lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-07-34843/25

Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 12.02.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-07-34843/25
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
12.02.2009
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2392
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 652 lg 1, 4Apellatsioonimenetluses arvestatavad asjaolud ja tõendidVÕS § 626 lg 1VäljaandmiskohustusVÕS § 82Tasu sissenõutavaks muutumine vastastikuste lepingute puhulTsMS § 162 lg 1Menetluskulude jaotus hagimenetlusesTsMS § 243 lg 1Tõendite uurimineTsMS § 654 lg 6Ringkonnakohtu otsuse sisuTsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamiselTsMS § 7Õigusemõistmine võrdõiguslikkuse alusel

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-07-34843/9Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja07.05.2008

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiit Kollom, Kaupo Paal, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2009, Tallinn

Tsiviilasja number

2-07-34843 Kaarel Silla hagi Arvo Treieri vastu 11 250 000 krooni ja viivise saamiseks

Tsiviilasi Hagi hind Vaidlustatud kohtulahend

11 250 000 krooni Harju Maakohtu 07. mai 2008 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arvo Treieri apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

27.jaanuaril 2009, avalik kohtuistung Hageja Kaarel Silla (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx xx-xx xxxxxxx), esindaja adv Viktor Särgava Kostja Arvo Treier (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxx x xxxxxxx), esindaja adv Kenno Vilippus

Menetlusosalised ja nende esindajad

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 07.mai 2008 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Kõik menetluskulud kannab kostja, Arvo Treier. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 04.09.20262-26-15854/5Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 04.09.20262-26-118512/3Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 03.09.20262-24-549/54Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 02.09.20262-25-17128/21Pärnu Maakohus Paide kohtumaja
  • 01.09.20262-26-115627/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 31.08.20262-26-112398/5Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
TsÜS § 146Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg
TsÜS § 147 lg 2Aegumistähtaja algus
VÕS § 138 lg 1Ühine vastutus kahju eest
VÕS § 195Lepingu korraline ülesütlemine
VÕS § 619Käsunduslepingu mõiste
VÕS § 627 lg 1Käsundisaajale tasu maksmine
VÕS § 630Tähtajatu käsunduslepingu korraline ülesütlemine

Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused

1.Kaarel Silla esitas 11.09.2007 hagi Arvo Treieri vastu, paludes kostjalt välja mõista käsunduslepingu alusel saadud 11 250 000 krooni, viivise 2 837 771,30 krooni ja viivise 9% aastas põhivõlalt alates 24.08.2007 kuni nõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt volitas hageja 12.04.2004 notariaalse volikirjaga kostjat käsutama omandireformi käigus tagastatud vara. Kostja sõlmis hageja nimel 20.07.2004, 13.09.2004 ja 21.10.2004 võlaõiguslikud tagastatava maa müügilepingud ning sai ostjate poolt tasutud summadena kokku 11 250 000 krooni. Hageja ja kostja kokkuleppe kohaselt pidid nad paari nädala jooksul pärast kõigi müügilepingute sõlmimist minema koos panka, kus avavad hagejale arveldusarve, kuhu kostja kannab saadud summad. Raha on hagi esitamise ajaks endiselt hagejale üle andmata. Poolte vahel ei olnud kokkulepet kostjale tasu maksmiseks. Hageja arusaama järgi aitas kostja hagejat kui oma abitut sugulast seoses maade erastamise ja müügiga. Hageja leidis, et nõue muutus sissenõutavaks paar nädalat pärast viimase lepingu sõlmimist, s.o 06.11.2004. Seega 20.07.2004 lepingust saadu väljaandmise nõue ei ole aegunud.
3.Hageja palus kostjalt välja mõista ka seadusjärgse viivise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates 06.11.2004 kuni 24.08.2007 kokku 2 837 771,30 krooni ning alates 24.08.2007 kuni nõude täitmiseni 9% põhivõlalt aastas. Kostja vastus
4.Kostja tunnistas hagi 500 000 krooni ulatuses. Kostja sõlmis 2003.a sügisel hagejaga suulise käsunduslepingu, mille sisuks oli hagejale maade tagastamisega seotud asjaajamine ja maade võõrandamine. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja kinnistute eest saama 500 000 krooni ja ülejäänud müügitulu võis kostja jätta endale käsunduslepingu tasuna. Käsundi andmisel ei olnud selge, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse ning millise hinnaga õnnestub kinnistuid müüa. Kostjal ei olnud võimalik 500 000 krooni hagejale üle anda, kuna ta ei teadnud hageja asukohta ega arveldusarve numbrit. Hageja müüs vaidlusalused kinnistud Voldemar Trummile ja taotles kohtus kostja poolt hageja nimel sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamist. Seetõttu ei saa ka mõistlikult eeldada, et kostja oleks pidanud juba aastaid tagasi raha ära maksma. Hageja nõudis raha maksmist esmakordselt hagiavalduses. Kostja ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita hageja vastuvõtuviivituse tõttu. Kostja leidis, et hageja nõue 20.07.2004 lepingu alusel saadu üleandmiseks aegus 20.07.2007. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 11 250 000 krooni, viivise perioodi 06.11.2004-07.05.2008 eest 3 539 632,50 krooni ning alates 08.05.2008 viivise 9% aastas tähtaegselt tasumata põhivõlalt.
6.Pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel oli sõlmitud käsundileping samal eesmärgil, mis on fikseeritud 12.04.2004 volikirjas ja volikiri oligi vajalik käsundi täitmiseks. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et volikirja tühistamiseni täitis kostja käsundit. Pooled vaidlesid selle üle, kas käsund oli tasuline ja millises summas ning kuidas ja millal tuli käsundi alusel saadu käsundiandjale üle anda. Kostja ei tõendanud millegagi pooltevahelist kokkulepet, et käsundi täitmise eest saadavaks tasuks oli tagastatud maade ostu-müügihind, mis jääb üle hagejale 500 000 krooni üleandmisel. Kuna hageja vaidles sellele kokkuleppele vastu ning tõendamise üldiste põhimõtete järgi tuleb primaarselt tõendada positiivse asjaolu esinemist, siis oli kostjal kohustus tõendada tasu kokkulepet. Kostja ei toonud välja ja kohus ei tuvastanud ühtegi võlaõigusseaduse (VÕS) § 627 lg-s 1 kirjeldatud asjaolu, mis annaks kostjale õiguse nõuda tasu vaatamata sellele, et tasus ei olnud konkreetselt kokku lepitud. Ei saa

eeldada, et kostja, kes oli hageja sugulane, pidi tegutsema vaid tasu eest ega ka seda, et kostja oleks käsundit täites tegutsenud majandus- või kutsetegevuses.

