Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

eurot. Kostja ei kajasta 31.12.2022 seisuga koostatud 2022 aasta saldos A T OÜ-le tehtud makseid: 18.11.2021 summas 12 210 eurot; 05.04.2022 summas 2400 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja on hagejale võlgu 28 783,37 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõiv summas 420 eurot ja esindajakulu summas 3634 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused

Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Käesolev tsiviilasi on lihtmenetluse asi. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille üle pooled ka ei vaidle:

Hageja ja kostja on 29.04.2019 sõlminud tarnelepingu (dtl 29-33), mille punkti 1.1 kohaselt kostja ostab ja hageja müüb kostjale lepingus sätestatud tingimustel ja hinnapakkumiste alusel kaupu. Sisult ja pooltevahelisest praktikast tulenevalt oli tegemist raamlepinguga, mille alusel tarnis hageja kostjale erinevaid ehitus- ja sisustusmaterjale.

Hageja on kostjale esitanud arve nr 100935, 22.12.2022 summas 2714,20 eurot (dtl 48), mille alusel kauba saamist kostja tunnistab (dtl 379, 00:01:03), kuid mis on kostja väitel tasutud ettemaksu arvel tasaarveldatud.

Hageja ja kostja on allkirjastanud arvestuste akti seisuga 31.12.2021 (dtl 99, tõlge 100).

Hageja ja kostja on allkirjastanud arvestuste akti seisuga 10.05.2022 (dtl 105, tõlge 106).

Hageja on kostjale esitanud 30.04.2021 arve nr 100658 summas 140 209 eurot selgitusega „ettemaks ehitusmaterjalide eest“ (dtl 101), mille kostja on hagejale 03.04.2021 ülekandega tasunud (dtl 102).

Hageja on kostjale esitanud 30.04.2021 arve nr 100659 summas 450 000 eurot selgitusega „ettemaks ehitusmaterjalide eest“ (dtl 103), mille kostja on hagejale 03.05.2021 ülekandega tasunud (dtl 104).

Hageja ei vaidle kostjalt ettemaksu saamisele vastu, samuti sellele, et ettemaksu arvelt kaeti hageja poolt kostjale müüdud asjade ja teenuste maksumust – hageja väitel aga vaidlusalune arve juba ületas ettemaksu summat (dtl 376, 00:03:46).

Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kui suures summas on hageja kostjale kaupu ja teenuseid müünud ning kas kostja poolt tehtud ettemaks on nö ära kulutatud või mitte.

Hageja väitel oli vaidlusaluse arve summa nö ülekulu, mis ettemaksuga enam kaetud ei olnud ja mis pidi seega tasutama eraldi, täiendavalt (dtl 376, 00:03:46). Seega vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas kostjal on õigus tugineda sellele, et tema ettemaksu summa katab ka hageja nõutud vaidlusaluse arve summat.

Kohus esmalt analüüsib, mis õigussuhe poolte vahel on.

Iseenesest ei vaidle pooled selle üle, et nad olid sõlminud müügilepingu raamlepingu, mille alusel hageja müüs vastavalt hinnapakkumistele kostjale kaupu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli 03.04. ja 03.05.2021 maksetega teinud hagejale ettemaksu summas 590 209 eurot (dtl 102 ja 104). Selle ettemaksu arvelt toimus hageja arvete tasaarveldamine, mille kohta pooled koostasid arvelduste akte (31.12.2021 akt dtl 99, tõlge 100; 10.05.2022 akt dtl 105, tõlge 106).

28.03.2024 toimunud istungil arutas kohus pooltega ka seda, kas poolte vahel oli sõlmitud tehing jooksva arve alusel arveldamisest VÕS § 203 lg 1 mõistes (vt dtl 379, 00:41:43). Istungil mõlemad pooled nõustusid, et nende vahel oli jooksva arve alusel tehing, kuid neil olid erinevad seisukohad selle tehingu tingimuste osas.

