Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-08-89815 selgitusega „P, S, leping nr 0600559/27st; riigilõivu tagastamine“. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta 84 % ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Pooled võivad esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (s.o 27.02.2009). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik Hageja esitas 23.12.2008 hagiavalduse kostja vastu 123 903.34 krooni ja lisanduva viivise nõudes. 05.02.2009 esitatud avalduses loobub hageja kostja vastu esitatud leppetrahvi nõudest summas 18 046.87 krooni, ning palub kostjalt välja mõista tagastamata krediidisummana 90 234.34 krooni, intressina 10 007.19 krooni, viivisena 8 014.11 krooni, võla sissenõudmisega seotud kuludena 1 000 krooni ning viivist alates 05.02.2008 kuni tagastamata krediidisumma tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.04.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0600559/27st (edaspidi leping). Lepingu alusel andis hageja kostjale 80 000 krooni krediiti. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 27.15 % krediidisummast ühe aasta kohta. Pooled on 11.05.2006 sõlminud kokkuleppe nr 1, millega suurendati krediidisummat 20 000 krooni võrra ning intressimääraks lepiti kokku 26.99 % aastas. 03.07.2008 kokkuleppe nr 2 kohaselt suurendati krediidisummat 10 450.83 krooni võrra ning intressimääraks lepiti kokku 30.22% uuelt krediidisummalt aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule IAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Kuna kostja jättis oma lepingulised kohustused täitmata, ütles hageja 22.10.2008 lepingu üles. Hageja leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud. Kostja jättis alates 11.08.2008 laenumaksed maksmata ning hageja ütles lepingu üles üldtingimuste p 5.1.1 alusel. Hageja on kostjale saatnud 25.08.2008 ja 23.09.2008 sissenõudmiskirjad, 02.10.2008 lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 22.10.2008 lepingu ülesütlemisavalduse. Kostja vastusest nähtub, et nimetatud kirjad on temani jõudnud. Lepingu ülesütlemisavaldusest tuleneb otseselt ja igati arusaadavalt välja hageja tahe leping üles öelda. Juba enne haiglasse sattumist oli kostja jätnud maksmata augustikuu kuumakse. Kostja lepingu rikkumist ei saa lugeda vabandatavaks. Viivisenõue on seaduslik ning ei ole ebamõistlikult suur. Kuna hageja ja kostja vahel on lepingus kokku lepitud suurem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb kostjal tasuda viivist lepingujärgse intressimäära alusel. Kostja ei ole märkinud ühtegi asjaolu, mille alusel ta viivise määra vähendamist nõuab. Kostja ei ole oma halba majanduslikku olukorda tõendanud. Ka kostja võimalik raske majanduslik olukord ei vabastaks teda lepingus kokkulepitud ja seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Hageja leiab, et võla

2-08-89815 sissenõudmisega seotud kulude nõue on põhjendatud. Nimetatud nõue tuleneb üldtingimuste p

2-08-89815 maksegraafikujärgse maksega ning krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt 2 nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla kohest tasumist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine tulenevalt VÕS § 100 on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 102 tulenevalt peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud kuna kostja oli alates 12.08.2008 maksegraafikujärgsete maksetega viivituses rohkem kui 30 päeva ning nimetatud ajast alates ei ole kostja makseid hagejale teinud. Kostja vaidleb vastu ülesütlemise formaalsete eelduste täitmisele. Hageja poolt esitatud tõenditest lähtuvalt on hageja 25.08.2008 koostanud meeldetuletuse võlgnevuse kohta, 23.09.2008 meeldetuletuse võlgnevuse kohta, 02.10.2008 meeldetuletuse võlgnevuse kohta ning tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning ülesütlemise hoiatuse ning 22.10.2008 ülesütlemisavalduse (t lk 28-31). Nimetatud kirjad on adresseeritud kostjale kostja poolt laenulepingus märgitud aadressil xxx, Tallinn. Kohtu hinnangul on nii 02.10.2008 meeldetuletuskiri kui ka 22.10.2008 kiri selged ja arusaadavad ning 22.10.2008 kirjas on selgelt väljendatud hageja tahteavaldus laenulepingu ülesütlemiseks – „kahjuks ei ole Te seda (tarbijakrediidilepingut nr 0600559/27st) meie meeldetuletustele vaatamata nõuetekohaselt täitnud, mistõttu oleme sunnitud kasutama lepingus sätestatud õigust ning tarbijakrediidilepingu üles ütlema“. Eelnevalt on hageja kostjale andnud 02.10.2008 kirjaga tähtaja kohustuse täitmiseks. Iga tahteavalduse saajaga (kostjaga) sarnane mõistlik isik pidi seda samadel asjaoludel mõistma. Kostja teadis, et tal on hageja ees kohustuse täitmata jätmisest võlgnevus ning selline ülesütlemise tagajärg oli ka lepingu üldtingimustes kehtestatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kostja väidab, et pärast haiglas olekut viibis ta Tartus. TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohtu hinnangul puudub alus kahelda hageja poolt hagile juurde lisatud kirjade väljastamises, mistõttu võttis kostja endale ise eemalviibimisega riski, et ta ei võinud saada tema elukohta saadetud kirjalikke hageja teateid kätte. Üldtingimuste p 9.2 teise lause kohaselt loetakse posti teel edastatud teated kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud 3 päeva. Teadete ja ülesütlemisavalduse kättesaamist kinnitab ka poolte edasine käitumine, kuna kostja käitumisest on näha, et ta ei jätkanud lepingu täitmist ning hageja ei nõudnud lepingu alusel enam maksete tegemist. Samuti kinnitab kostja, et hageja juurest helistati talle ja teavitas lepingu ülesütlemisest (t lk 45). Seega on hageja teinud kõik mõistliku tahteavalduse väljendamiseks. Kostja on leidnud, et tema rikkumine on vabandatav. VÕS § 103 lg 1 tulenevalt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Põhimõtteliselt võib VÕS § 103 lg 2 tulenevalt olla kohustuse rikkumine vabandatav ka ootamatu raske haiguse või õnnetuse tõttu. Kohtu hinnangul ei ole kostja kohustuse rikkumine vabandatav, kuna kostja poolt esitatud tõendist nähtuvalt viibis ta haiglas 03.09.2008 kuni 15.09.2008 (t lk 47). Samas on kostja olnud tagasimaksmisega viivituses alates 12.08.2008. Kuna haiglas viibimine oli ajutise iseloomuga, siis tulnuks kostjal lepinguliste maksete tegemist pärast 15.09.2008 jätkata. Kohtule esitatud tõenditest lähtuvalt

