AS PlusPlus Capital hagi M. P. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
781,18 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS PlusPlus Capital, registrikood: 11919806, asukoht: Tartu mnt 83, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja: Jekaterina Lumiste, e-posti aadress: [email protected] Kostja: M. P., isikukood: xxxx, elukoht: xxxx Lihtmenetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista M. P.lt AS PlusPlus Capital kasuks kostja ja C AS vahel 01.10.2020 sõlmitud väikelaenulepingu nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevus 129,96 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 5,28 eurot ja edasiulatuv viivis alates 10.02.2024 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 129,96 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta AS PlusPlus Capital hagi M. P. vastu põhivõlgnevuse 325,36 euro, intressivõlgnevuse 48,85 euro, lepingu haldustasu 7,50 euro, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 135,14 euro ja sissenõudmiskulude 20 euro nõuetes rahuldamata.
5.Välja mõista M. P.lt AS PlusPlus Capital kasuks menetluskulud summas 102,41 eurot ning menetluskuludelt 102,41 eurolt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.C AS (krediidiandja) ja M. P. (kostja) sõlmisid 01.10.2020 väikelaenulepingu nr xxxx, mille alusel väljastati kostjale laen summas 900 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena alates 10.11.2020 summas 36,83 eurot kuni viimase osamakseni 10.10.2023 summas 36,88 eurot. Lepingujärgne intressimäär oli 23,90% aastas, 0,08% päevas, lepingu tasu 35 eurot, lepingu igakuine haldustasu oli 1,50 eurot, krediidikulukuse määr oli 34,63% aastas ja krediidi kogukulu 1360,93 eurot. Kostja tasus osamakseid osaliselt kuni 10.06.2022 osamakseni. Kostja rikkus lepingu tingimusi ning ei tasunud osamakseid täielikult alates 10.07.2022 osamaksest. 29.09.2022 andis krediidiandja laenulepingu hoiatuses kostjale tähtaja, so 22.10.2022 võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja vastavaks tähtajaks võlgnevust ei tasunud ja krediidiandja ütles lepingu erakorraliselt üles 27.10.2022. Krediidiandja loovutas 27.10.2022 laenulepingust nr xxxx tulenevad nõuded hagejale. Pärast lepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma sissenõutavaks muutunud põhiosa jäägi summas 365,32 eurot. Seega pärast lepingu ülesütlemist oli kostja põhivõlgnevus 465,32 eurot (periood 10.07.202226.10.2022), intressivõlgnevus 48,85 eurot (periood 10.06.2022 kuni 26.10.2022), lepingu haldustasu 7,50 eurot (periood 10.06.2022 kuni 26.10.2022). Kostja tasus hagejale võlgnevuse katteks 10 eurot, mis arvestati maha põhivõlast. Hagi esitamise seisuga on kostja põhivõlgnevus 455,32 eurot, intressivõlgnevus 48,85 eurot ja haldustasu võlgnevus 7,50 eurot. Sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus on 140,42 eurot (23,90% aastas, periood 27.10.2022 kuni 09.02.2024, põhinõudelt 455,32 eurolt). Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 20 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 2; 3 tasulist meeldetuletuskirja, hagi lisa 5). Kostja krediidivõimelisust hindas krediidiandja kostja laenutaotluses esitatud andmete ja MTA päringu vastuse põhjal. Krediidiandja kasutas kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka krediidiandjale kättesaadavaid avalikke andmebaase. Krediidiandja sise-eeskirjade kohaselt tehakse krediidiotsus laenu väljastamiseks automatiseeritud otsustusalgoritmi kasutades. Otsustusalgoritm teostab automaatsed päringud erinevatesse andmebaasidesse ning võrdleb automaatvastustena saadud päringute tulemusi laenutaotluses märgitud andmetega. Seejärel otsustab otsustusalgoritm saadud andmeid analüüsides, kas on vajalik esitada pangakonto väljavõtet. Antud juhul kajastas otsustusalgoritm järgnevat: rahvastikuregistrist selgus kostja elukoht ja kehtivate dokumentide andmed, kostjal puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused, Creditinfo Eesti AS-i andmetel puudusid kostjal varasemad ja aktiivsed maksehäired ning krediidiskoor oli 11,8, mis on aktsepteeritav ja näitab head väljavaadet sobivate krediiditingimuste taotlemiseks, taust.ee andmebaasist selgus, et kostjal puudusid varasemad ja aktiivsed maksehäired, Maksu- ja Tolliameti süsteemist kontrolliti kehtiva töösuhte ning palgalaekumisi, mille kohaselt oli kostja laenu taotlemisele eelneva 12 kuu töötasuks oli 734 eurot netos ja tööandjaks oli M OÜ. Krediidiandja arvestas kostja taotluses toodult kostja finantskohutuse suuruseks 150 eurot. Kostjale jäi pärast elatusmiinimumi ja finantskohustuste mahaarvamist 313,60 eurot (734 - 150 - 233,57 - 36,83 =
313,60 eurot). Eeltoodu põhjal jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline. Kokkuvõtvalt palub hageja kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 455,32 eurot, intressivõlgnevus 48,85 eurot, lepingu haldustasu 7,5 eurot, viivisevõlgnevus 140,42 eurot, sissenõudmiskulud 20 eurot ja edasiulatuv viivis alates 10.02.2024 põhinõudelt 455,32 eurolt 23,90% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited
2.Menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagiavaldus koos lisadega on kostjale kätte toimetatud TsMS § 3141 lg 2 alusel 25.06.2024, kuid kohtu poolt määratud tähtajaks, so 09.07.2024 kostja hagile vastanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, tutvunud hageja poolt kirjalikult esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi saab rahuldada osaliselt.