Kohus asub seisukohale, et poolte vahel ei olnud sõlmitud tehingut jooksva arve alusel arveldamiseks VÕS § 203 lg 1 mõistes.

Esmalt ei viita pooltevaheline nö raamleping (dtl 29-33) mitte üheski punktis sellele, et poolte vahel oleks jooksva arve alusel õigussuhe. Selles on tavapärased müügilepingu tingimused ning selles ei käsitleta kuidagi jooksva arve ja arveldusega seonduvat. Muude pooltevaheliste lepingute kohta asjas tõendeid esitatud ei ole. Seega ei ole kohtu arvates tõendatud, et poolte tahe oli suunatud jooksva arve alusel õigussuhte loomisele.

VÕS § 203 lg 1 sätestab, et kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo). Pooltevahelised suhted sellele tingimusele ei vasta – kostjal ei olnud hageja vastu nõudeid pooltevahelisest lepingust ega muust lepingust. Kostja oli teinud küll müügilepingu alusel ettemakse hagejale, kuid see ei tähenda veel jooksva arve õigussuhte tekkimist. Sätte mõtteks on reguleerida olukordi, kus pooltel tekivad teineteise vastu nõudeid erinevates tehingutest (lepingutest) või õigussuhetest ning pooled lepivad jooksva arve alusel saldeerimises kokku.

Lisaks eelnevale ei ole vaidlusaluse arve osas jooksva arve saldeerimist ja tasaarvestust ka toimunud, kuivõrd seda kajastav 31.12.2022 arvelduste akt (dtl 109110, tõlge 111) ei ole poolte poolt allkirjastatud ning hageja ei ole sellega nõustunud (dtl 170).

Seega oli poolte vahel sõlmitud müügileping raamlepinguna, mille alusel oli kostja teinud ettemakse. Ettemakse arvelt hankis hageja kostjale asju ja teenuseid. Kohus tuvastab, et poolte kokkulepe oli selle osas selline, et nad lugesid ettemaksu arvelt kaetuks kõik hageja poolt kostjale esitatud müügiarved ning kostjal on kohustus hagejale tasuda üksnes juhul, kui ettemaks oleks nö ära kulunud ehk hageja poolt kostjale esitatud arvete summa on suurem, kui ette makstud summa. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas see nii ka

on. Pooled nõustusid 28.03.2024 istungil, et 22.12.2022 arve nr 100935, summas 2714,20 eurot tasumiskohustuse vaidluse lahendamiseks saldo tuvastamisel lähtutakse 2022. aasta maksetest 31.12.2022 seisuga (dtl 380, 00:58.03). Seega tuleb kohtul tuvastada pooltevaheline saldo 31.12.2022 seisuga ning asjassepuutumatud on hageja poolt esitatud tõendid alates 01.01.2023 tehtud maksetega ja toimunud tehingutega (dtl 408-413) – seda perioodi ja neid arveldusi käesolevas otsuses ei käsitleta ega lahendata.

Kostja on antud asjas esitanud arvutused ja arvestused koos tõenditega, et ettemaks seisuga 31.12.2022 ära kasutatud veel polnud. Kohus selgitas hagejale 28.03.2024 istungil (dtl 378, 00:22:54), et olukorras, kus hageja nõuab arve summas 2714,20 eurot tasumist, kuid vaidlustamata asjaolu kohaselt on kostja teinud müügilepingu raames hagejale ettemaksu summas 590 209 eurot, on hageja ülesandeks selgitada ja tõendada, et nimetatud ettemaksuga ei ole nõutav summa kaetud. Tõendamiskoormis on tulenevalt kostja vastuväidetest ja tõenditest selles osas üle läinud hagejale.

Kohus eelnevalt tuvastas, et pooled on 31.12.2021 ja 10.05.2022 allkirjastanud arvelduste aktid, mis kajastavad poole vahel toimunud arveldusi ja tasaarveldusi ning milles on konkreetse kuupäeva seisuga kajastatud pooltevaheline saldo.

