Jätta rahuldamata OÜ H hagi M K vastu 159 170,24 krooni väljamõistmiseks.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 26. jaanuaril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.8. oktoobril 2007.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub OÜ H mõista kostjalt M K hageja kasuks välja 159 170,24 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt kuulusid M K’ile (edaspidi ka: kostja) 29. juuli 2002.a seisuga Harjumaal vallas 28 kinnistut, mis moodustasid ühe detailplaneeringu kohustusega maa-ala (edaspidi ka: detailplaneeringu ala). 29. juulil 2002.a sõlmitud kinnistute ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise lepingu ning servituudi seadmise lepinguga (edaspidi: leping) müüs kostja nimetatud kinnistutest kaks hagejale. Ühte müüdud kinnistutest sooviti kasutada transpordimaana ning teist kinnistut sotsiaalmaana (rekreatsiooni ja mänguväljaku ala). Nimetatud kahele kinnistule ei olnud seetõttu ette nähtud kommunikatsioonide väljaehitamist ning sellega kaasnevaid liitumisi. Üheksa kinnistut võõrandati teistele lepingus loetletud isikutele. Hageja, kostja ning teised lepingus nimetatud isikud leppisid kokku, et kostja esindab ja kaitseb Xxxxxxxxxxxxxx kinnistute omanike huve detailplaneeringu ala elektri-, vee- ja kanalisatsioonitrassidega seonduvalt. Lepingu punkti 9.3.4 kohaselt leppisid müüja (kostja) ja ostja (hageja) kokku selles, et detailplaneeringu ala elektri- ja veetrasside projekteerimise ja ehituskulutustest maksab kostja 64 protsenti ja hageja 36 protsenti. Nimetatud jaotuse aluseks oli väljaarendataval maa-alal asuvate kinnistute kuuluvus lepingu sõlmimise hetkel. Kommunikatsioonide rajamine oli ette nähtud 25-le kinnistule, millest üheksa kinnistut kuulus hagejale kommunikatsioonide rajamiseks laenu andnud isikutele, 15 kinnistut kuulus kostjale ja Xxx kinnistu kuulus hagejaga mitteseotud isikutele. Kommunikatsioonide rajamist ei olnud ette nähtud kolmele kinnistule 28-st detailplaneeringu ala kinnistust (s.h transpordimaale ja sotsiaalotstarbega maale). Sotsiaalotstarbega maa-ala aadressiga Xxx on endiselt kasutusel sotsiaalmaana ning nimetatud maale on juba rajatud laste mänguväljak. Hageja väidete kohaselt oli kostja võtnud kohustuseks lisaks endale kuuluvate kinnistute kommunikatsioonide väljaarendamisele välja arendada ka Xxx kinnistu kommunikatsioonid, mistõttu võeti kulude kandmise suhtarvude väljaarvutamise aluseks asjaolu, et kostjale oli kohustus välja arendada kokku 16 kinnistu kommunikatsioonid. Eeltoodu alusel leppisidki pooled kokku kulude jaotuses eelnimetatud suhtarvudes (suhtarvud 16/25, mis võrdub 64 protsendiga, ja 9/25, mis võrdub 36 protsendiga). Ülalkäsitletud lepingu sõlmimise ajal 29. juulil 2002.a oli detailplaneeringu projekti kohaselt detailplaneeringu alale kavandatud lokaalne kanalisatsioon, mistõttu ei leppinud hageja ja kostja kokku kanalisatsioonitrasside projekteerimis- ja ehituskulude jaotuses. Hageja väidab, et pooled sõlmisid täiendava suulise kokkuleppe kanalisatsioonitrasside projekteerimise,
ehituskulude ja liitumiskulude jaotuse osas pärast seda, kui 2002.a oktoobris selgus, et detailplaneeringu alale on võimalik rajada ühiskanalisatsioonisüsteem. Kokkuleppe kohaselt oli kulude jaotuse suhtarv sama, mis elektri- ja veetrasside projekteerimis- ja ehituskulude puhulgi. Vastavalt kokkuleppele maksab kostja 64 protsenti ja hageja 36 protsenti kanalisatsioonitrasside projekteerimise ja ehitamise kuludest. Hageja hinnangul kinnitab sellise suulise kokkuleppe olemasolu kokkuleppe täitmaasumine kostja poolt. Nii on kostja oma esindaja L.K’i kaudu osaliselt hüvitanud vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamisega kaasnevad kulud. Lähtudes eelnimetatud kokkulepetest, on hageja teinud kulutusi vee- ja kanalisatsioonitrasside projekteerimiseks ja ehitamiseks 1 466 216 krooni ulatuses. Nimetatud kulutustest on kostja kohustatud tasuma kokku 938 378,24 krooni, mis moodustab 64 protsenti kogukuludest. Kogunõue on hageja arvates muutunud sissenõutavaks 10. juulil 2006.a, mil jõustus Harju Maakohtu 7. juuni 2006.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-05-23405, mille alusel oli võimalik kindlaks määrata hageja poolt vee- ja kanalisatsioonitrasside projekteerimiseks ja ehitamiseks tehtud kulutuste kogusuurus. Hageja leiab, et kostja on oma kohustusi täitnud üksnes osaliselt. Kostja on oma kohustuste täitmiseks tasunud enda volitatud esindaja L.K vahendusel hagejale 779 208 krooni, mis moodustab kogukulutustest üksnes 53,14%. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale tasuma täiendavalt 159 170,24 krooni.
3.Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja osundanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 115 lg-le 1.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.4. veebruaril 2008.a esitatud kirjalikus vastuses vaidleb kostja hagile vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Kostja eitab hagis väidetud suulise kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt on ta võtnud kohustuse osaleda kanalisatsioonitrasside projekteerimis-, ehitus- ja liitumiskulude kandmisel. Hageja vastavasisulised väited on paljasõnalised. Samuti on kostja arvates tõendamata hageja väide, et kostja on teinud hagejale sellekohaseid rahalisi makseid. Kostja on oma vastuses esitanud kohtule ka aegumise vastuväite. Kostja märgib, et hageja väidete kohaselt sõlmiti ülalmainitud suuline kokkulepe 2002.a oktoobris. Seega aegus väidetavast kokkuleppest tulenev võimalik nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt juba 2005.a oktoobris. Ainuüksi seetõttu tuleks hagi jätta rahuldamata.
MENETLUSE KÄIK
5.1. oktoobri 2008.a hagiavalduse täpsustuses on hageja esitanud omapoolse seisukoha kostja aegumise kohaldamise taotluse osas. Hageja vaidleb vastu kostja poolt esitatud aegumise vastuväitele. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kulude kandmise kokkulepetes ei ole kokku lepitud selles, et kulude hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks samal ajal, kui on muutunud sissenõutavaks kolmandate isikute (töövõtjate) poolt esitatud nõuded seoses trasside projekteerimise ja ehitamisega. Hageja on seisukohal, et tulenevalt kohustuse olemusest (kohustus hüvitada protsentuaalne osa veetrasside ja kanalisatsioonitrasside projekteerimis- ja ehituskulude terviksummast) muutub hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks arvates tervikkulude suuruse selgumisest. Kulude suuruse kindlakstegemine sai võimalikuks alles 10. juulil 2006.a, mil jõustus Harju Maakohtu 7. juuni 2006.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-05-23405. Nimetatud määruse alusel oli võimalik kindlaks määrata hageja poolt vee- ja kanalisatsioonitrasside projekteerimiseks ja ehitamiseks
tehtud kulutuste kogusuurus. Alles pärast kulude kogusuuruse selgumist oli võimalik kindlaks määrata, millises ulatuses on kostja oma kohustused hageja eest täitnud juba varem ning millises ulatuses on kostja kohustused täitmata. Hageja ja kolmandate isikute vahel sõlmitud lepingutest tulenevad üksnes hageja ja kolmandate isikute vahelised õigussuhted. Nimetatud õigussuhetest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise tähtajad ei kehti kostja suhtes. Hageja nõude sissenõutavaks muutumine saab tuleneda üksnes hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest ja kohustuse olemusest. Pooled ei ole ka varasemas praktikas sidunud kostja kohustuste täitmist kolmandate isikute poolt OÜ-le H esitatud arvete sissenõutavaks muutumisega. Nimetatud asjaolu kinnitab ka veeja kanalisatsioonitrasside eest osaline tasumine kostja esindaja (L.K’i) poolt. Tasumiste vahel puudub mistahes korrelatsioon hageja esitatud nõuete sissenõutavaks muutumisega.
