Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

välissoojustrassi ehitamise 408 päeva hiljem kokkulepitust, tuleb tal täita endale lepinguga võetud kõrvalkohustus tasuda leppetrahvi 0,1% lepingutasust iga viivitatud päeva eest, s.t kokku 30 837,45 krooni (75 582 x 0,001 x 408). Kostja leiab, et enne hageja poolset arve esitamist ei olnud tal võimalik leppetrahvi suurust välja arvutada ja selle kohta kostjale nõuet esitada. Kostja vastuväited Kostja kirjaliku vastuse kohaselt selgus pärast hageja ja kostja vahel 17. veebruaril 2006 liitumislepingu nr L291 (mille objektiks oli aadressil X 49, Tartu asuva eramu ühendamine võrguettevõtja kaugküttevõrguga ja võrguühenduse kasutamine) sõlmimist, et hageja ei hakka ega soovi hakata X 49 eramut 2006. ja 2007. aastal kasutama. Hageja eramu asub kohas, kus ei olnud teisi kaugküttevõrguga liituda soovijaid, mistõttu oleks hageja kinnistu ühendamiseks kaugküttevõrguga ehitatav magistraaltoru teenindanud üksnes hageja kinnistut. Juhul, kui kostja oleks ühendanud hageja eramu kaugküttevõrguga, kuid hageja ei oleks kütet kasutanud, oleks talvisel perioodil tekkinud torude külmumise oht. Arvestades nimetatud põhjuseid leppisid hageja ja kostja kokku, et välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaeg lükatakse edasi. Vastava kokkuleppe sõlmisid hageja ja kostja suuliselt, kirjalikult jäi see vormistamata. Hageja ja kostja vahelist kokkulepet lepingu täitmise tähtpäeva edasilükkamise osas kinnitab ka 29. oktoobril 2007 poolte poolt allkirjastatud akt soojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta, kus hageja on kinnitanud, et tal ei ole pretensioone kostjale. Kostja leiab, et hageja kinnitusest pretensioonide puudumise osas ilmneb, et ta oli rahul soojustrassi ehitamisega ja nõus lepingu täitmise ajaga. Seega andes 29. oktoobril 2007 sõlmitud aktis kinnituse pretensioonide puudumise osas kostja vastu, on hageja tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 207 lg 2 loobunud võimalikust leppetrahvi nõudest. Hageja kinnitus pretensioonide puudumise kohta võimaldas kostjal põhjendatult eeldada, et seoses soojustrassi ehitustöödega hageja tema vastu mingeid nõudeid enam ei esita. Kostja on seisukohal, et kui jätta kõrvale pooltevahelised täiendavad kokkulepped, mis sõlmiti suuliselt, on hageja tulenevalt VÕS §-st 159 lg 2 kaotanud oma õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist. Hageja pidi hiljemalt 16. septembril 2006 teadma, et kostja on omapoolseid lepingukohustusi rikkunud. Leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale alles 21. detsember 2007, so üks aasta ja kolm kuud pärast kostjapoolsest väidetavast kohustuse rikkumisest teadasaamist. Kostja leiab, et leppetrahvi nõudest teatamine üks aasta ja kolm kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist ei ole käsitatav leppetrahvi nõudest teavitamisena mõistliku aja jooksul. Hageja väited kostja vastuväidetele Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et peale liitumislepingu sõlmimist ja enne selles sisalduvate kohustuste täitmise tähtaja saabumist, oleks selgunud, et hageja ei soovi hakata kasutama temale kuuluvat eramut elamiseks. Siseviimistlustööde lõpuleviimist takistas majas kütte puudumine ja hageja oleks saanud need tööd teostada ja elama asuda koheselt maja keskküttevõrguga ühendamise järel. Seega puudusid hagejal võimalused 2006. ja 2007. aastal oma maja elamiseks kasutada kostjapoolse rikkumise tõttu. Samuti ei nõustu hageja kostja oletusega, et kui kostja oleks ühendanud hageja eramu kaugküttevõrguga, kuid hageja ei oleks kütet kasutanud, oleks talvisel perioodil tekkinud torude külmumise oht. Hageja oli juba 8. juunil 2005 sõlminud liitumislepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille kohaselt on eramu ühendatud Tartu linna tsentraalsesse veevõrku alates