Riigikohus on selgitanud, et kahepoolselt allkirjastatud võlga või nõudeid kajastava akti puhul tuleb tuvastada poolte tahe olla dokumendiga lepinguliselt seotud ehk sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 16). Dokumendi õigusliku siduvuse puhul on määravaks poolte tegelik tahe (vt sama otsuse p-d 11 ja 12), mitte dokumendil olevate allkirjade arv. Poolte tegeliku tahte väljaselgitamise lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-, mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes). Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt RKTKo 10.04.2024, 2-215364/37, p 11; ka RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.1).

Kohus asub seisukohale, et 31.12.2021 ja 10.05.2022 allkirjastanud arvelduste aktid on koostatud arvestuse pidamiseks tulenevalt pooltevahelisest ehitusmaterjalide tarnelepingust K P jaoks ja ei ole mõeldud õiguslikult siduva tehingulise võlatunnistusena. Kuna kostja oli teinud hagejale suures summas ettemaksu, siis oli neid akte vaja selle kasutamise üle arvestuse pidamiseks, mitte pooltele õiguslikult siduvate kohustuste tekitamiseks. Mõlemad pooled on menetlusdokumentides ja istungil möönnud, et aktides esines mõningaid eksitusi ja vigu, mida hilisemate aktidega parandati. Samuti kajastati aktides kohati etteulatuvalt tehinguid, mida hiljem siiski ei toimunud või mis tagasi pöörati. Seega oli nende aktide eesmärgiks kajastada kulutusi, mida hageja kostja tellimusel tegi (arvete üle, mida hageja kostjale müüdud kauba eest esitas). Aktidest

ei tulene ja pooled ei ole väitnud, et nad oleksid nende allkirjastamisel soovinud välistada mingite vastuväidete esitamise nendes kajastatule.

Hageja ei ole esitanud mingeid sisulisi vastuväited 31.12.2021 aktile. Seda akti võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Seega kohus nimetatud akti alusel tuvastab, et seisuga 31.12.2021 oli hageja võlgnevus (tulenevalt kasutamata ettemaksust) kostja ees 356 890,66 eurot (dtl 99, tõlge 100).

10.05.2022 seisuga koostati 2022.a vahesaldo (dtl 105, tõlge 106), mille alguses on fikseeritud, et 01.01.2022 seisuga oli kostjal hageja ees 356 890,66 euro suurune ettemaks (milline kattub eelnevalt käsitletud 31.12.2021 aktiga) ning perioodi lõpuks, s.o. 10.05.2022, on ettemaks vähenenud 105 620,14 euroni.

Kostja on esitanud enda koostatud tabeli pooltevahelise arvelduste 31.12.2022 seisuga, mis on allkirjastamata. Nimetatud tabel hõlmab ka 10.05.2022 aktis kajastatud makseid ning jätkub sealt edasi alates 27.05.2022 kuupäevaga kandest „Invoice 100872“ kuni aasta lõpuni. Kostja on koos tabeliga esitanud kohtule ka lisad, mis kinnitavad tabelis kajastatud summasid (dtl 112-151). Nimetatud tabelis on kajastatud ka vaidlusalune nõue kuupäevadega 11.10.2022/22.12.2022 – saateleht (100154) 100156 (dtl 110 1. rida), mille on hageja esitanud (dtl 46-47). Kostja on selgitanud ja esitanud tõendid, selle kohta, miks hageja poolt kolmandatele isikutele tehtud makseid loetakse tasutuks kostjale – nendel juhtudel on sõlmitud hageja, kostja ja kolmanda isiku vahel kolmepoolsed lepingud, mille kohaselt osutab kolmas isik teenust kostjale, kuid selle eest tasub otse hageja (dtl 152-165). Selle kostja poolt koostatud saldo kohaselt on kostja ettemakse hagejale endiselt 53 003,17 eurot 31.12.2022 seisuga, sealhulgas on selles arvestuses arvesse võetud (ehk ettemaksu arvelt kaetuks loetud) käesolevas vaidluses nõutav arve.