7.Hageja nõudeks oli 500 000 krooni vähem, kui kinnistute müügist saadud 11 750 000 krooni. Kohus pidas paljasõnaliseks kostja väidet, et nad ei saanud hinda ette näha, mistõttu pidi ta hagejale tasuma vaid 500 000 krooni. Ka ei ole selline käsitlus mõistlik, arvestades kostja väitel hagejale lubatud summat ja tegelikkuses saadud summat. Kohus leidis, et nii suurt hinnavahet said pooled ette näha ning kostja selgitused selles osas ei ole tavainimese seisukohast mõistlikud ja usutavad. Käsundisaaja rikastumine käsundiandja arvelt ei ole kooskõlas õigluse ja hea usu põhimõtetega ning võib olla lausa pahatahtlik. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja väited tasu kokkuleppe osas on põhjendamata ja tõendamata ning seetõttu on hageja nõue ostu-müügilepingute alusel saadu väljaandmiseks VÕS § 626 lg 1 järgi põhjendatud.
8.Hageja väitel tuli saadu üle anda paari nädala jooksul pärast müügilepingute sõlmimist, kuid kostja väitel pärast kõikide lepingute (eelkõige siis asjaõiguslepingute) sõlmimist. Kuna pooled ei tõendanud oma väiteid, lähtus kohus seaduse regulatsioonist ja asjaolust, et hageja ütles käsundilepingu üles 27.10.2004. Kuna käsundileping oli kestvusleping, oli tegemist korralise ülesütlemisega (VÕS § 630, § 195). Tulenevalt VÕS § 195 lg-st 5 ja §-st 189 tekkis hagejal lepingu ülesütlemisega nõudeõigus käsundi täitmisega saadu väljanõudmiseks. Seetõttu ei oma asjas tähtsust poolte väited selle kohta, millal hageja nõue sissenõutavaks muutus, sest mõlema poole väidete kohaselt pidi see nagunii toimuma alles pärast lepingu lõppemise kuupäeva 27.10.2004. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 7 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-st 2 muutus hageja nõue sissenõutavaks käsundilepingu ülesütlemise järgselt. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja vastuväited 20.07.2004 lepingu alusel saadu üleandmise nõude aegumise osas.
9.Kohus märkis ka, et kostja väited seoses kohustuste täitmise tähtaja ja aegumisega on vastuolulised. Kostja palus kohaldada aegumist 20.07.2004 lepingust tuleneva nõude osas, kuid ise väitis, et kohustus tuli täita alles pärast kõigi asjaõiguslepingute sõlmimist. Kostja ei täitnud oma kohustust ka pärast asjaõiguslepingute sõlmimist ning võttis 2007.a lõpus kolmandalt isikult vastu täitmise 500 000 krooni osas, kuigi tema õigused käsundilepingu alusel olid ammu lõppenud. Kostja põhjendused selle kohta, miks ta kohustust täita ei saanud, ei ole asjakohased ega vabasta kostjat kohustuse täitmisest. Kostja pahatahtlikku käitumist iseloomustab ka asjaolu, et menetluse käigus kostja ei täitnud hageja esindaja ettepanekut täita kohustus temale.
10.Põhinõue kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kuna kostja kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, siis on ka viivisenõue põhjendatud. Kostja oli lahendi tegemise ajaks olnud kohustuse täitmisega viivituses 1278 päeva ning selleks ajaks oli viivise suuruseks 3 539 632,50 krooni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.Kostja palus kohtuotsuse tühistada aegumise mittekohaldamise, käsunduslepingu järgse tasu mitterahuldamise ning viivise väljamõistmise osas ning saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kohus peaks leidma, et asjas on võimalik teha uus otsus, siis palus kostja kohaldada aegumist ja jätta hagi 1 750 000 krooni ulatuses rahuldamata ning mõista temalt välja 551 465,70 krooni võrra vähem viivist, tunnustada kostja õigust käsunduslepingu järgsele tavapärasele tasule, mis võiks olla 562 500 krooni, ning vähendada viivist, alustades viivise arvestust 25.07.2007.
