Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt laenas kostja hagejalt suuliste laenulepingute alusel 29.10.2003 60 000,00 krooni kohustusega tagastada laen 31.10.2003, 14.05.2004 700 eurot, mis Eesti Panga kursi 15,6466 järgi on 10 952,62 krooni laenu tagastamise tähtaega määramata, 17.02.2004 25 000,00 krooni kohustusega tagastada laen 02.03.2004, 12.04.2004 60 000,00

krooni kohustusega laen tagastada 20.04.2004 ja 17.05.2004 12 000,00 kohustusega laen tagastada 24.05.2004. Kokku laenas hageja kostjale 167 952 krooni. Iga rahasumma kättesaamisel kirjutas kostja hageja juuresolekul omakäelise kinnituse ehk võladokumendi selle kohta kellelt, kui suure rahasumma ja millisel kuupäeval ta laenuks sai, millisel kuupäeval ta laenu tagastab ning allkirjastas selle. Laenu tagastamise tähtaeg jäi märkimata 700 euro laenuks saamisel. Võladokumentide koostamisel oli hageja tahe suunatud sellele, et fikseerida laenusummade üleandmine ja vastuvõtmine kirjalikult, et seeläbi välistada võimalikud vaidlused laenusummade suuruse ja tagastamise tähtaegade üle. Võladokumendid jäid hageja kätte ning ta pidi need kostjale tagastama laenusummade tagasimaksmise korral. Hageja peab kostja kirjutatud võlakirju võladokumentideks VÕS § 96 mõttes. Kostja ei ole hagejale viie laenulepingu alusel antud rahasummasid tagastanud, mistõttu on hageja esitanud VÕS § 113 lg 1 alusel viivise nõude selliselt, et ta palub viivise alates laenusummade sissenõutavaks muutumisest kuni 01.07.2008 välja mõista kokku 70 947 krooni ulatuses ja alates 01.07.2008 laenu põhisummalt 167 952 krooni 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja palus kostjalt välja mõista kohtukulud. Kostja vastuväited Kostja, kelle arvates on tõenditena esitatud võladokumentide puhul tegemist VÕS §-s 30 sätestatud deklaratiivsete võlatunnistustega, tunnistas hagi osaliselt summas 82 952,62 krooni 14.05.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004 võlatunnistuste järgi. 29.10.2003 ja 17.02.2004 võlatunnistustes märgitud 85 000,00 krooni osas ta hagi ei tunnistanud väites, et ta on nimetatud summad hagejale tagasi maksnud, kusjuures hageja, kes jättis talle võlatunnistused tagastamata, kasutab neid juba tagastatud võlgnevuse sissenõudmiseks. Kostja väitel ei ole hageja kreeditorina tõendanud talle raha üleandmist. Kostja vaidleb vastu viivistele põhjusel, et hageja nõue ei ole täies ulatuses tõendatud. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kostja laenas hagejalt viiel korral suuliste laenulepingute alusel raha kokku 167 952,62 krooni väärtuses, millest 14.05.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004 võladokumentide järgi saadud raha on tagastamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostjale laenulepingute alusel raha üle andnud, kas kostja on tagastanud 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumentides märgitud 85 000,00 krooni, kas kostja allkirjastatud kinnitused laenu saamise kohta on võladokumendid VÕS § 96 mõttes või deklaratiivsed võlatunnistused VÕS § 30 mõttes ning kas hagejal on õigus viivisele hagiavalduses märgitud ulatuses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 96 lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokumendi) võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. VÕS § 96 lg 3 ja 4 sätestavad, et kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud ning et kui võlausaldaja keeldub võladokumenti tagastamast või sellele pealdist tegemast või kohustuse lõppemise kohta tunnistust välja andmast, võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest kuni võladokumendi üleandmiseni, sellele pealdise tegemise või tunnistuse väljaandmiseni. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega on tõendatud, et kostja on omakäeliselt viiel korral kirjalikult kinnitanud, et ta on võtnud hagejalt laenu kokku 167 952,62 krooni ning on kinnitused allkirjastanud 29.10.2003, 14.05.2004, 17.02.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004.

