2-08-54681/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-08-54681 otsuse avalikult teatavakstegemisest (s.o 13.02.2009). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik 21.08.2008 esitas hageja Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 27 358.58 krooni saamiseks. Kohus rahuldas 30.09.2008 määrusega avalduse ja tegi kostjale makseettep u. Kostja esitas 29.10.2008 kohtule vastuväite maksekäsu kiirmenetluses. 07.11.2008 määrusega anti avaldus maksekäsu kiirmenetluses üle asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 25.11.2008 hagiavalduse kostja vastu 25 739.96 krooni ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 07.01.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX(edaspidi leping). Lepingu alusel andis hageja kostjale 17 500 krooni krediiti. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 31.98% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Kuna kostja jättis oma lepingulised kohustused täitmata, ütles hageja 18.06.2008 lepingu üles. Hageja palub kostjalt välja mõista: 1) tagastamata krediidisumma 16 631.32 krooni üldtingimuste p-d 2.1. ja 5.3.; 2) sissenõutavaks muutunud tasumata intress määras 31.98% krediidisummast ühe aasta kohta üldtingimuste p-de 2.1. ja 5.3. alusel summas 2 368 krooni; 3) leppetrahv summas 3 326.26 krooni vastavalt üldtingimuste p-dele 5.3. ja 6.3. Leppetrahvi suuruseks on 20% lepingu ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt; 4) võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 1 000 krooni üldtingimuste p-de 6.6. ja 9.3. alusel 17.04.2008 ja 19.05.2008 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 27.05.2008 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 18.06.2008 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest; 5) sissenõutavaks muutunud viivis 31.98% võlgnetavalt summalt aastas vastavalt üldtingimuste p-dele 6.1. ja 6.2. summas 2 413.70 krooni (periood 18.06.2008 – 18.11.2008) ning lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele alates 18.11.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 31.98% tagastamata krediidisummalt aastas. 02.02.2009 täpsustas hageja nõuet ning palub mõista kostjalt välja 23 521.16 krooni, millest 16 631.32 krooni on tagastamata krediidisumma, 2 368.68 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 3 521.16 krooni sissenõutavaks muutunud viivis (periood 18.11.2008 – 02.02.2009) ja 1 000 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja alates 02.02.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 31.98% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja teatas, et loobub kostja vastu suunatud leppetrahvi nõudest summas 3 326.26 krooni.

Kostja vastuväited 09.01.2009 kirjalikus vastuses tunnistab kostja hagi osaliselt põhisumma ulatuses. Praeguses olukorras ei ole kostjal võimalik laenu korraga tagastada, kuna ta on töötu ja kindlat sissetulekut ei oma. Kostjal on üks ülalpeetav laps, kelle peale kõik rahalised vahendid kuluvad. Kostja palub kohtukulud jaotada pooleks. Kostja on nõus asja lahendama kompromissiga põhisumma osas. 09.02.2009 toimunud kohtuistungil taotles kostja viivise ja intressi vähendamist. Kostja vaidles vastu võla sissenõudmisega seotud kuludele summas 1 000 krooni. Kostja võttis hagi õigeks põhivõlgnevuse osas. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele õigeksvõtul põhineva otsusega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja põhinõude 16 631.32 krooni osas on kostja hagi õigeks võtnud. Vastavalt TsMS § 4 lg-s 3 sätestatule on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Seega kuulub hagi nimetatud nõude osas summas 16 631.32 krooni rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhinevalt. Lähtudes TsMS § 444 lg-s 1 sätestatust, piirdub kohus käesolevas otsuses seetõttu kõnealust nõuet puudutavas osas üksnes õigusliku põhjendusega. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu alusel andis hageja kostjale krediiti 17 500 krooni. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist 18.06.2008 tasunud ühtegi makset, on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 16 631.32 krooni. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Krediidisumma tasumata jätmisega on kostja oma kohustust rikkunud (VÕS § 100). Hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja sõlmisid 07.01.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 17 500 krooni. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 31.98% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kuna kostja jättis oma lepingulised kohustused hageja ees täitmata, ütles hageja 18.06.2008 lepingu üles. Kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud. Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 2 368.68 krooni. Pooled on kokku leppinud üldtingimuste p 2.1. ja 5.3 intressi tasumises ning intressimääras 31.98% krediidisummast ühe aasta kohta. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse.

2-08-54681 Kostja on taotlenud intressi vähendamist. Kohtu hinnangul ei ole intressimäär ebamõistlikult kõrge ning selles on pooled eelnevalt kokku leppinud. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1108-02 p 10). Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 2 368.68 krooni. Hageja nõuab kostjalt seisuga 02.02.2009 viivist 3 521.16 krooni üldtingimuste p 6.1., 6.2. ja 5.3. alusel. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause järgi ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud 31.98% suuruses intressimääras aastas. Kostja on taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Kostja on võtnud hagejalt laenu 17 500 krooni ning on jätnud sellest 16 631.32 krooni tasumata. Seisuga 02.02.2009 on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 3 521.16 krooni. Kohtupraktikas loetakse ebamõistlikult suureks viiviseks viivist, mis ületab põhivõla. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla põhivõlgnevuse. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlga, mistõttu kohtu hinnangul ei ole viivis ebamõistlikult kõrge. Seega kuulub hageja viivisenõue 3 521.16 krooni rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus TsMS § 367 kohaldamata jätmiseks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes viimatinimetatud sättest, kuulub rahuldamisele ka hageja nõue mõista kostjalt välja alates 03.02.2009 viivis 31.98% tagastamata krediidisummalt aastas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kuna kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse, siis viivist võib välja mõista kostjalt põhivõla suuruses, s.o 16 631.32 krooni. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude 1 000 krooni hüvitamist. Üldtingimuste p 6.6. on pooled kokku leppinud, et krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on võla sissenõudmisega seotud kulud 1 000 krooni ulatuses. Võla sissenõudmisega seotud kulu – kulud, mida laenuvõtja peab tasuma lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel – kujutab oma olemuselt lepingu rikkumisega seotud

2-08-54681 kahju. VÕS § 113 lg 5 kohaselt võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise. Eeltoodud seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (19.12.2007 otsus nr 3-2-1-122-07, punkt 14). Kohtu hinnangul on üldtingimuste p 6.6. tühine tüüptingimus tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ning VÕS § 113 lg 5, kuna ette nähtud hüvitis on ebamõistlikult suur (meeldetuletuskiri 200 krooni, teade lepingu ülesütlemisest 400 krooni) ning teiselt lepingupoolelt on sellega võetud võimalus tõendada tegeliku nõudekirjade väljastamisega kaasnenud kulu suurust. Samuti on selle sättega kokku lepitud VÕS § 113 lg 5 sätestatust erinevalt, mis samas on aga tarbijat kahjustav. Kohus leiab, et nimetatud meeldetuletusi saab hageja krediidisaajatele saata ka vähem kulukamal viisil, näiteks elektronkirjaga. Seega jätab kohus hageja nõude kostjalt 1 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Juhindudes TsMS § 173 lg 1, märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 162 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 3 määrab kohus menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. 07.01.2009 on hageja esitanud menetluskulude nimekirja. Arvestades leppetrahvi nõuet, millest hageja on menetluse käigus loobunud ning võla sissenõudmisega seotud kulude nõude rahuldamata jätmist, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 1 016 krooni. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.