12.Maakohus leidis ebaõigesti, et käsunduslepingu järgi saadud raha üleandmise nõue muutus sissenõutavaks 27.10.2004. Nõue muutus sissenõutavaks hageja ja Sirje Tomsoni vahel võlaõigusliku tagastatava maa müügilepingu sõlmimisel 20.07.2004. Lepingu p-s 2.1 ostja kinnitas 1 750 000 krooni maksmist. Kui kohus oleks käsitlenud müügilepingu järgi saadud raha üleandmist nõude sissenõutavaks muutumise hetkena, oleks kohus pidanud hagi 1 750 000 krooni ulatuses jätma rahuldamata ning välja mõistma 551 465,70 krooni võrra vähem viivist. Kohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1, sest lähtus asjaolust, mis ei olnud poolte esitatud. Tulenevalt 07.02.2008 vastusest pidas hageja nõude sissenõutavaks muutumise ajaks 06.11.2004. Alternatiivselt pidas hageja nõude sissenõutavaks muutumise ajaks 20.07.2004, kuid viidates TsÜS § 146 lg-le 4 leidis, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kumbki pool ei ole viidanud volikirja tühistamisele 27.10.2004 kui asjaolule, millest tekkis kostjal väljaandmiskohustus VÕS § 626 järgi. Viidatud sättes ei ole öeldud, et väljaandmiskohustus tekiks vaid käsunduslepingu ülesütlemisel. Kohtulahend oli kostjale ülaltoodud osas üllatuslik.
13.Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 619 ja § 627 lg 1. Kostja väitis, et suulise kokkuleppe järgi pidi hageja saama 500 000 krooni ja ülejäänud võis jääda tasuna kostjale. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse kohustada hagejat isiklikult kohtuistungile ilmuma antud asja lahendamiseks väga tähtsa asjaolu selgitamiseks. Tsiviilasjade menetlemisel kohtus, kui poolte vahel on vaidlus õigussuhte olemuse üle ning hinnata tuleb pooltevahelist suulist kokkulepet, on kohus reeglina pidanud otstarbekaks seda, et pooled annavad seletusi kohtuistungil vahetult. See tuleneb TsMS § 243 lg 1 sisust koosmõjus § 231 lg-ga 1. Hagejat isiklikult kohtusse ilmuma mitte kohustades ei ole kohus TsMS § 7 järgi kohelnud pooli võrdselt. Kohus kasutas kostja poolt kohtuistungil isiklikult antud seletusi kohtuotsuses tema vastu, nimetades neid vastuolulisteks. Samal ajal ei ole kohus soovinud kõrvutada poolte vahetult antud seletusi, mille tulemusena ei oleks olnud välistatud, et hageja isiklikult siiski kinnitab kokkulepet käsunduslepingu tasu kohta.
14.Isegi kui oletada, et pooltevaheline kokkulepe tasu kohta ei ole tuvastatav, kuulub kohaldamisele VÕS § 627 lg 1. Kohtuotsus ei sisalda põhjendust selle kohta, kuidas antud asjas ei ole võimalik mõistlikult eeldada, et kostja esindas hagejat tasu eest. Vaadeldes asja tervikuna tundub siiski usutav, et kostjal on õigus mingisugusele tasule. Hageja volikiri kostjale on väga põhjalik ning hageja ei ole ka kostja üleneja või alaneja sugulane või ülalpeetav, et võiks eeldada tasuta tegutsemist. Tasu suurus iseenesest ei välista käsundisaaja õigust tasule. Tasu võib ka kohtu arvates olla ülemäärane, kuid kohus oleks pidanud andma võimaluse hagejal isiklikult omaks võtta/ümber lükata kostja poolt väidetava tasu kokkuleppe. Kuigi kostja jääb selle juurde, et tasu kokkuleppe sisu hagejaga oli selline, nagu ülal mainitud, on kostjal siiski õigus vähemalt tavapärasele tasule, mis võrdub 5%-ga müüdud kinnistute hinnast ning teeks seega kokku 562 500 krooni. 5% on kinnisvaratehingute puhul tavaline maakleri tasu.
15.Kostja arvates on hea usu vastane (VÕS § 138 lg 1), kui hageja nõuab pärast ebaedukat müügilepingute tühisuse tuvastamise kohtumenetlust viivist ka selle aja eest, mil nimetatud kohtuasi kestis. Tsiviilasi nr 2-05-810 kestis ajavahemikul 15.03.2005-25.07.2007. Asjas oleks õiglane, kui viivist arvestada alates hageja poolt algatatud kohtuasja lõppemisest. Sellisel juhul oleks viivise suuruseks 1 162 294,50 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