6.31. oktoobril 2008.a kohtule esitatud avalduses on kostja enda vastuväiteid hageja nõuete aegumise osas täpsustanud. Kostja leiab, et hageja väidetest nähtuvalt ei ole ta raha maksmise tähtaega kostjaga kokku leppinud. Seetõttu kuulub kostja arvates kohaldamisele VÕS § 82 lg 3, mille kohaselt on võlgnik kohustatud kohustuse täitma mõistliku aja jooksul arvates hetkest, mil nõue muutub sama paragrahvi seitsmenda lõike kohaselt sissenõutavaks. Hageja on projekteerimis- ja ehituskulude tõendamiseks esitanud ajavahemikus 28.10.2002-28.11.2003 tema lepingupartnerite poolt väljastatud arved ja Harju Maakohtu 7. juuni 2006.a määruse tsiviilasjas nr 2-05-23405, millega kinnitati kompromiss ja lõpetati tsiviilasjas menetlus. Lähtudes eeltoodust, tekkinuks hagejal hüpoteetiliselt õigus nõuda kostjalt 64% ulatuses kanalisatsioonitrasside projekteerimis- ja ehituskulude tasumist (s.t möödus mõistlik aeg kohustuse võtmisest kuni täitmise alguseni) ajamomendist, mil hagejale väljastati projekteerimis- ja ehituskuludega seotud arved tema lepingupartnerite poolt. Sellest ajamomendist sai selgeks kulutuste suurus, mille ühises kandmises olid hageja ja kostja väidetavas raamkokkuleppes kokku leppinud. Kostja ei nõustu seejuures hageja käsitlusega nagu muutunuks väidetavast suulisest kokkuleppest tulenev nõue sissenõutavaks alles tervikkulude suuruse selgumisest. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja (kostja esindaja) osa projekteerimis- ja ehituskuludest hagejale ositi ära tasunud. See asjaolu kinnitab kostja hinnangul üheselt, et lepinguga on silmas peetud kohustuste ositi täitmist. Lisaks poolte tegelikule käitumisele tuleneb ositi täitmise kohustus ja lepingu enda olemusest. Väidetava kokkuleppe järgi kohustus kostja osalema projekteerimis- ja ehitustööde rahastamises. Projekteerimis- ja ehitustegevus kestis aastaid ja seda rahastati sellest tulenevalt osade kaupa. Seetõttu sai ja pidi ka kostja oma rahastamise kohustust osade kaupa. Kuivõrd kohustus tuli täita osade kaupa (vastavalt sellele, millal ja kui suures summas esitati kostjale tema lepingupartnerite poolt tasumiseks arveid), siis tuleb ka hageja nõude aegumist kostja vastu vaadelda ja lahendada üksikute osade (arvete) kaupa. Hageja ja kolmanda isiku (Aktsiaselts (AS) H ) vahel toimunud kohtumenetlus (tsiviilasi nr 205-23405) ja kompromissi sõlmimine selle raames ei mõjuta kostja hinnangul hageja nõude sissenõutavust (s.h ajaliselt) kostja suhtes.
7.Kõnealuses avalduses on kostja esitanud taotluse hageja nõude aegumise kohta vaheotsuse tegemiseks vastavalt TsMS 449 lg-le 3. Kostja palub teha vaheotsuse kirjalikus menetluses (kohtuistungit pidamata).
8.21. novembril 2008.a kohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja väljendanud nõusolekut vaheotsuse tegemisega nõude aegumise osas. Samuti on hageja nõus vaheotsuse tegemisega kirjalikus menetluses. Nõude aegumise vastuväitele vaidleb hageja jätkuvalt vastu.
9.1. detsembri 2008.a määrusega otsustas kohus rahuldada kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ning lahendada aegumise vastuväite poolte nõusolekul vaheotsusega kirjalikus menetluses. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik vaheotsuse tegemise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja taotlused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti märkis kohus määruses, et vaheotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 20 päeva pärast dokumentide ja taotluste esitamise tähtpäeva möödumist.
10.1. detsembri 2008.a kohtumäärus on hageja esindajale kätte toimetatud 9. detsembril 2008.a ja kostja esindajale 8. detsembril 2008.a. Pooled ei ole pärast 1. detsembrit 2008.a täiendavaid avaldusi ega dokumente kohtule esitanud.
11.19. jaanuari 2009.a määrusega on kohus kooskõlas TsMS § 452 lg-tega 4 ja 5 otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud ning saatnud poolte esindajatele samal päeval e-posti teel sellekohase teate.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks.
13.TsÜS § 142 lg 1 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsÜS §-ga 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsMS 449 lg-st 3 tulenevalt võib kohus muu hulgas teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
14.Hagis esitatud nõuete alusena on hageja märkinud 29. juulil 2002.a sõlmitud lepingu, mille punktis 9.3.4 on hageja ja kostja muu hulgas kokku leppinud, et detailplaneeringu ala elektri- ja veetrasside projekteerimise ning ehituskulutustest maksab kostja 64 protsenti ja hageja 36 protsenti. Samuti on pooled hageja väitel sõlminud 2002.a oktoobris suulises vormis lepingu (kokkuleppe), mille kohaselt maksab kostja ka 64 protsenti (ja hageja 36 protsenti) detailplaneeringu ala kanalisatsioonitrasside projekteerimis- ja ehituskuludest. Seega on hagi esemeks tehingust tulenevad nõuded, mille üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat.
15.Seonduvalt nõuete aegumisega on pooltel vaidlus eeskätt küsimuses, millisest hetkest tuleb arvestada aegumistähtaja algust. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisest. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Käesoleval juhul ei ole hageja ja kostja omavahel täpsemalt kokku leppinud vaidlusaluste kulude hüvitamise korras ning tähtaegades. Kostja võimalike kohustuste täitmise tähtaja kohta ei saa teha ühest järeldust ka võlasuhte olemuse (seltsingule või käsunduslepingule sarnane võlasuhe) põhjal. Seetõttu tuleb kohustuse täitmise aja määratlemisel võtta aluseks VÕS § 82 lg 3, mille kohaselt peab võlgnik, juhul kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, täitma kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohustuse sissenõutavaks muutumise aega reguleerib sellisel juhul VÕS § 82 lg 7 kolmas lause (kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg). Aegumise algust saab poolte poolt esitatust lähtudes objektiivselt siduda üksnes ajahetkega, mil hagejal tekkis temale kolmandate isikute (lepingupartnerite) poolt väljastatud arvete tasumise
kohustus. Seetõttu nõustub kohus ka kostjaga, et hageja väidetavad nõuded muutusid sissenõutavaks osade kaupa ning sellest tuleb aegumise vastuväite lahendamisel lähtuda. Asjaolu, et hageja nõuded kostja vastu muutusid üksikute osade kaupa sissenõutavaks enne trasside projekteerimise ja ehitamise kulude lõplikku selgumist, kinnitab ka pooltevaheline varasem käitumine lepingute täitmisel. Nii on kostja vaidlustamata asjaolude kohaselt veetrasside projekteerimise ja ehitamise kulusid 779 208 krooni ulatuses hagejale hüvitanud (s.t hüvitanud need enne kulude lõpliku suuruse selgumist). Hageja on kohustuse sellise täitmise ka vastu võtnud. Samuti on loogiline, et kui kostja hüvitab hagejale 64% igast kolmandate isikute poolt trasside projekteerimise ja ehitamisega seotud arvest, osutub kostja osa sama suureks (64%) ka kulusid tervikuna vaadates. Kuivõrd kostja kohustuste tekkimine sõltus kulude hüvitamise nõude esitamisest hageja poolt, tuleb aegumise algust arvestada TsÜS § 147 lg 3 teises lauses sätestatud erinormist lähtuvalt. Seega tuleb aegumistähtaega arvestada selle kalendriaasta lõppemisest, mil hageja nõue muutus sissenõutavaks (s.t kui hagejal tekkis õigus vastav kulude hüvitamise nõue esitada).
16.Hageja on vee- ja kanalisatsioonitrasside projekteerimise ja ehitamisega seonduvaid kulusid tõendanud kolmandate isikute poolt ajavahemikus 28.10.2002-28.11.2003 esitatud arvetega (vt toimik, lk 28, 31, 35, 37, 40, 48, 52, 56, 59). Lähtudes tsiviilasjas nr 2-05-23405 menetletud hagi aluseks olevatest asjaoludest (vt toimik, lk 139-141), puudutas nimetatud kohtuvaidlus lisaks 28. novembril 2003.a esitatud arvele veel ka AS H poolt 5. detsembril 2003.a OÜ-le H esitatud arvet (nr 597). Viimatinimetatud arvet käesoleva asja materjalide hulgas ei ole. Kõikide eelnimetatud arvete tasumise tähtajad saabusid hageja OÜ H jaoks enne 2004.a lõppu. Kohus märgib, et asja materjalide hulgas olevatel AS-i H poolt OÜ-le H esitatud arvetel ei ole märgitud arvete tasumise tähtaega. Samas tuleneb AS-i H ja OÜ H vahel sõlmitud töövõtulepingu punktist 7.1, et OÜ H oli kohustatud AS-ile H arved tasuma kahe nädala jooksul alates nende esitamisest (vt toimik, lk 137). Seega saabus ajaliselt viimase vee- ja kanalisatsioonitrasside projekteerimist ning ehitamist puudutava arve (s.o 05.12.2003.a AS H poolt väljastatud arve) tasumise tähtpäev 22. detsembril 2003.a.
17.Arvestades eeltoodut ning lähtudes TsÜS § 147 lg 3 teises lauses sätestatust, tuleb poolte vahel kokku lepitud kulude hüvitamise nõuete aegumistähtaega algust arvestada 2002.a sissenõutavaks muutunud kulutuste hüvitamise nõuete osas 2002.a lõppemisest ning 2003.a sissenõutavaks muutunud kulutuste hüvitamise nõuete osas 2003.a lõppemisest. Nõuete aegumistähtajad algasid seega vastavalt 1. jaanuaril 2003.a kell 00.00 ning 1. jaanuaril 2004.a kell 00.00. Aegumistähtajad lõppesid TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatut arvestades 31. detsembril 2005 kell 24.00 ning 31. detsembril 2006.a kell 24.00. Hagiavaldus on kohtusse saabunud 8. oktoobril 2007.a. Seega on hageja nõuded esitatud pärast nende aegumistähtaja lõppu.
18.Ülaltoodut arvestades kuulub kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamisele. Arvestades kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele hagile esitatud muid vastuväiteid.
19.Hageja käsitlus kostja vastu esitatud nõuete aegumise algusest ei ole kohtu hinnangul kooskõlas aegumise instituudi mõtte ja eesmärgiga tagada käibekindlus ja õigusrahu eraõiguslikes suhetes. Ka hageja ja kolmanda isiku vahel toimunud kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-05-23405) ja selle lõpetamiseks sõlmitud kompromissleping ei saa kohtu hinnangul mõjutada hageja poolt kostja vastu esitatavate nõuete aegumist. Vastasel juhul sõltuks nõuete aegumine kostja vastu üksnes hageja tegevusest (või tegevusetusest) ning hageja (subjektiivsest) seisukohast kolmanda isiku poolt esitatud nõuete põhjendatuse kohta. Hageja ei ole ka ise enda
väidetes järjekindel. Hageja on seostanud nõuete aegumise tähtaja alguse menetlust lõpetava lahendi jõustumisega tsiviilasjas nr 2-05-23405, samas on hageja oma seisukohtades muu hulgas (õigesti) märkinud, et hageja nõude sissenõutavaks muutumine saab tuleneda üksnes hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest ning kohustuse olemusest. Kohus rõhutab, et nõuete aegumise vältimiseks tulnuks need esitada kohtule aegumistähtaja jooksul sõltumata sellest, et nõuete lõplik suurus võis sõltuda teises kohtuasjas tehtavast lahendist. Hagejal olnuks hagi esitamise korral võimalus taotleda käesolevas tsiviilasjas menetluse peatamist TsMS § 356 lg 1 alusel kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-05-23405.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.