Kostja on vastuseks hageja 25.05.2023 menetlusdokumendis (dtl 189, p 8) esitatud vastuväidetele täiendavalt möönnud, et 10.05.2022 aktis ja 31.12.2022 aktis on mõningad erinevused ja neid selgitanud.

1) 10.05.2022 aktis on kajastatud 14.04.2022.a kanne „Reconciliation act 14.04.2022“ summas 7890,99 eurot, millist ei ole 31.12.2022 tabelis. Kostja väitel oli vastav kanne ekslikult saldosse sisse kantud ning vea avastamisel see sealt eemaldati, mille pärast seda 31.12.2022.a aktis enam ei ole. Kostja kinnitusel oli tegemist eraldi tehtud tasaarvelduse aktiga, mistõttu ta esitatud aktis ei peagi kajastuma. Hageja sellele vastu ei ole vaielnud ning vastupidiseid tõendeid esitanud ei ole. Kuna kõik kanded tabelisse on tehtud hageja koostatud kuludokumentide alusel, siis oli hagejal võimalik tõendada, et nimetatud kulu on tegelikult kantud ja tuleks 31.12.2022 saldos kajastada. 2) 10.05.2022 aktis on kajastatud 09.11.2021 kanne „Payment to R OÜ“ summas 4091,70 eurot, millise asukoht on 31.12.2022 tabelis muutunud ning millega seotud dokumendi on kostja esitanud (dtl 136 ja 152); 3) 10.05.2022 aktis on kajastatud 21.12.2021 kanne „Payment to R OÜ“ summas 9321,00 eurot, millise asukoht on 31.12.2022 tabelis muutunud ning millega seotud dokumendi on kostja esitanud (dtl 137 ja 152); 4) 10.05.2022 aktis on kajastatud kanne „Payment to A T OÜ“ summas 12 210,00 eurot, millist ei ole 31.12.2022 tabelis, sest hiljem selgus, et hageja vastavat makset tegelikult ei teinudki. 10.05.2022 aktis on kuupäeva lahtrisse märgitud vastava makse kohta „by Agreement“ ehk „lepingu kohaselt“. Vastava lepingu kohaselt pidi hageja vastava makse tegema, kuid ei olnud seda 10.05.2022 akti koostamise hetkeks veel teinud, mille tõttu ei ole akti märgitud ka vastava makse tegemise

