Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-25913
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
26.06.2008, Tallinn
Kohtuasi
AS H(registrikood xxx, asukoht xxx) hagi OÜ R ( registrikood xxx, asukoht xx) ja M N (ik xxx, elukoht xx) vastu solidaarselt 428 646.28 krooni nõudes 11.06.2008
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Resolutsioon
Liili Lauri
Hageja esindaja: O Harlamova ( xxx) Kostjate esindaja: A V , asukoht OÜ Somier ) Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista kostjatelt OÜ R ja M N solidaarselt hageja AS H kasuks 102 836.61 krooni.
Menetluskulude jaotus. Jätta menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga solidaarselt kostjate OÜ R ja M N kanda. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud. 17.07.2007 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja OÜ R 28.07.2004 liisingulepingu nr
0083209L, mille esemeks oli sõiduauto xxx, tehasetähis: XXX, ehitusaasta 2002, hageja kohustas andma vara kostja kasutusse ja valdusse lepingu perioodiks, kostja kohustus tasuma makseid vastavalt maksegraafikule. 28.07.2004 sõlmisid pooled liisingulepingu , mille esemeks oli sõiduauto xxx tehasetähis XXX, ehitusaasta 2002 hageja kohustas andma vara kostja kasutusse ja valdusse lepingu perioodiks, kostja kohustus tasuma makseid vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, hageja saatis 01.06.2005 teatise lepingu ülesütlemise kohta, varade valdus taastati 22.06.2005. Autod võõrandas S A AS. Hageja nõue kostja vastu on esimesest lepingust 699 446.89 krooni, jääkmaksumus 638 852.71 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 40 841.64 krooni ja realiseerimise kulu 19 752.54 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 318 090.96 krooni. Hageja nõue kostja vastu on teisest lepingust 351 275.66 krooni, jääkmaksumus 309 086.54 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 27 219.84 krooni ja realiseerimise kulu 14 969.28 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 110 555.32 krooni. Kokku on hüvitamata kahju 428 646.28 krooni. 28.07.2004 sõlmiti hageja ja M N vahel käenduslepingud, kostja M N võttis endale kohustuse tagada solidaarselt eelnimetatud liisingulepingutest tulenevaid nõudeid. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista hüvitamata kahju 428 646.28 krooni enda kasuks. Kostjate vastuväited. Kostjad esitatud hagi ei tunnista. Kostjate vastuväidete kohaselt on kohustus hüvitada liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud, liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 on tüüptingimus ning kahjustab teist lepingu poolt ebamõistlikult. Tegemist on tühise tüüptingimusega ning kostjad ei pea hüvitama selle alusel kahju ja kulu. Liisingulepingud on oma olemustelt üürilepingud, varad anti vaid kasutada, oluline on määratleda, kas puuduste korral saab esitada liisinguvõtja nõudeid müüja vastu, sellise kolmnurk suhte puudumisel on Riigikohus liisingulepingu olemasolu eitanud, hageja andis vara kasutusse, mis talle kuulus. Juhul, kui on tegemist liisingusuhtega, tuleb võtta arvesse varade väärtust hagejale tagastamise hetkel. Varad tagastati 22.06.2005, sõiduauto xxx väärtus oli 370 000 krooni ja xxx turuväärtus oli 740 000 krooni. SAAS poolt väljastatud dokumendid on ebausaldusväärsed, need üleandmise - vastuvõtmise dokumendid täitis hageja töötaja. Liisingueseme väärtus ei ole viis kuud pärast üleandmist sama sõiduki kasutamiseks sõlmitud liisingulepingu maksumus. Hageja on kasutanud autot xxx, sõidukid müüdi edasi ülisoodsa hinnaga, kuigi kostja esindaja leidis autodele ostjad, keeldus hageja neile vara müümisest. Sõidukite jääkväärtus vastas turuväärtusele. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata.
Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja
uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid
igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. VÕS § 361 kohaselt kindlustuslepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS Hja R 28.07.2004.a. sõlmisid kasutusrendilepingu nr. 0083209L ( tlk 10-14), mille esemeks oli sõiduauto xxx ehitusaasta 2002 ning kasutusrendilepingu ( tlk 18-23), mille esemeks oli sõiduauto xxx. Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemine toimus hageja poolt põhjusel, et kostja ei tasunud liisingumakseid ( tlk 26), seega on pooltevahelised lepingulised suhted lõppenud. Kohus leiab, et lepingud vastavad liisingulepingu tunnustele ning kohaldada käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb liisingulepingu (VÕS 17. peatüki) sätteid. Vaidlus seisneb selles, kas kostjatel on kohustus hüvitada vara jääkmaksumuse ja autode müügist saadud hinna vahe ja müügikulud ning millises ulatuses. Hageja nõue kostja vastu on esimesest lepingust 699 446.89 krooni, jääkmaksumus 638 852.71 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 40 841.64 krooni ja realiseerimise kulu 19 752.54 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 318 090.96 krooni ja teisest lepingust tuleneb nõue 351 275.66 krooni, jääkmaksumus 309 086.54 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 27 219.84 krooni ja realiseerimise kulu 15 022.59 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 249 721.34 krooni. Vaidlust ei ole, et liisingulepingu objektiks olevad sõidukid tagastati 22.06.2005, kostja väitel tagastamise hetkel sõiduauto xxx turuväärtus oli 370 000 krooni ja xxx turuväärtus oli 740 000 krooni. Hageja tugineb VÕS § - le 363, mille punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena ning VÕS § - le 367 lg 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja tugineb liisingulepingu üldtingimuste punktile 3.7 ( tlk 28), mille järgi on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ( st. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud ( sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Kostja on viidanud oma vastuväidetes liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 puhul tüüptingimusele, liisinguvõtjal puudus võimalus mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-150-06 ( p 17-18) ja 3-2-1-56-08 ( p 13) leidnud, et VÕS § 36 lg 3 kohaselt
tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lgs 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 367 lg 2 kohaselt kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu äraütlemist liisinguandja omandisse, tuleb esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostjate poolt esitatud hindamisaktide kohaselt oli xxxväärtus tagastamise hetkel ca 740 000 – 750 000 krooni ( tlk 107, 183, 225) ja xxx väärtus ca 370 000 krooni ( tlk 108, 225), mis on oluliselt suurem kui faktiline realiseerimishind. Hagiavalduses toodu ja esitatud tõendite kohaselt oli müügihinnaks vastavalt 381 355.93 krooni ja 240 720.34 krooni. Asjaoludest nähtuvalt sõlmisid hageja ja OÜ R lepingud oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Kuna üldtingimuste p 3.7 järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus asub seisukohale, et kostjate vastuväited on põhjendatud ning üldtingimuste p 3.7 kostjaid ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt lepingu rikkumise korral võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kostjatel puudus võimalus mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on analoogilistes vaidlustes tsiviilasjas 3-2-1-1-07, 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-56-08 leidnud, et VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks tuleb tuvastada, milline oli sõiduautode väärtus selle hagejale tagastamise ajal.
Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostjad väidavad, et sõiduautode hagejale tagastamise hetkel hinnati autode väärtuseks vastavalt 740 000 krooni ja 340 000 krooni. Hageja ei ole neid väiteid ümberlükanud, et sõiduautode tegelik väärtus oli nende tagastamise ajal juunikuus madalam eelnimetatud summast ehk vastas müügihinnale. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud nõuetekohast hindamisakti, ligikaudne hind on märgitud vara üleandmise- vastuvõtmise aktides hageja poolt ning seejärel müügiaktides ( tlk 39, 40, 41, 42) müüja poolt. Kasutatud liisingauto üleandmis- vastuvõtmisaktides (lk 39, 40) on määratletud 22.06.2005 SAAS kui vastuvõtja poolt ligikaudne müügihind ca 500 000 krooni ja 299 000 krooni. Vara müügiaktidest nähtub, et xxx on müüdud 11.11.2005 hinnaga 450 000 krooni ( sisaldab käibemaksu) ja xxx on müüdud 26.07.2005 hinnaga 284 050 krooni (sisaldab käibemaksu) SAAS poolt ( tlk 41, 42). Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Asja sisulise arutamise käigus on poolte seletustest ilmnenud, et kostja poolt näidatud isikud avaldasid soovi vaidlusaluste autode liisimiseks. Kostja on kohtule esitanud Viking Motors AS 20.05.2005 hindamisakti, mille järgi hinnati 20.05.2005 auto xxx turuhinnaks 740 000 krooni ( koos käibemaksuga) ja 05.07.2005 xxx turuhinnaks 370 000 krooni ( sisaldab käibemaksu, tlk 107, 108). Kostja on esile toonud, et varasid ei võõrandatud hageja poolt müügiaktis näidatud hinnaga, kostja tagastas xxx spidomeetri näiduga 84 436 km (tlk 39), hageja poolt liisingulepingu väljavõtte kohaselt oli selleks 129 000 km, hageja ei ole põhjendanud auto kasutamist vara üleandmist liisinglepingu sõlmimiseni. Kohus hindab tõendeid kogumis ning kostja esitatud dokumentaalsed tõendid autode väärtuse kohta on usaldusväärsed, kuivõrd vastavalt OÜ Autoportaal ( tlk 225) teatisele on analoogilistel autodel 2005 aastal olnud keskmiseks müügihinnaks 650 000 – 750 000 krooni ning 350 000 – 380 000 krooni. Hageja ei ole kõrvutanud müügihinda müügiportaalides olemasolevate autode hindadega ega tõendanud, miks pidi hinda veelgi langetama, kui müügiprotsess algas alles 22.06.2005. Riigikohus on analoogilise asja lahendis 3-2-1-33-08 (punktid 17-18) leidnud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. Asjas on esile toodud, et Taavi Kaldoja OÜ R seadusliku esindajana avaldas soovi üle võtta xxx liising samadel tingimustel (tlk 81), hageja on oma vastuses kostja vastuväidele kinnitanud, et
läbirääkimised toimusid ( tlk 91). Taavi Kaldoja andis ütlusi vande all ( tlk 205,206) selle kohta, et avaldas soovi autode liisimiseks, temaga aga ühendust ei võetud. Kohtus andis tunnistajana ütlusi RP( tlk 184, 185) kelle kasutada oli sõiduauto xxx, tunnistaja ütluste kohaselt edastas ta SV soovi üle võtta liising. Autot ta müügis ei näinud ning nädala pärast teavitati teda auto realiseerimisest. Tema mäletamist mööda hinnati auto väärtus S A poolt 370 000 – 390 000 krooni . Kohus leiab, et puudub õiguslik alus välja mõista hagetav kahju ehk sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe. Hageja esindaja põhjendus, et müügis olevate autode hinda tuli langetada, et osutuks müük võimalikuks, ei ole tõendatud. Kohus loeb tõendatuks, et kostjad soovisid osaleda müügiprotsessis, mis ilmselgelt oleks välistanud käesoleva väidetava kahju nõude. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit müügiprotsessi kohta ega põhjendanud nii madalat müügihinda. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud, nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, hagetav müügikulu peab olema mõistlikult põhjendatud. Hageja on esitanud nõude 19 752.54 krooni ulatuses, mis xxx realiseerimiskulu, hooldus ja remonttööde eest ( tlk 46), 15 022.59 krooni xxx remondi osas ( tlk 52) ning realiseerimise kulu. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga nagu kataks varade väärtus osamaksete võlgnevuse. Hageja on arvestanud debitoorse võlgnevuse kuumaksena, vaatamata asjaolule, et kostja tagastas vara 22.06.2005, kuuluvad väljamõistmisele kokkulepitud ja tasumata kuumaksed. Kostja on vaidlustanud varade realiseerimiskulu, kuivõrd tegelikkuses ei toimunud varade võõrandamist vaid vahetus liisinguandja. Kohus leiab, et remondi ja realiseerimiskulu oli seotus lepingu ülesütlemisega, kulu liiki ja summat ei ole kostjad vaidlustanud. Kohus loeb põhjendatuks tuginedes VÕS § 367 lg –le 4 lisakulud: realiseerimiseja remondikulu 34 775.13 krooni ning debitoorne võlgnevus 68 061.48 krooni, kokku 102 836.61 krooni.
Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb kohtukulud jätta proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga solidaarselt kostjate kanda.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.