Hagiavaldusele lisatud 29. oktoobri 2007 soojustrassi ehitustööde lõpetamise akt ei tõenda hageja ja kostja vahelist kokkulepet lepingu täitmise tähtpäeva edasilükkamise kohta. Selles aktis andis hageja tarbijana allkirja selle kohta, et tal ei ole pretensioone selle kohta, et ehitustööd on lõppenud ja soojatrass valmis käikuandmiseks. Nimetatud akt ei sisalda ühtki sõna selle kohta, kas trass on valminud tähtajaks, enne tähtaega või pärast seda. Seetõttu ei olnud hagejal ka võimalik trassi valmimise tähtaja rikkumise suhtes ei oma nõustumist ega vastuseisu avaldada. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja aktile ehitustööde lõpetamise kohta allkirja andes oleks ta tunnistanud nõuete või võlasuhte puudumist. Hageja pidas aktile allkirja andes silmas pretensioonide puudumist valmis saadud tööde tehnilise teostuse ja kvaliteedi osas. Kinnitust selle kohta, kas hageja soovib esitada või loobuda leppetrahvinõudest, kostja temalt ei küsinud, ja hageja ka omal initsiatiivil selles aktis andnud ei ole. Võlasuhte puudumist ei saa see akt kinnitada juba ainuüksi põhjusel, et hagejal oli täitmata akti allakirjutamise päeval lepingutasu viimase osa maksmise kohustus. Hageja ei ole kaotanud õigust nõuda leppetrahvi. Hageja teatas esmakordselt leppetrahvi nõudest

jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses ja seega, kas tal on õigus nõuda 30 837 krooni suuruse leppetrahvi tasumist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Võlaõigusseaduse kommentaaride (P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, § 158, komm 4.7.) kohaselt sõltub leppetrahvi kui aktsessoorse kõrvalkohustuse sissenõudeõiguse teostamine sellest, kas leppetrahvi kokkulepe on leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal ehk siis lepinguliste kohustuste rikkumise ajal veel kehtiv ja kas kohustust on rikutud. Käesoleval juhul tuleb eelnevalt tuvastada leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise ajahetk, kuna kohtus tunnistajana ülekuulatud Riho Kõks osutas hageja ja kostja vahel sõlmitud suulisele kokkuleppele selle kohta, et välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaega lükati edasi. Hageja vaidleb vastu sellesisulise kokkuleppe olemasolule, märkides ühtlasi, et liitumislepingu järgi tuli lepingu muudatused vormistada kirjalikult. VÕS § 11 lg 2 ja § 13 lg 2 koostoimest tuleneb, et kui lepingus on ette nähtud lepingu muutmine kindlas vormis, tuleb lepingu muutmisel ettenähtud vormi järgida, vastasel korral ei loeta lepingut sõlmituks. VÕS § 13 lg 3 nähakse ette erand eeltoodud üldreeglist – kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Kohus leiab, et lepingu täitmise tähtaja edasilükkamine ei ole tõendatud. Antud juhul ei ole toimunud nõuetekohast lepingu muutmist ja kuivõrd tulenevalt väidetava kokkuleppe asjaoludest ei olnud tegemist täiendava tähtaja andmisega puuduste kõrvaldamiseks, ei lükku ka edasi leppetrahvi nõudeõiguse tekkimine. Kohus ei tuvasta aluseid ka VÕS §-s 13 lg 3 sätestatud erandi kohaldamiseks. Kostja kirjaliku vastuse (tl 17-19) kohaselt sõlmiti suuline kokkulepe välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaja edasilükkamise kohta vahetult pärast liitumislepingu sõlmimist, tunnistaja Riho Kõksi ütluste kohaselt toimus see suve algul, enne soojustrassi ehitamisega alustamist, taolise kokkuleppe olemasolu ei kinnita hageja 2007 kevadel 03.04.2007 esitatud teabenõudes (tl 33) ega kostja oma vastuses sellele (tl 34). Hageja selgitus ning kohtule esitatud AS-ga Eesti Energia ja AS-ga Tartu Veevärk sõlmitud liitumislepingud kinnitavad aga hageja huvi kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise vastu algselt kokkulepitud tähtajaks. Seega tuleb leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise ajaks lugeda 16. september 2006 ehk lepingus välissoojustrassi ehitamise lõpptähtajaks märgitud tähtpäevale järgnevat päeva. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et esinevad leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise materiaalsed eeldused: antud asjas puudub vaidlus liitumislepingu kehtivuse üle leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise hetkel, samuti ei vaidlusta kostja, et välissoojustrass ei saanud nimetatud tähtpäevaks valmis. VÕS §-st 159 lg 2 tuleneb, et võlausaldaja peab teate leppetrahvi nõudmisest teisele poolele esitama mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, vastasel korral kaotab ta õiguse nõuda leppetrahvi. Kohus nõustub kostjaga selles, et VÕS § 159 lg 2 sõnastuse kohaselt tuleb leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega hakata arvestama ajast, mil hageja sai teada kohustuse rikkumisest. Riigikohus on samuti märkinud tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, et kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ja annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Samas tsiviilasjas on Riigikohus mõistliku aja määramise kohta VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel leidnud, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning et pooltevaheliste suhete kontekstis peab mõistliku aja määramisel arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist, st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Käesolevas tsiviilasjas ei olnud hageja poolt leppetrahvi nõude esitamisel leppetrahvi nõue tulenevalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, mille järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, veel aegunud. Samas hinnates hageja ja kostja käitumist lepingulises suhtes, leiab kohus allpooltoodud põhjendustel, et hageja poolt leppetrahvi nõude