kuupäeva. Kuna hageja vastavat makset ei teinud, võeti see kanne aktist välja ning 31.12.2022 tabelis seda enam ei ole. Hageja ei ole esitanud tõendit, et ta tegelikult siiski erinevalt kostja väidetust on selle makse või kulu kostja huvides teinud. Hageja on küll esitanud tõendi (dtl 404), et ta on A T OÜ-le makse 12 210 eurot 18.11.2021 teinud, kuid see on arvesse võetud juba 31.12.2021 aktis (dtl 99). Ettemakse aluseks olnud kokkulepe A T OÜ-ga oli lõpetatud, A T OÜ kohustus hagejale tagastama pool ettemakstud summast (dtl 430) ja hageja ei ole tõendanud kostjale vastava lepingu alusel millegi üleandmist. Kostja ei ole selgitanud eelnimetatud kokkuleppe lõpetamisega või raha talle tagastamisega seotud asjaolusid ega seda, mida hageja kostjale nimetatud lepingu alusel reaalselt müügilepingu raames on müünud või üle andnud. 10.05.2022 aktis oli kajastatud ilmselt A T OÜ-le teise 50%-lise osamakse tasumine, mida seoses vastava kokkuleppe lõpetamisega hagejal teha ei tulnudki. 5) 10.05.2022 aktis on kajastatud kanne „Payment to S OÜ“ summas 10 440,00 eurot, millist ei ole 31.12.2022 tabelis, sest hiljem selgus, et hageja vastavat makset tegelikult ei teinudki. 10.05.2022 aktis kuupäeva lahtrisse märgiti vastava makse kohta „by Agreement“ ehk „lepingu kohaselt“. Vastava lepingu kohaselt pidi hageja vastava makse tegema, kuid ei olnud seda 10.05.2022 akti koostamise hetkeks veel teinud, mille tõttu ei ole akti märgitud ka vastava kande tegemise kuupäeva. Kuna hageja vastavat makset ei teinud, võeti see kanne aktist välja ning 31.12.2022 tabelis seda enam ei ole. Hageja ei ole esitanud tõendit, et ta tegelikult siiski erinevalt kostja väidetust on selle makse või kulu kostja huvides teinud. 6) 31.12.2022 tabelis on kajastatud 05.04.2022.a kanne „Payment to S OÜ“ summas 3501,60 eurot, millist ei ole 10.05.2022 aktis. Informatsioon vastava hageja poolt S OÜ-le tehtud makse kohta (dtl 204) saabus kostjani pärast 10.05.2022, mis tõttu lisati see arvestusse hiljem ja 10.05.2022 aktil ei kajastu. 7) 31.12.2022 tabelis on kajastatud 14.07.2022 kanne „Payment to S OÜ“ summas 6086,40 eurot, millist ei ole 10.05.2022 aktis. Informatsioon vastava hageja poolt S OÜ-le tehtud makse kohta (dtl 205) saabus kostjani pärast 10.05.2022, mis tõttu lisati see arvestusse hiljem ja 10.05.2022 aktil ei kajastu. 8) 31.12.2022 tabelis on kajastatud 29.04.2022 kanne „Invoice 484“ summas 332,40 eurot, millist ei ole 10.05.2022.a aktis. Vastava hagejale esitatud arvele nr 484 (dtl 206) unustati esialgu arvestusse lisada ning lisati arvestusse hiljem ja seetõttu see 10.05.2022 aktil ei kajastu. 9) 31.12.2022 aktis on kajastatud 06.05.2022.a kanne „Payment Invoice 484“ summas 332,40 eurot, millist ei ole 10.05.2022.a aktis. Vastav maksekorraldus (dtl 207) unustati arvestusse lisada, see lisati arvestusse hiljem ja seetõttu 10.05.2022 aktil ei kajastu. Kõnealune kanne viitab hageja poolt kostjale tehtud maksele.

Hageja on 29.04.2025 menetlusdokumendis (dtl 384-385) esitanud veel järgmised vastuväited 31.12.2022 kostja koostatud tabelile ja tasaarvestusele, mida kohus järgnevalt käsitleb.

1) Hageja on esitanud tõendi, et ta on 05.04.2022 tasunud 2400 eurot A T OÜ-le (dtl 404), kuid seda ei ole 31.12.2022 tabelis kostja poolt kajastatud. Samas ei ole hageja tõendanud, kas ja kuidas on antud makse seotud kostjaga ja pooltevahelise müügilepingu raamlepinguga ehk miks peaks vastava summa ettemaksust tasaarvestama. Kostja ei ole kohtumenetluses seda kulutust aktsepteerinud. Seega ei muuda vastav kostja vastuväide 31.12.2022 tabeli arvestuskäiku.