4.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 14.02.2024 menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 lahend nr 3-2-1-23-16, p 16).
5.Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud 09.01.2024) pis 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele asumisel hinnata nõude aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei tohi maakohus tehingu tühisuse korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi juhul kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või kehtiv. Seega on kohtul sellises olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt lahendab kohus asja sisulise otsusega.
6.Viru Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-23-147982 AS PlusPlus Capital hagis M. P. vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palub hagis kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 455,32 eurot, intressivõlgnevus 48,85 eurot, lepingu haldustasu 7,5 eurot, viivisevõlgnevus 140,42 eurot, sissenõudmiskulud 20 eurot ning edasiulatuv viivis 23,90% aastas põhinõudelt 455,32 eurolt alates 10.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni.
7.Kohus tuvastas, et kostja ja C AS vahel on 01.10.2020 sõlmitud väikelaenuleping nr xxxx. Kuna C AS sõlmis (tarbija krediidilepingu) oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg
1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
8.Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul hagejal (vt tulenevalt VÕS § 168 lg 1). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3; 24.11.2023 Riigikohtu lahend nr 2-21-13098 p-id 18, 20, 21, 22). Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“.
9.06.02.2024 puuduste määruses andis kohus võimaluse hagejale esitada tõendid, mis kinnitavad, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostja oli enne 01.10.2020 krediidilepingu nr L278813 sõlmimist krediidivõimeline. Kohus juhtis hageja tähelepanu ka sellele, et hagejal on võimalik teha ümberarvestus nõude osas vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7.
10.Hageja on kostja krediidivõimelisuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise osas esitanud kohtule tõendina hagi lisa 9-1 (otsustusprotsessi parameetrid). Hagi lisas 9-1 ja hagis esitatud selgituste järgi kontrolliti rahvastikuregistrist kostja elukohta ja kehtivate dokumentide andmeid. Creditinfo Eesti AS-i ja taust.ee andmetel puudusid kostjal varasemad ja aktiivsed maksehäired Maksu- ja Tolliameti andmetel töötas kostja M OÜ-s ja tema töötasuks oli 734 eurot netos. Kostja taotluses toodult arvestas krediidiandja kostja finantskohustuse suuruseks 150 eurot. Kostjale jäi pärast elatusmiinimumi ja finantskohustuste mahaarvamist vabu vahendeid 313,60 eurot (734 - 150 - 233,57 - 36,83 = 313,60 eurot). Eeltoodu põhjal jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et krediidi andmisel ei ole kontrollitud kostja tegelikke kohustusi, mistõttu ei saanud kostja suhtes enne krediidilepingu sõlmimist tekkida krediidiandjal veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud seda, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning märkivalt ei ole 24.11.2023 Riigikohtu lahendi nr 2-21-13098 p-ides 18, 20, 21, 22 toodud juhiseid ka täidetud. Eeltoodu põhjal tuvastab kohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (VÕS § 4034 lg 6).
