Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi D. P. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1 768,92 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (e-post xxx); Kostja: D. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx); Kostja lepinguline esindaja: Jana Kitter (e-post xxx).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista D. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevus 58,94 eurot ja alates 11.08.2022 viivis põhinõudelt, s.o 58,94 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
3.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi D. P. vastu põhinõude 1240,50 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise 149,90 eurot osas.
4.Jätta menetluskulud 4% ulatuses kostja kanda ja 96% ulatuses hageja kanda.
Välja mõista D. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskuluna 51 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1299,44 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 149,90 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 0,06% päevas alates 14.07.2022 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse nr 24822400, mille alusel võlgnes kostja hagejale 1609,44 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja viivised 34,51 eurot. Kostja tasus hagejale kokku 340 eurot, millest 30 eurot arvestas hageja lepingu sõlmimise tasu katteks ja 310 eurot põhivõla katteks. Hageja nõue muutus tervikuna sissenõutavaks 15.02.2022 tähtaja möödumisest alates.
3.25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse aluseks on Swedbank AS-iga 02.08.2017 sõlmitud laenuleping nr 17-099792-VL, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot. Laenulepingu aastane intressimäär oli 24% ja krediidikulukuse määr 29,45%. Kostja teostas esialgsele võlausaldajale tagasimakseid kokku summas 566,06 eurot. Kostja seisukoht
4.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Hageja ja kostja sõlmisid 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse nr 24822400 (dtl 3335), mille alusel võlgnes kostja hagejale 1609,44 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja viivised 34,51 eurot. 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse aluseks on kostja ja Swedbank AS-i vahel 02.08.2017 sõlmitud laenuleping nr 17-099792-VL (dtl 70-77), mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot.
7.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kostja on 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse nr 24822400 p-s 1.1 kinnitanud, et hageja omab lepingu sõlmimise seisuga kostja vastu nõuet, mis võlateatistest (dtl 36-38) nähtuvalt on hagejale loovutatud Swedbank AS-i poolt. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse alusel välja põhivõlgnevus 1299,44 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, 13.07.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 149,90 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised. 2/9
9.Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098 p-des 27-29 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (vt käesoleva määruse p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt käesoleva määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt käesoleva määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad.
10.Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt kontrollib kohus 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistuse aluseks oleva 02.08.2017 laenulepingu nr 17-099792-VL kehtivust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja Swedbank AS sõlmisid 02.08.2017 tarbijakrediidilepingu (dtl 70-77). Hageja selgituste kohaselt on laenuandja kostjale väljastanud laenu 1000 eurot. 02.08.2017 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 29,45% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
11.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 3/9
VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
12.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
•
•
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4/9
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
13.Kohus kohustas hagejat 06.05.2024 määrusega (dtl 58-64) esitama asjaolud ja tõendid kompromissileping/võlatunnistuse aluseks oleva lepingu kohta ja detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on laenuandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.
14.Hageja on 22.05.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et laenuandja hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitaud andmete ja kostja arvelduskonto analüüsi alusel. Samuti kasutas laenuandja nii sisemisi kui ka laenuandjale kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit ja Taust.ee). Laenuandja kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks tuvastati 880,21 eurot neto ja igakuisteks krediidikuludeks 355,57 eurot (170+185,57). Laenu kuumakse maha arvestamise järgselt jäi kostjale kätte 495,52 eurot (880,21-355,57-29,12).
15.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta. Kostja 01.02.2017-02.08.2017 arvelduskonto väljavõttest (dtl 96-105) nähtub, et kostja tegi igakuiseid makseid Julianus Inkasso OÜ-le summas 50 eurot, mis viitab, et kostja ei ole suutnud enda varasemaid kohustusi nõuetekohaselt täita ja temalt nõuti võlgnevuse tasumist inkasso kaudu. Samuti nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et kostja tegi igakuiseid makseid MOGO-le summas 120 eurot ning kostjale tehti 13.07.2017 väljamakse lepingu nr 17-091214VL alusel summas 6000 eurot ning 27.07.2017 lepingu nr 17-096920-VL alusel summas 1000 eurot. Seega oli kostjal enne 02.08.2017 lepingu sõlmimist juba vähemalt kolm varasemat laenukohustust. Samuti nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et kostja väljaminekud juulis 2017 ületasid kordades kostja püsivat sissetulekut. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja taotles kolme nädala jooksul kolmandat laenu, ei piisanud laenuandjal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks arvestada üksnes kostja arveldusarvelt nähtuva sissetuleku ja krediidikohustuste suurusega. Hageja selgituste kohaselt kontrollis laenuandja ka maksehäireregistreid ja Ametlikke Teadaandmeid, mille kohaselt puudusid kostjal maksehäired, kuid hageja ei ole vastavaid asjaolusid tõendanud. Samuti ei ole hageja selgitanud, millest tulenevalt nähtub esitatud kostja arvelduskonto väljavõttelt lepingu nr 17-099792-VL alusel tehtud 02.08.2017 väljamakse, kui vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks pidi laenuandja arvelduskonto väljavõtet kostjalt küsima ja seda analüüsima enne kostjale laenu väljastamist. Kohus leiab, et kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja töötasust ei piisanud kostja väljaminekute katmiseks. Kohtu hinnangul ei saanud kogutud andmete alusel 5/9
laenuandjal tekkida kindlust kostja maksevõime osas. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 02.08.2017 laenulepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1 tähenduses. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsusja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis piisavalt analüüsi teostanud.
