2-07-34843/9 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu osaliselt- tunnistas nõuet 500 000 krooni suuruses summas. Kostja kinnitas, et tal oli hagejaga käsundusleping, mille sisuks oli hagejale maade tagastamisega seotud asjaajamine ja nimetatud maade võõrandamine. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama maa müügitulust 500 000 krooni ja ülejäänud müügihinna võis kostja jätta endale käsunduslepingu tasuna. Käsundi andmisel ei olnud selge, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse ja millise hinnaga õnnestub kinnistud müüa. Kostja vaidles vastu hageja seisukohale, et raha tuli üle anda just 2 nädalat pärast viimse müügilepingu sõlmimist. Kostja selgitas, et raha tuli üle anda pärast ajaõiguslepingute sõlmimist. 27.10.2004.a tegi hageja kostjale avalduse 12.04.2004.a antud volikirja tühistamiseks. Kostja leidis, et hageja nõue 20.07.2004.a lepingu alusel saadu väljaandmiseks on aegunud. Kostja viivise nõuet ei tunnistanud. Hagi esitamine on esimene hageja sellesisuline nõue. Kostja selgitas, et ei ole raha üle andmise kohustust saanud täita elulistel põhjustel- hageja oli ise müünud sama tagastatud maa kõrvalseisvale isikule ja taotles kohtus kostja poolt hageja nimel sõlmitud lepingute tühistamist. Nimetatud olukord tekitas kostjas ebakindlust ja seetõttu ta ei andud müügitulu üle. Samuti olid takistuseks asjaolud, et hageja oli kadunudviimati kohtas kostja teda 2006.a suve algul ning kostja ei teadnud tema arveldusarve numbrit. Kostja nimetas raha üleandmist takistava asjaoluna ka selle, et kuna hageja tarvitab alkoholi ja on seetõttu väga mõjutatav, ei julgenud kostja hagejale raha üle anda. Menetluse käigus kostja täpsustas, et on saanud 19.13.2004.a lepingu alusel 500 000 krooni pärast viimase asjaõiguslepingu sõlmimist 2007.a lõpus. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja allkirjastas 12.04.2004.a volikirja (t lk 4-5), millega ta volitas kostjat esindama ennast kõigis asjaajamistes seoses maade tagastamisega, mis asuvad Tallinnas, (varem xxx) maaüksused Xxx. Sama volikirjaga volitas hageja kostjat enda nimel valitsema, kasutama ja käsutama eelnimetatud tagastatud maid nende kinnistamise järel. Volikirjas nimetatud maaüksused said kinnistamisel aadressiks Päevakoera 32, 35 ja 41, Tallinn. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nimetatud volikirja alusel sõlmis kostja hageja nimel kolm võlaõiguslikku tagastatud maa müügilepingut: 20.07.2004.a 1/6 mõttelise osa suhtes hinnaga 1 750 000 krooni (t lk 16-19), 13.09.2004.a 1/6 mõttelise osa suhtes hinnaga 4 000 000 krooni (t lk 11-15) ja 21.10.2004.a 4/6 mõttelise osa suhtes hinnaga 6 000 000 krooni (t lk 6-10). Pooled ei vaidle ka selle üle, et nende vahel oli käsundileping samal eesmärgil, mis on fikseeritud volikirjas ja volikiri oligi vajalik käsundi täitmiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas käsund oli tasuline, kui oli, siis millises summas ja samuti asjaolu üle, kuidas ja ml tuli käsundi alusel saadu käsundiandjale üle anda. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kuni volikirja (käsundi) tühistamiseni täitis kostja käsundit. Vastavalt VÕS § 619 on käsundisaajal õigus saada tasu, kui selles on kokku lepitud. Kostja selgituste kohaselt oli käsundi täitmise eest saadavaks tasuks tagastatud maade ostumüügihind, mis jääb üle hagejale 500 000 krooni üle andmisel. Sellist kokkulepet kostja millegagi ei tõendanud ja hageja vaidles sellisele kokkuleppele vastu. TsMS § 230 lg 1

sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamise üldiste põhimõtet järgi tuleb primaarselt tõendada positiivse asjaolu esinemine- seega lasus kostjal kohutus tõendada, et tasu kokkulepe oli. VÕS § 627 täpsustab tasu maksmist käsundisaajale järgmiselt: Kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses; ja lõige 2 sätestab, et kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Kohus leiab, et kostja ei ole välja toonud ja kohus ei tuvastanud ühtegi VÕS § 627 lg 1 kirjeldatud asjaolu, mis annaks talle õiguse nõuda tasu vaatamata sellele, et tasus konkreetselt kokku lepitud ei olnud- ei saa eeldada, et kostja, kes oli hageja sugulane, pidi tegutsema vaid tasu eest ega ka seda, et kostja oleks käsundit täites tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Kinnistud müüdi kokku hinnaga 11 750 000 krooni. Hageja nõudeks on aga 11 250 000 krooni- s.o 500 000 krooni vähem, kui kinnistute müügist saadu. Kostja väited, et hinda ei saanud nad ette näha, mistõttu pidi ta hagejale tasuma vaid 500 000 krooni, on kohtu arvates paljasõnalised. Ka ei ole selline kostja käsitlus mõistlik arvestades kostja väitel hagejale lubatud summat (0,5 miljonit) ja tegelikkuses saadud summat (11,7 miljonit)- nimetatud vahe on rohkem kui 20-ne kordne. Kohus leiab, et nii suurt hinnavahet