2.Välja mõista APAS S kasuks võlga 5214,60 krooni, intresse 61,01 krooni ja viiviseid 772,80 krooni ja alates 01.10.2008 viiviseid 0,03% päevas põhivõlalt 5214,60 krooni kuni selle lõpliku tasumiseni. Menetluskulud Jätta AS S menetluskulud AP kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagiavalduse asjaolud, nõue
1.06.10.2008.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS S ja AP19.02.1998.a krediitarvelepingu, mille alusel võimaldati kostjal hagejalt osata kaupu ja kasutada teenuseid, tasudes nende eest esitatud kontoaruande alusel järgmise kuu 15.kuupäevaks. Lepingus kokkulepitud arvelduskorda järgides võimaldas hageja kostjale krediiti. Võimaldatud krediidilt on hageja arvestanud intresse kokku summas 61,01 krooni.
2.Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal kasutatud krediidi eest tasumata 5 214,60 krooni. Hageja esitas 25.04.2007.a kostjale kontoaruande koos maksenõudega. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja kohustust täitnud. Seisuga 16.05.2007.a30.09.2008.a on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 772,80 krooni. Hageja palub mõista kostjalt viivise summa välja kuni nõude täitmiseni.
3.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 5 214,60 krooni, intressi summas 61,01 krooni, seisuga 30.09.2008.a sissenõutavaks muutunud viivitusintress summas 772,80 krooni ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivitusintress protsendimääraga 0,03% päevas põhinõudelt iga tasumisega viivitatud päeva kohta kuni kohase täitmiseni, arvestusega alates 01.10.2008.a.
4.22.12.2008.a esitas hageja vastuse kostja vastusele. Hageja on seisukohal, et kostja vastuväited on tõendamata ja paljasõnalised. Kostja avaldusel puudub igasugune tõenduslik väärtus, kuivõrd tegemist on üksnes informatiivse dokumendiga. Hageja on seisukohal, et lepingu nõuetekohase täitmise eest vastutab täies ulatuses kostja ja viivise rakendumine sõltub samuti üksnes kostjast. Sellest tulenevalt oli kostjal võimalus ära hoida viivise nõudmine hageja poolt õigeaegselt kohustust täites.
5.Tõendid: krediitarve leping 19.02.1998, konto aruanne 25.04.07, maksenõue 25.04.07, krediitarve tingimised, kontol oleva raha liikumise kohta tehtud väljavõte. Kostja seisukoht
6.24.11.2008.a esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Kostja ei ole saanud lepingut, arvet, meeldetuletust ega maksenõuet. Kostjale ei ole teada, mis kuupäevaks, mis arvele ja mis summa ta oleks pidanud tagastama. Hageja rikkus tarbijakaitseseadust.
7.Hagile on lisatud hagi alusena 19.02.1998.a sõlmitud krediidileping, mis lõpetati AS-i S poolt mitu aastat enne vaidlusaluse krediidisumma eraldamist.
8.Kostja tunnistab hagi põhinõude 5 214,60 krooni osas, kuid ei nõustu intressi ja viivisearvestusega. Kostja taotleb nõude tunnustatud osa tasumise võimaldamist vabatahtlikus korras, töötasust 20% kuu töötasust kuus, alates detsembrist 2008.a.
9.05.02.2009.a esitas kostja vastuse hageja 22.12.2008.a seisukohale. Hageja väide, et vaidlusaluse krediidi vormistamisel sõlmiti leping, ei ole tõendatud. Hageja lähtub nõude esitamisel üle kümne aasta vanusest lepingust, mille kohta ei ole mõistlik järeldada, et selle sisu teisele poolele teada on, tuleb nõue kogu ulatuses lugeda aegunuks. Kostja on seisukohal, et nõude õigeaegse täitmise eest vastutab hageja ja viivise rakendumine ei sõltu kostjast. Teenuse pakkuja on suurendanud meelevaldselt nõuet ning arve õigeaegse väljastamata jätmise ja tahtliku sissenõudekulude tekitamisega rikkunud tarbijakaitseseadust.
