Määruse tegemise aeg ja koht 19.06.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-4347
Kohtuasi
Saaremaa valla (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) avaldus XX suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 24.04.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse (registrikood 77000306) kaudu), lepinguline esindaja Helbe Saksakulm Puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Toomas Metsma ja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus Sihtasutus Pärnu Haigla lepinguline esindaja RP
Menetluse liik
(registrikood
90004527),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asja materjalide juurde XX määruskaebusele lisatud tõendid (lisad 1–10). Jätta Pärnu Maakohtu 24.04.2024 määrus muutmata. Jätta XX määruskaebus rahuldamata. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud XX lepingulise esindaja kulud, mis jätta XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-24-4347 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 12.04.2024 Pärnu Maakohtule avalduse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks kuni neljaks kuuks.
1.1.Avalduse kohaselt on puudutatud isiku suhtes Pärnu Maakohtu 17.03.2024 ja 19.03.2024 määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni 25.04.2024 kell 7.20. Sihtasutus Pärnu Haigla esitas 11.04.2024 avaldajale taotluse, millest nähtuvalt on vaja puudutatud isiku tahtest olenematut ravi jätkata kuni neli kuud.
1.2.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik) teatel toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse 16.03.2024 kell 7.30. Vahetult enne psühhiaatriakliinikusse toimetamist oli puudutatud isikul füüsiline konflikt endise elukaaslasega, mille käigus tekitas puudutatud isik mehele noaga pindmisi vigastusi kõhu piirkonda. Psühhiaatriakliinikusse saabudes oli puudutatud isiku jutt ja käitumine sihitu. Ta soovis igale poole minna, rääkis oma läbielamistest eesti ja inglise keeles läbisegi, rääkis nõidumisest, eneseravitsemisest, üleloomulikest jõududest ning üritas suhelda Vladimir Putiniga läbi politsei vormikaamera. Meelepetteid puudutatud isik eitas. Puudutatud isik väitis, et ruumis ja tema küljes on mikrofonid. Tema mõttekäik oli kiire ja laialivalguv, meeleolu veidi ülev ja enesekindlus ebaadekvaatselt kõrge. Ta tunnistas, et tema ööpäevarütm on viimasel ajal häiritud, unevajadus langenud ning unehäireid on ta leevendanud perearsti poolt kirjutatud uinutiga. Puudutatud isik selgitas 16.03.2024 sündmuse kohta, et ta pidi enesekaitseks nooruspõlve armastatut noaga ründama ja ei mõista, miks ta haiglasse toodi.
1.3.Puudutatud isiku käitumine oli muutunud ebaadekvaatseks juba enne psühhiaatriakliinikusse toimetamist. Puudutatud isik oli ähvardanud inimesi sotsiaalmeedia ja interneti vahendusel. Anamneesist nähtuvalt algasid puudutatud isiku psüühika ja käitumise muutused 2023. a alguses, kui ta hakkas perest isoleeruma ja tekkis narkootiliste ainete tarbimise kahtlus. 2023. a suvel oli puudutatud isik maaniaepisoodi tõttu psühhiaatriakliinikus haiglaravil. Pärast haiglaravilt lahkumist ei tarvitanud puudutatud isik talle määratud ravimeid. Ühe korra on puudutatud isik olnud haiglaravil ka Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas, kus tal diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire. Ka sel korral ei hakanud puudutatud isik meeleolu stabiliseerivaid ravimeid tarvitama. Viimati käis puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtul 2023. a oktoobris Tallinnas, kus tal samuti diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire ja soovitati ravi, kuid puudutatud isik ravimeid võtma ei hakanud. Hoolimata kontaktidest erinevate psühhiaatritega ei ole puudutatud isikul tekkinud haigusteadvust ega ravisoostumust. Alates 2024. a veebruari algusest on puudutatud isiku ebaadekvaatne käitumine tema vanemate sõnul süvenenud. Puudutatud isiku isa sõnul postitas patsient sotsiaalmeediasse 2024. a veebruari alguses arusaamatu sisuga juttu, mille peale sai negatiivset tagasisidet ning muutus seetõttu naabrite suhtes vaenulikuks (nt laskis autosignaali naabrite maja juures). Sellesse sekkus politsei. 09.03.2024 ilmus kohalikus ajalehes artikkel puudutatud isiku käitumise kohta, mis omakorda võimendas puudutatud isiku psüühilist häiritust. Puudutatud isiku saatis interneti vahendusel ähvardusi ajaleht Saarte Hääl toimetusse.
2-24-4347
1.4.Psühhiaatriakliiniku 11.04.2024 avaldajale esitatud taotluse kohaselt püsib puudutatud isikul olenemata tema suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravist kõrgenenud aktiivsusega psühhootiline seisund ning puudutatud isikul ei ole jätkuvalt haigusteadvust ega ravisoostumust. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2)). Ta vajab püsivalt psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleolu stabiliseerivat ravi ning tugevalt kontrollitud ravikeskkonda. Kui puudutatud isiku seisund paraneb ja tekib ravisoostumus, on võimalik jätkata toetusraviga (ravimi manustamisega) haiglaväliselt. Psühhootilisest seisundist tingitud ebaadekvaatse käitumise tõttu on kõrge risk, et puudutatud isik on ohtlik iseendale või ümbritsevatele inimestele. Eksperdiarvamus
2.Maakohus määras puudutatud isiku seisundi väljaselgitamiseks ekspertiisi, mille tegi 18.04.2024 psühhiaater IT (psühhiaater).
