Aktiva Finance Group OÜ hagi M S vastu põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, kiirmakse teenustasu, sissenõudmiskulude ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2501,26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepingulised esindajad A Ž, S R ja A J, e-post xxx Kostja M S (isikukood xxx), elukoht xxx
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista M Slt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 2185,53 eurot (sh sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2125,82 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 59,71 eurot) järgmise maksegraafiku järgi: maksetähtpäev summa (eurot) 10.04.2024
3.Mõista M Slt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 2125,82 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni.
4.Jätta hagi rahuldamata sissenõudmiskulude 50 eurot osas.
5.Jätta menetluskuludest 40% kostja kanda ja 60% hageja kanda.
6.Mõista M Slt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 396 eurot (käibemaksuta).
7.M Sl tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 26.07.2023 Harju Maakohtule hagi M S vastu võla nõudes. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2 185,53 eurot, intressid 720,93 eurot, lepingutasu võlgnevuse 1 415,16 eurot, kiirmakse teenustasu võlgnevuse 75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 1 007,48 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja jooksva viivise
põhinõude jäägi täieliku tasumiseni määraga 15,40% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja nõue tuleneb kostja ja xxx OÜ vahel sõlmitud lepingust nr xxx (edaspidi laenuleping) ja refinantseerimislepingutest nr xxx, nr xxx, nr xxx, nr xxx, nr xxx, nr xxx, nr xxx ja nr xxx (edaspidi ühiselt nimetatud kui refinantseerimislepingud). Lepingute alusel sai kostja laenu kokku 3155 eurot ja kohustus laenu tagastama lepingutes kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja tegi tagasimakseid kokku 969,47 euro ulatuses. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles xxx OÜ lepingud 28.07.2020 üles. xxx OÜ loovutas 17.03.2021 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenulepingus nr xxx leppisid pooled kokku intressimääras 15,40% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest 19.10.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 10. osamakseni 15.07.2020. Intressivõlgnevus on laenulepingu alusel 137,61 eurot. Refinantseerimislepingutes lepiti kokku intressimääras 44,60% aastas. Refinantseerimislepingute intressivõlgnevus on kokku 583,32 eurot. Lepingutes on pooled kokku leppinud lepingutasus. Kostja kohustus tasuma lepingutasu kokku 1415,16 eurot. Kostja ei ole lepingutasu tasunud. Laenulepingu sõlmimisel avaldas kostja soovi kiirmakseteenuse kasutamiseks, et kiirendada makse liikumist (saada kiiresti laenatud raha enda kontole). Kiirmakseteenuse tasu arvestas laenuandja maksegraafikusse. Vastavalt laenuandja hinnakirjale on kiirmakse teenustasu 15 eurot. Kostja ei ole kiirmakseteenuse tasu maksnud. Kiirmakse teenustasu võlgnevus on kokku 75 eurot (5 × 15). Hageja nõuab viivist põhivõlalt (2185,53 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 29.07.2020 laenulepingus nr xxx kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 15,40% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivisenõue 1007,48 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 25.03.2021 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 30.04.2021 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 24.05.2021 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-kirja teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud).
2.Kohus toimetas hagi kostjale kätte elektrooniliselt 17.08.2023. Kostja 29.08.2023 seisukoha kohaselt ei vaidle kostja nõudele vastu, kuid soovib kokku leppida maksegraafikus.
3.Kohus kohustas 19.10.2023 hagejat välja tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel kohus saaks hinnata tarbijakrediidilepingu sh tüüptingimuste kehtivust ja selgitada sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.
4.Hageja esitas 06.11.2023 seisukoha, milles muuhulgas taotleb kohtu poolt tõendite kogumist xxx OÜ-lt, kuivõrd xxx OÜ ei saa otse hagejale kliendi andmeid avaldada.
