Mart Põldoja (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX XX ) hagi AS Tartu Keskkatlamaja (registrikood: 10288232; asukoht: Tartu Turu 18) vastu 30 837.45 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
30 837.45 krooni
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22.08.2008. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mart Põldoja apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. jaanuar 2008. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant Mart Põldoja Vastustaja AS Tartu Keskkatlamaja, esindaja advokaat Karina Lõhmus-Ein
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 22.08.2008 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetlusosaliste
kantud menetluskulud Mart
Põldoja kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil,
Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Mart Põldoja esitas 08.02.2008 maakohtule hagiavalduse AS Tartu Keskkatlamaja vastu leppetrahvi 30 837.45 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17.02.2006 liitumislepingu nr L291, mille objektiks oli Tartus Teguri 49 asuva eramu ühendamine kaugküttevõrguga ja võrguühenduse kasutamine. Lepingu punktides 6.5 ja 6.7 kohustus kostja lõpetama välissoojustrassi ehitamise 15.09.2006 ja sellest tähtajast mittekinnipidamisel tasuma leppetrahvi. Kostja lõpetas välissoojustrassi tööd 29.10.2007. Lepingutasuks kujunes kostja poolt 08.12.2007 hagejale väljastatud arvest ja lepingu neljandast peatükist tulenevalt 75 582 krooni. 21.12.2007 esitas hageja kostjale nõude leppetrahvi tasumiseks, millest kostja 18.01.2008 kirjaga keeldus. Hageja leidis, et kuna kostja rikkus lepingu punkti 6.5 ja lõpetas välissoojustrassi ehitamise 408 päeva hiljem kokkulepitust, tuleb tal täita endale lepinguga võetud kõrvalkohustus tasuda leppetrahvi 0,1% lepingutasust iga viivitatud päeva eest, s.o 30 837.45 krooni (75 582 x 0,001 x 408). Enne kostja poolt arve esitamist ei olnud hagejal võimalik leppetrahvi suurust välja arvutada ja selle kohta kostjale nõuet esitada.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt selgus pärast liitumislepingu sõlmimist, et hageja ei soovi hakata Teguri 49 eramut 2006. a ja 2007. a kasutama. Eramu asub kohas, kus ei olnud teisi kaugküttevõrguga liituda soovijaid, mistõttu juhul, kui kostja oleks ühendanud hageja eramu kaugküttevõrguga, kuid hageja ei oleks kütet kasutanud, oleks talveperioodil tekkinud torude külmumise oht. Nimetatud põhjusel leppisid pooled suuliselt kokku, et välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaeg lükatakse edasi. 29.10.2007 allkirjastatud aktis soojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta on hageja kinnitanud, et tal ei ole kostjale pretensioone. Andes kinnituse pretensioonide puudumise kohta, on hageja tulenevalt VÕS § 207 lg-st 2 loobunud võimalikust leppetrahvi nõudest. Hageja kinnitus võimaldas kostjal põhjendatult eeldada, et seoses soojustrassi ehitustöödega hageja tema vastu nõudeid enam ei esita. Samuti on hageja VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi tasumist. Hageja pidi hiljemalt 16.09.2006 teadma, et kostja on kohustusi rikkunud. Leppetrahvi nõude esitas hageja 21.12.2007, s.o aasta ja kolm kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist, mis ei ole käsitatav leppetrahvi nõudest teatamisena mõistliku aja jooksul.