Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Dmitri Santašev (e-post xxx); Kostja: X (isikukood XXX, elukoht xxx).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista Xlt OK Incure OÜ kasuks põhivõlgnevus 1404,45 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivis 58,79 eurot.
3.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ hagi X vastu põhinõude 196,07 eurot, intressi 53,99 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot ja viivise 214,75 eurot osas.
4.Jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda.
5.Välja mõista Xlt OK Incure OÜ kasuks menetluskuluna 239,40 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise
taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1600,52 eurot, intressi 53,99 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 273,54 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja IPF Digital AS sõlmisid 17.04.2022 krediidikonto lepingu nr 5398016, mille alusel on kostja võtnud välja krediiti kokku 1658 eurot. Krediidikonto lepingu aastane intressimäär oli 41,04% ja krediidikulukuse määr 50,55%. Kostja teostas tagasimakseid kokku 253,55 eurot, millest 57,48 eurot arvestati põhiosa katteks, 190,36 eurot intressi katteks, 0,82 eurot viivise katteks ja 4,89 eurot teenustasude katteks.
3.IPF Digital AS ütles lepingu 08.12.2022 üles ja loovutas nõude hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohaga ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Krediidiandja IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 17.04.2022 krediidikonto lepingu (dtl 25-42), mille alusel võimaldati kostjale krediidi limiiti kuni 1640 eurot. Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1600,52 eurot, intress 53,99 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja 08.05.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 273,54 eurot.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja krediidiandja IPF Digital AS sõlmisid 17.04.2022 tarbijakrediidilepingu (dtl 25-42). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale kokku väljastanud krediiti kokku 1658 eurot. 17.04.2022 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 50,55% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
8.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. IPF Digital AS loovutas oma nõude 08.12.2022 hagejale, millest teavitati kostjat 17.11.2022 teatisega (dtl 52). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
9.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 2/7
kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
10.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-
3/7
des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
11.Kohus kohustas hagejat 03.04.2024 kirjaga (dtl 74-78) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on krediidiandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.
12.Hageja on 19.04.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et krediidivõimekuse hindamiseks tehti päring Eesti Pensionikeskusesse, mille kohaselt oli kostja sissetulek 684,65 eurot. Kostja nimetas laenutaotlusel enda sissetulekuks 1000 eurot, majapidamiskuludeks 250 eurot ja finantskohustusteks 50 eurot. Taotluse kohaselt puudusid kostjal ülalpeetavad. Krediidivõimelisuse arvutuses arvestas krediidiandja kostja sissetulekuna 685 eurot, majapidamiskuludena 250 eurot, finantskohustustena 50 eurot ja tagasimakseks krediidiandjale 50 eurot, mistõttu kujunes raha jäägiks 314 eurot. Samuti puudusid kostjal aktiivsed maksehäired. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud krediidiandja reeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Arvestades kostja sissetulekut ja muid kohustusi oli tõenäoline, et kostja suudab võetud krediiti tagasi maksta.
13.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija krediidivõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute ja maksekäitumise kohta ega teabe kogumist tõendanud. Hageja selgitustest nähtuvalt ei teinud krediidiandja enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja kohustuste suurust, samuti ei küsitud laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Pensionikeskusest saadud andmed kostja sissetuleku kohta ja maksehäire puudumine oli piisav teave, millest tulenevalt puudus vajadus kostja pangakonto väljavõtete küsimiseks. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid 4/7
maksehäireregistrisse ja Pensioniregistrisse, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seejuures märgib kohus, et hageja ei ole esitanud tõendeid päringute tegemise kohta maksehäireregistrisse ning saadud tulemuste kohta. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja piisavalt kontrollinud, et kostja igakuised kulud kokku olid üksnes 300 eurot. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
14.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 403 4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
15.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
16.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kuna kostja oli viivituses september, oktoober ja november 2022. a. osamaksetega, saatis krediidiandja kostjale 17.11.2022 teate täiendava tähtaja andmise kohta ja lepingu ülesütlemisavalduse (dtl 52), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 07.12.2022 ning märkis, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja krediidilepingu üles. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu 08.12.2022 üles.
17.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 53,99 eurot.
18.Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale väljamakseid kogusummas 1658 eurot, mida tõendab IPF Digital AS-i konto väljavõte (dtl 50). Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud 5/7
tagasimakseid kokku 253,55 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidileping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1404,45 eurot (1658-253,55). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 196,07 euro ulatuses.
19.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamist summas 50 eurot. VÕS § 113 2 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale 16.12.2022 meeldetuletuse (dtl 60) maksumusega 25 eurot, 29.12.2022 meeldetuletuse (dtl 61) maksumusega 5 eurot, 09.01.2023 meeldetuletuse (dtl 63) maksumusega 5 eurot ja 26.01.2023 hagihoiatuse (dtl 64) maksumusega 5 eurot. Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist 16.12.2022, 29.12.2022 ja 09.01.2023 tasuliste meeldetuletuskirjade saatmise eest kokku 35 euro osas. Kohus ei pea põhjendatuks hageja nõuet seoses 26.01.2023 hagihoiatusega, kuivõrd VÕS § 1132 lg 2 näeb ette üksnes kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmist pärast lepingu lõppemist. Samuti ei pea kohus põhjendatuks muid võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulusid 10 euro ulatuses, kuivõrd hageja ei ole kohtu ette toonud kulude tekkimisega seotud täpseid asjaolusid ega tõendanud nende tekkimist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 35 eurot. Kohus jätab sissenõudmiskulude nõude rahuldamata 15 euro osas.
20.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist viivisemääraga 41,04% aastas alates lepingu ülesütlemisest kuni 08.05.2023 summas 273,54 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest on antud juhul perioodil 09.12.2022 kuni 31.12.2022 viivisemääraks 8% aastas ja 01.01.2023 kuni 08.05.2023 10,5% aastas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda põhinõudelt summas 1404,45 eurot perioodil 09.12.2022 kuni 31.12.2022 viivist viivisemääraga 8% aastas, mis on 7,08 eurot, ja perioodil 01.01.2023 kuni 08.05.2023 viivist viivisemääraga 10,5% aastas, mis on 51,71 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 08.05.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 58,79 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 214,75 euro ulatuses.
21.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1404,45 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis 58,79 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 196,07 eurot, intressi 53,99 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot ja viivise 214,75 eurot osas.
22.TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 1978,05 eurot. 6/7
Menetluskulud
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja nõue kostja vastu oli 1978,05 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 1498,24 euro ulatuses, s.o 76% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 24% ulatuses hageja kanda ja 76% ulatuses kostja kanda.
24.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 315 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 315 eurot.
25.Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 76% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 239,40 eurot.
26.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
27.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
28.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.