11.C AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 01.10.2020 väikelaenulepingu nr xxxx. 02.10.2020 maksekorralduse järgi väljastati kostjale eelmärgitud lepingu alusel laen summas 865 eurot. 29.09.2022 edastas krediidiandja kostjale hoiatuse ja võlgnevuse tasumise tähtajaks oli 22.10.2022. Kostja võlgnevust ei tasunud ja krediidiandja ütles lepingu erakorraliselt üles 27.10.2022. Väikelaenulepingust nr xxxx tulenevad nõuded loovutati hagejale.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb tagasimaksed lugeda põhinõude katteks. Hageja ei ole nõuete osas ümberarvestusi esitanud, kuigi kohus andis selleks hagejale võimaluse. Hageja on hagis selgitanud, et kostja rikkus lepingu tingimusi ning ei tasunud osamakseid täielikult alates 10.07.2022 ja10.06.2022 põhiosamakse oli tasutud ning pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja hagejale 10 eurot, mis arvestati põhivõlast maha. Kohus lähtub põhinõude arvestamisel eeltoodust. Põhjendatud põhinõue on summas 129,96 eurot (kostja sai laenu 865 eurot, VÕS § 4034 lg 7 järgi kostja hagejale lepingutasu 35 eurot ei võlgne, 10.06.2022, so 20. osamakse 25,27 eurot oli hagis toodult tasutud, pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja hagejale 10 eurot, täielikult jäid kostja poolt tasumata osamaksed alates 10.07.2022 osamaksest, seega tasutuks tuleb lugeda osamaksed 1 kuni 19 (10.11.2020 kuni 10.05.2022), 19 x 36,83= 699,77 eurot; 865-25,27-10-699,77=129,96 eurot). Kohus jätab hageja põhinõude summas 325,36 eurot rahuldamata (455,32-129,96=325,36 eurot).
12.Hageja nõuab kostjalt intressivõlgnevust summas 48,85 eurot (so 10.06.2022-26.10.2022, lepingujärgses määras 23,90% aastas). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) ja intressikalkulaator.ee kohaselt on intress 0 eurot (põhinõudelt 129,96 eurolt, VÕS § 94 lg 1 määras, periood 10.06.2022-26.10.2022). Seega jätab kohus hageja intressinõude 48,85 eurot rahuldamata. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks see, et muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastavast sättest tulenevalt jätab kohus hageja haldustasu nõude summas 7,50 eurot rahuldamata.
13.Riigikohus on osundanud, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 8). Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevust 140,42 eurot (lepingujärgne viivisemäär 23,90% aastas, periood 27.10.2022 kuni 09.02.2024, põhinõudelt 455,32 eurolt) ja edasiulatuvalt viivist alates 10.02.2024 põhinõudelt 455,32 eurolt 23,90% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Lepingu ülesütlemine, so 27.10.2022 ei toimunud kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses ja ülesütlemine oli tagajärjetu, arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjel loeti tagasimaksed põhinõude katteks. Kohus on seisukohal, et põhinõue muutus sissenõutavaks laenulepingu lõpptähtajast, so 10.10.2023. Seega põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus on 5,28 eurot (põhinõudelt 129,96 eurolt, VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses
sätestatud määras, alates 11.10.2023, so laenu tagastamise lõpptähtajast järgnevast päevast kuni 09.02.2024). Kohus jätab hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 135,14 eurot (140,425,28=135,14 eurot), rahuldamata. Põhjendatud on hageja edasiulatuv viivis alates 10.02.2024 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 129,96 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
14.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 20 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 2; 3 tasulist meeldetuletuskirja, hagi lisa 5). Hagi lisas 5 toodult on kostjale 22.12.2022 edastatud vaid üks meeldetuletuskiri. Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et lepingu ülesütlemine oli tagajärjetu, siis ei lõppenud leping 27.10.2022 ja VÕS § 1132 lg 2 p 2 ei kohaldu, sh ei olnud 22.12.2022 seisuga kostjal hageja ees võlgnevust. Eeltoodud põhjendustel ei ole sissenõudmiskulud 20 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel põhjendatud.
15.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja järgmised nõuded: põhivõlgnevus 129,96 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 5,28 eurot ja edasiulatuv viivis alates 10.02.2024 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 129,96 eurolt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata järgmised nõuded: põhivõlgnevus 325,36 eurot, intressivõlgnevus 48,85 eurot, lepingu haldustasu 7,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 135,14 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot.
16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 692 eurot (sh riigilõiv 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluses kantud kulu 20 eurot ja õigusabikulud 427 eurot, mis koosnevad järgnevast: dokumentide komplekteerimine ja analüüs, hagiavalduse koostamine ja esitamine 3,5 h x 100= 350 eurot + 77 eurot käibemaks 22%= 427 eurot). Kohus on seisukohal, et riigilõiv 245 eurot ja maksekäsu kiirmenetluses kantud kulu 20 eurot on põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et kuna tegemist on lihtsa menetlusega, milles kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud ning kohtuistungit ei toimunud ja tegemist on standartse hagiga, siis ei ole 427 euro suurune õigusabikulude nõue põhjendatud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates põhjendatud õigusabi kulude suuruseks 244 eurot (2 tunni tasu x 100= 200 eur), s.o käibemaksuga (22%) 244 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 509 eurot (245 eurot riigilõiv, maksekäsu kiirmenetluses kantud kulu 20 eurot + õigusabikulu 244 eurot, käibemaksuga). Arvestatuna hagi rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud hageja kanda 79,88% ulatuses ja kostja kanda 20,12 % ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 102,41 eurot.
17.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.
18.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.