Nimetatud tõenditest ei saa järeldada, et laenu võtmine ja selle kohta kirjaliku dokumendi vormistamine oleksid toimunud erinevatel aegadel. Ka on dokumentidel allkirjade juurde märgitud kuupäevade ja laenu tagastamise tähtpäevade vahel sedavõrd lühike aeg, et nende hilisem vormistamine ei ole tõenäoline. Nii nähtub, et 17.05.2004 allkirjastatud kinnituse järgi pidi kostja laenu tagasi maksma juba järgmisel päeval 18.05.2004, 29.10.03 allkirjastatud kinnituse järgi pidi kostja laenu tagasi maksma ülejärgmisel päeval 31.10.2003 ning ka teiste võladokumentide allkirjastamise ja laenu tagastamise tähtaegade vahel on lühike tähtaeg va. 700 euro laenamisel, mille tagasimaksmise aja kohta märge puudub. Kostja väites, et võlatunnistused suuliste laenulepingute alusel raha laenamise kohta koostati tagantjärele, ei suutnud esile tuua konkreetseid kuupäevi ega ajavahemikke, selle kohta millal raha laenati ja millise aja möödudes dokumendid tagantjärele koostati. Ka ei ole ta esitanud tõendeid, mis sellekohaseid vastuväiteid tõendaksid. Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja palus temalt suuliselt korduvalt raha laenuks lühikesteks tähtaegadeks lubades seejuures nii laenu tagastamist kui ka intresside maksmist, hageja andis kostjale raha, kuna kostja järjepidevalt helistas ja palus põhjendades, et ta on väga raskes olukorras, raha üleandmine toimus sularahas hageja töökohas P rehvikeskuses aadressil XXX, kirjalikud võlakirjad vormistati kohe ja iga laenusumma andmise korral, hageja rääkis raha laenuks andmisest elukaaslasele ja töökaaslastele, kostja ei tagastanud laenuks saadud raha, hakkas vältima hagejat ega vastanud hageja telefonikõnedele, hageja ei saanud kostjat kätte temale teadaolnud elukohtadest. Tunnistaja VB ütlustega on tõendatud, et ta teadis pooltevahelisest laenusuhtest, kostja oli tema juuresolekul hagejalt raha laenuks palunud, hageja oli temalt raha laenamise suhtes nõu küsinud ning tunnistaja oli soovitanud raha kostjale laenata, kuna kostja anus ja palus väga raha anda põhjusel, et tal on väga raske olukord, tunnistaja nägi hageja käes kostja allkirjastatud võlakirju, hageja rääkis tunnistajale, et kostja ei ole laenu tagastanud, hageja helistas kostjale tunnistaja juuresolekul, kuid kostja telefonile ei vastanud, tunnistaja aitas hagejal kostjat otsida mitmest erinevast elukohast, kuid kostjat kätte saada ei õnnestunud, kostja otsimiseks palkasid hageja ja tunnistaja ka eradetektiivi. Eeltoodud kirjalike ja suuliste tõendite hindamisel kogumis saab kohus järeldada, et kostja kirjalikult antud kinnitusi saab pidada võladokumentideks VÕS § 96 mõttes mitte deklaratiivseteks võlatunnistusteks VÕS § 30 mõttes. Kuna kostja raha laenuks saamist ja võlgnevust 14.05.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004 võladokumentide järgi summas 82 952,62 krooni tunnistas ning 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumendid on vormistatud sarnaselt ja sarnastel asjaoludel võladokumentidega, mille järgi ta võlgnevust tunnistab, siis saab kohus järeldada, et kostjale anti 85 000,00 krooni üle sularahas ka 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumentide alusel. Et võladokumendid on senini hageja käes ning kostja ei ole kohtule esitanud VÕS § 96 lg 1 sätestatud kviitungit raha saamise kohta ega võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse lõppemise kohta, siis on väited võla tagastamise kohta tõendamata. Kuni võladokumendi üleandmiseni, sellele pealdise tegemise või tunnistuse väljaandmiseni võis kostja VÕS § 96 lõikest 4 tulenevalt keelduda kohustuse täitmisest ning sel juhul oleks loetud võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. Kuna kostja ei ole tõendanud kohustuse lõppemist täitmisega, siis asub kohus seisukohale, et kostjal on hagejale tagastamata ka 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumentides vormistatud 85 000,00 kroonine põhivõlg. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg täies ulatuses summas 167 952 krooni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 alusel alates üksikute kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni 01.juulini 2008 kokku summas 70 947 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud viiviste arvestust, ta on viivise võlale vastu vaielnud põhjusel, et põhinõue on tõendamata. Kuna kohus on eelpool asunud seisukohale, et põhivõla võlgnevus on tõendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele täies ulatuses, siis tuleb hageja kasuks välja mõista ka seaduse alusel arvutatud viivise võlg ühekordse summana 70 947 krooni. TsMS § 367 võimaldab viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise väljamõistmist täielikult või osaliselt põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Järelikult tuleb kostjalt alates 01.07.2008 välja mõista viivis põhinõudelt 167 952 krooni vastavalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrale kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleneb, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Kohtule on esitatud riigilõivu tasumist tõendavad kviitungid summas 9000,00 ja 1000,00 krooni, kokku summas 10 000,00 krooni. Teisi kuludokumente ega kohtukulude nimekirja kohtule esitatud ei ole. Võttes arvesse, et hagi rahuldati täies ulatuses tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 10 000,00 krooni.

Kohtunik: /allkiri/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.