nr 2-23-118434 OK Incure OÜ hagi A. K. vastu IPF Digital AS-ga 30.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 5278574 tuleneva põhivõlgnevuse 727,35 euro, intressi 82,60 euro, võla sissenõudmiskulu 30 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 223,26 euro väljamõistmiseks hagimenetlus lihtmenetlusena 1 063,21 eurot
Kohtunik
Kadi Karting
Hageja
OK Incure OÜ (registrikood: 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn)
Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale, sh kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, kuivõrd menetluse kestel ei ilmnenud lisaandmeid tema tegeliku asukoha kohta. Edasikaebe kord ja selgitused Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633). Arvestades hagihinda, mis ei ületa põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot, on kohus lahendanud asja TsMS § 405 lg 1 kohaselt õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kaldudes kõrvale üldistest menetlusreeglitest, s. o ilma kohtuistungi pidamiseta; menetlusosalistele on teatatud õigusest olla kohtu poolt ära kuulatud.
Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD
1.Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 444 lg 1). Seega piirdub kohus käesolevalt üksnes olulisemate väidete ja asjaolude väljatoomisega.
2.Hageja on 21.11.2023 esitanud kohtusse loovutatud nõudest tuleneva hagi kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva võla nõudes. Hageja toob välja, et kostja sõlmis 30.11.2021 IPF Digital AS-ga (krediidiandja) krediidikontolepingu nr 5278574 (tarbijakrediidilepingu) (dtl 4048). Kostja sai kasutada laenulimiiti kuni 500 eurot. Juhul, kui klient täidab lepingut korrektselt võimaldatakse kliendile limiidi tõstmist, mida on antud olukorras ette tulnud 25.06.2022, mil kostjaga sõlmiti lepingu nr 5474902 lisa 2 (dtl 49-78), millega suurendati limiiti kuni 750 euroni.
3.Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 41,04% aastas. Krediidi kulukuse määr oli 50,55% aastas.
4.Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 30.11.2021– 12.09.2022 kokku 1685,12 eurot (dtl 79-82).
5.Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva maksega, jättes tasumata november 2022, detsember 2022 ja jaanuar 2023 osamaksed tasumata (dtl 83). Kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loeti leping kostjaga ülesöelduks 21.02.2023 (dtl 84).
6.Kostja on teinud krediidiandjale tagasimakseid kokku 1201,47 eurot (dtl 87), millest on krediidisumma katteks arvestatud 957,77 eurot. kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 727,35 eurot (1 685,12 – 957,77). Kuivõrd kostja tasumata krediidijääk on 727,35 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt intressi. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 11.11.2022. Hageja palub kostjalt välja mõista ka tasumata intress alates 12.11.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, kokku 82,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis alates 21.02.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni intressiga võrdses määras, s.o kokku 223,26 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot.
7.Vastutustundliku laenamise kohta avaldas hageja, et Laenu taotluse esitamisel, s.o 30.11.2021 (dtl 96-97) märkis kostja, et tema netosissetulek on 800 eurot, igakuised kohustused on 142 eurot, millest 110 eurot koosnevad majapidamiskulud. Kostja töötas täistööajaga, tööandjaks on Monderon OÜ. Ülalpeetavaid ei ole. Kostja märkis, et elab üürikorteris. IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, kust selgitas, et kostjal aktiivseid maksehäired puudusid. Lisaks tehti päring Eesti pensionikeskusesse arvutamaks välja isiku sissetulek, mille andmete kohaselt kostja sissetulek oli 476,07 eurot. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks (VÕS § 4034 lg 2). Taotletud krediidilimiit oli vaid 500 eurot ning 60-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (21,23 eurot). Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni
konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Analoogilised toimingud olid läbi viidud ka krediidilimiidi suurendamisel. Hageja märgib, et limiidi suurendamist võimaldatakse vaid neile klientidele, kes tasuvad arveid tähtaegselt ehk täidavad lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt.
