Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.01.2010, Tallinn
Tsiviilasi
Ljudmila Prantsuzova hagi Jaanus Uusi vastu võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
85 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaanus Uusi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Ljudmila Prantsuzova (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx x, xxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxxx), esindaja Irina Bušujeva Kostja Jaanus Uus (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx, xxxx, xxxxx xxxxxxxx), esindaja adv Raul Ainla
Harju Maakohtu 23.12.2008 otsus
Resolutsioon
1.Harju Maakohtu 23.12.2008 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Jaanus Uusi kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu
tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt laenas kostja hagejalt suuliste laenulepingute alusel raha järgmiselt: 29.10.2003 60 000 krooni kohustusega tagastada laen 31.10.2003, 14.05.2004 700 eurot, mis Eesti Panga kursi järgi on 10 952,62 krooni tagastamise tähtaega määramata, 17.02.2004 25 000 krooni kohustusega tagastada laen 02.03.2004, 12.04.2004 60 000 krooni kohustusega laen tagastada 20.04.2004 ja 17.05.2004 12 000 kohustusega laen tagastada 24.05.2004. Kokku laenas hageja kostjale 167 952 krooni. Iga rahasumma kättesaamisel kirjutas kostja hageja juuresolekul omakäelise kinnituse selle kohta kellelt, kui suure rahasumma ja millisel kuupäeval ta laenuks sai, millisel kuupäeval ta laenu tagastab ning allkirjastas selle. Laenu tagastamise tähtaeg jäi märkimata 700 euro laenuks saamisel. Võladokumentide koostamisel oli hageja tahe suunatud sellele, et fikseerida laenusummade üleandmine ja vastuvõtmine kirjalikult, et seeläbi välistada võimalikud vaidlused laenusummade suuruse ja tagastamise tähtaegade üle. Võladokumendid jäid hageja kätte ning ta pidi need kostjale tagastama laenusummade tagasimaksmise korral. Hageja peab kostja kirjutatud võlakirju võladokumentideks VÕS § 96 mõttes.
2.Kostja ei ole hagejale laenulepingu alusel antud rahasummasid tagastanud, mistõttu on hageja esitanud VÕS § 113 lg 1 alusel viivise nõude selliselt, et ta palus viivise alates laenusummade sissenõutavaks muutumisest kuni 01.07.2008 välja mõista kokku 70 947 krooni ulatuses ja alates 01.07.2008 laenu põhisummalt 167 952 krooni 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja palus kostjalt välja mõista kohtukulud. Kostja vastuväited
3.Kostja tunnistas hagi osaliselt summas 82 952,62 krooni 14.05.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004 võlatunnistuste järgi. 29.10.2003 ja 17.02.2004 võlatunnistustes märgitud 85 000 krooni osas ta hagi ei tunnistanud väites, et ta on nimetatud summad hagejale tagasi maksnud, kusjuures hageja, kes jättis talle võlatunnistused tagastamata, kasutab neid juba tagastatud võlgnevuse sissenõudmiseks. Kostja arvates on tõenditena esitatud võladokumentide puhul tegemist VÕS §-s 30 sätestatud deklaratiivsete võlatunnistustega. Hageja kreeditorina ei ole tõendanud raha üleandmist. Kostja vaidles vastu viiviste nõudele põhjusel, et hageja nõue ei ole täies ulatuses tõendatud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Jaanus Uusilt Ljudmila Prantsuzova kasuks välja põhivõla 167 952 krooni ja viivise 70 947 krooni, ning viivise põhinõudelt vastavalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrale kuni põhinõude täitmiseni ning 10 000 krooni kohtukulu.
5.Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja laenas hagejalt viiel korral suuliste laenulepingute alusel raha kokku 167 952,62 krooni väärtuses, millest 14.05.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004 võladokumentide järgi saadud raha on tagastamata.
6.Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja on kostjale laenulepingute alusel raha üle andnud, kas kostja on tagastanud 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumentides märgitud 85 000 krooni, kas kostja allkirjastatud kinnitused laenu saamise kohta on
võladokumendid VÕS § 96 mõttes või deklaratiivsed võlatunnistused VÕS § 30 mõttes ning kas hagejal on õigus viivisele hagiavalduses märgitud ulatuses.