esitamist aasta ja kolm kuud pärast rikkumisest teadasaamist ei saa lugeda esitatuks mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlaõigusseaduse kommentaaride (§ 6, komm 4.1) järgi on hea usu põhimõte õiguse normina võlaõiguse kõige kõrgem norm. /.../ Heas usus käitumisena on nimetatud ausust, lojaalsust, õiglust, koostööd, teise poole huvidega arvestamist, lepingu muutmist, kui muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud jne. Paragrahvi 6 kommentaaride kohaselt (§ 6 komm 4.2.3) peavad õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja möödumine õiguse teostamise võimaluse tekkimisest, 2) õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul teostada, 3) võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus. /.../ Hinnates objektiivselt viivitust, mis tekkis nõude esitamisel, tuleb arvestada, kas õigustatud isik oli oma nõudest teadlik, kas varasem nõude esitamine oli võimalik ja kas õiguse teostamine antud asjaoludel oli nõutav. Õigustatud poole käitumine peab olema niisugune, millest võis mõistlikult aru saada kui loobumisest omandatud nõude esitamisest. Hageja poolt kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et ta oli leppetrahvi nõude esitamise õigusest teadlik juba liitumislepingu sõlmimisest alates, kuid teatas soovist nõuda leppetrahvi alles

et välissoojustrassi ehitustööd aadressil X tn 49, Tartu on lõppenud ja soojustrass valmis käikuandmiseks. Sealsamas kinnitas hageja oma allkirjaga, et tal ei ole pretensioone võrguettevõtjale. Kohus leiab, et taolise sõnastuse puhul on üldlevinud tavaga kooskõlas ja mõistlik eeldada, et pretensioonide all on antud juhul mõeldud nii pretensioone soojustrassi ehitustööde tehnilise lahenduse ja teostuse osas kui ka muid akti aluseks olevast lepingust tulenevaid ehitustööde teostamisega seotud nõudeid (nt tööde tegemise tähtaeg). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja ei teatanud kostjale leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, on ta kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Arvestades hageja hea usu põhimõtetega vastuolus olevat käitumist leppetrahvi nõudest teatamisel, ei pea kohus vajalikuks analüüsida hageja taotlust jätta VÕS § 159 lg 2 sätted kohaldamata kooskõlas VÕS § 6 lg 2 sätestatuga. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab kostja menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.