8.Kohtu täiendavale päringule 15.12.2023 vastates (dtl 107-112) märkis hageja, et antud juhul ei küsitud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks küll krediidiandja kostjalt arvelduskonto väljavõtet, kuid varalise seisundi hindamiseks kasutas krediidiandja alternatiivseid vahendeid ja meetodeid, mis on seadusega kooskõlas. VÕS § 403 4 ega Finantsinspektsiooni (FI) soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt pangakonto väljavõtet. Nii seadus kui ka FI juhend näevad ette, et krediidivõimelisuse hindamiseks peab krediidiandja tegema mõistlike pingutusi ning toimima nõuetekohase hoolsusega. Ühtlasi laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sise-eeskirjad, millest IPF Digital AS ka lähtus.
9.Viimane krediidi kasutusele võtmine oli 12.09.2022 summas 2,95 eurot, mistõttu algas tagasimaksmise periood 2022 oktoobris ning viimane tähtaeg krediiti tagastamiseks oleks sel juhul septembris aasta 2023. Kostja ei ole krediiti tagastanud, mistõttu hageja nõue on juba ammu sissenõutavaks muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes. Kostja sai krediiti kogu summas 1 685,12 eurot ning lepingu kehtivuse ajal tegi tagasimakseid kogu summas 1 201,47 eurot, mistõttu kostja on hagejale võlgu vähemalt 483,65 eurot, mida hageja palub kostjalt alternatiivselt välja mõista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu poolt. Hageja määras kõik tagasimaksed põhiosa katteks.
10.Kostjale on hagimaterjalid Ametlike Teadaannete kaudu kätte toimetatuks loetud 21.01.2024 Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses võib põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
12.Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
13.Esmalt märgib kohus, et Riigikohus on 24.11.2023 lahendis nr 2-21-13098 põhjalikult analüüsinud kohtute rolli menetluses, mis puudutavad tarbijakrediidilepinguid ja tarbijaga sõlmitud võlatunnistusi.
14.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. On tuvastatav, et kostja on tarbijakrediidilepinguna sõlminud 30.11.2021 IPF Digital AS-ga (dtl 25-38). Asjaoludes viidatud tõenditelt on tuvastatav, et kostjale on krediidiandja poolt laenulepingute alusel üle kantud 1685,12 eurot ja kostja on teinud nimetatud lepinguga seonduvalt tagasimakseid kogusummas 1201,47 eurot.
15.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks ei piisa ainult KAVS § 49 lg-s 1 sätestatud sise-eeskirjaga kehtestatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Vastav metoodika peab olema ka selline, et metoodika alusel tarbija krediidivõime hindamisel saadud tulemuse põhjal oleks selge, kas tarbija
suudab või ei suuda oma sissetulekuga krediidilepingust tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel täita (KAVS § 49 lg 4). Krediidivõimelisuse hindamise metoodika ei saa olla paika pandud nii, et tarbijale elamiskuludeks arvestatud raha tegelikkuses keskmisele inimesele vähemalt minimaalsel tasemel elutingimuste loomist ei võimalda.
16.Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohta on Riigikohus märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks (vt RKTKo nr 2-21-13098, p 18). See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Esitatud tõendite (dtl 49-51) põhjal saab asuda seisukohale, et kostja pangakonto väljavõtet ei ole kostjalt küsitud ja kogutud info on krediidivõimelisuse hindamiseks on olnud pealiskaudne. Kohtu hinnangul ei saa seda õigustada ka laenumakse suurusega, vastasel juhul võiks jaatada tarbija õigust võtta elamiskulude katteks erinevatelt laenuandjatelt üksnes kiirlaene. Palju erinevaid väikseid laenusummasid võib aga summaarselt moodustada siiski suure laenukoormuse, mille kandmine ei pruugi olla väiksepalgalisele või hektiliste sissetulekutega laenuvõtjale sugugi jõukohane. See analüüs ja laenuvõtja andmete piisav kontroll tuleb aga krediidiandjal teha enne laenuotsuse vormistamist.
17.Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on selle rikkumise tagajärjeks, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi kostjalt põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4, RKTKm, 221-13098/50, p-d 25 ja 26). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ja selle muudatuse sõlmimise ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
18.Hagi ja sellele lisatud tõendite alusel on tuvastatav, kostja tasumata põhivõlg hagejale on 483,65 eurot (1685,12-1201,47), sest kostja poolt krediidiandjale makstud summad tuleb ülaltoodud põhjendustel lugeda põhivõla katteks. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks VÕS § 396 lg 1 ja VÕS § 402 lg 1 alusel välja. Muude nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata.
19.TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Kadi Karting kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.