Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Asjaolud Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja 11.02.2022 laenulepingu nr 52202110021, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu summas 2500 eurot. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10.02.2025 ja intressimääraga 7,90% aastas. Maksegraafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 10.03.2022 kuni 10.01.2025 osamaksena summas 85,94 eurot ja 10.02.2025 osamaksena summas 85,60 eurot. Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostjal on maksegraafikujärgsed osamaksed täielikult tasutud kuni 10.03.2023. Alates 10.04.2023 on maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata. Hageja on edastanud kostjale lepingu eest neli teadet, mille eest nõudis hageja kostjalt menetluskulu 10 eurot. Kostja menetluskulu tasunud ei ole. Hagiavalduse kohaselt on hageja 18.05.2023 saatnud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles hoiatas kostjat, et juhul kui 28.05.2023 ei ole võlgnevus tasutud, on hagejal õigus laenuleping erakorraliselt üles öelda. Vaatamata hoiatusele, kostja võlgnevust ei tasunud. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevaid maksekohustusi ning ei reageerinud hageja poolt talle saadetud korduvatele meeldetuletustele, saatis hageja 21.06.2023 kostjale ülesütlemise avalduse, millega andis kostjale 2 nädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks ning informeeris, et võlgnevuse mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 05.07.2023 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja tagastamata põhivõla jääk 25.08.2023 seisuga 1718,06 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi, suurusega 7,90% aastas, perioodi 11.03.2023 kuni 04.07.2023 eest ehk viimasest täielikult tasutud intressi osamaksest järgmine päev kuni lepingu ülesütlemise avalduse tähtajani suurusega 73,50 eurot. Kostjal on intressi osamaksed täielikult tasutud kuni 10.03.2023. Alates 10.04.2023 on intressi osamaksed tasumata. Hagiavaldusest nähtuvalt palub hageja kostjalt välja mõista viivise suurusega 10,5% aastas ehk 0,028767% päevas perioodi 11.04.2023 kuni 30.06.2023 eest ning 12% aastas ehk 0,032877% päevas perioodi 01.07.2023 kuni 25.08.2023 eest, kokku summas 32 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud määras alates 26.08.2023 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28.12.2022 laenulepingu nr 52212280086, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu summas 1200 eurot. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10.01.2026, intressimääraga 12,90% aastas. Maksegraafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 10.02.2023 kuni 10.12.2025 osamaksena summas 46,40 eurot ja 10.01.2026 osamaksena summas 46,34 eurot. Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostjal on maksegraafikujärgsed osamaksed täielikult tasutud kuni 10.03.2023. Alates 10.04.2023 on kostjal maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata. Hageja on edastanud kostjale lepingu eest neli teadet, mille eest nõudis kostjalt menetluskulu 10 eurot. Kostja menetluskulu tasunud ei ole. Hageja on 18.05.2023 saatnud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles hoiatas kostjat, et juhul kui 28.05.2023 ei ole võlgnevus tasutud, on hagejal õigus laenuleping erakorraliselt üles öelda. Vaatamata hoiatusele kostja võlgnevust ei tasunud. Kuna kostja rikkus oluliselt lepingust tulenevaid maksekohustusi ning ei reageerinud ka hageja poolt talle saadetud korduvatele meeldetuletustele, saatis hageja 21.06.2023 kostjale ülesütlemise avalduse, millega andis kostjale 2 nädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks või kokkuleppe

