Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Täiendav teenus oli ka palga- ja personaliarvestus ning tõendite E101 koostamine. Lepingu p 3.2 järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõue 48 871,53 krooni ja viivis põhinõude tasumise päeva seisuga. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja täpsustas nõuet ning palus viivise välja mõista põhinõude ulatuses. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja on korrapäraselt esitanud hagejale raamatupidamisdokumente. Lepingu p-s 3.1 märgitud tasu tuli tasuda osutatud teenuse eest, mitte valmisoleku eest teenust osutada. Kostja arvates ei ole esmatähtis põhjus miks teenus jäi osutamata, vaid lepingu tõlgendus. Kui hagejal oleksid puudunud teenuse osutamiseks vajalikud algdokumendid, pidanuks hageja sellest kostjat teavitama. Hagiavalduses märgitud sekretäriteenust ei ole hageja kostjale osutanud. Äriregistrisse kantud sama aadress ei tõenda sekretäriteenuse osutamist. Ka viivisearvestuse kohta esitab kostja vastuväite – hageja arved ei ole kostjani jõudnud, mida ka hageja ise on möönnud. Põhinõudest kaks korda suurem viivisenõue on ebaproportsionaalne ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Puudub vaidlus, et pooled on 11.05.2006 sõlminud lepingu nr 73, mille kohaselt osutas hageja kostjale raamatupidamisteenust (t lk 24-35). Pooled on seisukohal, et leping on siiani jõus (t lk 236). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks ning kvalifitseerib antud suhte töövõtusuhtena. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) 635 lg 1 „töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.“ Hageja nõuab kostjalt järgmist tasu: raamatupidamisteenuse osutamise püsitasu perioodil jaanuar 2007 – jaanuar 2008, v.a mai 2007, lisaks sekretäriteenuse eest perioodil 12.01.200712.01.2008 ning palga- ja personaliarvestuse lisatööde ja tõendi E101 eest (t lk 37). Järgnevalt analüüsib kohus nende nõuete põhjendatust üksikute nõuete kaupa. Hageja leiab, et pooltevaheline leping näeb ette raamatupidamisteenuse osutamise eest tasu sõltumata sellest, kas teenust osutati või mitte. Kostja leiab, et leping nägi ette tasu osutamise vaid reaalselt osutatud teenuste eest. Lepingu p 2.1 järgi kohustus hageja osutama nimetatud punktis osutatud teenust: finants-raamatupidamist, maksuarvestust jm. P 3.1 järgi on hagejal õigus nende teenuste eest saada tasu 80 EUR kuus, millele lisandub käibemaks 18%. Kui kolme üksteisele järgneva kuu raamatupidamise algdokumentide arv on rohkem kui 50, siis lepitakse kokku tasu muutmises vastavalt lisas 1 toodud hinnakirjale. Seega on pooled kokku leppinud, et p-s 2.1 loetletud teenuste eest algdokumentidega kuni 50 tk on hagejal õigus saada tasu 80 EUR, millele lisandub käibemaks 18%. Kohus leiab, et pooled ei ole kokku leppinud nn kuutasus, mida kostjal tulnuks tasuda ka siis, kui hageja talle teenust ei osuta. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. VÕS §-st 637 tuleneb eeldus, et töövõtjal on õigus saada tasu pärast töö valmimist, s.o tasu makstakse tehtud töö eest. Nimetatu ei tähenda, et pooled ei võiks lepingus teisiti kokku leppida, kuid selline kokkulepe peab kohtu hinnangul sõnaselgelt kirjas olema. Pooltevahelise lepingu p-s 3.1 ei ole selgesõnaliselt märgitud, et tegemist on kuutasuga või et tasu tuleks maksta ka siis, kui teenust tegelikult ei osutata. Lepingus sätestatud tasu maksmine „teenuste eest“ on kohtu hinnangul käsitatav tasu maksmise kohustusena reaalselt tehtud töö eest. Seetõttu nõustub kohus kostja käsitlusega lepingu tõlgendamisel. Kuutasu võib küll olla raamatupidamisteenuste osutamisel tavapärane praktika, kuid see peab selgesõnaliselt lepingus kirjas olema. Hageja kaalutlus, et ilma kuutasuta leping muutuks talle majanduslikult ebaotstarbekaks, ei muuda lepingu teksti ning