2-08-89815 kostja ühtegi makset ka pärast seda ei teinud. Seega leiab kohus, et lepingu ülesütlemine hageja poolt on kehtiv ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu krediidisumma tagastamist. Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 10 007.19 krooni. Pooled on kokku leppinud üldtingimuste p 2.1. ja 5.3 intressi tasumises ning intressimääras 30.22% krediidisummast ühe aasta kohta. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid intressi arvestusele ega suurusele esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 10 007.19 krooni. Hageja nõuab kostjalt seisuga 05.02.2009 viivist 8 014.11 krooni üldtingimuste p 6.1., 6.2. ja 5.3. alusel. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause järgi ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud 30.22% suuruses intressimääras aastas. Selline seisukoht on avaldatud ka Riigikohtu 14.01.2009 kohtuotsuses nr 3-2-1-120-08 (p 12). Kostja on taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Kostja on alates 12.08.2008 jäänud laenu tagasimaksmisega viivitusse. Seisuga 05.02.2009 on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 10 007.19 krooni. Kohtupraktikas loetakse ebamõistlikult suureks viiviseks viivist, mis ületab põhivõla. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla põhivõlgnevuse. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlga, mistõttu kohtu hinnangul ei ole viivis ebamõistlikult kõrge. Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus TsMS § 367 kohaldamata jätmiseks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes viimatinimetatud sättest, kuulub rahuldamisele ka hageja nõue mõista kostjalt välja alates 05.02.2009 viivis 30.22% tagastamata krediidisummalt aastas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kuna kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse, siis viivist võib välja mõista kostjalt põhivõla suuruses, s.o 90 234.34 krooni.

2-08-89815 Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude 1 000 krooni hüvitamist. Üldtingimuste p 6.6. on pooled kokku leppinud, et krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on võla sissenõudmisega seotud kulud 1 000 krooni ulatuses. Võla sissenõudmisega seotud kulu – kulud, mida laenuvõtja peab tasuma lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel – kujutab oma olemuselt lepingu rikkumisega seotud kahju. VÕS § 113 lg 5 kohaselt võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise. Eeltoodud seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (19.12.2007 otsus nr 3-2-1-122-07, punkt 14). Kohtu hinnangul on üldtingimuste p 6.6. tühine tüüptingimus tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ning VÕS § 113 lg 5, kuna ette nähtud kulu on ebamõistlikult suur (meeldetuletuskiri 100 krooni, teade lepingu ülesütlemisest 150 krooni) ning teiselt lepingupoolelt on sellega võetud võimalus tõendada tegeliku nõudekirjade väljastamisega kaasnenud kulu suurust. Samuti on selle sättega kokku lepitud VÕS § 113 lg 5 sätestatust erinevalt, mis samas on aga tarbijat kahjustav. Kohus leiab, et nimetatud meeldetuletusi saab hageja krediidisaajatele saata ka vähem kulukamal viisil, näiteks elektronkirjaga. Üldtingimuste p 9.2 kohaselt võivad teated olla ka kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis. Seega jätab kohus hageja nõude kostjalt 1 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Juhindudes TsMS § 173 lg 1, märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulub põhinõude osas suuremas ulatuses rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud 84 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja on seoses leppetrahvi nõudest loobumisega esitanud taotluse riigilõivu summas 750 krooni tagastamiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja taotlus põhjendatud, kuna tulenevalt TsMS § 150 lg 2 p2 kuulub hagejale tagastamisele pool 750 kroonist, s.o 375 krooni.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.