7.Kohtule esitatud kirjalike tõenditega on tõendatud, et kostja on omakäeliselt viiel korral kirjalikult kinnitanud, et ta on võtnud hagejalt laenu kokku 167 952,62 krooni ning on kinnitused allkirjastanud 29.10.2003, 14.05.2004, 17.02.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004.
8.Nimetatud tõenditest ei saa järeldada, et laenu võtmine ja selle kohta kirjaliku dokumendi vormistamine oleksid toimunud erinevatel aegadel. Ka on dokumentidel allkirjade juurde märgitud kuupäevade ja laenu tagastamise tähtpäevade vahel sedavõrd lühike aeg, et nende hilisem vormistamine ei ole tõenäoline. Kostja, väites, et võlatunnistused suuliste laenulepingute alusel raha laenamise kohta koostati tagantjärele, ei suutnud esile tuua konkreetseid kuupäevi ega ajavahemikke, millal raha laenati ja millise aja möödudes dokumendid tagantjärele koostati. Ka ei ole ta esitanud tõendeid, mis sellekohaseid vastuväiteid tõendaksid.
9.Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja palus temalt suuliselt korduvalt raha laenuks lühikesteks tähtaegadeks lubades seejuures nii laenu tagastamist kui ka intresside maksmist. Hageja andis kostjale raha, kuna kostja järjepidevalt helistas ja palus, põhjendades, et ta on väga raskes olukorras. Raha üleandmine toimus sularahas hageja töökohas P. R. aadressil Tallinnas, XXXXXXXXX XXX XXX. Kirjalikud võlakirjad vormistati kohe iga laenusumma andmise korral. Hageja rääkis raha laenuks andmisest elukaaslasele ja töökaaslastele. Kostja ei tagastanud laenuks saadud raha, hakkas vältima hagejat ega vastanud hageja telefonikõnedele ning hageja ei saanud kostjat kätte temale teadaolnud elukohtadest.
10.Tunnistaja V. B. ütlustega on tõendatud, et ta teadis pooltevahelisest laenusuhtest. Kostja on tema juuresolekul hagejalt raha laenuks palunud. Hageja on temalt raha laenamise suhtes nõu küsinud. Tunnistaja soovitas raha kostjale laenata, kuna kostjal oli väga raske olukord. Tunnistaja nägi hageja käes kostja allkirjastatud võlakirju ja hageja rääkis tunnistajale, et kostja ei ole laenu tagastanud. Hageja helistas kostjale tunnistaja juuresolekul, kuid kostja telefonile ei vastanud. Tunnistaja aitas hagejal kostjat otsida mitmest erinevast elukohast, kuid kostjat kätte saada ei õnnestunud. Kostja otsimiseks palkasid hageja ja tunnistaja ka eradetektiivi.
11.Eeltoodud kirjalike ja suuliste tõendite hindamisel kogumis järeldas kohus, et kostja kirjalikult antud kinnitusi saab pidada võladokumentideks VÕS § 96 mõttes mitte deklaratiivseteks võlatunnistusteks VÕS § 30 mõttes.
12.Kuna kostja raha laenuks saamist ja võlgnevust 14.05.2004, 12.04.2004 ja 17.05.2004 võladokumentide järgi summas 82 952,62 krooni tunnistas ning 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumendid on vormistatud sarnaselt ja sarnastel asjaoludel võladokumentidega, mille järgi ta võlgnevust tunnistab, saab järeldada, et kostjale anti 85 000 krooni üle sularahas ka 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumentide alusel.
13.Et võladokumendid on senini hageja käes ning kostja ei ole kohtule esitanud VÕS § 96 lg-s 1 sätestatud kviitungit raha saamise kohta ega võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse lõppemise kohta, siis on väited võla tagastamise kohta tõendamata, seal hulgas ka 29.10.2003 ja 17.02.2004 võladokumentides vormistatud 85 000 kroonine põhivõlg.