2) Hageja on esitanud tõendi, et ta on 18.11.2021 tasunud 12 210 eurot A T OÜ-le (dtl 405), kuid seda ei ole ei 10.05.2022 aktis ega 31.12.2022 tabelis kostja poolt kajastatud. Kohus eelnevalt tuvastas (vt 11.5.1 4), et see makse on arvesse võetud juba 31.12.2021 aktis (dtl 99), seega puudub alus seda täiendavalt 31.12.2022 tabelis kajastada. 3) Hageja on 29.04.2024 seisukoha p-s 11 (dtl 384) viidanud ka 21.04.2021 tasaarvestuse akti (947,57 eurot) kannetele ja et nimetatud summa tasaarveldatud juba 31.12.2021 seisuga. Kohus märgib, et 31.12.2021 tabelis ei sisaldu rida, mille sisuks oleks 21.04.2021 tasaarvelduse akt („reconciliation act“) ja summaks 947,57 eurot, nagu hageja väidab. Hageja ja kostja poolt allkirjastatud 21.04.2021 tasaarvestuse akti (dtl 433) alusel tasaarvestati poolte vastastikuseid nõuded 947,53 euro ulatuses. Kuna tegemist on tasaarvelduse aktiga, siis pidid mõlema poole kohustused tasaarveldatud osas muutuma võrdselt. 31.12.2022 aktis real „Kokku“ („всего“) nähtub, et kostja deebet summa kokku (359 429,97 eurot) on 947,57 euro võrra väiksem kui hageja kreedit summa (ehk 360 372,54 eurot). Kuna tasaarvelduse tulemusel ei saa deebet ja kreedit selliselt erineda, siis oli tegemist veaga, mis 31.12.2022 tabelis on kostja poolt parandatud. 4) Hageja on 29.04.2024 seisukoha p-s 11 (dtl 384) viidanud ka saatelehega nr 10014 (30 600 eurot) debiteerimise ja krediteerimisega seonduva vastuolule. Hageja on 16.05.2024 menetlusdokumendi p-s 2.7 (dtl 422) selgitanud, et summa 30 600 eurot on kajastatud 2021.a saldos hageja poolt tasutud summana ekslikult teistkordselt. Nimelt on see summa arvestatud nii kostja 29.12.2020 saatelehe nr 100014 (dtl 431) alusel kui ka 23.11.2020 arve nr 100519 (dtl 432) alusel. Saateleht ja arve on mõlemad koostatud sama kauba eest (Gips profiil P8/B) ja samas summas (30 600 eurot koos käibemaksuga). Kuna arve oli koostatud varem, s.o 23.11.2020, siis võeti seda arvesse juba 2020.a saldos. Kuivõrd saateleht ise koostati alles 2020.a viimastel päevadel, siis võeti seda omakorda arvesse 2021.a saldos. Kokkuvõtvalt arve põhjal vähendati hageja võlgnevust 30 600 euro võrra 2020. aastal ja siis ekslikult saatelehe põhjal uuesti 2021. aastal, s.o kokku 61 200 eurot, kuigi need kajastavad ühte ja sama tehingut 30 600 euro väärtuses. Viga avastati alles 2022.a ja seetõttu on saatelehe põhjal ebaõigesti tehtud kanne kajastatud uuesti hageja kohustusena, et sellega parandada saldo seis. Kohtule ei ole esitatud tõendit, et hageja kohustusi kostja ees oleks vähendatud 23.11.2020 arve nr 100519 alusel 2020. aasta pooltevahelises saldos. Seetõttu ei loe kohus seda asjaolu tõendatuks ning 31.12.2022 tabelis toodud saldot (kostja tehtud ettemaksu jääki) 53 003,17 eurot tuleb käesoleva vaidluse kontekstis vähendada 30 600 euro võrra ehk ettemaksu jääk seisuga 31.12.2022 oli 22 403,17 eurot.

Muid sisulisi vastuväiteid hageja kostja 31.12.2022 arvestusele esitanud ei ole.