10.Tõendid: epikriis 72372 Kohtu põhjendused
11.Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel on sõlmitud krediitarve leping 1998.a., samuti ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on saanud perioodil detsember 2006 aprill 2007 krediiti summas 5214,60 krooni, mis on tasumata, seega on märgitud asjaolud tõendatud ja kohus ei pea seetõttu andma hinnangut konto väljavõttele raha kasutamise kohta.
12.Esitatud krediitarve lepingust 19.02.1998 nähtub, et pooled on sõlminud lepingu, mille kohaselt on kliendil õigus osta kaupu ja teenuseid võlaks S AS-i kaubamajast ja 2 (5)
teistest kauplustest vastavalt lisatud S krediitarve tingimustele ja et krediidilimiit on 10000 krooni (lepingu p 2). Samast lepingust nähtub, et leping on sõlmitud määramata ajaks (lepingu p 3). Kostja väitis, et leping on AS-i S poolt lõpetatud, mida hageja omaks ei ole võtnud. Kostja ei ole tõendanud, et märgitud leping oleks lõpetatud, seega on leping, mis on poolte vahel sõlmitud 19.02.1998 kehtiv ja on pooltele õiguslikult siduv ning kostja väited sellest, et võimaldatud krediit perioodil detsembrist 2006 - aprill 2007 ei ole saadud märgitud lepingu kehtivuse ajal, ei ole seega õiged.
13.Kuna märgitud vaidlusalune leping on tähtajatu, suunatud sellele, et kostjal on õigus kasutada krediiti ja hagejal kohustus seda lepingus märgitud ulatuses võimaldada, kostjal on aga kohustus see tagasi maksta, sisaldades seega poolte püsivaid kohustusi teineteise suhtes, siis on tegemist kestvuslepinguga, millele kohalduvad alates 01.07.2002 võlaõigusseaduse sätted kooskõlas VÕS RakS § 12 lg 1. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kui võlgnik rikub rahalist kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 ja § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 82 lg 1 alusel siis kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita tähtpäeval ja lg 7 alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist ning kui lepingut ei tulene teisti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist täitmise tähtpäeval.
14.Kostja väitis, et tema pole saanud konto aruannet, ei teadnud kontot, kuhu raha tagasi maksta, kostjal ei ole lepingut. Lepingu lisaks (lepingu p 2) olevate krediitarve tingimuste p 3 alusel on kostjal kohustus tasuda saadud krediit esitatud kontoaruande alusel järgmise kuu 15. kuupäevaks, sj väljastatakse kliendile iga kuu jooksul tehtud sisseostude kohta konto aruanded, milles märgitakse tasumisele kuuluv summa. Samuti nähtub lepingu p 3, et makse tähtpäev on iga kuu 15. kuupäev ja klient on kohustatud hiljemalt maksetähtpäeval kas kogu võlasumma või kasvõi selles aruandes eraldi fikseeritud tasumisele kuuluva miinimum summa (miinimumsumma). Sama punkti kohaselt võib makse teha sularahas, hageja pool aktsepteeritud pangakaardiga Si kaubamaja paiknevatesse kassadesse või teistesse kassadesse ja samuti võib teha seda pangakontole ülekandega, kui konto aruandes on näidatud selleks vastav pangaarve. Seega on lepingu p 3 järgi kostjal kohustus kuu jooksul tema poolt saadud krediit ära tasuda või teha seda miinimumsummas iga kuu 15. kuupäevaks, milleks on kostjal lepingust tulenevalt mitu erinevat võimalust: kas sularahas tasumine, pangakontole tasumine, tasumine kaubamaja