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 22.08.2008 otsusega hagi rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt ei ole lepingu täitmise tähtaja edasilükkamine tõendatud. Toimunud ei ole nõuetekohast lepingu muutmist ja kuivõrd tulenevalt väidetava kokkuleppe asjaoludest ei olnud tegemist täiendava tähtaja andmisega puuduste kõrvaldamiseks, ei lükku ka edasi leppetrahvi nõudeõiguse tekkimine. Seega tuleb leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise ajaks lugeda 16.09.2006 ehk lepingus välissoojustrassi ehitamise lõpptähtajaks märgitud tähtpäevale järgnevat päeva. VÕS § 159 lg 2 tulenevalt peab võlausaldaja teate leppetrahvi nõudmisest teisele poolele esitama mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, vastasel korral kaotab ta õiguse nõuda leppetrahvi. VÕS § 159 lg 2 sõnastuse kohaselt tuleb leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega hakata arvestama ajast, mil hageja sai teada kohustuse rikkumisest. Riigikohus on samuti märkinud tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, et kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ja annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Samas tsiviilasjas on Riigikohus mõistliku aja määramise kohta VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel leidnud, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning et pooltevaheliste suhete kontekstis peab mõistliku aja määramisel arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist, st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Hageja poolt leppetrahvi nõude esitamisel ei olnud leppetrahvi nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 veel aegunud. Samas hinnates hageja ja kostja käitumist lepingulises suhtes, leidis kohus, et hageja poolt leppetrahvi nõude esitamist aasta ja kolm kuud pärast rikkumisest teadasaamist ei saa lugeda esitatuks mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlaõigusseaduse § 6 kommentaaride järgi on hea usu põhimõte õiguse normina võlaõiguse kõige kõrgem norm. /.../ Heas usus käitumisena on nimetatud ausust, lojaalsust, õiglust, koostööd, teise poole huvidega arvestamist, lepingu muutmist, kui muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud jne. Õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja möödumine õiguse teostamise võimaluse tekkimisest, 2) õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul teostada, 3) võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus. /.../ Hinnates objektiivselt viivitust, mis tekkis nõude esitamisel, tuleb arvestada, kas õigustatud isik oli oma nõudest teadlik, kas varasem nõude esitamine oli võimalik ja kas õiguse teostamine antud asjaoludel oli nõutav. Õigustatud poole käitumine peab olema niisugune, millest võis mõistlikult aru saada kui loobumisest omandatud nõude esitamisest. Hageja kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et ta oli leppetrahvi nõude esitamise õigusest teadlik juba liitumislepingu sõlmimisest alates, kuid teatas soovist nõuda leppetrahvi alles
21.12.2007. Pärast liitumislepingu sõlmimist on pooled vahetanud mitmeid kirjalikke dokumente: hageja 03.04.2007 teabenõue, kostja 09.05.2007 vastus teabenõudele ja 29.10.2007 akt välissoojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta, kuid üheski neist ei ole hageja teatanud leppetrahvi nõudmise soovist. Samuti on hageja viimase esitatud arve tasunud kohe, selle asemel, et lepingu rikkumisele tuginedes keelduda viimase osamakse tasumisest. Ehkki leppetrahvi nõudele ei ole kehtestatud kohustuslikku vormi, ei saa hageja kirjalikus seisukohas antud seletustega selle kohta, et ta teatas kostjale leppetrahvi nõudmise soovist esmakordselt 20.07.2007, kui kostja müügijuht andis Margus Kriisale üle eramu soojasõlme, ning teistkordselt 10.11.2007, kui hageja sõlmis kostja esindaja Margus Külaotsaga müügilepingu eramu soojaga varustamiseks, lugeda leppetrahvi varasemat nõudmist tõendatuks, kuna seda ei kinnita teised tõendid. Samas kinnitaks see väide tõendatuks lugemisel, et hageja polnud enne seda kordagi kostjale märku andnud leppetrahvi nõudmise soovist ja ka viimati nimetatud tähtaegasid leppetrahvi nõude esitamise ajana aktsepteerides, tuleb möönda, et selleks ajaks oli möödunud pikk aeg leppetrahvi nõudeõiguse tekkimisest. Kohus leidis, et hageja on põhjendamatult ja hea usu põhimõttele vastukäivalt kaua viivitanud leppetrahvi nõudest teatamisega. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis takistasid hagejal leppetrahvi nõudmisest teatada vahetult pärast rikkumisest teadasaamist. Hageja põhjendus, et ta jäi ootama viimast arvet, et esitada leppetrahvinõue konkreetses summas, ei ole kooskõlas heas usus tegutsemise põhimõttega, kuna hageja ei arvestanud kostja huvidega. Kostja esindaja selgituse kohaselt ehitati Teguri tänava trassi vaid hageja jaoks, kuna teisi liitujaid sel hetkel seal ei olnud, kostja investeeris trassi ehitusse üle 2 miljoni ja kui hageja oleks 2006 septembri jooksul teatanud, et nõuab leppetrahvi, oleks kostja oma kohustused täitnud. Kuna hageja teatas leppetrahvinõudest alles pärast välissoojustrassi üleandmist ja arve esitamist, puudus kostjal võimalus sellega arvestada ja võtta kasutusele abinõusid kahju vähendamiseks. Käesoleval juhul on täidetud ka kolmas eeldus õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt, s.o võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Hageja ei teatanud enam kui aasta jooksul alates rikkumisest kostjale oma soovist nõuda leppetrahvi, seega võis kostja mõistlikult eeldada, et sellist nõuet ei esitatagi, arvestades ka Teguri tänavale trassi ehitamise eripära (üks liituja) ja sellega kaasnenud kulutusi. Pealegi kirjutas hageja 29.10.2007 alla aktile välissoojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta, millega osapooled kinnitasid, et välissoojustrassi ehitustööd Teguri 49 on lõppenud ja soojustrass valmis käikuandmiseks. Sealsamas kinnitas hageja oma allkirjaga, et tal ei ole pretensioone võrguettevõtjale. Taolise sõnastuse puhul on üldlevinud tavaga kooskõlas ja mõistlik eeldada, et pretensioonide all on mõeldud nii pretensioone soojustrassi ehitustööde tehnilise lahenduse ja teostuse osas kui ka muid akti aluseks olevast lepingust tulenevaid ehitustööde teostamisega seotud nõudeid (nt tööde tegemise tähtaeg). Eeltoodust tulenevalt on hageja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Arvestades hageja hea usu põhimõtetega vastuolus olevat käitumist leppetrahvi nõudest teatamisel, ei analüüsinud kohus hageja taotlust jätta VÕS § 159 lg 2 kohaldamata kooskõlas VÕS § 6 lg 2 sätestatuga.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. Põldoja taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus lahendanud olulist küsimust: kas hageja oli teadlik oma nõudeõigusest ning kas hagejal lasus kohustus teatada viivisenõudest oluliselt varem.
Kohus ei ole lepingut õigesti tõlgendanud ega välja selgitanud lepingus sisalduvate otseste kohustuste sisu. VÕS § 23 lg 1 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus, s.o otsesed tingimused. Leping ei pea sisaldama kõiki lepingupoolte kohustusi, ent tavaliselt määratakse lepingus kindlaks kohustused, mis on lepingupoolte jaoks olulised ja/või mida soovitakse reguleerida seadusest erinevalt. Hageja ei pidanud kostjat viivisenõudest varem teavitama, kuna leppetrahvi näol oli tegu kostja otsese kohustusega: lepingu punkti 6.7 kohaselt kohustus kostja lepingus sätestatud tähtaja mittejärgimisel tasuma leppetrahvi 0,1% lepingutasust iga viivitatud päeva eest. Seega oli kostja juba lepingut sõlmides teadlik, et lepinguliste kohustuste rikkumine toob vältimatult kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse, ja hageja ei võinud ega pidanudki teadma, et kirjalikule kokkuleppele lisaks tuleb