5.Kohus jättis 21.02.2024 määrusega rahuldamata hageja taotluse tõendite kogumiseks xxx OÜ-lt. Kohus märkis, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Kohus andis hagejale võimaluse
esitada teave kõigi kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta (summa, kuupäev) ning VÕS § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus, s.o määrata tagasimaksed uuesti. Hageja selgitas 11.03.2024, 10.04.2024 ja 12.04.2024 vastustes, et kostja sai lepingute alusel laenu kokku 3155 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 969,47 euro ulatuses. Kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 2185,53 eurot (3155-969,47), millest 2125,82 eurot on lepingujärgse graafiku järgi muutunud sissenõutavaks. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 28.07.2020 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Kostja on tagasimaksetega viivituses alates 28. osamaksest 03.04.2022. Hageja palub välja mõista võlgnevus 2185,53 eurot uue maksegraafiku kohaselt perioodil 10.04.2024–10.01.2026. Hageja alternatiivne nõue on esitatud juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest välja lepingu kohased põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel hageja koostatud maksegraafiku kohaselt. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 1) sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 2125,82 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse 59,71 eurot uue maksegraafiku kohaselt; 2) viivise põhivõlgnevuselt 2125,82 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt; 3) sissenõudmiskulud 50 eurot; 4) hageja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv 595 eurot ja hageja õigusabikulud 507 eurot; 5) viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.
6.27.03.2024 määrusega teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.
7.Hageja esitas 19.06.2024 avalduse nõudest osaliseks loobumiseks. Hageja loobus intressinõudest 720,93 eurot, lepingutasust 1415,16 eurot, kiirmakse teenustasust 75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 1007,48 eurot. Samuti loobus hageja hagiavalduses esitatud 336,57 euro suurusest edasiulatuva viivise nõudest.
8.Kohus võttis 02.07.2024 määrusega vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse intressinõude 720,93 eurot, lepingutasu nõude 1415,16 eurot, kiirmakse teenustasu nõude 75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1007,48 eurot ning edasiulatuva viivise 336,57 eurot osas. Menetlus jätkub põhivõlgnevuse (2185,53 eurot), sissenõudmiskulude 50 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 2125,82 eurot kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Kohus tagastas hagejale riigilõivu 105 eurot ning märkis, et menetluskulude jaotus ja suurus määratakse lõpplahendis.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Hagist osalise loobumise järel on menetluses järgmised hageja nõuded: põhinõue 2185,53 eurot (sh sissenõutavaks muutunud nõue 2125,82 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv võlgnevus 59,71 eurot), sissenõudmiskulud 50 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 2125,82 eurot kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni.
10.Kohus tuvastas, xxx OÜ ja kostja sõlmisid järgmised lepingud: -
19.09.2019 laenuleping nr xxx ((dtl 11–13), mille alusel sai kostja laenu 1150 eurot;
-
28.11.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 14–17), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 240 eurot;
-
29.11.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 18–21), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 375 eurot;
-
30.11.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 22–25), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 300 eurot;
-
02.12.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 26–29), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 210 eurot;
-
04.12.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 30–33), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 270 eurot;
-
07.12.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 34–37), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 240 euro;
-
09.12.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 38–41), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 240 eurot;
-
15.12.2019 refinantseerimisleping nr xxx (dtl 42–45), mille alusel sai kostja täiendavalt laenu 130 eurot.
Kostja kohustus saadud laenud tagastama kokkulepitud maksegraafiku alusel. 15.12.2019 sõlmitud lepingu järgi oli viimase, 60. osamakse tasumise tähtaeg 18.11.2024. Laenu väljamaksmise üle vaidlust ei ole. Hagiavalduse kohaselt sai kostja laenulepingute alusel laenu kokku 3155 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid 969,47 euro ulatuses (dtl 100–108). Eelnimetatud refinantseerimislepingutega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustub eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist.
11.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud 17.03.2021 nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale tema elukoha aadressile (dtl 90).
12.xxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
13.Kohus tuvastas, et lepingute sõlmimise ajal vahemikus 19.09.–15.12.2019 oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 58,11%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (algses laenulepingus 19,99% ning refinantseerimislepingutes 56,42–56,43%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
14.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).
Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
15.Kohus selgitas 19.10.2023 ja 21.02.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 203-205, 238-241). Hagiavaldusest ja hageja 06.11.2023 vastusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale.
15.1.Hagiavalduse kohaselt omandas krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja avalikest andmebaasidest. Hagiavalduse lisade 28–30 (dtl 135-188) ja hageja 09.11.2023 selgituste (dtl 216-232) kohaselt on krediidiandja lähtunud laenutaotlustes esitatud andmetest ja täiendavatest automatiseeritud kontrollidest.
15.2.Kohus märgib, et nimetatud tõenditest ei piisa krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1–7). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
15.3.Hageja väitel tegi krediidiandja enne laenu andmist välised päringud, sh maksehäireregistritesse (dtl 148-149). Krediidivõimelisuse hindamisel (dtl 135-188 ja 216-232)
on krediidiandja lähtunud eelkõige laenutaotlustes kostja märgitud andmetest (dtl 166-176), mille kohaselt oli kostja netosissetuleku suurus 900 eurot, ta oli vallaline, tal oli üks ülalpeetav, ta elas vanemate juures, ametina on märgitud „lapsehoolduspuhkusel“, töökoha lahter on tühi. Laenutaotlustest ei nähtu, et tarbijalt oleks küsitud tema igakuiste majapidamis- ja ülalpidamiskohustuste suuruse kohta. Krediidiandja on limiidi arvutamisel arvestanud kostja minimaalsete muude kohustuste suuruseks 323 eurot, kuid hageja pole selgitanud, millel see summa põhineb. Kohtule ei ole esitatud andmeid ja tõendeid selle kohta, kas xxx selgitas välja kostja sissetuleku allika ja regulaarsuse ning igakuised majapidamis- ja ülalpidamiskulud. Kui kostja sissetulek või osa sellest oli vanemahüvitis, oleks laenuandja pidanud välja selgitama, mis ajani on kostjal õigus vanemahüvitist saada ning milline on tema võimalik sissetulek pärast vanemahüvitise maksmise lõppemist. Seega isegi juhul, kui krediidiandja omandas enne lepingute sõlmimist kostja pangakonto väljavõtte kuue eelneva kuu kohta, oleks krediidiandja pidanud kostjalt tema sissetuleku kohta täiendavaid andmeid koguma. Kohtule esitatud andmete põhjal ei saanud krediidiandjal tekkida veendumust, et kostja saab ka pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist sissetulekut ja on võimeline laenusumma tagasi maksma. Ka asjaolu, et vähem kui kolm kuud pärast algse laenulepingu sõlmimist sõlmis kostja vähem kui 20-päevase vahemiku jooksul sama krediidiandja juures kaheksa refinantseerimislepingut, viitab sellele, et kostja ei olnud tõenäoliselt juba algse laenu saamisel krediidivõimeline. Hoolimata sellest andis krediidiandja kostjale algsest lepingust kõrgema intressiga täiendavat laenu. Seejuures on krediidiandja refinantseerimislepingute sõlmimisel iga laenutaotluse puhul arvestanud laenutaotleja muudeks kohustusteks vaid 50 eurot.
15.4.Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Praegusel juhul ei ole hageja välja toonud ega tõendanud, et krediidiandja oleks seda teinud.
16.Kostja tasus laenumakseid kokku 969,47 euro ulatuses. xxx OÜ teavitas kostjat 13.07.2020 et loeb laenulepingu nr xxx (kaheksas refinantseerimisleping) ülesöelduks alates 28.07.2020, kui kostja hiljemalt 27.07.2020 oma võlgnevust ei tasu (dtl 89). Hageja möönab, et kui lugeda kõik kostja poolt tehtud maksed põhivõla katteks, ei saa lepingut lugeda 28.07.2020 kehtivalt üles öelduks, kuivõrd selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega võlgnevuses (dtl 245). Uue arvestuse kohaselt on kostja tagasimaksetega viivituses alates 28. osamaksest 03.04.2022. Hageja ei ole kohtule teatanud, et tema või xxx on lepingu hiljem, sh kohtumenetluse ajal üles öelnud.