kassadesse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lepingu p-s 3 on sätestatud kostjapoolse kohustuse täitmise tähtaeg VÕS § 82 lg 1 ,7 järgi, mil hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Õige on kostja väide, et hagejal on kohustus konto aruanne saata kliendile, st kostjale, ent kostjapoolse maksekohustuse täitmise tähtaeg ei ole sõltuvuses sellest, kas hageja on saatnud kostjale mainitud aruande või mitte ning ei vabastada kostjat omapoolse kohustuse täitmisest ega muuda täitmise tähtaega, kuna seda lepingust ei nähtu. Asjaolu, et kostjal ei ole lepingu eksemplari, ei välista kostja kohustust lepingut täita, sj märgib kohus, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et leping poolte vahel sõlmiti, lisaks leidis tõendamist, et kostja sai krediiti lepingu kehtivuse ajal. Seega oli kostjal kohustus tasuda saadud krediit vastavalt temale sobival viisil (raha kassasse, kontole, pangkaardiga) lepingus kokkulepitud tähtajaks ega sõltu sellest, kas hageja teatas kostjale pangakonto numbri või mitte ja saatis kostjale konto aruande. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma ja krediidisaaja kohustub suma krediidilt intressi. Kostja tunnistas hagi 5214,60 krooni, mis on saadud krediit ja seega tuleb kostjalt ka märgitud 5214, 60 krooni välja mõista kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p1 ja 108 lg 1 ja § 401 lg 1. 3 (5)
15.Hageja palus kostjalt välja mõista saadud krediidilt intressi 61,01 krooni. Krediitarve tingimuste p 4 järgi on intress Eesti Panga poolt noteeritav 3 kuu Talibor, millele lisatakse 10% aastas ning VÕS § 401 lg 1 alusel on krediidiandja õigustatud nõudma krediidilt intressi ja krediidisaajal on intressi tasumise kohustus. Kostja väitis, et tema pole saanud kontoaruannet ega teadnud kuhu ja millal raha tagasi maksta. Ülalpool tuvastas kohus, et kostjal oli kohustus maksta intressi ja krediiti vastavalt lepingu tingimuste p 3 sätestatud tähtpäeval. Siinjuures nõustub aga kohus kostjaga, et märgitud intressi arvestus on selline vastavalt p –le 4, mis eeldab kohtu arvates ka vastava konto aruande saamist, et kliendil oleks aru saada, milline on konkreetne intressi suurus, mida tema saadud krediidilt tasuma peab. Kostja väitis, et ta pole konto aruannet saanud. Kohtule esitatud lepingust nähtub, et kostja on avaldanud hagejale oma aadressina Xxx, Tallinn ja esitatud kontoaruandest 25.04.2007 nähtub, et see on saadetud kostjale eelmärgitud aadressil - seega lepingus kokkulepitud kohta, millelt on kostjal võimalik ka märgitud teated saada. Krediitarvete tingimuste p 5 2. alaosa järgi on kliendil kohustus viivitamatult informeerida S muudatustest aadressi või isikuandmete osas. Kostja märkis (05.02.09), et teavitas krediidi saamisel hagejat oma uuest asukohast, kuid ei ole neid väiteid tõendanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on mainitud kontoaruande koos tasumisele kuuluva intressiga 61,01 kr edastanud kostjale lepingus kokkulepitud kohta. Seega ei vabane kostja intressi tasumise kohustusest hageja ees, intressi tasumise nõue on muutnud sissenõutavaks lepingus märgitud tähtajal ja mis oli vastavalt aruandele 15.05.07 ning seega tuleb kostjalt ka märgitud intress 61,01 krooni välja mõista kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p1 ja 108 lg 1, § 401 lg 1.