Kostja koostatud 31.12.2022 seisuga arvestuses (tabelis) kajastatud ka 2714,20 eurot, mille tasumist hageja hagiavalduses nõuab ning isegi lähtudes käesolevas otsuses tuvastatud 31.12.2022 saldost summas 22 403,17 eurot (ehk kostja poolt müügilepingu raamlepingu alusel tehtud ettemaksu jäägist), siis oli hageja nõue kaetud kostja ettemaksuga. Ettemaksu näol on sisuliselt tegemist kostja poolt ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega enne tähtaega (VÕS § 84 lg 1 mõistes), seega on ettemaksu arvelt kostja kohustus tasuda 2714,20

eurot täidetud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja tasutud ettemaks oleks kaetud muude müügilepingust (või muudest lepingutest) tulenevate kohustuste täitmisega hageja ees. Kostja on põhistanud ja tõendanud, et müügilepingu raames hagejale tehtud ettemaksust summas 590 209 eurot oli selle kasutamata jääk vaidlusaluse arve esitamisel piisav arve tasumiseks või tasutuks lugemiseks. Hageja väitis 25.05.2023 menetlusdokumendi p-s 9 (dtl 189), et on valmis pärast kostja poolsete kõikide dokumentide esitamist esitama oma lõpliku seisukoha, kuid kostja esitatud tõenditele ei ole hageja neid ümber lükkavaid tõendeid esitanud. Pooltevahelisest praktikast nähtub, et ettemaksu jäägi olemasolul loeti hageja poolt kostjale esitatud arved ja nõuded jooksvalt ettemaksu jäägi arvelt tasaarvestatuks. Seetõttu ei ole kostja vaidlusaluse arve tasumisega ka viivituses olnud, mistõttu pole alust rahuldada ka hageja viivisenõuet.

Hageja on hagiavalduses tuginenud ka 24.11.2022 protokolli punktile 2 (tõlge dtl 43), milles arutatakse väidetavalt ülekulu 2714 eurot ja lepitakse kokku suurema arve osadeks jaotamises ning eraldi suuremas ja väiksemas summas arvete esitamine. Kohus on seisukohal, et allkirjastamata protokolliga ei ole hageja tõendanud, et pooled fikseerisid sellel koosolekul ülekulu summas 2714 eurot ja kostja kohustuse vaidlusalune arve tasuda. Kostja ei võtnud kohtumenetluses omaks allkirjastamata protokollis kajastatud seisukohti (dtl 377, 00:11:33). Kohus ei saa ka selles protokollis kajastatu alusel tuvastada, et seal on käsitletud just seda pooltevahelist arveldust ning terminist „ülekulu“ ei saa teha järeldust, et protokollis oli võlatunnistus või käsitletud kogu pooltevahelist arveldust. Samuti ei saa pooltevahelist kokkulepet tuvastada hageja poolt kostjale saadetud e-kirjast (dtl 49 jj), kui kostja sellele vastanud ega seda kokkulepet kinnitanud ei ole. Kohus juhtis sellele tõenduslikule aspektile hageja tähelepanu ka 28.03.2024 istungil (dtl 377, 00:09:40).

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Kostja palub hagejalt välja mõista esindajakulu summas 5503,75 eurot (dtl 436-437).

Kostja esindaja tunnitasu määr on 185 eurot, lisaks käibemaks. Kostja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 185 eurot, ei ületa sarnase õigusteenuse turu hinda ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-115-14 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).

Kostja esindaja ajakulu antud vaidluse lahendamisel on kokku 29,75 tundi. Hageja menetluskulu suurusele ega kulutatud aja mahule vastuväiteid esitanud ei ole.

Kohus leiab, et kostja esindaja ajakulu on põhjendatud ning vastab esitatud menetlusdokumentide mahule ning vaidluse keerukusele. Siinjuures lähtub kohus sellest, et ka hageja esindaja kulutatud aja maht on sarnane ja isegi suurem, kui kostjal (30,17h, dtl 416). Kostja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Seega kuulub hageja poolt kostjale hüvitamisele esindajakulu summas 5503,75 eurot (29,75 tundi x 185€).

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.