17.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
18.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus pidanud tuvastama, et hageja nõue 20.07.2004 võlaõigusliku müügilepingu osas muutus sissenõutavaks lepingu sõlmimise päeval tulenevalt lepingu p-st 2.1, milles ostja kinnitas 1 750 000 krooni maksmist. See seisukoht on vastuolus kostja poolt maakohtus avaldatud seisukohtadega. 11.01.2008 vastuses hagiavaldusele väitis kostja, et ta ei ole 20.07.2004 müügilepingu järgi raha saanud (t lk 55). Maakohtu istungil väitis kostja vastuolus eelnevaga, et ta on saanud kõikide müügilepingute alusel raha, kuid poolte vahel olevat olnud kokkulepe tehingutest saadud raha maksmise kohta pärast kõigi lepingute, sh asjaõiguslepingute sõlmimist (t lk 104, 105). Sama seisukohta avaldas kostja ka ringkonnakohtu istungil. Hageja väitel oli aga poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt pidi kostjapoolne raha maksmine hageja arvele toimuma pärast kõigi müügilepingute sõlmimist. Kuna pooled esitasid raha maksmise kohustuse tekkimise aja kohta erinevaid väiteid, mida aga kumbki ei tõendanud, tugines maakohus otsust tehes põhjendatult käsunduslepingu ülesütlemisele ajale ning kohaldas sellest asjaolust tulenevalt õigesti kohtuotsuses viidatud VÕS ja TsÜS sätteid. Kuna maakohus tuvastas, et hageja nõue muutus sissenõutavaks seoses käsunduslepingu ülesütlemisega 27.10.2004, ei ole 20.07.2004 müügilepingust tulenev nõue TsÜS § 147 lg 2 järgi aegunud. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks pooled maakohtus tuginenud volikirja tühistamisele. Selle asjaolu on esile toonud kostja vastuses hagiavaldusele (t lk 55) ning seda küsimust on käsitletud ka kohtuistungil (t lk 98). Eeltoodust tulenevalt ei saanud kohtuotsus olla käsunduslepingu ülesütlemise tagajärgedele antud õigusliku hinnangu osas kostjale üllatuslik, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab.
19.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus VÕS § 619 ja § 627 lg-t 1õigesti ning leidis põhjendatult, et kostja ei tõendanud pooltevahelise kokkuleppe olemasolu käsundi täitmise eest tasu saamiseks. Samuti ei toonud kostja välja asjaolusid, mis annaks talle õiguse nõuda tasu vaatamata sellele, et tasu maksmises ei olnud kokku lepitud. Seega puudub kostjal õigus saada tasu ka 5% ulatuses müüdud vara hinnast, millele ta apellatsioonkaebuses viitab. Kuna tegemist on sugulastega, ei ole antud juhul mõistlik eeldada käsundi täitmist üksnes tasu eest, nagu leidis põhjendatult ka maakohus. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohus oma sellekohast seisukohta põhjendanud. Ka ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kostja oleks võinud arvestada tasuga käsundi täitmise eest.
20.Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus kohelnud pooli ebavõrdselt, kui ei kohustanud hagejat ilmuma isiklikult maakohtu istungile. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kohus oleks nõudnud ka kostjalt isiklikku osavõttu kohtuistungist, mistõttu ei ole kohus TsMS §-s 7 sätestatut rikkunud. Seda, et kostja muutis menetluse kestel korduvalt oma väiteid ja need olid olulises osas vastuolulised, ei saa panna süüks hagejale ega kohtule. Kostja oletus, et hageja oleks kohtuistungil võib-olla kinnitanud kokkulepet käsunduslepingu täitmise tasu kohta, ei ole tõsiseltvõetav.
21.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väite viivise tasumise kohustuse puudumise kohta ajavahemikul 15.03.2005-25.07.2007 tsiviilasja nr 2-05-810 menetlemise tõttu. Kostja ei põhjendanud ega põhistanud selle asjaolu esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses.
22.Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so antud juhul kostja.

T. Kollom

K. Paal

A. Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 28.08.20262-26-101004/17Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 27.08.20262-26-13942/4Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja