2-06-37793/38 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud 12.12.2006 esitatud hagis palus Larissa Ignatova välja mõista Tamara Dorofejevalt laen 95 000 kr. koos intressi ja viivistega. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 24.12.2002 laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale laenu 95 000 kr üheks aastaks. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati samal päeval pant kostja korterile aadressil Xxxxxx xx. Kostja laenu ei tagastanud. Laenulepingu sõlmisid pooled ilma intressita. Lähtudes VÕS § 397 lg 2 tuleb intressimääraks arvestada harilik intressimäär, milleks on 25-35% aastas. Hageja peab harilikuks intressimääraks 30% ning palub lisaks põhivõlale 95 000 kr välja mõista intress 27 000 kr. Laenulepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale viivist 2000 kr iga viivitatud kuu eest. Kostja viivitus on 35 kuud ja hageja taotleb viivise 70 000 kr väljamõistmist. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 192 000 kr. Hageja täiendas hagi. Panditud korteri alune maa kanti kinnistusraamatusse. Kostja keeldus korteriomandi omanikuna nõusolekut andmast hageja kasuks koormatud vallaspandi kinnistusraamatusse hüpoteegina kandmiseks. Hageja palus tunnustada tema õigust 95 000 kr suuruse esimese järjekoha hüpoteegi kinnistusraamatusse sissekandmiseks Xxxxxx xx-x asuva kinnistu suhtes ja sisse kanda hüpoteek registriosa nr 13758001 neljandasse jakku esimesele järjekohale hüpoteegisummaga 95 000 kr hageja kasuks. Samuti palus hageja tuvastada kostja kohustus anda nõusolek hüpoteegi sissekandmiseks ja lugeda kostja nõusolek antuks seda asendava kohtuotsuse jõustumisega. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja raha hagejalt saanud ei ole. Poolte vahel ei ole läbirääkimisi toimunud. Pretensiooni esitamine ei ole läbirääkimised. Samuti ei nähtu, et pooled oleksid pidanud laenulepingu suhtes kirjavahetust. Merike Jesaarel puudusid volitused kostjat esindada ning kostja ei ole seda tegevust ka heaks kiitnud. Laenusumma kättesaamise kinnitus pooltevahelises ühiste kavatsuste protokollis oli kostja jaoks 2(10)

üllatuslik ja protokolli allkirjastamisel jättis ta selle tähelepanuta. Kostja vaidles vastu ka viivistele. Viivistega tagati mitte laenusumma tagastamist, vaid korteri tähtaegset pantimist. Viimane on aga tähtaegselt tehtud. Samuti ületab viiviste suurus põhivõlga, mis on ebamõistlik. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 08.12.2003, mistõttu nõue aegus 08.12.2006. Hagi on kohtusse esitatud 12.12.2006. Kostja palus kohaldada aegumist. Kostjal ei ole kohustust anda nõusolek hüpoteegi sissekandmiseks. Pandipidajal on AÕSRS § 133 järgi õigus esitada notariaalselt kinnitatud avaldus pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest väljaandes Ametnikud Teadaanded. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada, et hagejal on kohustus anda nõusolek selleks, et kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriosa nr 13758001 neljandasse jakku kostja kasuks seatud 95 000 kr suuruse hüpoteegi sissekandmise tagamise eelmärge, mis on sinna 22.10.2003 kinnistamisavalduse alusel kantud 02.02.2004 ja kustutada hüpoteegi sissekandmise tagamise eelmärge. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 95 000 kr ja viivise 70 000 kr, tunnustas hageja õigust kanda kinnistusraamatusse hüpoteek hageja kasuks ning kandis Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr 13758001 kostjale kuuluvale Xxxxxx xx Tallinnas asuvale korteriomandile nr 2 hüpoteegi summas 95 000 kr hageja kasuks esimesele vabale järjekohale. Hageja intressinõue 27 000 kr jäi rahuldamata. Samuti jäi vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole laenuleping rahatu. Pooltevahelises 27.06.2003 kavatsuste protokolli p-s 4 kinnitab kostja, et on hagejalt saanud 95 000 kr laenu korteri ostuks. See haakub poolte ja Valentina Daljajeva vahel 24.12.2002 sõlmitud korteri müügilepingu ja pandilepingu p-ga 2.1, mille kohaselt Valentina Daljajeva kinnitab, et sai kostjalt enne lepingu sõlmimist 95 000 kr. Raha saamine kavatsuste protokollis ei saa olla üllatuslik. Tegemist ei ole tüüptingimusega; antud kinnituse väljendusviis ei ole ebatavaline või arusaamatu ning kostja pidanuks aru saama nende sõnade tähendusest ja sellest, millele ta alla kirjutab. Ka 05.01.2004 kostja esindaja Merike Jesaare kirjas ei esitatud väidet, et laenuleping on rahatu, väideti, et kostja on raha tasunud. Kostja esindaja viitab muuhulgas korteri müügihinnale ja sellega seonduvale võlanõudele. Samuti on hageja laenulepingu rahatuse kohta esitanud vastuväite alles kohtumenetluses, s.o mitu aastat pärast laenulepingu sõlmimist ning pretensioonide esitamist. Selle väite hiline esitamine vähendab väite usaldusväärsust. Hagi ei ole aegunud TsÜS § 167 lg 1 kohaselt. Kostja esindajana esines Merike Jesaar, kes oli kursis pooltevaheliste lepinguliste suhetega ja vastas hageja 08.12.2003 kirjale kostja nimel. Kostja pidi olema teadlik ja talus, et Merike Jesaar teda esindab, kuna pidi ise edastama Merike Jesaarele kostja aadressil saabunud kirjad ning lepinguid puudutava dokumentatsiooni. Merike Jesaarele oli kostja poolt volitus 05.01.2004 pretensiooni esitamiseks antud. Kuivõrd pretensioonist nähtub, et kostja oli kätte saanud hageja 08.12.2003 kirja ning vastas ise 05.01.2004, siis tuleb seda aega pidada läbirääkimisteks, mis peatavad aegumistähtaja kulgemise.

Pooled laenulepingus intressi suuruses kokku ei leppinud. Kuna laenuleping on sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ja väljaspool majandus- või kutsetegevust, siis laenu eest intressi maksta ei tule vastavalt VÕS § 397 lg-le 1. Kohaldamisele ei kuulu ka VÕS § 397 lg 2, mis sätestab intressi suuruse. Viivises on pooled lepingus kokku leppinud ning ei saa väita, et viivis puudutaks vaid panti ja mitte laenu. Ainus tähtpäev, mis laenulepingus on kirjas, puudutab laenu tagastamist. Pandi seadmise kohta tähtpäeva kokku lepitud ei ole. Isegi kui tõlgendada viivist ka pandi seadmise kontekstis, ei võta see alust nõuda viivist laenukohustuse täitmisega viivitamisel; viivis tagab kõiki lepingulisi kohustusi. Hageja on püüdnud kostjaga läbi rääkida lepingulise kohustuse täitmiseks ning puudub alus väita hageja pahausksust. Kostja saanuks viivise teket vältida laenu õigeaegsel tasumisel. Puudub vaidlus, et pooled on sõlminud laenulepingu täitmise tagamiseks pandilepingu. Xxxxxx xx-x korteriomandi suhtes hüpoteeki kinnistusraamatusse kantud ei ole. Seetõttu tuleb tunnustada hageja õigust kinnistada pant, s.o kanda kinnistusraamatusse hüpoteek. AÕSRS § 133 lg 1 kohaselt ei pea kostja vastavat nõusolekut andma, piisav on hageja notariaalselt kinnitatud avaldus hüpoteegi seadmiseks. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud notariaalselt kinnitatud avaldust hüpoteegi seadmiseks, ei võta hagejalt õigust seda kohtu kaudu nõuda ning kohtult hüpoteek kinnistusraamatusse kanda, kuid kohtukulude jaotamisel tuleb võtta arvesse, et hageja esitas kohtule tarbetu nõude. Tamara Dorofejeva apellatsioonkaebus Kostja palus tühistada maakohtu otsus ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Juhul kui kohus leiab, et hagi on põhinõudes põhjendatud, siis vähendada viivisnõuet mõistliku suuruseni arvestades hageja pahauskset käitumist. Juhul kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, siis saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsus põhineb nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse normide rikkumisel. 