Otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Xl tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (177 eurot ja 8 senti) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-20-1585 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SE "Capitalia" Eesti filiaali kaudu esitas 30.01.2020 Harju Maakohtule hagi Stuffer Design OÜ (laenusaaja) ja X (kostja) vastu. Hagi kohaselt sõlmisid hageja kui laenuandja ja laenusaaja 13.03.2019 laenulepingu 20 600 euro laenamiseks. Kostja oli laenusaaja juhatuse liige, kes käendas laenukohustust. Käenduslepingu järgi vastutas kostja solidaarselt laenusaajaga. Laenulepingu järgi oli laenu intressimäär 1,58% kuus, tagasimakse tähtaeg 6 kuud ja viivisemäär 0,25% päevas. Hageja ja laenusaaja pikendasid 05.09.2019 laenu tasumise tähtaega kuni 01.11.2019. Laenusaaja laenu ei tagastanud, vaid tegi 27.12.2019 makse 1000 eurot, mille hageja arvestas viivise katteks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise (VTL) põhimõtet, viivisemäär on lubamatult suur ning hageja ei ole arvestanud kõiki tagasimakseid. Kostjal olid laenulepingu sõlmimise ajal maksehäired. Hageja ja kostja leppisid 2019. a detsembris kokku, et kostja tasub 1000 eurot ja selle arvel kustutatakse põhivõlga. Viivisemäär on lubamatult kõrge, mistõttu see on tühine ja tuleb kohaldada seadusjärgset viivist. Ebamõistlikult suur on ka intressimäär ja menetluskulude nõue.
3.11.05.2020. a rahuldas maakohus tagaseljaotsusega hagi ja mõistis laenusaajalt ja kostjalt hageja kasuks solidaarselt välja 24 563,67 eurot, millest põhivõlg on 20 600 eurot, intress 328,67 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 3635 eurot.
4.06.10.2021. a rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kostja kaja ja taastas kostja osas menetluse.
5.09.11.2021.a rahuldas Tallinna Ringkonnakohus X apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu 19.08.2021 otsuse ning saatis asja maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 31.05.2023. a otsusega hagi ning jättis menetluskulud kostja kanda.
7.Maakohus tuvastas, et 13.03.2019 sõlmisid hageja laenuandjana ja laenusaaja laenulepingu 20 600 euro laenamiseks. Kostja käendas laenusaaja juhatuse liikmena laenukohustust.
2-20-1585 Käenduslepingu järgi vastutas kostja solidaarselt laenusaajaga maksimumsumma 40 000 euro piires. Laenulepingu järgi oli intressimäär 1,58% kuus, tagasimakse tähtaeg 6 kuud ja viivisemäär 0,25% päevas. Hageja ja laenusaaja pikendasid 05.09.2019 laenu tähtaega kuni 01.11.2019. Laenusaaja laenu ei tagastanud, vaid tegi 27.12.2019 makse 1000 eurot, mille hageja arvestas viivise katteks.
8.Maakohus leidis, et laenusaaja ja kostja vastutavad solidaarselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 järgi. Põhivõlgnikult laekus 2019. a detsembris 1000 eurot, mille hageja arvestas VÕS § 88 lg 8 järgi õigesti viivise katteks. Maakohus leidis, et kostja vastutab hageja eest VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepingu alusel.
9.Kostja sõlmitud käenduslepingut ei saa pidada tarbijakäenduslepinguks. Kostja ei ole tõendanud ning kohus ei ole tuvastanud, et kostja sõlmis käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohus ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et laenuandja eesmärk laenulepingu sõlmimisel oli laenusaaja arvel alusetult rikastuda. Kostja oli teadlik laenusaaja tolleaegsest majanduslikust olukorrast ning seetõttu oli kostjal võimalik hinnata ka käenduslepingu sõlmimisega kaasnevaid riske.
10.Kuna ei põhivõlgnik ega kostja laenu ei tagastanud, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tagastamata laen 19 680,10 eurot. Hageja antud laen ei ole tarbijakrediit ja seetõttu ei ole asjakohane kostja vastuväide, et intress on ülemäärane. Maakohus rahuldas intressinõude 328,67 eurot.
11.Maakohus leidis, et põhjendamatu on kostja vastuväide, et viivisemäär on ülemäärane. VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi hinnatakse üksnes tarbijatega sõlmitud viivisekokkuleppe kehtivust, kuid laenusaaja ega kostja ei ole tarbija. VÕS § 113 lg 1 alusel mõistis maakohus kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 3635 eurot ja edasiulatuva viivise kuni põhinõude täitmiseni.
12.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 7 tundi ja 45 minutit on mõistlik ja põhjendatud ning hageja esindaja tunnitasu 125 eurot ilma käibemaksuta ei ületa keskmise sarnase õigusabiteenuse maksumust. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1997,92 eurot. Apellatsioonkaebus
13.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
14.Kostja leiab, et maakohus rikkus tõendamiskoormuse jaotamise põhimõtteid ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus eksis, kui leidis, et kostja ei sõlminud tarbijakäenduslepingut. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäenduslepingud kõik käenduslepingud, mille sõlmib füüsiline isik. Kuna kostja oli käenduslepingut sõlmides tarbija, tuli maakohtul hinnata, kas hageja täitis käenduslepingut sõlmides VÕS § 4034 sätestatud VTL põhimõttega seotud kohutused ja kontrollis, kas käenduskohutus on kostjale jõukohane. VTL põhimõtte täitmist pidi tõendama hageja. VTL põhimõtte rikkumise tõttu tekkis kostjal hageja vastu kahjunõue kogu krediidi ulatuses.
2-20-1585
15.Maakohus jättis lahendamata kostja vastuväite, et kostja tasutud 1000 eurot tuleb lugeda makstuks põhivõla katteks ja sellest tulenevalt on vale hageja nõude arvestus. Kostja on tõendanud, et ta soovis tasuda põhivõlga, millest hageja sai aru.
16.Viivisemäär 0,25% päevas on liigkasuvõtjalik ja rikub VÕS § 113 lg 1 sätestatud mõistliku määra piiri. Lisaks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele kahjustab ka ülemäärane ja põhjendamatu viivisemäär tarbijate huve ja õigusi ning soodustab vastustaja rikastumist. Vastustaja seisukoht
17.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
19.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtus tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
20.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Vaidluse lahendamisel ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamine asjakohane. Kohtupraktikas on leitud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 48).
22.Asjakohane ei ole ka see, kas tegemist oli tarbijakäendusega (VÕS § 143 lg 1). Kostja ei ole esile toonud, et käendusleping on käendaja maksimumsumma puudumise tõttu tühine (VÕS § 143 lg 2). Muid erisusi tarbijaga sõlmitud käenduslepingutele seadusest ei tulene.
23.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et poolte kirjavahetusest (dtl 64 ja 65) tuleneb, et hageja pidi kostja tasutud 1000 eurot põhivõlast maha arvestama. Selliseks arvestuseks oleks hageja pidanud andma VÕS § 88 lg 9 järgi nõusoleku. Nõusoleku puudumise tõttu tuli tasutud summa arvestada esimeses järjekorras viivise ja intressi katteks (VÕS § 88 lg 8). Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja avaldas 23.12.2019, et kui „min 2000 eurot makse laekub selle nädala jooksul, arvestatakse see maha põhivõlast“. Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest teha järeldust, et kuigi kostja tasus poole vähem kui hageja tingimuseks seadis (1000 eurot), nõustus hageja arvestama tasutud summa põhivõla katteks. Et hageja tingimus oli täitmata, ei saabunud ka hageja lubatud tagajärg (nõusolek VÕS § 88 lg 9 mõttes).
23.Nõustuda ei saa kostja vastuväitega hageja maakohtus kantud õigusabikuludele. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324, p 17). Maakohus mõistis kostjalt välja õigusabikulu 968,75 eurot. Tegemist on pigem tavapärasest
2-20-1585 väiksema õigusabikuluga ning kolleegiumi hinnangul ei viita miski, et maakohus oleks seda otsustust tehes kaalumisvigu teinud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
25.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel.
26.Hageja taotles 177,08 euro hüvitamist, mis on tasu 1 tunni ja 25 minuti õigusteenuse eest tasumääraga 125 eurot/t (käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle). Kolleegium leiab, et hageja esindaja tunnitasu määr ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on mõistlik ja põhjendatud.
27.Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma seadusjärgses määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.