said pooled ette näha ja kostja selgitused selle kohta, et hind ei olnud ette ennustatav, ei ole tavainimese seisukohalt mõistlikud ja usutavad. Kohus leiab, et käsundisaaja rikastumine käsundiandja arvelt ei ole kooskõlas õigluse ja hea usu põhimõtetega ning võib olla lausa pahatahtlik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja väited tasu kokkuleppe osas on põhjendamata ja tõendamata ning seetõttu on hageja nõue ostu-müügilepingute alusel saadu väljaandmiseks põhjendatud. VÕS § 626 lg 1 kohaselt käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Poolte vahel on vaidlus ka selle üle, ml tuli saadu üle anda. Kumbki poolt oma väiteid tõendanud ei ole- hageja väidet, et paari nädala jooksul pärast müügilepingute sõlmimist; kostja, et paar nädalat pärast kõikide lepingute (eelkõige siis asjaõiguslepingute) sõlmimisest. Kuna pooled ei ole oma väiteid tõendanud, lähtub kohus seaduse regulatsioonist ja asjaolust, et hageja ütles käsundilepingu üles 27.10.2004.a. Kuna käsundileping oli kestvusleping, oli tegemist korralise ülesütlemisega (VÕS § 630, 195) s.t lepingu lõppemisega. VÕS § 195 lg 5 ja 189 tulenevalt tekkis hagejal lepingu ülesütlemisega nagunii nõudeõigus käsundi täitmisega saadu väljanõudmiseks. Seetõttu ei oma asjas tähtsust poolet väited selle kohta, ml hageja nõue sissenõutavaks muutus, sest mõlema poole väidete kohaselt pidi see nagunii toimuma alles pärast lepingu lõppemise kuupäeva , 27.10.2004.a. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul oli õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks käsundilepingu ülesütlemise järel s.o pärast 27.10.2004.a. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja vastuväited 20.07.2004.a sõlmitud lepingu alusel saadu üleandmise nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 algab aegumistähtaeg nõude sisenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hagi on esitatud kohtule 11.09.2007.a-s.o vähem kui 3 aastat nõude sissenõutavaks muutmisest. Kohus märgib ka, et kostja väited seoses kohustuste täitmise tähtaja ja aegumisega on vastuolulised. Kostja palus kohaldada aegumist 20.07.2004.a lepingust tuleneva nõude osas,

kuid ise väitis, et kohustus tuli täita alles kõigi asjaõiguslepingute sõlmimise järel. Kohus märgib ka, et kostja ei ole täitnud oma kohustust ka pärast asjaõiguslepingute sõlmimist ning võttis 2007.a lõpus kolmandalt isikult vastu täitmise 500 000 krooni osas, kuigi tema õigused käsundilepingu alusel olid ammu lõppenud. Kostja põhjendused selle kohta, miks ta kohustust täita ei saanud (hageja oli kadunud, hagejal on tema huve kahjustavad sõbrad, pooleli oli kohtuvaidlus jne) ei ole asjakohased ja ei vabasta kostjat kohustuse täitmisest. Kostja pahatahtlikku käitumist iseloomustab ka asjaolu, et menetluse käigus hageja esindaja ettepankut täita kohustus temale, kostja samuti ei täinud ning ei andnud esindaja ettepaneku täitmata jätmise osas ka ühtegi mõistlikku põhjendust. Seda ka nõude summa osas, mida kostja tunnistas. Seega kuulub kohustus põhinõude osas rahuldamisel täies ulatuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista seaduses sätestatud viivis 9% alates 06.11.2004.a kuni nõude kohase täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu on hageja nõue viivise saamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on palunud viivise välja mõista alates 06.11.2004.a. Viivise määraks loetakse sama seaduse § 94 lg 1 alusel intressimäär, millel lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidel kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 01. jaanuari ja 01. juulit, kui seaduses ei ole kokku lepitud teisiti. Kohustuse sissenõutavaks muutmise ajal oli nimetatud määraks 2%. Seega on hageja nõude viivisemäär 9% seaduslik ja põhjendatud. Kostja on lahendi tegemise ajaks olnud kohustuse täitmisega viivituses 1278 päeva. Arvestades 9% aastase viivisemäära ümber päevamääraks saame 0,0246%. Kuni lahendi tegemiseni (k.a 07.05.2008) on viivis põhivõlalt 11 250 000 kroonilt kokku 3 539 632.50 krooni. Alates 08.05.2008.a tuleb kostjalt välja mõista viivis 9% aastas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Hageja oli hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud kohtu 17.09.2007.a määrusega (t lk 28). Hagi esitamisel tuli hagejal vastavalt TsMS § 124 ja 132 tasuda riigilõivu 170 250 krooni. Vastavalt TsMS § 190 lg 2 teisele lausele mõistab kohus hagi rahuldamise korral võrdeliselt hagi rahuldatud osaga kostjalt välja riigituludesse kohtukulud, mille tasumisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena. Seega tuleb riigilõiv välja mõista kostjalt riigituludesse. Poolte endi menetluskulude osas esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses lähtudes TsMS § 173 lg 1. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.