24.12.2002 laenulepingus on märgitud, et „заимодатель даёт заемщику”, mille eestikeelseks vasteks on „laenuandja annab laenusaajale” mitte „laenuandja andis laenusaajale”, millest võib järeldada, et laenusumma polnud üleantud, vaid laenuandja pidi andma selle üle tulevikus. Kuigi pooled leppisid kokku laenu andmises, pole kostja kunagi laenusaajana laenusummat saanud, s.t laenuleping oli rahatu. Laenusumma üleandmise hetk pole poolte vahel fikseeritud ja ei ole teada, millal väidetav laenusumma üleandmine võis toimuda. Hageja laenuandjana pidi vastava laenusumma kas kandma üle laenusaaja arveldusarvele pangas või võtma sularahas oma arvelt välja ja andma kostjale üle. Mõlemal juhul pidanuks vastav rahaliikumine olema kajastatud kostja pangaarve väljavõttel. Kuna hageja ei esitanud kohtule vastavat tõendit laenuraha liikumise kohta, siis tuleb laenusumma tasumise fakti pidada mittetõendatuks. 27.06.2003 kavatsuste protokoll oli koostatud hageja poolt ja selles oli juttu kuidas hageja hakkab finantseerima kostja korteriremonti. Nimetatud protokollis laenusumma kättesaamise kinnituse sisaldumine oli kostja jaoks üllatuslik ja protokolli allkirjastamisel jättis ta selle tähelepanuta. Kavatsuste protokolli allkirjastamise kuupäeval mingit raha kostjale üle ei antud, kuna selle üleandmist ei fikseeritud. Samuti ei antud kostjale raha üle

ka laenulepingu sõlmimise päeval ega ka mingil muul päeval. Kuna laenu andmise fakt on fikseerimata, siis on hageja nõue jäänud tõendamata. Kavatsuste protokolli p-s 4 sisalduva tüüptingimuse puhul on tegemist tühise tüüptingimusega, millega on rikutud õiguste ja kohustuste tasakaalu ning mis ei vasta headele kommetele. Tavapäraseks ega vastavaks heale äritavale või üldistele moraalinormidele ei saa pidada poolte jaoks mittesiduvas lepingus kinnituste sätestamist, mis ei seondu konkreetse kokkuleppe objekti ega eesmärgiga. Kavatsuste protokolli puhul on tegemist kokkuleppega, mis ei olnud siduv ja mida ei asutud kunagi ka täitma. See viitab sellele, et hageja kavatsuseks oli veel enne laenulepingust tuleneva laenu tagastamise tähtaja saabumist 08.12.2003, kostja eksitusse viimise teel, hankida viimaselt kinnitus laenu kättesaamise kohta. Kavatsuste protokolli p 4 on sõnastatud selliselt, et numbriliselt on selles märgitud vaid maja ja korteri number. Laenulepingut puudutavas osas puudub aga viide selle sõlmimise kuupäevale ja isegi laenusumma on kirjutatud sõnadega lahti, et see jääks kostjal kavatsuste protokolli üldises kontekstis märkamata. Sellest tulenevalt ei ole õige maakohtu järeldus, et kaevatsuste protokolli p 4 puhul ei ole tegemist ebatavalise väljendusviisiga või arusaamatu lepingupunktiga. Õige ei ole ka kohtu järeldus, et laenusumma üleandmine kostjale haakub kostja ja Valentina Daljajeva vahel 24.12.2002 sõlmitud korteri müügilepinguga ja pandilepingu p-ga 2.1, mille kohaselt Valentina Daljajeva kinnitas kostjalt enne lepingu sõlmimist 95 000 kr saamist. Kostja ei eita laenulepingu sõlmimist hagejaga. Laenuleping oli sõlmitud eesmärgiga kindlustada rahaliste vahendite olemasolu korteri ostuks. Paraku ei läinud kostjal laenu vaja, kuna ta suutis hankida rahalisi vahendeid muudest allikatest. Näiteks laekus kostja kontole 27.12.2002 AS-ilt Hansa Liising Eesti 324 000 kr. Summaliselt (95 000 krooni) pidigi laenu summa klappima müügilepingus märgituga. Samas ei kinnita see asjaolu, et müügilepingus toodud summa ja laenusumma klapivad, laenu üleandmist. Kohtumenetluses ei arutatud seda, kas ja kuidas haakuvad omavahel laenu- ja müügileping ning kohus on teinud näilise kokkulangevuse põhjal valejärelduse. Kuna vastavat asjaolu varasemalt menetluses ei arutatud, siis puudus kostjal vajadus tõendada asjaolu, et temal rahaliste vahendite puudust korteri ostmisel ei esinenud. Kostja ei saa vastutada Merike Jesaare tegude eest, kuna Merike Jesaar tegutses ilma kostja volituse ja heakskiiduta. Kostja ei olnud teadlik 05.01.2004 kirjast enne, kui see esitati kohtule. Ebaõige on kohtu järeldus selle kohta, et kostja väitis 05.01.2004 kirjas, et on raha tasunud. Kõnealuses kirjas pöördub kostja korteri müüja Valentina Daljajeva esindajaks olnud maakleri Larissa Ignatova poole ja selgitab, millised maksed on kostja teinud. Faktiliselt olid maksed teostatud Valentina Daljajevale ja tema poeg Andrei Daljajevile. Kostja ei ole kunagi väitnud, et on laenusumma tagasi maksnud, kuna ta pole vastavat laenusummat kunagi hagejalt saanudki. Kostja poolt esitatud viivisenõue on ebamõistlikult suur, kuna viivisenõude esitamisel ei käitunud kostja heas usus, vaid viivitas pahatahtlikult nõuete esitamisega, eesmärgiga esitada kohtusse hagi koos võimalikult suure viiviste summaga. Kohus ei arvestanud kostja pöördumistega hageja poole ning jõudis ebaõige järelduseni, et kostja esitas oma vastuväited hagejale alles kohtumenetluses. Kostja saatis hagejale: 27.09.2007 tähtkirja, millega nõudis kostjalt korteriomandit koormava eelmärke kustutamist; 15.10.2007 samasisulise korduva nõudekirja; 17.12.2007 nõudekirja, millega nõudis kostja korteriomandit koormava eelmärke kustutamist hiljemalt 21.01.2008. Nimetatud kirjadest nähtub, et laenulepingu rahatuse tõttu pidas kostja korteriomandit koormavat eelmärget asjatuks ja tarbetuks ning palus hagejalt selle kustutamist. Eeltoodust nähtub hageja 5(10)

pahausksus, kes ignoreeris kostja kirjalikke pöördumisi, teades ise, et tegelikkuses on ta esitanud kostja vastu hagiavalduse kohtusse, mida aga menetluslike tõrgete tõttu polnud eelpool nimetatud kirjade saatmise ajal veel kostjale edastatud (kostja polnud tema vastu esitatud hagist teadlik). Samuti vähendab hageja väite (laenusumma üleandmise kohta) usaldusväärsust asjaolu, et hageja enne kohtusse pöördumist ei esitanud kordagi kostjale ühtegi pretensiooni seoses laenu tagastamisega. Asjaolu, et hageja ei esitanud kohtuväliselt kostjale kordagi meeldetuletust ega nõuet laenu tagastamiseks ja viiviste maksmiseks, viitab hageja pahausksusele. Oluline on ka, et hageja esitas kostja vastu hagi 16.12.2006, aga see võeti menetlusse ja edastati kostjale alles 2008 alguses. Vahepealse viivituse põhjuseks oli asjaolu, et hageja jättis hagiavalduse esitamisel tasumata riigilõivu, vaidlustas puuduste kõrvaldamise määruse, taotles riigi õigusabi jne. Seega, viivitas hageja meelega hagiavalduse menetlust. Oma pahatahtliku käitumisega kaotas hageja viiviste nõudmise õiguse, kuna on ise süüdi viiviste tekkimises niivõrd suures ulatuses. Kohus on seega ebaõigesti mitte nõustunud kostja väidetega viivise ebamõistliku suuruse kohta ja vääralt jätnud rahuldamata viiviste alandamise taotluse. Maakohus leidis vääralt, et aegumise tähtaeg peatus 08.12.2003-05.01.2004 läbirääkimiste ajaks. 05.01.2004 pretensioonis on viidatud 08.12.2003 hagejalt Tamara Dorofejevale adresseeritud kirjale, kuid seda kirja pole hageja kohtule esitanud, mistõttu on selle sisu teadmata. Sealhulgas on teadmata, kas see kiri üleüldse käsitles poolte vahel sõlmitud laenulepingut või mitte. Hageja poolt on läbirääkimiste toimumine jäänud tõendamata. Arusaamatu on, miks lõppesid väidetavad läbirääkimised poolte vahel just 05.01.2004. 05.01.2004 kuupäevaga oli dateeritud vaid Merike Jesaare pretensioon, mille hageja sai eelduslikult kätte hilisemal kuupäeval. Samuti on arusaamatu, miks algas aegumise peatumise kulg 08.12.2003, s.o hageja poolt kirja koostamise kuupäevast. Tõendamata on aegumise kulg alates 08.12.2003, kuna kostja ei saanud 08.12.2003 kuupäevaga kirja koheselt kätte, vaid oluliselt hilisemal ajal. Seega on kohus ebaõigesti arvestanud võimaliku aegumise peatumise päevade arvu. Eeldades, et kohus pidas läbirääkimiste toimumise vahemikuks aega hageja poolse kostjale adresseeritud kirja koostamisest kuni kostja poolt hagejale vastuse esitamiseni, võib asuda seisukohale, et hageja tegi oma 08.12.2003 kirjas kostjale mingi ettepaneku vms, millest hakkas kulgema läbirääkimiste alustamise tähtaeg. Paraku pole 05.01.2004 pretensioonis mingile sellisele ettepanekule vastatud, mistõttu ei saa juttu olla sellest, et poolte vahel toimusid läbirääkimised. Vastasel juhul võiks läbirääkimised lugeda alanuks alates ükskõik millise kirja saatmisest ühelt poolelt teisele. Pretensioonist ei nähtu, et hageja ja kostja pidasid läbirääkimisi laenulepingu, laenu tasumise ja tagastamise või mõne muu asjaolu kohta, millest nõue võis tuleneda. Pretensioonis on kirjeldatud korteri müügi- ja pandilepinguga seonduvat, toodud info maksete kohta ja seal on märgitud ka väljavõtted seadusest. Hageja ei ole tõendanud läbirääkimiste toimumist. Kostja ei ole pretensioonis teinud hagejale ettepanekut läbirääkimiste alustamiseks jätkamiseks või lõpetamiseks, ei ole andnud hagejale mingeid täiendavaid tähtaegu, ei ole teinud mingeid laenulepinguga seonduvaid ettepanekuid, ei ole nõuet tunnustanud ei täies ulatuses ega osaliselt, ei ole väljendanud soovi tähtaja pikendamiseks, maksete ajatamiseks ega nõude vähendamiseks ega pole üleüldse ühelgi moel käsitlenud laenulepinguga seonduvat läbirääkimiste pidamise valguses. Kirjavahetuse pidamist poolte vahel ei saa pidada läbirääkimiste pidamisena, kuna see kirjavahetus ei oma läbirääkimiste pidamise iseloomu. See, et Merike Jesaar märkis oma pretensioonis 6(10)

kirjalike vastuste aadressi, ei ole selliseks asjaoluks, mille põhjal saaks teha järelduse, et toimusid läbirääkimised. On tavapärane, et isik märgib kirjas vastuste esitamise aadressi. Maakohus omistas ekslikult sellele asjaolule liigset tähelepanu ja tegi selle põhjal valejärelduse. 05.01.2004 pretensiooni koostaja Merike Jesaar tegutses pretensiooni edastamisel hagejale ilma kostja volituse või heakskiiduta. Seetõttu ei saa väita, et pretensiooniga on tõendatud, et kostja pidas hagejaga läbirääkimisi ning nõude aegumine ei peatunud. Isegi kui on võimalik lugeda pretensiooniga tõendatuks, et selle esitamisega asuti läbirääkimiste pidamisse, siis ei saa väita, et läbirääkimisi pidas kostja. Pretensiooni on esitanud ilma kostja volitusi ja heakskiitu omamata kolmas isik, kelle volituste eeldamiseks puudus hagejal igasugune alus. Merike Jesaar ei esitanud kostja volikirja ja seda põhjusel, et kostja polnud talle kunagi volikirja väljastanud ega volitusi andnud. Kostja andis Merike Jesaarele, kui väidetavalt õigusteadmisi omavale isikule, ülesande anda olukorrale õiguslik hinnang. Lisaks pole Merike Jesaarega peale esmast kontakti enam võimalik ühendust saavutada. Kõik kostja poolt Merike Jesaarele üleantud dokumendid on siiani tema käes ja kõik üritused neid temalt tagasi saada on olnud edutud. Larissa Ignatova apellatsioonkaebus Hageja palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamisega, s.o välja mõista kostjalt 100% hageja poolt tasutud riigilõivust ning 86% hageja kantud õigusabikuludest. Maakohtus rikkus menetlusõiguse norme ja jättis motiveerimata oma otsustuses selles, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda, mitte aga jaotada kulud võrdeliselt hagi rahuldatud osale. Menetluskulude õige jaotamise tagamiseks tuleb välja selgitada, millises osas hagi rahuldati ja millises jäeti rahuldamata, samuti millised menetluskulud milliste nõuetega on seotud. Hageja esitas kostja vastu rahalise nõude üldsummas 192 000 kr, millest põhinõue moodustas 95 000 kr. Kuna hagi hinnaks loetakse ainult põhinõude suurust, siis tasus hageja riigilõivu 5250 kr. Kuna kohus rahuldas hagi põhinõude osas täies ulatuses, siis puudub põhjus jätta kohtu poolt täielikult rahuldatud rahalisest nõudest tasutud riigilõivu teatavas osas hageja enda kanda. Hageja poolt tasutud riigilõiv 5250 kr tuleb välja mõista kostjalt. Hageja esitas samuti nõude hüpoteegi sissekandmiseks kinnistusraamatusse kostjale kuuluvale kinnistule. Kohus rahuldas olulisemas osas ka selle hageja nõude, kuid samas märkis, et hagejal puudus vajadus esitada selline hagi, kuna hageja oleks võinud esitada oma avalduse kinnistusraamatusse kandmiseks ilma sellekohase kohtuotsuseta. Samas ei ole võimalik KRS § 341 lg 1 sätestatud põhimõtte järgi kande kinnistusraamatusse tegemine puudutatud isiku nõusolekuta, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et AÕSRS § 133 lg 1 ei sätesta otsesõnaliselt, et käesolevas vaidluses läbivaatamisel olevatel asjaoludel kuulub hüpoteek kinnistusraamatusse sissekandmiseks ilma kinnistu omaniku nõusolekuta, mistõttu tuleb lähtuda KRS § 341 lg 1 sätestatust. Sel põhjusel hageja vajas hüpoteegi sissekandmiseks oma vastava õiguse tunnustamist kohtuotsusega. Hageja poolt tasutud riigilõiv 1000 kr tuleb välja mõista kostjalt. 7(10)

Õigusabikulude jaotamise osas tuleb lähtuda rahuldatud ja rahuldamata jäetud nõuete vahekorrast. Hageja palus välja mõista kostjalt kokku 192 000 kr, millisest summast kohus mõistis kostjalt välja 165 000 kr ehk 86% ning jättis rahuldamata hageja nõude 27 000 kr osas ehk 14%. Hageja nõue hüpoteegi kinnistusraamatusse sissekandmise osas samuti rahuldati, kostja vastuhagi aga jäeti täielikult rahuldamata. Hageja oli sunnitud pöörduma kohtu poole oma õiguste kaitseks ja kandma menetluskulud kostja käitumise tõttu, kuna kostja ei täitnud ning keeldus pahauskselt täitmast oma lepingulisi kohustusi. Seetõttu oleks äärmiselt ebaõiglane jätta hageja kanda kõik tema õigusabikulud. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Menetluse edasine käik Hageja esitas 12.11.2008 avalduse viivise suurendamiseks ja palus välja mõista kostjalt viivis 95 000 kr. Poolte vahel 24.12.2002 sõlmitud laenulepingu p 3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale viivist 2000 kr iga laenu tagastamisega viivitatud kuu eest. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 08.12.2003. Käesolevaks ajaks on kostja viivitanud laenu tagastamisega 59 kuud ning viivise kogusumma on 118 000 kr. Tegutsedes heas usus vähendab hageja viivise nõuet põhinõude summani. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leidis, et, kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, täiendades ühtlasi maakohtu otsuse põhjendusi õigusliku kvalifikatsiooni osas, ja hageja apellatsioonkaebus rahuldada. Samuti tuleb täiendavalt kostjalt hageja kasuks välja mõista 25 000 kr. viivist. VÕS § 396 lg.1 kohaselt on laenuleping konsensuaalne, mitte reaalne leping. VÕS ei tunnista mõistet nagu laenulepingu rahatus. Kui laenaja väidab, et ta sõlmitud laenulepingu järgi laenu saanud ei ole, siis tuleb seda hinnata väitena, et laenuandja jättis täitmata oma laenulepingujärgse kohustuse laenusumma laenajale üle anda, mistõttu laenajal puudub kohustus oma laenulepingujärgne kohustus täita ehk siis laenusumma tagastada. Laenusumma väljamaksmise kohustus tuleb reeglina täita laenusaajale, kuid laenusaaja nõusolekul võib täitmine toimuda ka kolmandale isikule (VÕS § 79 lg.1), nt. juhul, kui laenu kasutatakse laenusaaja poolt teatava vara omandamiseks, makstakse laenusumma laenusaaja nõusolekul laenulepingu kohaselt välja otse vara müüjale. Nagu kohus tuvastas, sõlmisid pooled 24.12.2002 laenulepingu, mille kohaselt hageja annab kostjale laenu 95 000 kr. tagastamistähtajaga 08.12.2003 kohustusega pantida hageja kasuks korter Xxxxxx xx-x ja laenusaaja kohustusega tasuda iga tagasimaksega viivitatud kuu eest viivist 2000 kr. 24.12.2002 sõlmitud notariaalse korteri müügilepingu ja pandilepinguga ostis kostja Valentina Daljajevalt vallasasjana korteri Tallinnas, Xxxxxx xx-x hinnaga 200 000 kr., millisest summast 95 000 kr. kättesaamist müüja kinnitab. Sama lepinguga pantis kostja antud korteri hagejale samal kuupäeval sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks. 8(10)

Maakohus on pooli jätnud küsitlemata laenu andmise ja laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta. Samas apellatsioonikohtu istungil kostja esindaja avaldas, et hageja oli valmis kostjale laenu andma, milleks oli tehtud ka leping, kuid laenu ei läinud vaja. Hageja esindaja väitis, et hageja maksis ostja eest müüjale. Seda, et laenuleping oli sõlmitud 95 000 kr. müügisumma tasumiseks müüjale, kinnitab kostja ka apellatsioonkaebuses. Seega mõlemad seostavad laenulepingu sõlmimist samal kuupäeval sõlmitud korteri müügi ja pandilepinguga. Seetõttu on asjakohatu kostja apellatsioonkaebuse väide, et laenulepingujärgne summa seostamine müügilepingujärgse müüja kinnitusega sama summa kättesaamise kohta on meelevaldne. Hageja on tõendanud 95 000 kr. laenu andmist kostjale 27.06.2003 poolte vahel sõlmitud kavatsuste protokolliga, milles pooled kinnitavad kostja poolt hagejalt 95 000 kr. laenu saamist seoses viimase poolt korteri ostuga (toimiku lk. 126). Kolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuse põhjendustega selles, et laenusaamise kinnitus selle p.-is 4 ei kujuta endast lepingu tüüptingimust. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud kinnitus deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg.1 tähenduses. Deklaratiivset võlatunnistust saab tagasi võtta, tõendades, et tunnustatud võla ei ole või et see on tasutud, kusjuures tõendamiskoormus lasub võlgnikul. Poolte esitatud tõendite ja asjaolude pinnalt lähtuvalt pidanuks kostja tõendama, et mitte hageja, vaid tema maksis korteri müüjale müügilepingus märgitud 95 000 kr. Kostja seda aga tõendanud ei ole. Asjakohatu on apellandi esitatud tõend, mille kohaselt 27.12.2002 laekus tema arvele 324 000 kr.; kui kostja soovib sellega tõendada, et tal oli endal raha müüjale tasumiseks, siis laenuleping ja müügileping sõlmiti 24.12.2002 ehk siis 3 päeva varem. Maakohus on õigesti leidnud, et aegumistähtaja kulg peatus 08.12.2003 kuni 05.01.2004 toimunud kirjadevahetuse (pretensioonide vahetamisega) vormis käinud läbirääkimiste ajal ja hagi ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuse kordab kostja neid väiteid, mis ta esitas esimese astme kohtus. Kolleegium leiab, et maakohus on neile juba ammendavalt vastanud, nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, seejuures ka kostja esindajal volituste olemasolu kohta, ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Tõendina esitatud kostja esindaja korduvast pretensioonist nähtub, et hageja on kostjale 08.12.2003 adresseerinud kirja, mille sisu jäi „meile arusaamatuks“ (toimiku lk.127-128) . Tõendile hinnangu andmisel selle asjaolu väljatoomine, et hageja on „kirja adresseerinud“ kostjale, ei kujuta endast kohtu poolt asjaolul tuvastamist, millisele ei ole pooled tuginenud. Kui arvestada, et posti teel kirjade kättesaamiseni nii ühelt kui teiselt poolt möödub teatud ajavahemik (eeldatavasti üks või kaks päeva), siis kokkuvõttes ajavahemik, mil käisid läbirääkimised ja hagi aegumine oli peatunud, sellest ei muutu. Hageja ei nõua viivist üle põhivõla. Hagi esitamine peatab hagi aegumistähtaja kulgemise. Hagi esitamise järgselt menetluslike toimingute, sealhulgas menetlusabi taotlemine ja määruskaebuse esitamine, et kujuta endast protsessuaalsete õigust kuritarvitamist. Nagu maakohus õigesti märgib, saanuks kostja viivisenõuet vältida oma kohustuse kohase täitmisega. Seetõttu on alusetu kaebuse väited viivise ülemäärsest suurusest ja vajadusest seda vähendada kostja pahatahtlikkuse põhjendusel. Seega vastab maakohtu otsus põhivõla ja viivise väljamõistmise osas poolte vahel sõlmitud 9(10)

laenulepingu tingimustele ja TsÜS-de 118 lg.2, 142 lg.1 ja 167 lg.1 ning VÕS §-de 108 lg.1, 113 lg.1 ja 396 lg.1 sätetele. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata vastuhagi hageja kohustamiseks andma nõusolek hüpoteegi seadmise eelmärke kustutamiseks ja põhjendatult leidnud, et hageja hagi hüpoteegi sissekandmiseks tuleb rahuldada. Samas on maakohus ekslikult leidnud, et hüpoteegi seadmiseks piisanuks AÕSRS § 13(3) lg.1 kohaselt hageja poolt notariaalselt tõestatud kandeavalduse esitamisest. KRS § 34(1) lg.1 sätestab, et kande tegemiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Lg.7 kohaselt puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav, kui kande tegemist taotletaks jõustunud kohtulahendi alusel. TsÜS § 68 lg.5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Seega peab kohtuotsus, mis asendab puudutatud isiku tahteavaldust, olema formuleeritud kui kohustuse tuvastamine tahteavalduse tegemiseks. Maakohtu otsuse formuleering sellele ei vasta, mistõttu kolleegium peab vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni vastavalt täiendada. Hageja apellatsioonkaebus kohtukulude osas on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohus on jätnud kummagi poolt kohtukulu nende endi kanda põhjendusega, et hagi rahuldati osaliselt. Samas on hageja nõue põhivõla väljamõistmiseks rahuldatud täielikult, mistõttu sellelt makstud riigilõivukulu tuleb TsMS § 163 lg.1 kohaselt jätta kostja kanda. Hageja nõue kostja vastu oli 192 000 kr., millest rahuldati 165 000 kr. ehk 86 %. Rahuldamisele kuulus ka haginõue hüpoteegi seadmise kohustamiseks ja jäeti rahuldamata kostja vastuhagi hüpoteeki tagava eelmärke kustutamiseks. Seega kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebusega, mille kohaselt muudest esimese astme kohtu menetluskuludest, peale hagi esitamisel tasutud riigilõivust, tuleb 86 % jätta kostja ja 14 % hageja kanda. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja oma jäetakse rahuldamata, jätab kolleegium menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud tervikuna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kõrval on hageja esitanud taotluse suurendada kostjalt väljamõistmisele kuuluvat viivist, arvestades, et maakohus mõistis viivise välja hagi esitamise aja seisuga, kuid mitte kokku üle põhinõude suuruse. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus tuleb rahuldada, lähtudes VÕS §-st 113 lg.1 ja taotluse esitamise ajal kehtinud TsMS §-st 137 lg.7, mõistes kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 25 000 kr. viivist.