16.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
17.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
18.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi, s.o 02.08.201710.08.2022 olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
19.Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 96-105) nähtuvalt on esialgne laenuandja teinud kostjale lepingu nr 17-099792-VL alusel 02.08.2017 väljamakse summas 1000 eurot ning kostja on tasunud samal kuupäeval lepingu nr 17-099792-VL alusel lepingutasu 35 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud esialgsele laenuandjale perioodil 11.09.2017-15.04.2019 tagasimakseid 207,42 eurot, mis laenuandja on arvestanud põhivõlgnevuse katteks ja 358,64 eurot, mis laenuandja on arvestanud intressi katteks, s.o kokku 566,06 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et laenuleping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb lepingutasu ja eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega oli kostjal esialgsele laenuandjale tasumata põhivõlgnevus 398,94 eurot (1000-35-207,42-358,64).
20.VÕS § 421 kohaselt on käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Lähtudes Riigikohtu lahendi nr 2-21-13098 p-des 27-29 selgitatust ja VÕS §-st 421 leiab kohus, et 25.02.2021 kompromissileping/võlatunnistus on tühine, kuna sellega on soovitud kostjalt nõuda suuremat võlgnevust kui tühisest tarbijakrediidilepingust tuleneb.
21.Võttes arvesse, et kostjal oli esialgsele laenuandjale tasumata põhivõlgnevus 398,94 eurot ning kostja on teinud hagejale tagasimakseid 340 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6/9
põhivõlgnevus summas 58,94 eurot (398,94-340). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 1240,50 euro ulatuses.
22.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d saatma kostjale meeldetuletuskirjad 25.02.2022 (dtl 36), 14.03.2022 (dtl 37) ja 11.04.2022 (dtl 38). Kohus ei pea põhjendatuks hageja sissenõudmiskulusid meeldetuletuskirjade saatmise eest, kuna eelnimetatud kirjad ei olnud saadetud pärast lepingu lõppemist. Hageja ei ole kohtu ette toonud ka VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud eelduseid lepingute kehtivusajal sissenõudmiskulude väljanõudmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 35 euro osas.
23.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist kompromissisummas sisalduvate viiviste osas summas 34,51 eurot ja alates kompromissileping/võlatunnistusest tuleneva põhinõude sissenõutavaks muutumisest 16.02.2022 kuni hagi esitamiseni 13.07.2022 määraga 0,06% päevas summas 115,39 eurot. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt nõuab hageja viiviseid alates 16.06.2022 viivisemääraga 24% aastas. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus märgib, et hageja ei ole selgitanud 02.08.2017 laenulepingu ülesütlemisega seotud asjaolusid, mistõttu loeb kohus, et 02.08.2017 laenuleping lõppes maksegraafiku viimase osamakse saabumisega 10.08.2022. Kuivõrd hageja esitas hagi 13.07.2022, ei olnud laenulepingust tulenev nõue hagi esitamise ajaks tervikuna sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja ei ole selgitanud viivisenõude 34,51 eurot detailset kujunemist, sh toonud välja, millistelt summadelt, milliste perioodide eest ja millise määraga on hageja viivist arvutanud, ei ole kohtul võimalik hageja lepingu kehtivuse ajal tekkinud viivisenõude õigsust kontrollida. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal puudus hagi esitamise ajaks sissenõutav viivisenõue ning kohus jätab hageja viivisenõude 149,90 euro ulatuses rahuldamata.
24.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist viivisemääraga 0,06% päevas. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või 7/9
leppetrahvi, on tühine. Hageja nõuab kostjalt viivist määraga 0,06% päevas, mis on kõrgem VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määrast ning laenulepingust tulenevast intressimäärast (0%). Kohus leiab, et hageja ei või VÕS § 415 lg 1 alusel nõuda viivist 0,06% päevas ning viivisemääraks tuleb lugeda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Samuti on hagejal õigus nõuda põhinõudelt tervikuna viivist alles alates 02.08.2017 laenulepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.08.2022. Seega kuulub hageja vastav nõue TsMS § 367 alusel rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 58,94 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.08.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
25.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 58,94 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivis alates 11.08.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 58,94 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 1240,50 eurot, sissenõudmiskulude 35 eurot ja viivisenõude 149,90 eurot ulatuses.
26.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 1768,92 eurot. Menetluskulud
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu oli 1484,34 eurot, kuid kohus rahuldab hageja sissenõutavaks muutunud nõude 58,94 euro ulatuses, s.o 4% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 96% ulatuses hageja kanda ja 4% ulatuses kostja kanda.
28.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 315 eurot ja õigusabikulu summas 2100 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
29.Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 315 eurot.
30.Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 17,5 tundi, hinnaga 120 eurot tund (koos käibemaksuga).
31.Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud kokku 8 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot tund. Kohus märgib, et peab dokumentide komplekteerimise ja analüüsi ning hagiavalduse koostamise ja esitamise ajakulu põhjendatuks 1 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul on kostja 21.09.2022 vastusega tutvumise, läbitöötamise ning õigusliku analüüsi ning hageja 05.01.2023 seisukoha koostamise ülevaatamise ja esitamise ajakulu põhjendatud 3 tunni ulatuses. Kohtu 06.05.2024 määrusega tutvumise ja õigusliku analüüsi ning hageja 22.05.2024 ümberarvestuse koostamise ja esitamise ning tõendite hankimise ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud 3,5 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu peab kohus põhjendatuks hageja esindaja poolt nimetatud 0,5 tunni ulatuses. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud 8/9
käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajale 960 eurot (koos käibemaksuga).
32.Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud põhjendatud menetluskulusid 1275 eurot (315+960). Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 4% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 51 eurot.
33.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
34.Kostja pole kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu kohtule arusaadavalt ei soovi kostja hagejalt menetluskulude väljamõistmist. Seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
35.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
9/9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.