleval juhul vara turuväärtuseks ja miks ta kostja poolt esitatud tõendeid peab usaldusväärsemaks. Hageja ei ole vaidlustanud kohtu seisukohta, et liisingulepingute üldtingimuste p 3.7 on kostjaid ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt lepingu rikkumise korral võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust.
5(7)
32.VÕS § 367 lõike 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuvastada, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise hetkel. Kohus on viidanud tõenditele, mille alusel ta tuvastas lepingute esemeks olnud sõidukite väärtuse nende tagastamise hetkel. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tõendite teistsuguseks hindamiseks.
33.OÜ RevalExport esitas varade hindamisaktid (tlk 107 ja 108), mille kohaselt oli Mercedes-Benz S 320 väärtus liisingueseme tagastamise hetkel VÕS § 367 lg 3 mõttes 740 000 krooni ja Mercedes-Benz C 200 väärtus 370 000 krooni. Hindamisaktides toodud summad on sarnased autode lepingujärgsete jääkväärtustega. Kohus arvestas põhjendatult ka sellega, et olid olemas ka võimalikud ostjad, kes soovisid selliste hindadega liisingulepinguid üle võtta, hageja aga selleks valmisolekut ei avaldanud. Hindamisaktides toodud väärtusi toetab ka OÜ Autoportaal tõend. Seega on kohus hinnanud tõendeid kogumis ning jõudnud õigele ja seaduslikule seisukohale.
34.Tunnistaja R. P. kinnitas kohtuistungil, et ta esitas hagejale soovi tema kasutuses olnud Mercedes-Benz C 200 liisingulepingut üle võtta. Selleks pidi ta esitama üksnes hindamisakti, Nordea panga personaalse kliendina ei pidanud ta liisingutaotlust eraldi esitama. Enne hindamisakti saamist võõrandas hageja aga teda teavitamata auto kolmandale isikule, kusjuures müügiportaalides müügikuulutust ei ilmunudki (tl 184). Asjaolu, et R. P. sai hindamisakti kätte alles 12 päeva peale vara tagastamist, ei tähenda, et hindamisakt ei kajasta vara väärtust tagastamise hetkel. Tunnistaja R. P.i ütlustega on tõendatud, et R. P. võttis Mercedes-Benz autode müügi ainuõigust omavalt ettevõttelt AS-lt Silberauto hindamisakti eesmärgiga osta auto hagejalt ning kuna vaidlusalune auto oli käinud korralises hoolduses nimetatud ettevõttes (samuti sealt ka ostetud), on hindamisakt koostatud just nimelt konkreetse auto turuväärtust silmas pidades.
35.Neid tunnistaja ütlusi ei ole hageja ümber lükanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta soovis vaidlusaluseid sõidukeid jääkväärtusega võõrandada, kuid see ei õnnestunud.
36.Varade realiseerimis- ja remondikulude väljamõistmise osas leiab kolleegium, et kohus on põhjendatult leidnud, et kostjad peavad hagejale hüvitama lepingute ülesütlemisest tekkinud sõidukite realiseerimise- ning remondikulud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingute ülesütlemist ei ole põhjustanud liisinguandja, vaid liisingulepingud olid üles öeldud liisinguvõtja lepinguliste kohustuste mittetäitmise tõttu. Sõidukite müügikulutused on otseselt tingitud liisingulepingute ülesütlemisest ning liisingu objektideks oleva vara realiseerimise vajadusest.
37.Aotod ei olnud müügis OÜ Balti Realiseerimiskeskuse müügiplatsil. Sõidukite üleandmis-vastuvõtuaktidest nähtub, et varad anti üle võõrandamiseks AS-ile Saksa Auto. Samuti on Saksa Auto AS esitanud arveid sõidukite müügiteenuste eest. Ka sõidukite müügiaktides on kirjas, et sõidukeid võõrandas Saksa Auto AS. Seega on kohus õigesti leidnud, et hagejale tekkinud lisakulu Saksa Auto AS poolt osutatud müügiteenuse eest on põhjendatud ning tekkinud liisinguvõtja süül ning kostjad on kohustatud kulu hagejale hüvitama.
38.Kostjate apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas on osaliselt põhjendatud. Kohus jaotas resolutiivosas õigesti menetluskulud, mitte kohtukulud. Kohus jaotas TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, kui jättis menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga üksnes kostjate kanda.
6(7)
Seetõttu jättis kohus jaotamata kostjate kohtuväliseid kulusid, mis proportsionaalselt hagi rahuldamata osale peaksid jääma hageja kanda.
39.Kohus rahuldas hagi 102 836,61 krooni suuruses summas, kostjad pakkusid hagejale aga kompromissina üksnes 60 743,03 krooni tasumist. Seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulude jätmine TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda.
40.Kuna hagi rahuldamist puudutavas osas jääb kohtuotsus muutmata ja mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
Reet Allikvere
Gaida Kivinurm
Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.