saavutamiseks ning informeeris, et võlgnevuse mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 05.07.2023 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Kostja tagastamata põhivõla jääk 25.08.2023 seisuga oli 1152,59 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi, suurusega 12,90% aastas, perioodi 11.03.2023 kuni 04.07.2023 eest summas 80,56 eurot. Kostjal on intressi osamaksed täielikult tasutud kuni 10.03.2023. Alates 10.04.2023 on intressi osamaksed tasumata. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise, suurusega 12,90% aastas ehk 0,035342% päevas, perioodi 11.04.2023 kuni 25.08.2023 eest summas 22,23 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise, mis ei ole hagi koostamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud määras alates 26.08.2023 tasumata põhivõlalt summas 1152,59 eurot kuni põhivõla tasumiseni. 01.09.2023 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse. 16.10.2023 esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu täitmisele kuuluvat võlanõuet. Kostja arvates on võimalik, et laenuleping jäi sõlmimata, aga kui see siiski sõlmiti, siis nõutav võlg ei ole muutunud sissenõutavaks ning lepingu alusel sissenõutavaks muutunud kohustused olid kostja poolt täidetud. Kostja selgitas, et kostja oli lepingu sõlmimisele eelnenud sündmustest nii segaduses ja ärevil, et tagantjärele ei mäleta lepingu allkirjastamise fakti. Kostja lisas, et kui leping jäigi allkirjastamata, asub kostja seisukohale, et pole lepingut allkirjastanud ja seega lepingut pole sõlmitud. Kostja tõi vastuses välja, et kreeditor on sõlminud laenulepingu kostjaga vastutustundetult ja teavitamis- ning selgitamiskohustust rikkudes. Lisaks märkis kostja, et kostjale ei ole antud seadusega nõutud teabelehte. Laenuandja ei ole laenu väljastamisel hinnanud erapooletult, kas laenust võib kostjale tekkida raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kostja hinnangul pidi laenuandjale laenulepingute sõlmimise ajal olema selge, et kostja ei suuda nii suurt summat kokkulepitud tähtaja jooksul tagastada isegi ilma kõrvalnõueteta. Laenuandja ei analüüsinud laenusaaja krediidivõimet finantsteenuse pakkujale kohase hoolega ega tuvastanud laenusaaja võimet laenulepinguid täita. Kostja on seisukohal, et laenulepingute sõlmimisega tekitati kostjale kahju. Kostja tõi välja, et kostjal on õigus tasaarvestada oma kahju hüvitamise nõue hageja nõudega käesolevas menetluses. Kostja avaldas, et käesolevaga tasaarvestab kostja kõik oma kahju hüvitamise nõuded hageja vastu kõigi reaalselt saadud laenusumma tagastamise nõuet ületavate summade ulatuses. Kostja tõi välja, et kostja ei olnud võlaõiguslike lepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjalt kõigi tema maksekontode väljavõtet laenuandja ei nõudnud. Kostja lisas, et ta oli lepingu sõlmimisele eelnenud 6 kuu sees olnud vanaduspensionär, kostjal olid võlad teiste krediidiandjate ees ning lisaks tasus kostja makseid ka teistele isikutele. Lisaks märkis kostja, et lepingus puuduvad nõutud andmed vähemalt krediidi kulukuse määra ja tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kogukulu kohta, samuti andmed viivise aasta- ja päevamära kohta. Kostja sõnul peab krediidiandja tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Seega ka sel alusel kuulub laenulepingule kohaldamisele intressimäär 0% aastas, laenusaajal ei tekkinud kohustust intressi maksta ja kõik laenusaaja maksed tuleb arvestada tegelikult saadud laenusumma tagastamiseks. Kostja vaidlustab ka laenusumma kättesaamise. Kostja selgitas, et lepingus on märgitud laenusumma, mida kostja vähemalt osaliselt kätte ei saanud. Hagejal tuleb tõendada seega laenusumma väljamaksmist, mis summa kostjale tegelikult välja maksti. Kostja ei nõustu sellega, et kõrvalnõudeid võib ja saab arvestada kokkulepitud võlasummalt. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud viivismäär on ebamõistlikult suur ja kostjat kahjustav. Lepingujärgne viivisemäär tuleneb laenuandja sätestatud lepingu üldtingimustest, st tegemist on

VÕS § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimusega. Kostja leiab, et arvestades eeltoodut ning asjaolusid, mis nähtuvad hagi alusena esitatust, siis lepingutingimus, mis sätestab viivisemäära, on tühine. 27.02.2024 kohtunõudega tegi kohus pooltele kompromissettepaneku ja andis tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks. Lisaks kohustas kohus hagejat tõendama krediidilepingu sõlmituks lugemise eelduseid, tooma välja krediidikulukuse määra kujunemine ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine. 12.03.2024 esitas hageja vastuse kohtunõudele. Hageja tõi välja andmed krediidikulukuse määra kujunemise kohta, esitas tõendid raha väljamaksmise kohta ning selgitas, kuidas on hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja kohtule lõplikke seisukohti ei esitanud. Kohus edastas hagejale 07.05.2024 kohtunõude, milles andis hagejale tähtaja hiljemalt 15.05.2024 esitada kohtule täiendavad andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta (sh kostja täielik konto väljavõte) ja VÕS § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus. 15.05.2024 esitas hageja vastuse kohtunõudele. Hageja esitas kohtule nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu põhjendused Kohus peab mõistlikuks lahendada asi kirjalikus menetluses vastavalt poolte nõusolekule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 11.02.2022 laenulepingu nr 52202110021 ning 28.12.2022 laenulepingu nr 52212280086. Holm Bank AS tegi 11.02.2022 kostja arveldusarvele laenu väljamakse summas 2500 eurot ja 28.12.2022 summas 1200 eurot. Kostja laenulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks TsMS § 231 lg 4 alusel. Hageja nõude aluseks olevate lepingute näol on tegu tarbijakrediidilepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1

kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt 11.02.2022 laenulepingu nr 52202110021 alusel põhivõlga summas 1718,06 eurot. Kostjal on maksegraafikujärgsed osamaksed täielikult tasutud kuni 10.03.2023. Alates 10.04.2023 on maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista intressi määras 7,90% aastas perioodi 11.03.2023 kuni 04.07.2023 eest summas 73,50 senti. Hageja menetluskulu meeldetuletuskirjade edastamise eest kostjale on 10 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise suurusega 10,5% aastas perioodi 11.04.2023 kuni 30.06.2023 eest ning 12% aastas perioodi 01.07.2023 kuni 25.08.2023 eest kokku summas 32 eurot. Lisaks nõuab hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras. Lisaks nõuab hageja kostjalt 28.12.2022 laenulepingu nr 52212280086 alusel põhivõlga summas 1152,59 eurot. Kostjal on maksegraafikujärgsed põhiosa osamaksed tasutud kuni 10.03.2023. Alates 10.04.2023 on põhiosa osamaksed tasumata. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulu kostjale edastatud teadete eest summas 10 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista intressi määras 12,90% aastas perioodi 11.03.2023 kuni 04.07.2023 eest summas 80,56 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise, suurusega 12,90% aastas perioodi 11.04.2023 kuni 25.08.2023 eest summas 22,23 eurot. Lisaks nõuab hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist määras 12,90% aastas. Kostja vaidlustas lepingu sõlmimise. Kostja tõi vastuses välja, et kreeditor on kostjaga laenulepingu sõlminud vastutustundetult ja teavitamis- ning selgitamiskohustust rikkudes. Kostja lisas, et kostja ei olnud võlaõiguslike lepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline. Lisaks märkis kostja, et lepingust puuduvad nõutud andmed vähemalt krediidi kulukuse määra ja tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kogukulu kohta, samuti andmed viivise aasta- ja päevamära kohta. Kostja hinnangul peab krediidiandja tagasimaksed, intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades, uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kostja hinnangul kuulub laenulepingule kohaldamisele intressimäär 0% aastas, laenusaajal ei tekkinud kohustust intressi maksta ja kõik laenusaaja maksed tuleb arvestada tegelikult saadud laenusumma tagastamiseks. Kostja vaidlustab ka laenusumma kättesaamise. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud viivismäär on ebamõistlikult suur ja kostjat kahjustav. 15.05.2024 vastuses kohtunõudele on hageja teinud nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja teostas tasumisi 11.02.2022 laenulepingu nr 52202110021 eest kokku summas 1117,22 eurot. Tasutud summast luges hageja peale ümberarvestamist esialgu täielikult tasutuks kõik põhiosa maksed kuni 10.07.2023. 10.08.2023 põhiosa makse on tasutud osaliselt summas 43,45 eurot. Alates 10.09.2023 on põhiosa maksed tasumata. Kostja tagastamata põhivõla jääk peale ümberarvestamist on 1408,58 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Ümberarvestatud intressi nõue on kostja poolt tasutud. Kostja teostas tasumisi 28.12.2022 laenulepingu nr 52212280086 eest kokku summas 92,80 eurot. Tasutud summast luges hageja peale ümberarvestamist esialgu täielikult tasutuks kõik põhiosa maksed kuni 10.04.2023. 10.05.2023 põhiosa makse on tasutud osaliselt summas 13,65 eurot. Alates 10.06.2023 on põhiosa maksed tasumata. Kostja tagastamata põhivõla jääk peale ümberarvestamist on 1114,55 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kostja ei ole hageja esitatud ümberarvestusele vastuväiteid esitanud. Kohus analüüsib lepingute kehtivust VÕS § 4062 sätestatu kohaselt järgmiselt. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Lepingu nr. 52202110021 krediidi kulukuse määraks on 15,46%. 11.02.2022 laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% aastas (alates 30.11.2021-31.05.2022). Kolmekordne määr oleks seega 50,85% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Lepingu nr. 52212280086 krediidi kulukuse määraks on 24,78%. 28.12.2022 laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% aastas (alates 30.11.2022-31.05.2023). Kolmekordne määr oleks seega 45,93% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole lepingud tühised VÕS § 4062 lõike 1 alusel ning kostja vastuväited on alusetud. Hageja on edastanud kohtule kostja poolt allkirjastatud lepingud ning tõendid laenu väljamaksmise kohta kostjale. Seega on laenulepingud sõlmitud kehtivalt, kostja on laenu saanud ning kostjal on raha tagasimaksmise kohustus. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema

sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus kohustas hagejat 27.02.2024 kohtukirjaga tooma välja, kuidas on hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh kas hageja on küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet ning omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Hageja on 12.03.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning

järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Hageja tõi välja, et kostja esitas 10.02.2022 laenutaotluse, milles märkis enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 513 eurot ja igakuisteks kohustusteks 0 eurot. Hageja märkis, et hageja on krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud kostja tausta vastavalt pangas kehtivatele laenu andmise reeglitele. Lepingu sõlmimisel on tehtud päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister OÜ, mille mõlema andmetel puudusid kostjal maksehäired. Lisaks kontrolliti kliendi poolt öeldud sissetulekute andmeid Maksu- ja Tolliameti päringuga. Hageja on küsinud sissetuleku regulaarsuse kontrolliks lisaks eeltoodud päringutele kostjalt konto väljavõtet. Konto väljavõtte andmete analüüsi tulemusena on kostja igakuiseks sissetulekuks 514 eurot ja igakuiseks kohustuseks 272 eurot. Teise laenulepingu sõlmimiseks esitas kostja 28.12.2022 laenutaotluse, milles märkis enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 560 eurot ja igakuisteks kohustusteks 0 eurot. Hageja on krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud kostja tausta vastavalt pangas kehtivatele laenu andmise reeglitele. Lepingu sõlmimisel on tehtud päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister OÜ, mille mõlema andmetel puudusid kostjal maksehäired. Lisaks kontrolliti kliendi poolt öeldud sissetulekute andmeid Maksu- ja Tolliameti päringuga. Hageja võttis arvesse kostja igakuiseks sissetulekuks Maksu- ja Tolliameti päringu tulemusena saadud 546,64 eurot ning kohustuseks arvestusliku elatusmiinimumi 289 eurot ja eelnevalt sõlmitud laenulepingu lepingujärgse igakuise osamakse 85,94 eurot, kokku 374,94 eurot. Lisaks eeltoodule võttis hageja arvesse asjaolu, et kostja näol oli tegemist varasemalt hea maksekäitumisega kliendiga. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja on esialgselt edastanud kohtule üherealise kostja konto väljavõtte, millelt nähtub, et kostja igakuine palk/pension on 514 eurot ja finantskohustused 272 eurot, rohkemaid andmeid kostja konto väljavõttelt ei nähtu. 15.05.2024 edastas hageja kohtule kostja 2 arvelduskonto väljavõtet perioodi 01.08.2021 – 10.02.2022 kohta. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja piisavalt kontrollinud, et kostja majapidamiskulud olid mõlema lepingu puhul vastavalt 272 eurot ja 374,94 eurot. Isegi kui arvestada, et eelnev vastab tõele, siis kohtu hinnangul oleks pidanud hageja arvestama, et kostja on pensionär, kelle pensioni suurus on ca 500 eurot ning vastavast summast ei pruugi kostjal olla võimalik finantskohustusi täita. Kostja pangakonto väljavõtetelt ei nähtu, et kostja saanuks olla isikuks, kes on võimeline krediiti nõutud ulatuses tagastama. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsusja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt 11.02.2022 lepingu nr 52202110021 alusel pärast nõude ümberarvestamist põhivõlgnevust summas 1408,58 eurot,

kuivõrd kostja teostas tasumisi kokku summas 1117,22 eurot ning hageja arvestas kostja poolt tasutu põhiosa katteks. Hageja nõuab kostjalt pärast nõude ümberarvestamist 28.12.2022 laenulepingu nr 52212280086 alusel põhivõlga summas 1114,55 eurot, kuivõrd kostja teostas tasumisi kokku summas 92,80 eurot ning hageja arvestas kostja poolt tasutud põhiosa katteks. Kohus leiab, et hageja põhinõue pärast nõude ümberarvestamist kokku summas 2523,13 eurot on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse kokku summas 2523,13 eurot, so 11.02.2022 lepingu nr 52202110021 alusel summas 1408,58 eurot ja 28.12.2022 lepingu nr 52212280086 alusel summas 1114,55 eurot. Kostja ei ole hageja esitatud ümberarvestusele vastu vaielnud. Pärast nõude ümberarvestamist nõuab hageja intressi summas 7,43 eurot. Hageja tõi välja, et perioodil 10.02.2023 kuni 30.06.2023 on intressi summad arvestatud põhiosa laenujäägi maksete pealt määraga 2,5% aastas ning alates 01.07.2023 kuni lepingu ülesütlemise avalduse tähtaja saabumiseni määraga 4% aastas. Ümberarvestatud intress perioodi 11.04.2023 kuni 04.07.2023 eest on 7,43 eurot. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10). VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja ütles lepingud üles 21.06.2023. Kuni 1. jaanuarini 2023 oli seadusjärgse intressi määr 0%. Alates 1. jaanuarist 2023 oli seadusjärgse intressi määr 2,5% aastas ning alates 01. juulist 2023 4% aastas. Ümberarvestatud intress perioodi eest 11.04.2023 kuni 04.07.2023 ehk viimati tasutud intressi osamakse järgmisest päevast kuni lepingu ülesütlemise avalduse tähtajani on 7,43 eurot. Kohus rahuldab hageja intressinõude 7,43 euro ulatuses. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on esitanud kohtule alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, so alternatiivse nõude osas. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 347,52 euro ulatuses, intressinõude 146,63 euro ulatuses, viivise 54,23 euro ulatuses ja meeldetuletuskirjade saatmise kulu 20 euro ulatuses. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus märgib, et hageja nõue kostja vastu oli 3098,94 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 2530,56 euro ulatuses, s.o 82% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 18%

ulatuses hageja kanda ja 82% ulatuses kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 420 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 420 eurot. Põhjendatud on ka hageja taotlus maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro hüvitamiseks. Kohus selgitab, et TsMS § 4842 kohaselt ei hüvitata maksekäsu kiirmenetluses avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot (vt ka Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16, p 12.1 – 12.3). Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid summas 440 eurot (420+20). Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 82% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 360,80 eurot. Kostja ei ole kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldust esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Kostja palus üksnes jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 280 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 430 lõikele 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. /digitaalselt allkirjastatud/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.