17.Arvestades kostja poolt lepingu täitmiseks tehtud tagasimaksed kokku 969,47 eurot põhivõla katteks, on kostja võlgnevus 2185,53 eurot (3155–969,47=2185,53). Põhinõude osas kuulub hagi rahuldamisele.
18.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
19.Hageja nõuab kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni
50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale tasulised meeldetuletuskirjad 25.03.2021 (25 eurot), 30.04.2021 (5 eurot) ja 24.05.2021 (5 eurot) (dtl 128-133). Lisaks taotleb hageja muude makseviivitusega seotud kulude hüvitamist 15 euro ulatuses. Muudeks toiminguteks on tööprogrammi väljavõtte (dtl 213-215) kohaselt võlgnikule helistamine, talle kirjade, e-kirjade ja SMS-ide saatmine ning rahvastikuregistri päringute tegemine. Kuivõrd lepingut pole kehtivalt üles öeldud, ei saa hageja VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt nõuda lepingu ülesütlemise järgset sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Seega jääb sissenõudmiskulude nõue 50 eurot rahuldamata.
19.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
19.2.Hageja nõuab kostjalt edasiulatuvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 2125,82 eurot kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. Viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
20.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 2185,53 eurot, sh 11.03.2024 hagi täpsustuse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud 2125,82 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv 59,71 eurot, ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 2125,82 eurolt kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. Hagi jääb rahuldamata sissenõudmiskulude 50 eurot osas. Hageja on koostanud võla tasumiseks uue maksegraafiku, mille kohaselt tuleb kostjal võlg tasuda 100 euro suuruste osamaksetena (v.a. viimane osamakse, mis on 85,53 eurot) vahemikus 10.04.2024–10.01.2026 (dtl 270). TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Hageja esitatud maksegraafik on käsitatav taotlusena määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg TsMS § 445 lg 1 mõttes. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab põhivõla kostjalt välja hageja esitatud maksegraafiku alusel. Kohus märgib, et graafiku viie esimese osamakse (10.04.–10.08.2024) tasumise tähtajad on kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks juba möödunud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
22.02.07.2024 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise. Kohus märkis nimetatud määruses, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis. Arvestades loobumist ja otsusega rahuldamata jäänud sissenõudmiskulude nõuet, rahuldab kohus esialgselt esitatud hagi (jättes
arvestamata edasiulatuva viivise nõude) ligikaudu 40% ulatuses (2185,53×100%÷5454,10= =40,07%). Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jäävad menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda ja 40% ulatuses kostja kanda.
23.Hageja 12.07.2024 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 595 eurot ja õigusabikulu 1183 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 1778 eurot. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud.
23.1.Hagiavalduses esitatud nõuete puhul oli hagihind 5790,67 eurot, millelt hageja tasus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi riigilõivu 595 eurot. Vähendatud nõude puhul on tsiviilasja hagihind 2501,26 eurot ning sellelt tasumisele kuuluv riigilõiv on 385 eurot. Hagist osalise loobumise vastuvõtmisel tagastas kohus 02.07.2024 määrusega hagejale riigilõivu 105 eurot ((595–385)÷2). Kohus saab kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu osas, mis ei kuulu tagastamisele, s.o kuni 490 euro ulatuses.
23.2.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 1183 eurot (7 tundi tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120–122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõuetele vastamist. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulu osaliselt ülemäärane, arvestades, et tegemist on tüüphagiga, millele sarnaseid hagisid on hageja esitanud hulgaliselt. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu praegusel juhul kokku 5 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 500 eurot (5 tundi × 100 eurot).
23.3.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 990 eurot (490 + 500). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 40%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 396 eurot (990 × 40%).
24.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud (dtl 9), mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema
poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.