lepinguliste kohustuste kohast täitmist nõuda lepingust eraldiseisva teatega. Viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-15-08 ei ole asjakohane, kuna nimetatu käsitleb olukorda, kus pooled leppisid kokku, et kohustuste rikkumise korral on teisel poolel õigus nõuda leppetrahvi tasumist. Analoogsena ei saa käsitleda olukorda, kus võlgnik kohustub viivituse korral igal juhul leppetrahvi maksma. Samas on Riigikohus märkinud VÕS § 159 lg 2 kohaldamise kohta, et: „Mõistliku aja määramisel saab mh arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks TsÜS § 146 lg 1 järgi on kolm aastat. Samas pole mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks selles asjas möödunud enne korteriomandi eseme valduse üleandmist.“ Ka käesolevas asjas ei olnud mõistlik aeg möödunud töö üleandmise-vastuvõtu ajaks, s.o 29.10.2007, ning hageja ei viivitanud leppetrahvi nõude esitamisega ebamõistlikult. Seadusest tulenevalt on leppetrahvil kaks eesmärki: ühelt poolt peab see tagama lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmise, teiselt poolt kannab aga ka tekitatud kahju hüvitamise ehk õiguskaitsevahendi ülesannet. Lepingu punktiga 6.7 võttis kostja endale teadlikult kohustuse heastada lepingu rikkumine rahaliselt ja asjaolu, et ta seda kohustust täita ei kavatse, sai hagejale teatavaks alles 29.10.2007, mil kostja lõpetas töö, kuid ei tasunud leppetrahvi. Lepingut tõlgendades peab kohus peale hea usu arvesse võtma ka teisi asjaolusid, sh lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingus kasutatud väljenditele tavaliselt antavat tähendust. VÕS § 159 lg 2 eesmärgiks on tõkestada õiguste kuritarvitamist leppetrahvi nõudja poolt ning kaitsta võlgnikku kui nõrgemat poolt, võimaldades tal võtta tarvitusele abinõud kahju vähendamiseks ja valmistuda leppetrahvi maksmiseks. Antud juhul ei saa pidada nõrgemaks pooleks kostjat, kes tegutses oma igapäevases majandus- ja kutsetegevuses ning oli seetõttu hagejast paremini teadlik nii hea usu põhimõttest kui ka leppetrahvi tasumise kohustuse tingimustest. Vaatamata sellele viivitas ta kohustuste täitmisega, jättes hagejat viivituse põhjustest teavitamata isegi siis, kui hageja selle kohta kirjaliku päringu esitas (hageja 03.04.2007 teabenõue, kostja 09.05.2007 vastus). Arvestades, et kostja püüdis ka kohut eksitusse viia, väites, nagu oleks viivitus olnud hagejaga kokku lepitud, on halvas usus käitunud pigem kostja, kasutades ära olukorda, et hageja ei teadnud leppetrahvi nõuet varem esitada. Hindamaks, kas hageja oli oma nõudeõigusest teadlik, kas varasem nõude esitamine oli võimalik ja kas õiguse teostamine antud asjaoludel oli nõutav, ei ole kohus arvesse võtnud, et hageja on raske puudega pensionär, kellel puuduvad juriidilised eriteadmised. Kuna lepingus võttis kostja kohustuse lepingutingimuste rikkumise korral leppetrahvi maksta ning seadusest tulenevalt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule, ei oleks ükski hagejaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel tulnud selle peale, et oma kavatsusest kohustuse täitmist nõuda tuleks võlgnikule teada anda juba siis, kui kohustuse ulatus, s.o leppetrahvi suurus, veel teada ei ole. Hageja esitas leppetrahvi nõude viivitamata peale töö lõpetamist, oodates ära arve, mille alusel oli võimalik nõude suurus välja arvutada. Seega ei ole hageja käitunud halvas usus.
Asjaolu, et hageja allkirjastas 28.11.2007 lepingu lisa 4, ei saa tõlgendada leppetrahvi nõudmisest loobumisena. Hageja kinnitas, et nõustub pretensioonideta sellega, et soojustrassi ehitustööd on lõppenud ja trass valmis käikuandmiseks. Tõlgendus, nagu oleks hageja tahe olnud suunatud leppetrahvi nõudest loobumisele, on vägivaldne ja pahauskne.