16.Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise arvates 16.05.2007-30.09.2008 0,03% päevas ehk kokku 772,80 krooni. VÕS § 113 lg 1 ja 101 lg 1 p 6 alusel on õigus võlausaldajal õigus võlgnikult kohustuse rikkumise korral viivist, mis võib olla kokkulepitud lepingus ning kui lepingus ei ole kokkulepitud on viivis VÕS § 113 lg 1 järgi VÕS 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Nimelt on VÕS § 94 lg 1 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit ja sellele lisandub 7% aastas. Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid, esitanud viivisemäärale, sellele suurusele ega arvestuse perioodile, seega on märgitud asjaolu tõendatud ja seega on viivis perioodil 16.05.2007-30.09.2008 0,03% päevas ja kokku vastavalt 772,80 krooni. Kostja ei olnud nõus viivist tasuma selle tõttu, et ta ei ole saanud konto aruannet ega pretensiooni, ei teadnud kuhu raha tagasi maksta, küll aga leiab kohus, et märgitud asjaolud ei ole viivise tasumisest vabastamise aluseks. Nimelt rikkus kostja krediidi tagastamise kohustust, kuna ei tasunud krediiti tagasi vastavalt 15.05.07, mil see muutus sissenõutavaks ja seega on hageja õigustatud kostja-poolse kohustuse täitmise rikkumuse eest viivist nõudma. Kohus peab vajalikuks märkida, et viivis on VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi õiguskaitsevahend kohustus rikkumise eest ning selle ainult siis kui kohustust ei ole rikutud, ei tõusetu viivise rakendamise küsimust. Hageja on aga kohustust rikkunud ja seega saab hageja kostja suhtes õiguskaitsevahendina nõuda viivist. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt viivis 772,80 kr hageja välja kasuks mõista. Hageja palus välja mõista viivise arvates 01.10.2008 0,03% põhinõudelt kuni võla tasumiseni. TsMS § 367 järgi võib kohus välja mõista väljamõistetavalt võlalt välja mõista viivise protsendina. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt võlalt 5214,60 krooni viivis protsendina 0,03% päevas alates 01.10.08 kuna võla 5214,60 kr tasumiseni.
17.Kostja väitis, et hagi on aegunud, kuna leping on sõlmitud 1998.a. Käesolev leping on tähtajatu, vaidluses ei ole leidnud tõendamist, et leping oleks lõppenud, asjas on 4 (5)
tõendatud, et kostja sai krediiti perioodil detsembris 2006- aprill 2007 ning et kostja kohustuse täitmise tähtaeg oli 15.05.07. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtja (aegumistähtaja) jooksul. Seega on aegumine seostatav teo tegemise nõudeõiguse maksmapanemisega, mitte aga nõudeõiguse aluseks oleva lepingu sõlmimise ajaga. Seega ei mõjuta hageja nõude aegumist kostja vastu mitte lepingu sõlmimise aeg, vaid asjaolu, millal hageja oma nõude, mida ta saab lepingust tulenevalt esitada teise poole vastu esitada, kohtule esitas. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude esitamise aegumistähtaeg 3 aastat ja § 147 lg 1 alusel algab aegumistähtaeg nõude sissemuutuvaks muutumisega kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mis õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist ning lg 3 alusel algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Hageja nõue kostja vastu krediidi tagastamiseks e. kokkulepitud tasu maksmise nõue muutus sissnõutavaks 15.05.07 ja seega algab selle nõude 3-aastane aegumistähtaeg kulgema TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 alusel 2007.a. lõpust. Hagi esitati kohtule 03.10.08, st 3-aastase aegumistähtaja sees, mistõttu ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
18.Kostja palus määrata, et ta tasuks võlgnetava ja tema poolt tunnustatud summa selliselt, et ta tasub väljamõistetavalt ja tunnustatut võlalt 20% ulatuses oma igakuisest töötasust, kuna seoses haigestumisega on tema sissetulekud piiratud. Kostja esitas väljavõtte (epikriis nr 72372) haigusloost, millega on tõendanud oma üldhaigestumist, sellega kaasnevaid kestvaid raviprotseduure. TsMS § 445 lg 1 alusel võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Seega peab otsuses määratletav täitmise kord, tähtaeg olema mõlemale poolele selge üheselt arusaadav. Kohtu arvetes ei ole võimalik otsuse täitmise korda ja viisi selliselt määratleda, et kostja poolt tasutava osa summa moodustuks 20% kostja töötasust, kuna selliselt määratletud kord ei ole selge ja töötasu puudumisel ei oleks otsus ka sellisel juhul täidetav, mis aga ei ole lubatav. Eeltoodu alusel jätab kohus kostja taotluse otsuse täitmise korra määramiseks rahuldamata.
19.Pooled võivad vaidluses sõlmida kompromissi kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Menetluskulude jaotus
20.TsMS § 162 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks teeb kohus otsuse. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.