14.Lähtudes VÕS § 76 lg-test 1 ja 3 ja § 108 lg-st 1 on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt kuulub väljamõistmisele põhivõlg täies ulatuses summas 167 952 krooni.
15.Hageja on arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 alusel alates üksikute kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni 01.07.2008 kokku summas 70 947 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud viiviste arvestust. Kuna põhivõla võlgnevus on tõendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele täies ulatuses, siis tuleb hageja kasuks välja mõista ka
seaduse alusel arvutatud viivise võlg ühekordse summana 70 947 krooni. Vastavalt hageja taotlusele kuulub viivis väljamõistmisele ka TsMS § 367 alusel alates 01.07.2008 põhinõudelt 167 952 krooni vastavalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrale kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
16.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
17.Kostja ei ole saanud laenu võlakirjade alusel, vaid ta sai laenu laenulepingute alusel. Hageja poolt esitatud võlakirjade näol on tegemist deklaratiivsete võlakirjadega.
18.Riigikohtu lahenditest (3-2-1-21-06, 3-2-1-69-06, 3-2-1-87-07) tulenevalt deklaratiivne võlatunnistus ei tõenda iseenesest selle aluseks oleva võlasuhte olemasolu ning selle aluseks olev võlasuhe peab olema kontrollitav ning hageja peab raha üleandmist või ülekandmist kostjale tõendama. Hageja ei ole nimetatud tõendamiskohustust täitnud.
19.Kostja tunnistab võlgnevust summas 82 952,62 krooni. 29.10.2003 ja 17.02.2004 võlatunnistustes toodud 85 000 krooni (60 000 + 25 000 krooni) on ta hagejale ära tasunud.
20.Hageja ei andnud 29.10.2003 ja 17.02.2004 võlatunnistusi pärast nendes nimetatud summade tasumist kostjale üle ning kasutab neid nüüd pahauskselt kostjalt juba tagastatud võlgnevuse sissenõudmiseks.
21.Eeltoodud väidet tõendab ka asjaolu, et hageja esindaja on saatnud kostjale 04.11.2005 nõudekirja, kus ta väidab, et viimane võlgneb hagejale ainult 700 eurot (10 952,62 krooni). Ka ei ole inimeste tavakäitumisega kooskõlas olukord, kus vaatamata sellele, et võlgnikul on kreeditorile tasumata 85 000 krooni, laenab kreeditor veel võlgnikule üle 80 000 krooni. Kuna hageja ei suuda kreeditorina tõendada raha üleandmist kostjale kui võlgnikule, siis tuleb antud kontekstis lähtuda kostja väidetest, et põhivõlast on 85 000 krooni hagejale tagastatud.
22.Kuna hageja nõue ei ole põhjendatud täies ulatuses, siis ei saa ka viivisenõue olla sellises ulatuses põhjendatud. Vastustaja seisukoht
23.Ljudmila Prantsuzova vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Tsiviilkolleegium tutvunud kirjalikus menetluses toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.Kostja sai hagejalt laenu korduvalt suuliste laenulepingute alusel. Raha saamist on kostja iga kord kirjalikult kinnitanud, andes selle kohta allkirja. Seetõttu on ebaõige kostja väide, et hageja ei ole raha üleandmist tõendanud.
26.Summa 85 000 krooni osas, milles kostja võlgnevust ei tunnista, ei ole kostja vastuväiteks mitte see, et ta seda raha pole saanud, vaid see, et ta on selle tagasi maksnud. Seega raha üleandmise osas kostjale vaidlust üldse ei olegi. Vaidlus on selles, kas kostja on raha tagasi maksnud. Kui kostja väidab, et ta on raha tagasi maksnud, siis üldise tõendamiskoormise kohaselt tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kostja oma väidet tõendama. Kostja raha tagasimaksmise kohta ühtegi tõendit esitanud ei ole.
27.Viivise arvestusele ja suurusele kostja vastu vaielnud ei ole.
28.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel Jaanus Uusi kanda.
G. Kivinurm
M. Klaar
apellatsiooniastme
U. Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.