sisu. Kohus ei saa ka nõustuda hageja seisukohaga, et kostja on aktsepteerinud mai 2007 arve tasumisega kuutasu kokkulepet, kuna ühe arve juhuslik tasumine ei moodusta poolte väljakujunenud käitumist e praktikat. Kostja on rõhutanud oma e-kirjas, et arved kuuluvad tasumisele vaid tehtud tööde eest ning see seisukoht puudutas ka tasutud mai 2007 arvet (t lk 235). Selle arve tasumine ei näita kohtu hinnangul kostja nõustumist kuutasuga. Seetõttu asub kohus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda p-s 3.1 märgitud tasu vaid siis, kui ta on kuu jooksul osutanud vähemalt ühe p-s 2.1 märgitud teenuse. Teised hageja poolt esitatud lepingud ei puutu käesolevasse vaidlusesse (t lk 150-153). Kostja on väitnud, et p-s 2.1 märgitud teenust ei ole ta saanud alates juuni 2007, hageja leiab, et teenust on osutatud kuni 15.02.2008 (t lk 236). Seega on hagejal õigus saada p-s 3.1 märgitud tasu jaanuar – aprill 2007 (mai kuu eest on kostja hagejale tasunud), s.o perioodi eest, mida kostja ei vaidlusta. Edasi peab kohus vaatama, milliseid toiminguid on hageja teostanud ning kas need toimingud moodustavad p-s 2.1 nimetatud tööd. Kui hageja on teostanud vähemalt ühe p-s 2.1 märgitud töödest, on tal õigus p-s 3.1 sätestatud tasule. Tunnistaja SPandis ütlusi, mille kohaselt on ta osutanud kostjale raamatupidamisteenust 2007a algusest. Kohus võtab analüüsi aluseks tema poolt koostatud arvestuse (t lk 36). Kohus leiab, et juuni 2007 eest ei ole hagejal õigus saada tasu, kuna teostatud toimingud ei vasta lepingu p-le 2.1. Palgaandmete ülevaatamine p-s 2.1 toiminguks ei ole, samuti ei loe osutatavaks teenuseks p 2.1 Haigekassale kindlustatavate nimekirja koostamine – leping hõlmab aruanded vaid Maksuametile ning Statistikaametile. Tõendi E 101 eest nõuab hageja eraldi alusel tasu. Kliendiga suhtlemist ei saa pidada konsultatsiooniks p 2.1 järgi, kuna konsultatsioon eeldab kahepoolset suhtlemist, antud juhul on tegemist vaid hageja ühepoolse käitumisega, märgitud on kostjalt vastuse mittesaamine. Juunis 2007 on pooled suhelnud palga- ja personaliarvestuse teemal, mille eest nõuab hageja eraldi tasu ning mis p 3.1 tasusse ei puutu (t lk 101, 104, 135-137). Pangakontolt palga väljamaksete sisestamine programmi ei ole samuti lepingujärgne töö, kuna kasutatud ei ole algdokumente. Lepingu p 5.1 järgi teostatakse tööd algdokumentatsiooni alusel, v.a kui pooled on kirjalikult kokku leppinud teisiti. Teistsugust kirjalikku kokkulepet ei ole. Samuti nähtub oktoobris teostatud töödest, et mai-juuni palgaarvestus on tehtud alles oktoobris. Palga- ja personaliarvestust on hageja arvestanud lisatööna. Hageja poolt juulis 2007 suhtlemist Sotsiaalkindlustusametiga E 101 teemal ei saa pidada lepingu p 2.1 loetletud tööks ning juuli 2007 eest hagejal ei ole õigus saada tasu. Samuti puuduvad märked teenuse osutamise eest augustis ja septembris, mis tuleb tasu arvestusest seetõttu välja jätta. Oktoobris 2007 on hageja teinud p-s 2.1 märgitud tööd – teostanud palgaarvestuse, esitanud deklaratsioonid, pidanud kostjaga konsultatsioone. Kohus leiab, et oktoobri 2007 eest on hagejal õigus saada lepingutasu. Novembris 2007 kostjale puuduvate dokumentide/probleemide meeldetuletamine ei saa kohtu hinnangul olla konsultatsioon lepingu p 2.1 mõttes, kuna tegemist on ühepoolse käitumisega ning nagu kohus eelnevalt märkis, saab kohtu hinnangul konsultatsioon olla kahepoolne suhtlemine. Detsembris 2007 teenuseid ei osutatud. Kohus leiab, et novembri ja detsembri 2007 eest ei ole hagejal õigus tasu saada.