2.1.Vastavalt ekspertiisiaktile nr 30-2024 (eksperdiarvamus) on puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2)), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik vajab püsivalt psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleolu stabiliseerivat ravi ning tugevalt kontrollitud ravikeskkonda, kus on võimalik ravi tagada. Kuna psüühikahäire on kestnud ja ajas süvenenud mitu kuud, on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtudes ilmne, et häire ei möödu 40 päevaga, vaid vajab jätkuvat haiglaravi kontrollitud keskkonnas. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik iseenda ja teiste elu ja tervist. Puudutatud isiku käitumine on mõjutatud psühhoosielamustest. Samuti püsib väga kõrge risk ravile mittealluva psüühikahäire kujunemiseks, mis kahjustaks puudutatud isiku edasisi sotsiaalseid ja tööalaseid võimalusi. Psühhiaatri arvates ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes rakendada muid abimeetmeid peale tema paigutamise psühhiaatriahaiglasse tahtest olenemata ravi jätkuvaks kohaldamiseks, kuna tal puudub haiguskriitika ja arusaamine ravi vajalikkusest. Puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni neli kuud.
2.2.22.04.2024 täiendas psühhiaater kohtu nõudel eksperdiarvamust. Psühhiaater selgitas, et psüühilise seisundi poolest orienteerub puudutatud isik üldjoontes õigesti ajas, kohas ja enese isikus, kuid tema arusaamine situatsioonist on puudulik. Ta avaldab, et on haiglas valedel alustel, väites, et oli vaid kaitsnud ennast oma poja isa rünnaku eest, mille tõttu kutsuti politsei ja ta toimetati haiglasse. Ta ei mõista, et muutused tema käitumises ja psüühilises seisundis toimusid juba mitu kuud enne haiglasse toimetamist. Puudutatud isiku arvates on haiglasse sattumises süüdi teised inimesed, mitte muutused tema psüühilises seisundis. Puudutatud isiku haigusteadvus on puudulik. Kuigi puudutatud isik väljendas sõnades, et ravimid on mõjunud talle positiivselt, on haigla personal täheldanud tema püüdlusi ravimeid mitte võtta. Seetõttu antakse puudutatud isikule tablettravimeid purustatud kujul. Ravi positiivseks tulemuseks peab puudutatud isik seda, et meeleolu ei ole ainult hea, vaid väga hea, ja energiat on nii palju, et ei tea, kuhu seda rakendada. Puudutatud isik tajub enda suunas pahasoovlikkust, et takistatakse tema kojusaamist. Puudutatud isikul puudub arusaamine pikemaaegse ravi vajalikkusest. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoht
3.Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi Toomas Metsma esitas maakohtule 22.04.2024 oma seisukoha.
abi
3.1.Riigi õigusabi korras määratud esindaja arvates vajab puudutatud isik jätkuvalt ravi, mistõttu tahtest olenematu ravi jätkamine on põhjendatud.
2-24-4347
3.2.Kohtumisel riigi õigusabi korras määratud esindajaga rääkis puudutatud isik, et ta ei mõista, miks just tema on paigutatud psühhiaatriakliinikusse, aga mitte tema poja isa, kes tuli talle kallale. Puudutatud isiku sõnul kaitses ta ennast vägivaldse mehe eest. Samuti avaldas puudutatud isik, et ka naabrid on tema suhtes kiuslikud ning kutsuvad pidevalt politseid. Puudutatud isik märkis, et ta on ettevõtja ja peab ettevõtlusega tegelema. Ta on juba piisavalt kaua haiglas olnud ning soovib võimalikult ruttu koju saada, et oma laste eest hoolitseda. Puudutatud isiku arvates ei ole tal psüühikahäiret ja ta seab temale pandud diagnoosi kahtluse alla. Puudutatud isik ei nõustunud ravi pikendamisega.
3.3.Riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha järgi oli kohtumisel puudutatud isikuga tajutav, et puudutatud isik oma tervislikku seisundit ja ravi vajadust ei mõista. Puudutatud isik seab kahtluse alla psüühikahäire diagnoosi ning ei tunnista oma tervisega seonduvaid probleeme. Esindaja hinnangul on ka muude probleemide lahendamise oskus puudutatud isiku puhul puudulik (ning on võimalik, et see on tingitud psüühikahäirest). Puudutatud isiku raviarst on esindajale selgitanud, et senine ravi ei ole piisavat tulemust andnud ning puudutatud isik vajab jätkuvalt ravi. Esindaja peab puudutatud isiku psüühilise seisundi kohta esitatud psühhiaatrite arvamusi usaldusväärseks. Puudutatud isiku ärakuulamine
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku 22.04.2024 psühhiaatriakliinikus ära.
4.1.Puudutatud isik rääkis rahulikult, aga palju, ning teemade ring kordus. Puudutatud isik püüdis pidevat silmsidet kohtunikuga. Puudutatud isik ei nõustunud sellega, et ta peaks veel pikemaks ajaks haiglasse jääma. Puudutatud isiku arvates on ta haiglas viibimise ajal teinud koostööd ja see peaks olema piisav. Ta on haiglas olnud emotsionaalne, kuid see peaks olema mõistetav, arvestades, et tema ümber on palju psüühiliselt haigeid inimesi ja ta igatseb oma lapsi. Puudutatud isik soovib haiglast vabaneda ja kinnitas, et võtaks iseseisvalt ravimeid. Ta saaks iseseisva ravi jätkamisel tuge oma sõbrannalt KK ja oleks valmis vajadusel kas või igal nädalal haiglas kontrollis käima. Puudutatud isiku sõnul on ta väga empaatiline ja tunnetab teiste inimeste energeetikat, mistõttu tal on psühhiaatriahaiglas väga raske olla.
4.2.Puudutatud isik on mures, et tal on ravist tekkinud kõrvalnähud, nt silmanägemise halvenemine ja nahaprobleemid. Bipolaarsuse diagnoosi ja ravivajaduse kohta ütles puudutatud isik, et ta ei tea, kas see diagnoos on õige. Ta on selle haiguse kohta lugenud ja aru saanud, et bipolaarsuse korral on inimese meeleoludes madalseisud ja kõrgseisud vaheldumisi. Puudutatud isikul madalseisusid ei ole, aga on kõrgseisud. Puudutatud isik ei soovi ennast tappa vms – vastupidi, ta armastab elada. Puudutatud isikule tundub, et ta ei saa haiglast abi, mida ta vajab. Teda ei kuulata, ta ei saa elada tasakaalus, ei saa võtta toidulisandeid (tsinki, D-vitamiini). Ta usub, et terveneks kodus, tehes koduseid toimetusi ja olles koos oma lastega. Puudutatud isik on kahtleval seisukohal ravimite võtmise tegeliku vajaduse osas, leides, et liitiumi jätkuvast võtmisest oleks tõenäoliselt siiski kasu.
4.3.Korduvate psühhooside ja kodus ravimite võtmise lubaduse ebausaldusväärsuse kohta selgitas puudutatud isik, et ta tunnistab, et suvel oli tema käitumine probleemne. Suvised sündmused (kus koju tuli politsei jms) olid tema tütrele rasked. Tütar elab nüüd isa juures. Poeg elab tema juures. Puudutatud isik soovib taotleda lähenemiskeeldu endisele elukaaslasele ja rääkida politseiga sellest, mis on juhtunud. Puudutatud isiku lepingulise esindaja seisukoht
5.Puudutatud isiku lepingulise esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Pauluse 22.04.2024 seisukoha järgi tuleb avaldus jätta rahuldamata.
2-24-4347
5.1.Puudutatud isik on lepingulisele esindajale avaldanud, et ta tunneb ennast üldiselt hästi, kuigi haiglas viibimine on raske, kuna ta igatseb oma lapsi. Puudutatud isik kinnitas, et jätkab haiglast välja saades ravimite võtmist ning on nõus käima regulaarselt kohalikus haiglas kontrollis.
5.2.16.03.2024 sündmusi kirjeldas puudutatud isik lepingulisele esindajale järgmiselt: tema endine elukaaslane J tuli talle kallale ja surus käega kaela peale. Puudutatud isik kukkus puusade peale, mis oli väga valus. Kuna puudutatud isikul tekkis hirm, võttis ta laualt rituaalinoa. Selle peale hakkas J bravuuritsema, tuli rind ees tema poole, provotseerides, mille tõttu oli puudutatud isik sunnitud tegema kaks kriipsu J kerele, et teda endast eemale saada. Selle peale tuli vahele E, kes lohutas puudutatud isikut ja ajas Je minema. Puudutatud isik avaldas, et tema ja Je ühise poja lapsendas puudutatud isiku teise lapse isa, mistõttu Jel puudub igasugune vajadus puudutatud isikuga suhelda ning pärast 16.03.2024 juhtunut puudutatud isik temaga suhelda enam ei soovi. J on teda pärast 16.03.2024 sõnumite teel ähvardanud. Puudutatud isikule tundub, et J püüab teda jätkuvalt provotseerida, et puudutatud isik käituks viisil, mis kõrvaltvaatajale paistab ebaadekvaatse käitumisena.
5.3.Lepingulise esindaja arvamuse kohaselt on avaldus ja eksperdiarvamus pealiskaudsed ja neist ei selgu, et puudutatud isikul diagnoositud psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, või kui see nii on, siis millises ulatuses. Eksperdiarvamusest ei nähtu, mida puudutatud isik eksperdile 18.04.2024 vestluses avaldas ning kas eksperdi järeldus tuleneb tema diagnoosist (st bipolaarse meeleoluhäire korral puudub isikul alati võime oma käitumisest aru saada ja seda juhtida) või tuleneb see puudutatud isiku hetkeseisundist. Lepingulise esindaja arvates on ilmne, et puudutatud isiku võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ei ole täielikult piiratud. Puudutatud isiku postitustest tema isiklikul sotsiaalmeediakontol Facebook’is ning 15.04.2024 oma veebilehel www.xxxxxxxxx.ee avaldatud artiklist nähtub heasoovlikkus ümbritseva suhtes ning tahe teha oma valdkonnas tööd. Kuivõrd puudutatud isik on vähemalt osaliselt võimeline oma käitumisest aru saama ning tema tegevus ei ole vähemalt suures osas ohtlik, pidanuks avaldusest ja eksperdiarvamusest nähtuma, mis ulatuses puudutatud isik oma käitumisest aru ei saa või seda juhtida ei suuda. Analüüs selle kohta puudub.
5.4.Lepingulise esindaja arvates on puudutatud isikut peetud ohtlikuks just 16.03.2024 sündmusest tulenevalt. Puudutatud isiku sõnul oli aga tema selles olukorras ohver, st endine elukaaslane J ründas teda ning provotseeris, kui nägi, et puudutatud isik haaras enda kaitseks rituaalinoa. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et puudutatud isik ei kasutanud rituaalinuga enesekaitseks. Peale 16.03.2024 sündmuse ei ole avalduses ega eksperdiarvamuses nimetatud ühtegi sündmust, mille põhjal võiks arvata, et puudutatud isik on endale või teistele ohtlik. Avaldusest ega eksperdiarvamusest ei selgu, kas puudutatud isik on ohtlik ka juhul, kui teda ei rünnata ega provotseerita. Avaldusest ja eksperdiarvamusest ei nähtu, et nimetatud asjaolud kujutaks endast ohtu puudutatud isiku või teiste elule, tervisele või julgeolekule. Haiglaravi ajal nuti- ja muid suhtlusvahendeid kasutades ei ole puudutatud isik teinud teiste isikute elu, tervist või julgeolekut ähvardavaid postitusi. Tõendamata on, millal viimati puudutatud isik teisi isikuid ähvardavaid postitusi tegi. Nimetatud positiivset muutust puudutatud isiku käitumises ei ole eksperdiarvamuses kajastatud. Puudutatud isiku seisund võrreldes haiglasse toomise ajaga on paranenud. Eksperdiarvamusest ei nähtu, milles seisneb endiselt puudutatud isiku ohtlikkus.
5.5.Puudutatud isiku sõnul avaldas ta eksperdile, et on valmis ravimeid võtma ning käima regulaarselt haiglas arstlikus kontrollis, et tuvastada ravimite tarbimine, kuid ekspert ei ole seda ekspertiisiaktis kajastanud. Puudub alus arvata, et puudutatud isik jätaks selle tegemata ning juhul, kui ta seda tõesti ei teeks ning juhul, kui selle tulemusel avalduks puudutatud isiku ennast või teisi ohustav käitumine, on avaldajal võimalik esitada uus avaldus puudutatud isiku tahtest
2-24-4347 olenematu ravi kohaldamiseks koos kinnisesse asutusse paigutamisega. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et oleks jätkuvalt kahtlus, et puudutatud isik haiglas viibides ravimeid ei võta (alla ei neela).
5.6.Puudutatud isiku esindaja taotles, ei kohus kuulaks puudutatud isiku usaldusisikuna ära KKi, kes on puudutatud isiku lähedaseim sõbranna. KK saab rääkida puudutatud isiku tugivõrgustikust selleks puhuks, kui puudutatud isik saab haiglast välja, samuti sellest, kas ja kuidas saavad lähedased tagada, et puudutatud isikut ei jäetaks üksi, et ta võtaks ravimeid ning et ta käiks haiglas, kus kontrollitakse vereanalüüsiga tema poolt ravimite võtmist. KKi ärakuulamine
6.Maakohus kuulas KKi 24.04.2024 telefoni teel ära. KK selgitas kohtule, et ta on vajadusel valmis puudutatud isikut toetama ja jälgima, et ta ravimeid võtaks. KK elab puudutatud isiku kodust ca 1,5 km kaugusel. KK rääkis, et märtsi keskel enne 16.03.2024 sündmusi oli puudutatud isik kõigi poolt maha jäetud ja ei julgenud abi küsida. Tal oli vaja, et keegi aitaks toitudega jms. KK võttis puudutatud isiku enda juurde. Kui pakkuda puudutatud isikule rahumeelset keskkonda, on ta rõõmsameelne ja heasüdamlik. KK ei ole kunagi tundnud, et puudutatud isik oleks ohtlik, hullunud vms. KK suhtleb puudutatud isikuga tihedalt ja teab, et haiglas puudutatud isik end hästi ei tunne. Puudutatud isik vajab muu hulgas teraapiaid. KK on valmis vajalikud teraapiad välja otsima ja puudutatud isikut nendesse viima (nt Tartusse). Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Pärnu Maakohus rahuldas 24.04.2024 määrusega avalduse, paigutas puudutatud isiku tema tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse tema suhtes haiglaravi kohaldamiseks kuni neljaks kuuks (s.o kuni 16.07.2024 kell 7.30) ning lubas puudutatud isiku suhtes kohaldada spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega ning elekterkonvulsioonravi kuni maniakaalse psühhootilise seisundi leevenemiseni ja ravisoostumuse tekkimiseni. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku lepingulise esindaja kulud, mis jäid puudutatud isiku kanda.
7.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 toodud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks kinnises asutuses täidetud. PsAS § 11 lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
7.2.Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2)), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik orienteerub ajas, kohas ja enese isikus, kuid on desorienteeritud situatsioonis. Maakohus kuulas puudutatud isiku 19.03.2024 ja 22.03.2024 isiklikult ära. Puudutatud isiku ärakuulamisel saadud vahetu mulje, eksperdiarvamuse ja puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse põhjal on kohus veendunud, et psüühikahäire piirab olulisel määral puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
7.3.Puudutatud isiku senine käitumine kinnitab, et ravita jäämisel võib ta psühhootiliste elamuste mõjul käituda ebaadekvaatselt ja olla reaalselt ohtlik nii endale kui ka teda
2-24-4347 ümbritsevatele inimestele. Puudutatud isik vigastas 16.03.2024 kodus rituaalinoaga endist eluaaslast ning oli haiglasse võtmise ajal isa suhtes süüdistav ja naabrite suhtes vaenulik. Puudutatud isik on nii kodus kui haiglas avaldanud paranoilisi kahtlustusi oma isa, naabrite, endise elukaaslase, Saaremaa Vallavalitsuse, samuti arstide suhtes. Maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isiku kahtlused on paranoilised, neil puudub ratsionaalne põhjendus ja selgitus. Puudutatud isiku ohtlikkust näitab 16.03.2024 juhtunu ja asjaolu, et puudutatud isik ei tunnista haigust, ei pea psühhiaatrilist ravi vajalikuks ning ei mõista, et ravist keeldumine pikemas perspektiivis kahjustab tema psüühilist tervist jäädavalt. Psühhiaatrite sõnul on puudutatud isiku ravita jäämisel kõrge risk ravile allumatu psühhootilise seisundi väljakujunemiseks. Ebaregulaarse ravi korral süvendab iga järgmine psühhoos psüühikahäiret ning suureneb risk, et puudutatud isiku tervis endisesse seisundisse enam ei taastu.
7.4.Kohtul ei ole tõendeid 16.03.2024 sündmuste täpse käigu kohta, kuid on olemas tõendid puudutatud isiku seisundi kohta vahetult enne haiglasse toimetamist ja haiglasse saabudes. Meditsiinipersonali kirjeldustest nähtub, et puudutatud isik oli psühhootiline ja käitus ebaadekvaatselt. Puudutatud isik tegi kiirabiautost Facebook’i videopostitusi, mis ei ole enam kättesaadavad, kuid maakohus nägi ühte videolõiku, mille pinnalt oli aru saada, et puudutatud isiku käitumine ei olnud adekvaatne. Asjaolu, et puudutatud isik on hiljem teinud ülimalt positiivseid (isegi eufoorilisi) postitusi, ei näita, et puudutatud isiku seisund on paranenud (vaid pigem kinnitab, et maaniaseisund püsib). Puudutatud isik tegi pärast tema ärakuulamist ka haiglast postituse (millega maakohus jõudis tutvuda, aga mis enam ei ole kättesaadav), milles avaldas, et vajab kõikide Eesti inimeste abi ja palub teha rahalisi annetusi, et endale veel advokaate palgata, sest teda tahetakse haiglasse kinni panna. Puudutatud isikul ei ole kohtu hinnangul adekvaatset arusaamist enda tegelikust olukorrast ja ta ei suuda oma käitumise tagajärgedest aru saada.
7.5.Vaatamata esialgse õiguskaitse korras haiglas saadud ravile ei ole puudutatud isikul tekkinud haiguskriitikat ega ravisoostumust. Tema nõusolek ravikoostööks on pinnapealne ja haiglaravita jäämisel on oht ravi katkemiseks suur. 19.03.2024 psühhiaatriakliinikus toimunud ärakuulamisel tunnistas puudutatud isik, et varem ta ei võtnud temale määratud ravimeid, selgitades seda järgmiselt: „Ei näinud põhjust, nüüd võtaksin, kui ei saa muudmoodi vabaks, kui olen sunnitud. Hea oleks, kui ei saaks üldse ravimeid.” 22.04.2024 ärakuulamisel oli puudutatud isik formaalselt nõus koju saades raviga jätkama (võtma liitiumi ja andma ravi kontrollimiseks vereproove), kuid haigust ega ravivajadust ta siiski ei tunnista – ta kahtleb bipolaarse meeleoluhäire diagnoosis ning peab 2024. a märtsis haiglaravile sattumise põhjuseks mitte enda psühhootilistest elamustest tingitud ebaadekvaatset käitumist, vaid rünnakut tema vastu. Kohus leidis, et puudutatud isiku lubadus kodus liitiumi edasi võtta on antud eesmärgiga saada haiglast välja. Puudutatud isiku eelnev ravimite võtmise katkestamine ja praegune käitumine haiglas annavad alust arvata, et haiglaravilt lahkudes puudutatud isik regulaarse raviga ei jätka. Seega ei ole kohtu hinnangul ambulatoorne ravi puudutatud isiku puhul praegu võimalik.
7.6.Väljaspool haiglat ravi jätkamist ei ole võimalik tagada ka KKi abiga. KK on puudutatud isiku suhtes väga toetav, kuid lähtub suuresti puudutatud isiku enda seisukohtadest ja hinnangutest. Maakohtul ei tekkinud veendumust, et KK mõistaks täielikult puudutatud isiku ravivajadust ja tema haiguse olemust. Abi, mida puudutatud isik KKi arvates vajab, on pigem erinevad alternatiivmeditsiini teraapiad, massaažid jms, mitte psühhiaatriline ravi ravimitega.
7.7.PsAS § 11, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 ja § 538 lg 2 järgi võib isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutada kuni üheks aastaks. Arvestades, et rohkem kui ühe kuu vältel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravi ei ole olnud piisav ja eksperdiarvamuse kohaselt vajab puudutatud isik ravi veel tõenäoliselt kuni neli kuud, peab
2-24-4347 maakohus põhjendatuks puudutatud isiku suhtes kohaldatud haiglaravi jätkamist kuni neli kuud alates tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise alustamisest. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas lepingulise esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja jätta kõik menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
8.1.Määruskaebuse kohaselt ei ole siinsel juhul PsAS § 11 lg-s 1 toodud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused täidetud.
8.2.Puudutatud isiku raske psüühikahäire on maakohus tuvastanud puudutatud isiku raviarsti RP 11.04.2024 arvamuse ja psühhiaater ITi 18.04.2024 eksperdiarvamuse põhjal. Puudutatud isik juhtis 22.04.2022 seisukohas tähelepanu puudustele eksperdiarvamuses, tuues esile, et eksperdiarvamus sisuliselt kopeerib Saaremaa valla avaldust, mis omakorda kopeerib psühhiaatriakliiniku taotlust Saaremaa vallale. Maakohus ei ole vaidlustatud määruse tegemisel eksperdiarvamuse puuduseid arvestanud.
8.3.Pärast 22.04.2024 on psühhiaatriakliinik teinud puudutatud isikule täiendavaid uuringuid, nt peaaju MRT-uuring ja seljaaju uuring (seoses entsefaliidi kahtlusega). Seega on olemas kahtlus puudutatud isiku diagnoosi õigsuses. Riigikohus on leidnud, et kahtlused diagnoosi õigsuses tuleb lugeda isiku kasuks – st tuleb lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.2). Bipolaarsusele iseloomulike madalseisude puudumise tõttu on olemas kahtlus puudutatud isiku diagnoosi õigsuses, mistõttu tulnuks maakohtul psühhiaatrile täiendavaid küsimusi esitada või lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Siinsel juhul loeti aga puudutatud isiku avaldused alusetult haigusteadvuse puudumiseks. Isiku mittenõustumist diagnoosiga ei saa pidada haigusteadvuse puudumiseks, kui isik adekvaatselt ja kaalutletult arutleb ja põhjendab, miks ta diagnoosis kahtleb.
8.4.Puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel ei ole maakohus arvestanud Riigikohtu praktikast tulenevate juhistega. Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus on leidnud ka järgmist (vt RKTKm 30.04.2024, 3-2-1-44-13, p 14): „Kolleegium on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2; 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3; vt ka 31.03.2017 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37). /.../ Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). Praegusel juhul ei ole kohtud põhjendanud, miks ravimite võtmata jätmine ja alkoholi kuritarvitamine võiksid kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale lähitulevikus.
2-24-4347 Samuti ei nähtu kohtute lahenditest, mille põhjal kohtud on tuvastanud, et puudutatud isik kinnise asutuse väliselt ei võta ravimeid ning kuritarvitab alkoholi.”
8.5.Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud, et puudutatud isik on ohtlik lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus on puudutatud isiku ohtlikkust põhjendanud sisuliselt ainult haigusteadvuse puudumisega (milline arvamus on aga ebaõige, kuna igal keskmisel mõistlikul isikul tekiks oma diagnoosi kohta küsimusi, kui haiguspilt ei ole selline, nagu seda avalikes allikates kirjeldatakse) ja ravivajadusega (mis ei ole PsAS § 11 lg 1 p-s 2 silmas peetud ohtlikkus). Samuti on maakohus puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud 16.03.2024 toimunud sündmusele, kus puudutatud isik vigastas endist elukaaslast noaga, kuid puudutatud isik on selgitanud, et tegemist oli enesekaitsega. Asjaolu, et puudutatud isik võis tema vastu suunatud rünnaku tulemusena sattuda psühhoosi, ei tähenda, et ta on iseendale või teistele inimestele ohtlik. Võimalus, et puudutatud isikut uuesti sarnaselt rünnatakse, on peaaegu olematu. Maakohtu määruses puudub põhjendus, miks ravimite võtmata jätmine võib pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale või teistele inimestele lähitulevikus.