5.AS Tartu Keskkatlamaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on VÕS § 159 lg 2 kohaldatav sõltumata sellest, kas pooled on lepingus kokku leppinud kreeditori õiguses nõuda leppetrahvi või deebitori kohustuses tasuda leppetrahvi lepingu rikkumise korral, sest sisuliselt on kokku lepitud ühes ja samas kreeditori subjektiivses õiguses. Selle subjektiivse õiguse realiseerimiseks peab kreeditor täitma seadusest tulenevaid nõudeid, sh teatama deebitorile mõistliku aja jooksul nõudeõiguse tekkimisest (lepingu rikkumisest) teada saamisest, et ta soovib leppetrahvi sisse nõuda. Seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel kaotab kreeditor oma nõudeõiguse. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et „VÕS § 159 lg 2 eesmärk on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgniku positsiooni lepingulises suhtes. Teade leppetrahvi maksmise nõude esitamise kohta võimaldab võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võttes tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes.“ (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 543.) VÕS § 159 lg 2 eesmärgist lähtudes on põhjendamatu jätta osa võlgnikke ilma VÕS § 159 lg 2 sätestatud kaitsest. Arvestades eeltoodut on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-15-08 seisukohad kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Kirjaliku lepingu sätete kohaselt pidi kostja lõpetama välissoojustrassi ehitamise 15.09.2006. Seega pidi hageja hiljemalt 16.09.2006 teadma, et kostja on lepingulisi kohustusi rikkunud. Nimetatud kuupäevast, s.o 16. detsembrist 2006, hakkas kulgema mõistlik aeg, mille jooksul hageja pidi kostjat teavitama soovist nõuda sisse leppetrahv. Leppetrahvi nõude esitas hageja alles 21.12.2007. Kohus on õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole aasta ja kolm kuud mõistlik aega leppetrahvi nõudest teatamiseks. Kuigi hagejal oli võimalik kostjat leppetrahvi nõudest viivitamata pärast rikkumisest teada saamist teavitada, ta ei teinud seda, vaid lasi kostjal olla lepingu täitmisega viivituses ilma, et kostja oleks saanud arvestada leppetrahvi nõudega. Selline käitumine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Hagejal ei esinenud mingeid takistusi leppetrahvi nõudest teatamiseks. Väidetav seaduse mittetundmine ei vabasta hagejat seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Samuti ei saa nõustuda väitega, et hageja tegutses nii, nagu iga mõistlik isik oleks tegutsenud. Kui pooled on lepingus kokku leppinud, et juhul, kui üks pool rikub lepingut, siis on teisel poolel tema vastu leppetrahvi nõue, siis mõistlikult ja heas usus tegutsev isik informeerib lepingu rikkumisest teada saades teist lepingupoolt nii lepingu rikkumisest, lepingu täitmise kohustusest kui ka sanktsioonidest, mida ta soovib lepingu rikkumise tõttu rakendada. VÕS § 159 lg 2 ei näe ette eriregulatsiooni oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute osas. Nimetatud asjaolu võib tähtsust omada leppetrahvi nõudest teavitamise aja mõistlikkuse hindamisel siis, kui kreeditoriks on oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev isik. Käesoleval juhul on kostja võlgnikuks ning asjaolu, et ta sõlmis hagejaga lepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, ei anna kostjale mingisuguseid eeliseid ega tohi teda ilma jätta VÕS § 159 lg 2 kaitsest. Kostjale oli teada, et leppetrahvi nõudest tuleb teavitada teist poolt mõistliku aja jooksul. Kuna hageja seda ei teinud, oli kostjal põhjus uskuda, et hageja ei esita leppetrahvi nõuet. Juhul, kui hageja oleks kostjat õigeaegselt
leppetrahvi nõudest teavitanud, oleks kostja saanud selle nõudega arvestada ja võtta tarvitusele meetmed kahju ära hoidmiseks. Hageja tõlgendab lepingu lisas antud kinnitust põhjendamatult kitsalt. Hageja on kinnitanud, et tal ei ole kostja vastu pretensioone. Seega on hageja kinnitanud igasuguste pretensioonide puudumist soojustrassi ehitusega seoses, mitte ainult tööde mingi osa, näit kvaliteedi, suhtes. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-55-05 tuleneb, et „pooltevahelises kokkuleppes ei pea olema sõnaselgelt väljendatud, et üks pooltest loobub nõudest teise vastu. Nõudest loobumine võib tuleneda kokkuleppe sisust ja pooltevahelistest eelnevatest suhetest ning hea usu põhimõttest, mis § 29 lg 3 lähtudes võimaldab põhjendatult eeldada, et võlgniku vastu nõudeid enam ei esitata.“ Otsuses nr 3-2-1-43-04 on Riigikohus märkinud, et „kui võlausaldaja on tunnistanud, et võlasuhet ei ole, siis lakkab olemast võlgniku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult täitmist.“ Eeltoodust tulenevalt on hageja kaotanud leppetrahvi nõude õiguse kostja vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lahendi põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg 6 ei korda käesolevas otsuses maakohtu põhjendusi.