Jaanuaris 2008 on hageja kostjaga kahepoolselt suhelnud ning tegemist on konsultatsiooniga p 2.1 mõttes. Hagejal on jaanuari 2008 eest õigus tasu saada. Hageja nõue piirdub jaanuariga 2008 (t lk 122, 144). Seega on hagejal õigus p 3.1 sätestatud lepingutasu saada jaanuar – aprill ja oktoober 2007 ning jaanuar 2008, seega (94,40 EUR x 6) 566,40 EUR ehk 8 861,89 krooni. Järgnevalt nõuab hageja raha sekretäriteenuste osutamise eest. Pooled on ühel meelel, et tegemist on lisateenusega, mille eest tuli täiendavalt tasuda. Lisateenuste kokkuleppimine toimus suuliselt (t lk 236). Tunnistaja SP andis ütlusi, mille kohaselt osutas ta sekretäriteenust 2007a-l, mis seisnes kostja poolt hageja aadressi kasutamises ning kirjade edastamises hageja korraldusel. Sekretäriteenuse osutamist kinnitab ka kirjade edastamine juunis 2007 (t lk 178, 181-183), info laekunud trahvihoiatusest oktoobris 2007 (t lk 179-180). Samuti on kostja äriregistris märgitud aadress hageja aadress, mis kinnitab sekretäriteenuse kokkuleppe olemasolu (t lk 4, 55-56). Seega on sekretäriteenuse osutamine kinnitust leidnud nii tunnistaja ütlustega kui kirjalike tõenditega. Kohus leiab, et sekretäriteenuse osutamine sellistel tingimustel on teenus, mida osutatakse selle tellimisest kuni loobumiseni. Tegemist on oma sisult püsiva teenusega, mitte konkreetse kirja vastuvõtmise teenusega, mis lõppeks vastava toimingu tegemisega. Kuigi kostja väitel ei ole ta alates juulist lisatöid tellinud (t lk 236), kuid ta ei ole ka juba tellitud sekretäriteenusest loobunud. Kohus leiab, et hagejal on õigus saada sekretäriteenuse eest tasu 236 EUR ehk 3 692,46 krooni. Hageja nõuab eraldi tasu ka palgaarvestuse ja tõendite E101 eest. Kostja nende lisateenuste tellimist eitab. Kostja selline väide on aga ümber lükatud asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja SP ütluste kohaselt tõendite E101 ja palgaarvestuse koostamiseks andis suulise korralduse kostja seaduslik esindaja HJ M . Tunnistaja ütlusi kinnitab ka poolte e-kirjavahetus. Hageja poolt lisatud e-kirjavahetus moodustub peamiselt SP -kirjadest (t lk 94-149), kuid kohtul ei ole alust kahelda selle kirjavahetuse õiguses, sest esitatud kirjavahetuses on ka kostja seadusliku esindaja HJM e-kirjad, mis sisult kinnitavad SPe-kirju. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostja tellis hagejalt lisateenusena personali- ja palgaarvestust ning tõendeid E101 ning kostja kohustub nende eest tasuma. Tasu suurusele kostja vastuväiteid ei ole esitanud. Kostja kohustub nende teenuste eest hagejale tasuma 1 754,66 EUR ehk 27 453,41 krooni. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et hagejal on õigus kostjalt nõuda lepingu p 3.1 alusel tasu kokku 8 861,89 krooni, sekretäriteenuste eest 3 692,46 krooni ja palgaarvestuse eest 27 453,41 krooni. Kohus rahuldab hageja põhinõude seega osaliselt summas 40 007,76 krooni. Hageja nõuab ka viiviseid summas 48 871,53 krooni (t lk 243). Kostja vaidleb viivistele vastu, kuna kostja pole arveid kätte saanud ning kuna viivised on liiga suured. Lepingu p 3.2 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas. Hageja on kostjale esitanud arved (t lk 39-54) ja viivisarved (t lk 57-59). Kostja väide, et ta ei ole arveid kätte saanud on kohtu hinnangul põhjendamatu. Hageja on saatnud arved e-postiga kostja e-posti aadressil, millelt kostja seaduslik esindaja on hagejaga suhelnud (t lk 187-234). Seega pidi kostja need arved kätte saama. Kohus peab põhjendatuks kostja seisukohta, mille kohaselt ei ole põhinõuet ületav viivis mõistlik ning vähendab viivist põhinõude suuruseni, s.o 40 007,76 krooni.

Kohus rahuldab VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel haginõude osaliselt mõistes kostjalt välja põhinõude summas 40 007,76 krooni ja viivised 40 007,76 krooni, kokku seega 80 015,52 krooni. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata. Viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt jäävad menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonidele 18% hageja ja 82% kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.