8.6.Maakohus ei arvestanud puudutatud isiku soovi võtta ravimeid haiglaväliselt ning käia regulaarselt haiglas vereproovi andmas, tuvastamaks, et ta võtab ravimeid. Kirjeldatud viisil oleks võimalik puudutatud isikut haiglaväliselt ravida. Seega ei olnud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 toodud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldus täidetud. Maakohus on alusetult pidanud ebausutavaks puudutatud isiku kinnitust, et ta võtaks ravimeid iseseisvalt. Kuigi pärast eelmisel korral (2023. a juulis) haiglas viibimist puudutatud isik ravimeid võtma ei hakanud, on puudutatud isik tänaseks aru saanud, et selleks, et haiglast välja saada (ja et ta haiglasse tagasi ei satuks), on vaja kodus ravimeid edasi võtta. Puudutatud isik on kahtleval seisukohal oma diagnoosi õigsuse osas, kuid on möönnud, et on võimalik, et tal on mingis vormis psüühikahäire. Seega on puudutatud isikul haigusteadvus ja ravisoostumus osaliselt olemas. Tahtest olenematu ravi kohaldamise peatamine
9.Avaldaja esitas 15.05.2024 maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise peatamiseks, tingimusel, et puudutatud isik jätkab ambulatoorset püsiravi, nõustub regulaarsete vereanalüüsidega ravimikontsentratsiooni määramiseks ning tuleb psühhiaatriakliinikusse ambulatoorsetele visiitidele vastavalt ravimeeskonna määratud sagedusele.
10.Maakohus tegi 20.05.2024 määruse, millega rahuldas avaldaja taotluse osaliselt ja peatas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise kuni 16.07.2024 kella 7.30-ni, tingimusel, et puudutatud isik täidab ravi ambulatoorse jätkamisega seotud kohustusi. Menetlusosaliste seisukohad
11.Avaldaja leidis määruskaebuse kohta esitatud seisukohas, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Kuigi nüüdseks on asjaolude muutumise tõttu puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine kinnises asutuses peatatud ning rakendatud on ambulatoorset raviplaani koos puudutatud isiku suhtes kehtivate lisakohustustega, oli vaidlustatud maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.
12.Psühhiaatriakliiniku seisukoha järgi ei ole määruskaebuse väited õiged.
12.1.Puudutatud isiku väited põhinevad puudutatud isiku ja tema lepingulise esindaja arvamusel, et puudutatud isik on psüühiliselt piisavalt terve ega vajanud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Psühhiaatriakliinik on vastupidisel arvamusel ning tugineb selles erinevate
2-24-4347 psühhiaatrite hinnangule puudutatud isiku hospitaliseerimisel ning edaspidiselt. Haiguse diagnoosimisele lisandub meditsiinis alati diferentsiaaldiagnostiline hindamine ehk võimalike muude haiguste välistamine. Kui isikul püsivad tõsised kahtlused endal diagnoositud haiguse tõepärasuses, siis ravikoostöö parandamiseks ja kahtluste ümberlükkamiseks võidakse teha rohkem muid häireid välistavaid uuringuid isegi juhul, kui psüühikahäire sümptomid on psühhiaatrite jaoks ilmselged. Praegusel juhul tehti korduv MRT-uuring puudutatud isiku ajust ja seljaajuvedeliku punkteerimine erinevate analüüside määramiseks neuroloogilise haiguse välistamiseks. Uuringute tulemused ei kinnitanud muude haiguste esinemist.
12.2.Puudutatud isiku vaimse tervise hindamisel tahtest olenematu ravi kohaldamise ajal ja edaspidi on arvestatud eelnevalt olemas olnud andmeid (muu hulgas pereliikmetelt saadud info, kirjeldused isiku käitumisviisi muutuste kohta, isiku avaldatud mõtted) ning neid andmeid on hinnatud koosmõjus puudutatud isiku objektiivse psüühilise seisundiga hospitaliseerimisel ja hiljem kliinikus. Seisundi hindamisel ei omistata tähtsust niivõrd konkreetsete sündmuste üksikasjalikule sisule (nt kes ründas esimesena), vaid isiku psüühilisele seisundile toimunud sündmuste ajal ja varasemast selgelt eristuvale käitumisele. Erinevate psüühiliste haiguste vallandumisel on sageli seos kõrgenenud stressi ja eraeluliste probleemidega, kuid haiguse vallandudes vajab isik ravi hoolimata konkreetsetest vallandavatest olukordadest, mille tõttu raske psüühikahäire on ilmnenud.
12.3.Puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire ägenemine on oma olemuselt seisund, mis ravi foonil aja jooksul vähehaaval paraneb, samas võib esineda haiglaravi jooksul paaripäevaseid paremaid perioode ja siis taas ägenemisi. Haigusteadvuse kujunemine ja ravisoostumuse teke on tavaliselt kõige enam aeganõudev, mis omakorda pikendab ka tahtest olenematu ravi aega.
12.4.Siinsel juhul ei olnud veel võimalik kaaluda muu psühhiaatrilise abi rakendamist. Puudutatud isikul puudus haigusteadvus ning ravisoostumus ja sellest tulenevalt ei olnud võimalik rakendada ühtegi muud abimeedet peale tahtest olenematu ravi. Piisava haigusteadvuse tekkimisel ning ravisoostumuse kujunemisel on võimalik kasutada muid lahendusi (nagu edaspidine raviprotsess ka siinsel juhul on näidanud). Menetluse edasine käik
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
15.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi peatatud (dtl 448–453), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et abinõude rakendamine on lõpetatud. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine (või peatamine) määruskaebuse lahendamist.
16.Määruskaebuse väitel ei arvestanud maakohus puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu tuvastamisel (PsAS § 11 lg 1 p 1), et eksperdiarvamus on pealiskaudne ja seega
2-24-4347 puudustega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus esitas eksperdiarvamuse koostanud psühhiaatrile nõude eksperdiarvamuse täiendamiseks, mida ekspert 22.04.2024 ka tegi. Ekspert on puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Eksperdiarvamus tugineb puudutatud isiku käitumise, kliinilise pildi ja eelneva anamneesi hindamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et täiendatud eksperdiarvamus on nõuetekohane. Määruskaebuse väited, et puudutatud isikule on pärast diagnoosimist tehtud täiendavaid uuringuid, ega ka puudutatud isiku enda arvamus diagnoosi kohta, mis põhineb internetist loetul, ei anna kohtule alust kahelda puudutatud isikule psühhiaatri pandud diagnoosi õigsuses ega lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Maakohtu määruse põhjendustest nähtub, et maakohus on puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu tuvastatuks lugemist hinnates arvestanud kõiki asjas esitatud tõendeid ja seisukohti kogumis.
17.Määruskaebuse väitel on ebaõige maakohtu järeldus, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (PsAS § 11 lg 1 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, et puudutatud isiku ohtlikkus nähtub asjas esile toodud asjaolude koosmõjust, sh 16.03.2024 toimunud sündmusest (kus puudutatud isik vigastas noaga oma endist elukaaslast), puudutatud isiku seisundist psühhiaatriakliinikusse saabudes, ja puudutatud isikul haigusteadvuse puudumisest. Kuigi kohtule ei ole teada 16.03.2024 juhtunu täpsed asjaolud (mh see, kas puudutatud isikut provotseeriti ja kas tegemist oli enesekaitse piiridesse jääva rünnakuga), on tuvastatud, et puudutatud isik oli füüsiliselt agressiivne ja oli psühhiaatriakliinikusse jõudes psühhoosis. Ka juhul, kui puudutatud isiku agressiivsuse ja psühhoosi põhjustas provokatsioon või enesekaitsevajadus, tuleb kõiki asjaolusid (sh 16.03.2024 toimunut, puudutatud isiku seisundit psühhiaatrikliinikusse jõudmisel ja puudutatud isiku psühhiaatriakliinikus läbivaatamise tulemusi) koosmõjus arvestades asuda seisukohale, et isik on haiglaravita jäädes lähitulevikus pigem kindlasti kui ainult tõenäoliselt ohtlik iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja turvalisusele. Kohus ei saa asuda seisukohale, et kuna puudutatud isikut lähitulevikus loodetavasti ei provotseerita, siis ei ole ta endale ega teistele ohtlik. Puudutatud isikut võidakse ka tulevikus provotseerida ja on alust arvata, et ravita jäämisel ei saa puudutatud isik sellise olukorra lahendamisega adekvaatselt hakkama.
18.Ka küsimust, kas muu psühhiaatriline abi võiks puudutatud isiku puhul olla küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3), on maakohus analüüsinud ja oma järeldusi piisavalt põhjendanud. On tuvastatud, et pärast eelmist haiglas viibimist puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtma ei hakanud. Ärakuulamisel ütles puudutatud isik, et ta pigem ei sooviks ravimeid võtta, kuna kahtleb nende tegelikus vajalikkuses, kuid soostub seda tegema, kuna tundub, et muud ei jää üle. Puudutatud isik on esile toonud muude tervenemist toetavate abinõude olulisuse (näiteks toidulisandid ja teraapiad). Ka KK, kes on avaldanud valmisolekut olla puudutatud isikule iseseisva ravi ajal toeks, ei mõistnud maakohtu hinnangul täielikult puudutatud isiku ravivajaduse tõsidust. Maakohus ei ole puudutatud isiku seisukohtadesse ja soovidesse suhtunud pealiskaudselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kõiki esitatud asjaolusid ja seisukohti arvestades oli põhjendatud järeldada, et puudutatud isikul ei olnud piisavat haigusteadvust ja ravisoostumust, et osutada talle kinnisesse asutusse paigutamise asemel muud psühhiaatrilist abi.
19.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse järeldus, et PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 toodud eeldused puudutatud isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud, oli põhjendatud.
20.Puudutatud isiku lepinguline esindaja juhtis määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et maakohtu 19.03.2024 määrust ja vaidlustatud määruse p-s 27 nimetatud tõendeid (meditsiinipersonali (kiirabi töötajad, Kuressaare ja Pärnu Haigla arstid) kirjeldused ja hinnangud) ei olnud lepingulisele esindajale nähtavaks tehtud. Kohtute infosüsteemist
2-24-4347 nähtuvalt on maakohtu 19.03.2024 määrus ja psühhiaatriakliiniku 16.03.2024 taotlus, milles sisalduvad meditsiinipersonali kirjeldused ja millele on lisatud kiirabikaardid ning Kuressaare Haigla epikriis, nüüdseks (alates 10.05.2024) tehtud lepingulisele esindajale nähtavaks.
21.Määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
22.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku lepingulise esindaja kulud, mis jäävad puudutatud isiku kanda. Puudutatud isiku lepingulise esindaja kulude jätmine tema enda kanda on ringkonnakohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda, kuna lepinguline esindaja osales menetluses sõltumata sellest, et puudutatud isikule on määratud ka riigi õigusabi korras esindaja ilma riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kuna lepingulise esindaja kulud jäävad puudutatud isiku kanda, puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.