7.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti lepingut tõlgendanud ning ei ole välja selgitanud lepingus sisalduvate kohustuste sisu. Apellant leiab, et kuna pooled leppisid kokku kostja kohustuses tasuda leppetrahvi, siis ei pidanud hageja leppetrahvi esitamise nõudest kostjat mõistliku aja jooksul teavitama. Asja materjalides olev lepingu p. 6.7. kohaselt on lepingu p. 6.3. sätestatud tähtaja mittejärgimisel võrguettevõtja kohustatud tasuma leppetrahvi 0.1 % lepingutasust iga viivitatud päeva eest (tl 8). Ringkonnakohus märgib, et lepingu sõnastus on kooskõlas VÕS § 158 lg-ga 1, mille kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Viidatud sätte kohaselt ongi leppetrahv lepingus ettenähtud „kohustus“, kuid selline sõnastus ei vabasta kahjustatud poolt (hagejat) omapoolsest kohustusest teavitada rikkuja poolt (kostjat), et ta esitab leppetrahvi nõude. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldas õigesti materiaalõigusnorme. Maakohus tegi ka õige järelduse, et hageja on leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel, mille kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
8.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja vastuväitega, et lepingujärgsete tööde vastuvõtmise aktile (tl 10) alla kirjutades loobus hageja kõikidest nõuetest kostja vastu. Nimetatud aktis on märgitud, et tarbijal ei ole pretensioone Võrguettevõtjale. Tegemist on üldise formuleeringuga, mis ei välista seaduses sätestatud õiguskaitse vahendite hilisemat
kasutamist, näiteks kui tegemist oleks teadliku lepingutingimustele vastava töö üleandmisega VÕS § 645 lg 3.
9.Apellandi väide, et ta on puudega pensionär kellel puuduvad õigusteadmised ning seetõttu sai tema lepingu p. 6.7 aru nii, et sellest tekkis kostjal kohustus leppetrahvi tasuda ilma, et teda nõude esitamisest eelnevalt peaks teavitatama, ei anna alust seadust teisiti kohaldada. Apellant pidas võimalikuks omandada kinnisvara ja olla kostjaga sõlmitud lepingu pooleks, seega võttis apellant endale teadlikult õigused ja kohustused, mistõttu ei saa ta hiljem väita, et tõlgendas oma õiguseid või teise poole kohustusi teisiti. Poolte vahel sõlmitud lepingus oli tööde valmimise tähtajaks 15.09.2006. Hageja ei viita pretensioonide esitamisele või lepingu rikkumisele kuni tegeliku tööde vastuvõtmiseni 29.10.2007. Tööde vastuvõtmisel ei viidanud hageja samuti, et kostja on lepingut rikkunud ja tal lasub lepingujärgne kohustus leppetrahvi tasumiseks. Hageja esitas esmakordselt leppetrahvi nõude, mis on dateeritud 21.12. 2007, s.o pärast kostja viimase arve kättesaamist. Hageja ei ole menetluse käigus selgitanud oma käitumist. Kui hagejal oli teadmine, et kostjal lasub lepingust tulenev leppetrahvi tasumise kohustus, siis hiljemalt tööde vastuvõtmisel oleks ta pidanud nõude esitama.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.