2-08-89203/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-08-89203 apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (s.o 27.02.2009). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik Hageja esitas 22.12.2008 hagiavalduse kostja vastu 162 917.60 krooni ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17.08.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601186/27st(edaspidi leping). Lepingu alusel andis hageja kostjale 73 000 krooni krediiti. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25.05% krediidisummast ühe aasta kohta. Pooled sõlmisid kokkuleppe nr 1 ja kokkuleppe nr 2. Kokkuleppe nr 2 alusel loeti alates 20.02.2008 uueks intressimääraks 24.28% tagastamata krediidisummalt, s.o 118 672.47 krooni, aastas. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule IAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Kuna kostja jättis oma lepingulised kohustused täitmata, ütles hageja 27.08.2008 avaldusega lepingu üles. 11.02.2009 kohtuistungil hageja loobus leppetrahvi nõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista: 1) tagastamata krediidisumma 118 209.79 krooni üldtingimuste p-d 2.1. ja 5.3.; 2) sissenõutavaks muutunud tasumata intress üldtingimuste p-de 2.1. ja 5.3. alusel summas 11 094.77 krooni; 3) võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 1 000 krooni üldtingimuste p-de 6.6. ja 9.3. alusel 26.06.2008 ja 28.07.2008 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 06.08.2008 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 27.08.2008 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest; 4) sissenõutavaks muutunud viivis 24.28% võlgnetavalt summalt aastas vastavalt üldtingimuste p-dele 6.1. ja 6.2. summas 8 971.08 krooni ning lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele alates 18.12.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 24.28% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja vastuväited 26.01.2009 kirjalikus vastuses tunnistab kostja hagi osaliselt. Hagi on kostja arvates esitatud eesmärgiga põhjustada kostjale tarbetud kohtus käimist ning panna kostja veel halvemasse majanduslikku seisu. Kostja oli nõus kompromissi sõlmimisega. Menetluskulud tuleks seetõttu jätta hageja kanda. Seoses majandusliku olukorra halvenemisega ei olnud kostjal võimalik hagejal makseid teha. Kostja on pidevalt hagejat teavitanud raskest majanduslikust olukorrast. Kostja ei vaidle vastu põhivõlale ega sissenõutavaks muutunud viivisele. Kostja arvates on intress, põhivõlast suurem viivis ning võla sissenõudmisega seotud kulud ebamõistlikud. Kirjade saatmise asemel saaks hageja kasutada telefoni ning e-maili. Kohtu põhjendused

2-08-89203 Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele õigeksvõtul põhineva otsusega. Hageja põhinõude 118 209.79 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivise 8 971.08 krooni osas on kostja hagi õigeks võtnud. Vastavalt TsMS § 4 lg 3 sätestatule on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Seega kuulub hagi nimetatud nõuete osas rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhinevalt. Lähtudes TsMS § 444 lg 1 sätestatust, piirdub kohus käesolevas otsuses seetõttu kõnealust nõuet puudutavas osas üksnes õigusliku põhjendusega. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu alusel andis hageja kostjale krediiti, millest tagastamata on 118 209.79 krooni. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Krediidisumma tasumata jätmisega on kostja oma kohustust rikkunud (VÕS § 100). Hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja sõlmisid 17.08.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601186/27st, mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 73 000 krooni. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25.05% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule IAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Pooled on kokkuleppel lepingut muutnud 03.05.2007 ja 20.02.2008. Kuna kostja jättis oma lepingulised kohustused hageja ees täitmata, ütles hageja lepingu üles. Kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud. Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 11 094.77 krooni. Pooled on kokku leppinud üldtingimuste p 2.1. ja 5.3 intressi tasumises ning 20.02.2008 sõlmitud lepingu kokkuleppes nr 2 intressimääras 24.28 % krediidisummast ühe aasta kohta. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Kostja on taotlenud intressi vähendamist. Kohtu hinnangul ei ole intressimäär ebamõistlikult kõrge ning selles on pooled eelnevalt kokku leppinud. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-108-02 p 10). Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 11 094.77 krooni. Hageja nõuab kostjalt seisuga 18.12.2008 viivist 8 971.08 krooni üldtingimuste p 6.1., 6.2. ja 5.3. alusel. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause järgi ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides

2-08-89203 kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud 24.28 % suuruses intressimääras aastas. Kostja on taotlenud lisanduva viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Kohtupraktikas loetakse ebamõistlikult suureks viiviseks viivist, mis ületab põhivõla. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla põhivõlgnevuse. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlga, mistõttu kohtu hinnangul ei ole viivis ebamõistlikult kõrge. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus TsMS § 367 kohaldamata jätmiseks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes viimatinimetatud sättest, kuulub rahuldamisele ka hageja nõue mõista kostjalt välja alates 19.12.2008 viivis 24.28 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kuna kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse, siis viivist võib välja mõista kostjalt põhivõla suuruses, s.o 118 209.79 krooni. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude 1 000 krooni hüvitamist. Üldtingimuste p 6.6. on pooled kokku leppinud, et krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on võla sissenõudmisega seotud kulud 1 000 krooni ulatuses. Võla sissenõudmisega seotud kulu – kulud, mida laenuvõtja peab tasuma lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel – kujutab oma olemuselt lepingu rikkumisega seotud kahju. VÕS § 113 lg 5 kohaselt võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise. Eeltoodud seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (19.12.2007 otsus nr 3-2-1-122-07, punkt 14). Kohtu hinnangul on üldtingimuste p 6.6. tühine tüüptingimus tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ning VÕS § 113 lg 5, kuna ette nähtud hüvitis on ebamõistlikult suur (esimene meeldetuletuskiri 100 krooni, teine või järgnev meeldetuletuskiri 200 krooni, teade lepingu ülesütlemisest 400 krooni) ning teiselt lepingupoolelt on sellega võetud võimalus tõendada tegeliku nõudekirjade väljastamisega kaasnenud kulu suurust. Samuti on selle sättega kokku lepitud VÕS § 113 lg 5 sätestatust erinevalt, mis samas on aga tarbijat kahjustav. Kohus leiab, et nimetatud meeldetuletusi saab hageja krediidisaajatele saata ka vähem kulukamal viisil, näiteks elektronkirjaga. Seega jätab kohus hageja nõude kostjalt 1 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Juhindudes TsMS § 173 lg 1, märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte